Bueno,

Olen parasjagu Balnearios, sest täna on imeline ilm ja homseks lubab vihma taas- muutsime pühapäevase perekondliku päeva laupäevaseks. Aga ma olen mingi rämevastikult väsinud. Selline ülimloidus väisab kogu keha. Aga eelnevate päevade juurde.
Teisipäeval ärkasime, pakkisime kotte, sõime ja läksime bussi peale. Vahepeal oli mõte, et äkki ei lähegi, läheks hiljem, sest vihma sadas, aga kuna järgnevateks päevadeks lubas päikest, loksusime siiski mõne tunni pärast pealinna suunas. Buss siis iPodi, lasteraamatute ja une seltsis. Jõudsime kohale, bussiga Tere juurde. Seal sõime oma kaasavõetud pannkooke dulce de lechega, seadsime end sisse ja läksime shoppingusse. Pean ikka täpsemalt:D Sisseseadmine tähendas seda, et meie Marianaga saime omale tema voodi-lai kaheinimese voodi, ta ise sättis end teise tuppa mingile nirumale sohvale. Ja üldse, ta elab ühes Montevideo linnaosas, kus elavad keskmisest veidi kõrgema sissetulekuga inimesed. Elab kortermajas, all on uksehoidja, hullult muhe- väidetavalt seal juba mitmeid kümneid aastaid, iga kord viskas nalja ja jutustasime seal miskit temaga. Ja need liftid:D Nomisasja, teed ukse lahti ja siis on see võre, nagu vanemates filmides, tõmbad võre enda järelt kinni ja sõidad üles. Ja esimese hooga siis korterisse astudes oli küll tunne, et hotelli olen sattunud. Sest kõik oli väga viks-viisakas-uhke. Mitte üliuhke, aga ikkagi, nagu hotell- mina ennast hästi ei tunneks selles kodus, aga eks inimesed ole erinevad ja need 4 päeva oli päris vahva seal veeta. Mitte et see tähendaks, et seal küte oleks olnud, külmetasime ikka ja kasutasime gaasiahju.
Nii shopping. Montevideos on väidetavalt 4/5 shopingut, ehk siis suuremad kauplusekompleksid. See konkreetne igatahes tundus sümpaatne. Mul oli kohe tunne, et ohhoo, olen pealinnas. Oli poode-butiike, tundus valikutki. Ja ainsad nimed, mis ma tundsin olid Zara ja issi-tamtaratatatatatatataa- Timberland! Kino oli ka. Tegime ringi, kuskile sisse ei läinud, suht lahe shopping siis, aga et ma pole šopahoolik, ei hakanud ka krokodillipisaraid valama. Toidupoest ostsime süüa ja läksime koju tagasi. Aga toidupoes tuli mul taas inimlik tunne. Nimelt nagu Eestis, nägi ülikonnas lipsuga mehi, poelipik käes ringi kärutamas, et siis koju süüa viia. Carmelos ainuke, keda ma ülikonnas olen näinud, on mu oma isa, ja olgu, direktor ka avamisel ja mõned veel. Ja mis! Ma sain VISAga maksta, ning isegi IDnumbrit ei küsitud(see õnn aga rikuti järgmisel päeval, kus ma teises kassa pidin ikka oma IDnumbri neile jätma)
Mingi haigelt külm ja kõva tuul. Korteris siis põhiteemaks meil Marianaga oli telekas. Temal rohkem- see on see, kui kodus telekat pole. Aga mul oli ka tore vaadata, proovida aru saada ja mõista keelt. Ehkki enamjaolt õhtuti vaatas ta mingeid haigeid ameerika noorteseepe, seega ma pidasin paremaks lugeda omi raamatuid.
Kui tuli söögiaeg, võtsime takso ja läksime ühte boliche’sse- nii kutsutakse siin pubisid, kuhu kogunevad inimesed, jutlema, aga veetma, kui veab on elav muusika jne. Seekord muusikat polnud, sõime pizzat. Oli kah, aga vähemalt sain ananassidega tellida;) Kodo tagasi ja tudile.
Kolmapäev. Ärkasime, vaatasime telekat- siin isegi eksisteerisid Las Vegas, CSI’d, Dr. house, Bones ja Grey Anatoomia lõiku nägin ka;) Aga hommikuprogramm oli meil siis Las Vegas ja mingid uruguay filmid.
Noo, teenindus oli siis selline, et hommikusöök voodisse… Niiet Mariana sõi kõigil päevadel voodist tõusmata, siis pessu, mina aga käsin enne pesus, palju mugavam, heitsin uuesti voodisse ja sööma. Ja hommikusöök oli a’la 11st 12ni, ja sõime palju hommikuks, nagu Eesti juba.
