Kool ootab.

And that’s it, (that’s all- mõeldes teile:D). Aga minu that’s it oli rohkem see, et ja nüüd ongi mu vabad päevad läbi! Nimelt viimase 10 päeva jooksul käisin 1 päeva koolis ja EI olnud haige ega EI olnud vaheaega :))
Laupäeval mõnus ärkamine, jogurt- see on mu hommikuõnnistus nüüd koos värske apelsinimahlaga! Siis me sõime midagi lõunaks ja ma usun, et enne lihtsalt valmistasime seda ja suurem aeg läkski sellele. Siis vaatasime Marianaga „Marley y Yo“ lõpuni ning mina läksin Luisa ja Leoniga välja. Kõndisime randa, tegime seal pilte ja tiirutasime tagasiteele. Luisale tuli aga klassivend vastu, kes ütles, et paljud rannas(saate ju aru, et rand on suur ja kõiki me ei kohanud), seega Luisa jäi nendega. Me Leoniga kõndisime tagasi ja arutlesime teemal sport ja enda sundimine seda tegema, just see riidesse paneku ja mineku osa:D Jõudsime kesklinna tagasi, Leon sai klassivendadega kokku ja otsustas ka pärast randa minna nendega. Ma ei tea, olen ma rääkinud ikka, et siin on see randa minek väga populaarne. Noored lähevad, istuvad, joovad matet, kuulavad muusikat ja ei tee midagi, selline lebokas. Aga mina pole veel kordagi käinud sõpradega. Asi on selles, et me reedel räägime küll, et saadame sõnumeid ja teeme koos midagi, aga kui laupäev käes, on mul ikka selline kodusolemise tunne ja ei viitsi kuskile välja minna, pühapäeviti balnearios. Kuid te ju teate, et ma olen ikkagi õnnelik nõnna. Ja pealegi tuleb suvi, küll ma jõuan kurguauguni!
Niisiis jõudsin tagasi, askeldasime köögis ja tegime süüa ja lobisesime ja naljatlesime jne. Õhtusöögiks tegime pizzat. Seekord ei ostnud põhja poest, ema tegi taigna, suure hoole ja armastusega, küpsetasime ka kaminas kuumade süte kohal, mitte ahjus- tuli hea ja õhukese põhjaga! Heitsime end tudule. Mina muidugi pidin kõik need sadamiljon kirja ja blogi kirjutama…
Öösel siis hakkas jälle sadama. No see pole küll sadu, midagi metsikut… Mull teatati siis hommikul, et ööga tuli 100mm maha, esmaspäeval sama palju- ühe nädala sees kahe öö sadu 200mm, pole paha! Aga et pühapäeval oli tunne, et kohe kisub jälle vihmale, balneariosse ei läinud. Seega päeva esimene pool läks minul isiklikult kohalikke lehti lugedes, oma raamatut lugedes ning omaoma värviraamatut värvides:) Ema õmbles Marianale kleiti ümber- järjekordne 15aasta sünnipäev(ja mina muidugi ei viitsinud sinna end ajada).
Siis lõunatasime, oh seda õnnistavat sööki taas! Veidi tegelesime oma asjadega edasi ning siis otsustasime emaga, et lähme kõndima- sest muidu möödub päev ainult süües! Seega üks-kaks balnearionini, isa tuli sinna ning autoga koju tagasi. Olid ühed mõnusad õhtupooliku ja loojuva päikese 9km, sain lõpuks ometi kogu vanemate tööinfo. Aga ausalt, see on liiga keeruline, et siin kõike hakata ümber rääkima. Umbes siis nii, et ema töötab 5x8h +1x6h nädalas ning isal on üks 24 valve meedikuna ning siis töötab veel füsiaatrina ning teeb kahe lapsepuhkusel oleva arsti tunde meediku ja füsiaatrina nii Carmelos kui ka Palmiras.
Kodus panime Mariana valmis, ta läks, me sõime ja nett+ tudu.
Esmmaspäev… Ööd lähevad järjest meeldivamaks. Saan magada, näen unenägusid, aga need ei häiri enam. Kusjuures nad on väga reaalsed, võinoh, lahedad. Täta, täna nägin unes, kuidas Tartus Kalda tee 12 maja otsas tulin bussi pealt maha ja sebra tuli ületada silmad kinni- tuli teha seda võistlust, et kes kõige otsem läheb(üks puu oli sihiks). Ja ma kaldusin räääämedalt vasakule:D Oi aegu ammuseid, oi aegu metsamooriseid!
Aah, tegime emaga siis süüa, sõime isa ja emaga ning siis ma lugesin ühte Uruguay kohta käivat raamatukest hispaania keeles. Isa pidi minema Palmirasse tööle 15-18. Ma otsustasin, et lähen kaasa! Mariana ju kodus magas, sünnipäevaöö siiski!
Vot. Sain olla kolm tundi, jalutada, uitada, nautida. Olin vist esimest korda niiviisi üksi endaga pikemalt kui 20 min. Sain otsustada, millist tänavat pidi kõnnin, millisele pingile istun jne. Mitte et mind häiriks seltskond. Ma lihtsalt nüüd sain ennast nautida, nagu ma Montpellier’s käisin oma pingil istumas, kuulasin parimat muusikat ja vaatlesin jooksjaid ning linnailu.
Jalutasin veidi ringi, vaatasin tähtsamad asjad ära- see on üks absoluutselt pisike koht, ega seal midagi eriti ei ole, läksin randa, avastasin muulikese, tegin nostalgilisi pilte(KHHHMMMMM Tiina!) Tegin endast pilte- tuli siiski jäädvustada see mõnus päev! Jalutasin edasi rannas, ning siis otsustasin, et jään paikseks ühele teate küll- mere sisse ehitatus tee, paar pingikest, et inimesed saaksid nautida ilu, sinna! Taas tegin endast ja oma Coelhost pilte ning lugesin. Ohh kui mõnus oli!
Saabus aeg ning läksin tagasi haigla juurde, tuli isa ning sõitsime kodo tagasi. Mina olin rämerahul!
Kodus õhtupoolikul vaatasin nende vanu albumeid- pisikest ja nunnu Marianat ja täpselt nagu filmist- à la „Grease“ välja astunud noori ja armunuid Miradelia’t ning Ramon’i. [ema ja isa, kes aru ei saanud:)]
Õhtustasime, tegime huumorit, pilte Fattost ja Marianast ja minust- lakkumas magustoiduvormi!

JA HOMME KOOLI! Nüüdseks kui ma postitan, olen tegelikult juba koolipäeva läbinud;) Aga ikkagi, elagu kaks esimest ajalugu!
Teie teine eelviimase nädala kooliäev hakkab 2 tunni ja 51 min pärast, edu!

Oh, ja pealegi teil sajab lund! Juba oktoobri alguses, nii ikka päris ei lähe! Aga mina tõmmunen iga päevaga:)

***
Ehkki ma tegelikult alles lähen kooli, aega jäi üle, et see siin ära postitada!;)