Head suvevaheaega sulle, Mari!

Oh kui raske oli mul eile uinuda, sest kogu päev oli niivõrd teistsugune olnud, energiat oli palju ja pealegi Fattole meeldib endiselt mu voodi all magada, kuidas sel õhtul nägi ta unenägusid, mis panid ta väga lõõtsutama ja niutsatama;)
Neljapäev nagu neljapäev ikka, koolis mu viiiiimased astronoomiad, ajalugu ja keemiad, kahes viimases sain kaasa teha ka, sest eelnevates arutleti ainult teemal tulevad eksamid-tööd, seega mitte midagi mulle. Aah, ja ilm see imeilm siinmaal- oli kuumaks ja läppeks läinud! Päike paistis ja kõrvetas, hingata polnud midagi, niiske kuumus. Aga ma tundsin ennast hästi ja hakkasin nüüd uskuma ka, et suvel siin on kuum. Jõudsin koju, haarasin ratta ja läksin rattaga sõitma! Sain kauneid pilte, olin rahul, kuumus oli parasjagu mõnus, treeningu mõttes ka väga resultatiivne! Sättisin end tagasiteele, sõidan sõidan kuni järsku tunnen, et mis värk on, ratas kuidagi jõnksatab ja koliseb, heidan pilgu tagumisele rattale, ohhoo, kumm jumala tühi!:)) Helistasin isale, „isssiisssi, tead mul läks rattakumm lõhki!“ Ning mis tal muud üle jäi, võttis auto ja tõttas mulle järele;)
Mina läksin edasi hispaania keelde ning koju tagasi, koduuksest on hea sisse astuda, mõnus jahedus võtab vastu! Emal tuli idee minna Fattot ujutama balneariosse, mõeldud-tehtud, läksime. Ma siis siinjuures mainin ära, et 29.oktoober ja selle hooaja ESIMENE UJUMINE!:))Lööte üle seal Eestimaal!? Ei kurda, päris mõnus oli, ma arvan et kraade oli kuskil 22 kandis, nende jaoks ikka jube külm!
Jõudsime koju tagasi, tegime sibulapiruka põhja valmis(täidiseks panime peekonit ja šampinjone) ning läksime salsasse emaga! AAAH! Te ei kujuta ette, kuidas mulle meeldis! Treener on üks tumedanahaline mees, tuleb Montevideost tunde andma, teeb kaks trenni 8-9 ja 9-10, me jõudsime teiseks trenniks, aga selgus, et see on edasijõudnutele… Aga et esimeses trennis oli oma 20 inimest ja teist trenni ei pidanud toimuma, siis meil oli natuke jama… Aga siis ta ütles, et no aga kui te tahate, eks ma siis teen teile ikka- buss läks nagunii hiljem. Seega jäid 2 tükki eelmisest trennist ja meie emaga. Treener-Martin on ta nimi kusjuures, küsis, et kas oleme esimest korda, ema ütles, et ei teist, kuid mina jah ju esimest. Seega alustasime kõige alguses, õppisime erinevaid samme, algul rütmi lugemisega ja kõik minu pärast, maru naljaks tunne oli:D Aga ei, ma sain ilusti ilusti hakkama ja ikka tantsisime juba, muusikaga ja mõnuga! Nautisin täielikult, treener ja trennikaaslased ka kiitsid ning ülikihvt oli olla! Kahjuks aga ta teeb neid tunde kõigest novembri lõpuni ja mina olen ju Riveras ja La Palomas ja kusiganes veel… Kuid vähemalt ma sain nüüd kellegi kontakti, kes on salsaga seotud, sedaenam, et ta lisas mind kohe facebooki, seega ma loodan, et ma saan ikka salsaga jätkata vahetusaasta lõpuni!
Ühesõnaga oli üks tore päev fotode, salsa ja ujumise seltsis!
Reede kool oli kohutav! Sest bioloogi-ajalugu-filosoofia-kirjandus-kirjandus tegid nad valmistust eksamiteks, kahes inglise keeles ka! Aga sellest ma tahtsingi rääkida… Need aastalõpu tööd peaks olema kogu aasta peale, kuid inglise keele töö tuleb põhimõtteliselt ühe töölehe peale, sellega on nad juba mitu tundi töötanud(sama teemaga kogu minu siinoldud aja) ning kõik mis teha tuleks oleks ainult paar-kolm lauset endale pähe õppida ja simsalabimm, 12 lendaks!
Aah, siis kui ma koolist koju jõudsin olid meil siin kaks korealannat- ema ja tütar! Tütar rääkis inglist, ema ainult koread. Kahjuks olid nad siin ainult lõuna ja tunnikese peale, siis juba edasi Buenos Airesesse! Aga et isa pidi tööle minema, siis mina suuremas osas asjatasin nendega üksi. Loomulikult tuli teemaks Eesti ja ma siis näitasin raamatut Eesti kohta ja jutlesime veel niisama. Ma nüüd tean, kuidas korea keeles „aitäh“ on! Ning mu häälduse peale arvasid nad, et ma võiks korea keelt ka õppida!;) Ja üldse, sain juba kutse aastaks sinna ka elama minna, ema juurde! Mis te arvate, pärast gümnaasiumit ülikooli Koreasse!?
Saatsime Marianaga nad laevale ja mina siis hispaania keelde. Võtsin arvuti kaasa, nagu olin lubanud ja tegin neile ühe Eesti-tunni. Pigem küll minu elu tunni- reisime läbi meie reisipiltide ning muidugi peatusime ka Eestis ja peres ja kodus… Nad olid lõpuks väga tänulikud, et kõike näitasin ja rääkisin, jess läks hästi!
Kodus oli selline lebotamine rohkem, õhtul vaatasime Marianaga mingit hispaania filmi, film oli iseenesest hea, aga mitte minu maitse, meie maitse.
Nüüd siis passime kodus, sest vihma sajab- kõik ujub, lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees…
Kuid juba homme, juba homme olen teel Minas de Corralesesse!

Hästi egoistlik ja ennast kiitev postitus tuli, aga eks ma järgmises juba parandan end!
Kallid,
Mari.