Nüüdseks on jäänud 1 koolipäev, alljärgnev tekst eilne!

Nõnnaviisi. Millal ma viimati kirjutasin!? Esmaspäeval vist. Ei pühapäeval, et valimised VIST korduvad, ei, tõsi on see, et valimised korduvad KINDLASTI, novembri lõpus. Ohõudust seda muusikat ja tantsu ja tralli veelkord! Aga olgu, mina elan ju üle, vaesed riik ja parteid , kes peavad hunniku raha taas välja käima…
Aga esmaspäev oli koduselt, käisin viinamarju pildistamas, Luisaga käisime jalutamas rannas, tegime pilte, rääkisime jutte maast ja ilmast. Tema poolt uudised siis sellised, et ta jääb Carmelosse, uus pere tundub olevat parem, väidetavalt palju perekondlikke tegevusi ning kõike muud, millest ta puudust tunneb.
Teisipäev oli üks suhteliselt muhe päev. Läksin kooli esimeseks tunniks, õpetaja puudus-paaristund, tuli õppealajuhataja ja ütles, et kolmas tund ka jääb ära, sest õpetaja puudub - et tulgu me kooli tagasi 9.45… Jõudsin siis koju, avastasin ema aeroobikasse end sättimas, kutsus mu kaasa, riidesse, läksin. Seega tagasi koju jõudsime 9.30, kiire pesu, riietus, banaan kaenlasse ja sadulasse! Kusjuures isegi tund toimus, järgmine muidugi mitte ning kaks viimast matemaatikat taas- khmmm, saime tööd kätte, sain 12.
Kodosse, hispaania keel jäi ära, sest õpetaja Montevideos meedikute ülevaatusel, seega päevaks polnud mitte midagiiii! Tegin pisikese siesta, sebisin endale bussiaegu, sain YFUlt loa minna Minas de Corralesesse Anu ja Karla(see soomlanna, kes temaga samas majas elab) juurde, ehk JEEEEEE MA LÄHEEEN!:)) Lobisesin tugiisikuga ja ei teinud midagi, aga õhtul olin nii läbi kui läbi.
Kolmapäev, koolis oli okei, kunstid, tegin tööd, keemias pidin pead kasutama ja mõtlema, vot see mulle meeldis:) Pärast kooli suhtlesin vanematega ja Duncsiga, KHMMKHMM. Duncsiga, kes on samasugune nagu alati ja oskab teisi kiusata. brrrapõrra.
Aga jäänud on kaks päeva koolis, homse elan üle, sest ainult 5 tundi on, ülehomse, sest see ju siiski viimane, siis laupäev ja pühapäeval kell 6 läheb buss, asun end Rivera poole teele, SIIT MA TULEEN!:)
Aga mis ma veel olen unustanud rääkida, ükspäev vaatasime Marianaga ühte uruguay filmi. Filmitud ühes väikses vaeses külas Brasiilia piiri ääres. Näitas ilmekalt, kuidas elu käib- rahvas käib illegaalselt kraami ostmas üle piiri ning kuidas korruptsioon vohab nii piirivalve kui ka politseiga. Ja et nii ongi. Päriselt. Ja vot see on karm tõde, kurb tõde.

Aga ega mul palju rääkida pole, eks pärast Rivera-reisi saab jälle pikima-postituse-võistlust teha, kuid praegu nagu näha- elu on tavaline ja kirjutada midagi pole.

Kallidpaid,
Les quiero,
Mari.