Esimene reisukene!

Haaah. Ma olen kergelt öeldes läbi praegu omadega:D JA!! Homme on ka mul koolipäev… Ehkki mingi lahe, sest esmalt on kaks filosoofiat, ehk kui ma aru ei saa, saan põjendada, et eiii ma Eestist ka ei õppinud, siis 2 matat, millest kui ma aru ei saa, on kergelt piinlik. Siis kirjandus ja inka.
Nii aga nädalavahetusest veel! Eile läksime siis Johana poole. Tegelikult oli ilgelt mõnus, nagu ma ka Tiinale sõnumeerisin, sest ma lihtsalt pidin oma emotsiooni kellelgi eesti keeles edastama. Ning siis juhtuski nii, et ma saatsin talle sõnumi, mis jõudis temani nelja eksemplarina, minu telefon aga teatas, et edastada ei õnnestunud. Noh, see on ka ju lahe mu meelest:D
Ühesõnaga, mina, Mariana, Juanse, Barney, Johana ja ta ema, hiljem ka isa. Rohkem ei tulnud, sest nad olid eelmise õhtu sünkarist väsinud. Seega ema tegi pizzat. Mai tea mis teema siin on, et pizza on neil pizzapõhi, tomatikastme ja juustuga. Täiiestii mõttetu ju! Aga õnneks oli seekord kõrval kausid oliivide, maisi ja tuunikalaga. Ning kaks viimast tühjenesid enam-vähem ainult tänu minule jõudsalt. Nii oli hea. Ja ma olin ainus, kes vett ka küsis coca asemel, ei ma jäta oma harjumusi. Nad lobisesid kõigest. Ühesõnaga õhtu kõige humoorikam osa oligi minu jaoks, et peateemaks oli KOOL! Mainin, et Johana ema on õpetaja… Seega, issi, me jõudsime järeldusele, et olenemata maailma otsast, õpetajad-õpilased klatšivad IKKAGI koosviibimisel kooli-ning haridusteemadel;). Aga kuna ma midagi väga ei jaganud kogu jutust, sest ma ju ei tunne nende eelmiste aastate keemia õpetajat/ selle kolm-maja-edasi-naabri mehe õe tütart/vanaema või-keda-iganes, siis minu õnneks käis parasjagu Brasiilia-Argentiina jalkamatš, mida ma kõige süvenenumalt jälgisin. Päris kihvt, kuidas mõni ikka oskab palliga midagi teha. Aga ei, tegelikult olin ma vestluses sees ka. Ja siis me sõime Eesti šokolaadi, joujou! Ning naersime ja rääkisime muid jutte, tegime veits varajast jõuluvana- võite pilte vaadata, ning mingit sõnadeta-filmi arvamise mängu. Olin lahe ja arvasin „Marley y yo“ ära Johana miimika läbi. Siis jõime veel kella 2 ajal öösel kohvi, mängisime padjasõda ja lõpuks tulime koju. Muideks, mu 4-minutiline sõit maksis u 30 krooni. Et noh, kus on odavus!?
Seega kodus oli ilgelt hea tunne, mitte et ma oleks saanud enamusest jutust aru, mis seal räägiti, aga kurja, ikka tunnen end hästi siin ja koju mitte ei tahaks, ikka alles siis kui keel-kultuur on end mu kehha kinnitanud, oli sõnumi-tseremoonia.
Niisiis und 6 tundi ja üles. Esimene ülesanne oli minna ja tuua ära kaks kana. Jep. Pollo asado!-asadol tehtud kana. Nimelt ema tööl on mingi heategevusüritus, seega onud seal grillisid kanu ning kes soovib toetada, ostab. Aga vot, neid kanu oli nagu palju:D Ning kogu keeramine käis käsitsi. Oma kümme sõrme külge ja teistpidi!(Tegemist on grilliga kuumade süte kohal) Ma tegin pilti ka, paraku üle poole on küll pleki all, aga noo, neid oli ikka oma 150 küll seal. Saime oma kanad kätte ning Mariana jutustas mulle loo asador’idest(oli vist nii, need kes asadot teevad ühesõnaga). Nimelt kuidas ükskord olla olnud mingi noor u40aastane mees, läinud haiglasse ning mingil põhjusel surnud. Siis kui arstid hakkasid uurima, mis viga, avastati, et kõik tema liha oli nagu küpsetatud. Ma loodan, et teil teed või kohukest kõrval pole! Aga igatahes, vintske inimliha oli muutunud liigsest kuumuse käes olemisest küpsenud lihaks, räägime ametite võludest ja valudest!?
Koju ja bussijaama. Ning Coloniasse! Ehk siis selle maakonna keskusesse, Colonia linna, mille vanalinn Colonia del Sacramento on UNESCO pärandites. Ja teate. Ohh, vot sinna linna lähen ma selle aasta jooksul küll veel ja veel. Mitte, et ma oleks väitnu enne, et mu linn on ilus, aga selle kõrval pole ta ikka midagi. Samas päeva lõpuks jõudsin ma järeldusele, et Carmelo on ikka parem, väiksem ja rahulikum. Ma kujutan ette, milline turistide-hord seda suvel tabab. Nimelt Buenos Airesega on laevaliiklus väga tihe, iga kahe tunni tagant, ehitatakse uut sadamat, kõik väga tipp-topp kena! Seega jalutasime ja nautisime. Mina igatahes küll, meeletult! Ahh. Ma lihtsalt A-R-M-A-S-T-A-N munakivitänavaid, pisikesi vanu maju, taimi-lilli ja vaateid veele(paraku ei saa ookeanile öelda, sest tegemist endiselt jõega:D). Kenakauniskenakaunis! Pildistasin, panin hunniku pilte netti ka, jalutasime ja nad valgustasid mind kõigega:) Tere on jah, natuke nagu väsisin ära sellest pidevast (Mira! Ahhh, que linda! Viste!? Rrreeebueono! Aaah, miramira, QUE divinoo!!! Jne)[vaata! Ahh, kui ilus! Nägid!? Niiilus! Aah, vaatavaata, KUI jumalik!] JNEJNE!!! Ausalt:) Ning einestasime mingist ilgelt kenas kohas mingeid teatud kohalikke hõrgutisi. Või kuivõrd kohalikke, mingeid spinatipalle, kalmaarirõngaid ja muud kalanäksi, aga heeaaaheeaaa oli! Ahh, ja alusatsin jäätise-hooaega! No täitsa pekkis kui hea! Võtsime suure, ehk saime lausa kolm palli. Dulce de leche, mingi banaani-karamelli-šokolaadi ning loomulikult, piparmünt. No mida headust. Issand surra võiks neisse maitseisse! Tuletorni otsas käisime ka, vaatasime, kuidas Buenos Airese kohal olid vihmapilved. Jaa, jou olen Buenos Airese kõrghooneid näinud! Vaadake ka piltidelt, ma homme ehk allkirjastan ka;) Ja tšekkisime kohaliku Shopingu üle, just siin ongi kogu kaubandusketi nimi ma saan aru Uruguays Shopping. A’la Shopping Colonia, Shopping Montevideo.
Vot ja lõpuks bussiga tagasi. Marianaga rääkisime vahetusõpilaseks minemisest ja naersime ja õdetsesime, just! Mitte ei õelutsenud! Ning nüüd rahulikult VÄSINULT kodus!:)

Homme jälle!