Aga kolmapäeval kui me siis ükskord söödud-pestud saime, läksime linna. Et mulle ikka vanalinna näidata. Kõige hullem oli see, et Terel oli kinnisidee, et mind RAUDSELT röövitakse! Igatahes kui mina käisin oma fotokakotiga- üle õle ja kõhu peal, hoidsin sellest käega kinni ja mitte midagi muud polnud mul ka kuskilt taskutest napsata, pidime ikka käima a’la tema natuke tagapool, või käis pidevalt „Mariana, mine teisele poole Mari!“ või pidin mina olema kõige seinapoolne vms, ühesõnaga ei tohtinud me ühtestki postikesest ka erinevatelt poolt mööduda. Õnneks aga Mariana kirjeldas seda vanematele, ja nad kõik naersid, ehk asi pole mitte Uurguays või Montevideos, vaid pigem ikka Teres.
Nii aga vanalinn siis. Jeps, vaatasin mingeid suuri kõrgeid maju, mis ehitatud „paksu lehma“ ajastul, ehk kõik väga suurejooneline ja uhke. Mina aga sellest kunstist aru ei saa, loomulikult tundub võimas, aga mulle sümpatiseerivad siiski rohkem pisikese Colonia pisikesed majad ja munakivitänavad:) Käisime veel karnevalimuuseumis- kõike candombest ja murgast, sadama juures, nn sadamaturus, mis oli hoone, kus ühes osas olid butiigid, teises söögikohad. Aga asado söögikohad, ehk kogu katusealune oli suitsu täis ning lihalõhn oli tapvalt hurmav. Sõime siis seal vorsti ja liha, ehkki praeguseks on mul küllalt Chivitodest(hamburger), chorizodest(vort) ja pizzadest, missest, et liha on küll maru hea.
Siis aga suundusime YFU kontorisse. Pigem sellepärast, et Mariana tahtis infot ja küsida, kas Inglismaale äkki ikka saaks. Niet. Ja kui tuli teemaks, et ta tahaks muusikaprogrammi, siis palun väga, mis soovitati, et Eesti on ikka üks ideaalne koht muusikaprogrammiks ja kõik toimib hästi jne, hehe. Aga empar- ma küsisin kuupäevade kohta ka. Jaanuari viimasel nädalal on laager. Seega 1-15 on puhkus La Palomal perega, juba otsime majakest, siis vaba kuni viimase nädalani.
Nii aga edasi läksime kinno. Vaatama filmi, mida mina tahtsin näha. Nimelt uruguay-argentiina koostöös valminud film, filmitud Colonia del Sacramentos.
Esiteks olime me ainsad saalis, seetõttu nad rääkisid, okei, mitte kõvasti, aga ikkagi. Ja probleem oli selles, et neile ei meeldinud. Häh, mulle küll meeldis. Ja nad ei saandu aru. Halloa, isegi ma sain aru, olgugi et mitte emakeeles. Aga sisu oli keerukas, sest filmi tegevus toimus kõik ühel päeval, näidati erinevalt vanaisa-tütre-tütrepoja elu ühel päeval, kaasates teisi tegelasi, kes ka kohati omavahel segunesid. Aga Mari sain aru ja Marile meeldis, Mari oli lihtsalt kuri, et neile ei meeldinud:D
Vot ja siis läksime korterisse tagasi, puhkasime veidi, teler ja õhtuks olime endale vaadanud ühe koha, kus live-esinejaks üks tütarlaps. Koht oli mõnus. Mulle tõesti meeldis, ehkki Marianale taas mitte. Selline keldrike, rahvast oli vast 40 vms, hubane. Kaks kitarristi ja see noor naine. Tango. Ja teate, see kogemus oli ülim. Naine oli umbes 24, laulma olevat hakanud 17selt, ja see hääl! Kitarristid olid ka tasemel. No ei, see oli võimas, just see tunne, mille tüdruk tekitas. Lisaks oma hääle valla päästmisele suhtles ka publikuga, viskas nalja. Ühesõnaga ma tõesti ei oska seda teile seletada. Aga ma tunnetasin jälle ladinat. Paljud laulsid kaasa, žestidega, aga kõik oli väga viisakas, kõik sobis, kõik oli perfektne! Kujutage ette, milline õnnetunne mind valdas!
Neljapäev. Ärkasime, hommikusöök voodis, läksime jalutama. Käisime siis mereäärsel(tegelikult küll jõeäärsel) alleel jalutamas, tegime ümberkaudsetes linnaosades pisikese tiiru, korterisse tagasi, lõunasöök- mis oli hea, sest sai ROHELIST! Ning siis läksime kesklinna taas. Mariana läks oma bassiklassi ja meie uurima, kas ma saaks kuskil hakata tangotamas käia. Nägin veel vanalinnaväravaid, teatrit, mis oli tõesti ilus. Ja nimelt seal küsisime ka, kas saaks tunde võtta. Minu õnneks on tunnid laupäeviti. Õnneks, sest mina, arg nagu ma olen, tunneks ennast natuke ebakindlana eestlasena-kui külma ja tantsuoskamatuna, nendes kullatud ja lühtritega saalis tangot õppida. Uurisime ka ühest teisest kohast, ka seal polnud just parim variant, aga ehk saab Tere mõne õpetajaga räägitud ja kaubale, saaks koos Mariana hakata Montevideos käima.
