Oli üks nädal ja TAI.

Jah ma tean, et ma ei pidanud lubadust. Kohutav, aga kõik ainult selle pärast, ei olnud mitte seda kirjutamise tuju, oleks tulnud kiirelt ja segaselt. Aga nüüd!
Teisipäeval käisin siis koolis, pärast oli meil TAI kogunemine, vahepeal käisin hispaania keeles ja tagasi. Nad olid küll kõikide asjadega selleks päevaks lõpetanud, aga jäime Lara juurde(seal nimelt toimus kogunemine) pikemalt, lobisesime ja näksisime küpsiseid. Hästi muhe oli, tõeline positiivse energia süst!
Kolmapäeval oli siis vaba päev. Terve hommikupooliku õmblesin endale trakse pükstele, lõunatasin ja vinnasin end vastu tahtmist taas kogunemisele. Olgugi, et oli TAIle eelnev päev, siis võeti asja väga lebolt. Ehk siis à la [TIINA!] kui oli vaja koreograafiat teha, pandi muusika peale, aga ega midagi ei tehtud ikka. Ühesõnaga asi oli vähem ette valmistatud kui meie endise 9a moeshowd või jõulukavad, ja see juba on midagi:D
Mingil hetkel otsustasin, et aitab, ei viitsinud niisama passida ja läksin koju. Käisime Marianaga Martiniga jooksmas. See kujunes välja küll rohkem minu jooksmiseks, sest Mariana väsis kahe hetkega, aga väga hea, mulle meeldis!:)
Õhtul olin kodus vaikselt, põdesin järgmise päeva pärast.
Niisiis neljapäev ja see kauaoodatud TAI. Kogunesime enne kaheksat ühe klassivenna juures, kes elab spordiplatsile kõige lähemalt, panime rongkäigu kostüümid maha, puhusime õhupallid täis, sidusime raami külge, võtsime selle kaasa koos kõige muu pila-palaga- kaasa elamiseks trummid, kostüümid, parukad, kõristid, plakatid, erinevad täispuhutavad vidinad jne. Staadionile olid kogunenud Liceo 1 ja Liceo 2 klassiblokid, kõigil oma koht ja pisut ruumi seada üles oma fänninurk. Ja nii see siis käiski, et trummipõrin ja muu müra ümbritses terve päeva, ja see väsitas- olla terve päeva Rocki-Kalevi mängul näiteks (fännisektori ees istudes).
Niiet need kes tegid, tegid sporti, kes ei teinud, elasid kaasa. Ma 100m ei jooksnud, aga pärast teadet küll. Ja jess, Mari ei õpi ka kunagi- kordus mitte-soojaks-tegemise-viga, ehk esimesed sammud, ja ma tõmbasin jalad ära. JA ma pidin pärast nende jalgadega läbi Carmelo rongkäigus olema, hüpeldes-kareldes-tantsides! Polnud mitte tore, aga mis teha, laps ei õpi.
Tegelikult rääkisid teised ka, et selle aasta TAI oli maru igav ja halvasti korraldatud, ma olen täiesti nõus- see kaasaelamise osa staadionil kiskus küll igavaks.
Aga õnneks aeg ju siiski lendab ja juba poole 5 ajal lõppes spordiprogramm ning läksime end kostümeerima. Püksid jalga, traksid peale, särk selga, pea pähe, käed roheliseks, pildid tehtud ja minek! Kogunema pidime kell 5, liikuma saime vast 6 ajal. Ning Liceo 2 muusika- „Mambo nr 5“ taustal kõndisime läbi Carmelo. Jaa, see oli siiski tantsimine- meie tegime ka oma koreograafia kõndimise kõigus.
Aga mis mulle sümpatiseerib, on see, kuidas tegelikult on nad näinud vaeva meeletult kogu ettevalmistuse kallal. Meie klass oli halb näide, aga oli klasse, kus 43 õpilast oli end riietanud ühtemoodi- kuued lastud õmmelda vanematel või õmblejal, oli grimme väga meisterlikke, suuri atraktsioone juures, mida kõike- ehk nagu karneval. Rahvas oli kogunenud tänavatele, ergutas ja elas kaasa- kogu linna üritus!
Ehk siis üks päev väga väsitav, jalad olid kanged ja valutasid, nägu oli päikesepunetuses- hoolimata mu spf 30st. Koju, palju vett, natuke süüa ja magama!
Reedel võtsin rahulikult, käisin hispaania keeles, oma viinamarju pildistamas- rattaga tasa ja targu, tegi jalgadele head!
Täna käisime Leoni ja Luisaga jalutamas rannas, vaatasime Marianaga „Marley y yo“d, aitasin süüa teha ja ühesõnaga, puhkasin jälle täiega:) Homme kui ilma on, balneariosse, kui pole, jääme koju ja teeme alfajore- kohalik maius! Praegu igatahes väljas möllab taas.

Ja ma ei suuda uskuda, et ma nii lühidalt kirjutasin:D
Kallid, Mari!