Lühidalt!

Holahola! Olen kodus. Ja seda tervelt veidi rohkemaks kui 24ks tunniks! Et siis edasi Montevideosse põrutada:) Seega ma teen La Paloma reisi kokkuvõtte ära! Oli lahe, oli küll:D
Reedel siis läksime, Montevideo bussijaamas kõigiga kokkusaamine oli superlahe, umbes selline tunne, nagu on hommikul enne Kiltsi laagreid alati;) Ühel hetkel läksime bussile, jõudsime La Palomasse. Ööbimiskoht oli ühes kämpingumajas, olime üheteistkümneses toas kolmeteistkümnekesi, enamus saksa tüdrukud. Seega ruumi palju polnud, pidi kellestki kogu aeg üle hüppama ning sakslased tegid seal toas oma kogunemisi ka, ehk siis see polnud just jubelahe kohati, aga leidsime muid paremaid tegevusi! Mis mind enim häiris oli see, et maru palju oli ingliskeelset suhtlemist. Nagu ikka, sakslased omavahel saksa keeles ja siis ülejäänud inglise keeles, ehkki vabatahtlikud rääkisid ju hispaaniat. Mul alguses tuli automaatselt hispaania, ka siis kui kuulsin inglist, lõpuks sain juba inglise keeles ka hakkama.:D
Aga esimesel õhtupoolikul läksime juba randa, oli küll tuulina ja pilvine(tuuline on kogu aeg), aga mõnus ikka. Ujusime, nautisime! Üldse, need lained, issand kui kaif! Teistel päevadel saime ikka mõnusaid laineid, hüppasime, püüdsime laineid, hoidsime ujumiriietest kõvasti kinni, sest vastasel juhul oleks lihtsalt ilma neist kõik jäänud:D Vesi oli randa krabisid ja merekarpe toonud. Seda kõik oli karpidest sinine ja sinna hulka hunnikutes valgeid kuivanud krabikesi, oli ka randu, kus leidus meeletutes kogustes värvilisi merekarpe, ja tõesti mustast kuldseteni välja!
Esimesel päeval tulime koju tagasi, sõime, järgmine päev ka vabalt, lõdvalt. Käisime rannas, mängisime võrku ja muid pallimänge, ujusime ja võtsime pilvi. Lobisesime, rääkisime juhtunust ja tegime huumorit, süüa saime maru hästi! Ja palju…
Samuti oli kaasas üks vabatahtlik, kes tuleb juunis Tallinna Ülikooli õppima, seega meil Anuga oli kihvt, suhtlesime temaga, olime vaimustuses, daa:D
Nii, aga pühapäeval läksime väljasõidule. Ärkasime varakult, sõime, istusime bussi-kusjuures üksteise sülle ja maha, sest kohti lihtsalt tuli puudu. Külastasime Santa Teresa kindlust, ühte botaanikaaia moodi paika, lõunatasime ühes kämpingus ja siis läksime külla nimega Punta del Diablo. Üks pisike külake, ilusa rannaga, praegusel ajal mõnus ja rahulik, peesitasime rannas ja olime igatpidi mõnusad:) Jõudsime õhtul väsinutena tagasi ja õhtud läksid nagu ikka, süüa oodates, lobisedes, süües, lobisedes jne.
Esmaspäeval tuli taas vara ärgata. Esmalt jalutasime La Pedrera linnakeses. Mõnus- kõnnid kõnnid, siis tuleb ookean vastu, ise seisad kõrgemal kaljunukil, valged majad ja taamalt paistvad rannad! Mmmmmm.
Edasi Cabo Polonio külakesse. See asub mere ääres, kuid sisemaale pääseb vaid üle liivadüünide. Seega sõitsime sinna sellistes veokites. Ning küla on kuulus selle poolest, et seal puuduv vesi ja elekter. Ning KUI kena rand! Pool päeva vedelesimegi seal rannal ja siis käisime jalutamas külas. Mulle tõesti meeldis, kuidagi veider tunne tuli, et ikka on selliseid kohti maailmas. Majad olid väga kaootiliselt paigutatud, tänavad puudusid, kõik oli vaid liiv ja natuke murukest ka, uudistasime merihüljeste elu, kuidas nad seal kivide peal peesitasid ning läksime ronisime ühe düüni otsa, tegime seal traditsioonilist üheskoos allahüppamist ja kõiksugu erinevaid pilte. Tuleb tunnistada, et ühel või kahel ütles kaamera üles ka, ma õnneks suutsin end sellest needusest eemale hoida. Läksime tagasi, sõitsime veokitega bussini ning sellega siis kodu poole. Oli palju päikesest põlenuid, minu pidev faktor 30 päästis mu kõigest peale punaste kõrvade, mille ma tõesti unustasin:D
Teisipäev oli viimane täispäev, hommikupoole olime rannas, kuid et ilm oli taas kiskunud pilviseks ning lõpuks hakkas sadama, mingit päevitamist ei toimunud ja läksime hostelisse tagasi, oli parasjagu vaba aega ning pärastlõunal käisime kohalikud tuletornis, oli veel vaba aega. Tegime Anuga shoppingutiiru, kuni hakkas päris sadama ja naasesime hostelisse.
Samuti olevat La Paloma viimase päeva traditsioon, et see on naiste päev, ehk siis mehed-poisid pidid süüa tegema. Saime grillkana, ja muud head paremat, maasikaid magustoiduks:) Ning huumorikaim osa algas siis, sest tuli Miss La Paloma võistlus, kuid võistlejateks siis posid, kes end naisteks riietusid, õigemini keda tüdrukud naisteks riietasid ja meikisid ja ehtisid. Oli moeshow, fotokaamerad sähvisid ja poisid üritasid kõigega üksteist üle trumbata. Leidsime võitja ning alustasime tantsuga. Nii siis läkski tants ja muusika kuni mingi kellani kui otsustasime randa minna, läksime kõik. Istusime seal, läks valgeks, läks maru ruttu ja naasesime hostelisse. Seal mindi nõnna pikkamisi magama, kes läks, kes mitte. Mina magasin ka oma natukesed tunnid.
Kolmapäev läks siis söömise-koristamise-söömise ja bussisõidu tähe all. Sai kõikidega hüvasti jäetud ja järgmist korda ootama jäädud:). Montevideos pidime bussi ootama, läksime ja istusime siis ühte baari ja hakkasime seltskonnaga jalkat vaatama. Nimelt siis teine Uurguay- Costa Rica mäng, ning joujeeeee, ME PÄÄSESIME LÕUNA-AAFRIKASSE MMile!!

Seega nii lõppes ilus La Paloma reis, koju jõudsime öösel, täna sain pikalt magada, aga ikka olen superväsinud, ning hommikul 5 paiku hakkame montevideosse taas sõitma, elagu suvi!

Kallikalli,
Mari.