Vot ja siis kui Marianal lõppes, läksime kodushoppingusse, jõime kohvikese ja sõime sai-juust-vorst-sai’akese. Nign taas toiduosakonda. Minu jaoks oli see aga raamatuosakond. Ehk siis ma läksin raamatuid uurima, siiski aitab juba neist lastekatest. Esimene, mille ma kätte võtsin, tundus hea- teemal ikka, kuidas üks ajakirjanik on ringi rännanud ja kirjutab „õnn“’est erinevates paigus. Onu Arne, sinu kirja lugesin ma pärast raamatu ostmist!
Siis leidsin lemmiautori raamatud. Tiina, „Brida“ esikaan on ka siin vapustav! Pilt on sama, aga toonid on meeldivalt mahedad. Kuid ma siiski ei tea, kas ta edestab meie oranž-sinist“. Ja läks nagu ta läks, sekund mõtlemiseks ja kaenlas oli teinegi raamat- Coelhost, tema ütlemised ja jutustused omaenda elust. Ma usun, et see on Eestis ka saadaval, ma äkki olen isegi sirvinud. Seega minu Montevideo shoppingu tulemus- kaks raamatut!
Korterisse, puhkamist ja söök ning tudu.
Reede. Ärkamine hiline, hommikusöögi sõime 11st 12ni, kõht oli TÄIS! Siis 1 ajal läksime välja, jalutasime pisikese ringiga paika, kus kavatsesime lõunatada. Kalarestoran, mm! Ehk siis kell 2 sõime jälle. Aga õnneks/kahjuks mitte kala kala, said taas kalmaarirõngaid ja miniatuure vms. Kalaturg oli ka, värskete mereandide lõhn!
Korterisse tagasi, kott selga ja bussile! Bussidest räägiks ka. Bussides on kord majas, mitte nagu meil Eestimaal. Nimelt sisenetakse alati esiuksest, pilet ostetakse kas bussijuhi käest või on selleks eraldi inimene, kes pileteid müüb- tal on oma aparaat ja iste ka kaks meetrit uksest. Ja piletihinnad sõltuvad siis piirkonnast, kus sõidad. Nagu ikka, kesklinn kallim jne. Ja kuupileteid või mingeid kaarte, mida saab laadida, saavad ainult õpilased. Aga see on hästi mõnus, bussis on näha ülikonnas lipsude ja kohvritega mehi. Kui Eestis siseneb bussi mõni ärimees või 30ndates ülikonnas naine, siis vaadatakse teda kui ilmutist, sest minu meelest küll sõidab Tartus vaid vana ning noor põlvkond, ülejäänud reostavad õhku ja sellega muudavad Eesti ökoloogilise jalajälje näitaja väga suureks. Aga ma mõistan, meie ühistransport on ikka alla igasugust mõistust ka.
Nii aga jõudsime Coloniasse, Mariana sõi veidi, mul siiani oli kõht täis ja läksime, kotid seljas, teatri poole. Eksisime ära. TEGELIKULT! Mina oleks õigesti läinud, aga Mariana ütles, et ei lähme siit otse veel. Ja et ma olin linnas kolmandat korda, tema nagu peaaegu kohalik, ega ma siis nii meeletult vastu ka ei vaielnud. Kuni ühel hetkel küsisime mingilt onult ja saime teada, et jou, minu suund oli õige. Seega läksime tagasi, keerasime ära ja ma juhatasin meid teatrini, huumor:D
Seal ootasime ja ootasime vanemaid. Nad tulid lõpuks, aga kontsert hilines. Kui lõpuks saali saime, pidime esimesed pool tundi kuulama mingit mõttetut jura nõmedat soojendusbändi. Aga siis tulid õiged lavale. Jaa, meeldis, ei saa kurta. Sain ühe korraliku candombetrummimängijate-kogemuse. Ma igaks juhuks rohkem ei kommenteeri, teades milline on mu lugejaskonnas muusikuteprotsent. Aga ei saa kurta, käras kah, ehkki ei, seda tangot on raske üle lüüa!
Kodupoole ja tudule. Täna käisime siis balnearios (ma kirjutan juba kolmanda satsina, kodust) ja nüüd kodus vabalt olnud. Mis tähendab kirjad-blogid-pere:)

Musidkallidtervitused,
Mina siit.
Ja pilte võite ka tšekata. Õnneks on varsti JUBA oktoober ja saab uue kausta luua;)