Pool Rivera-reisi! Edu lugemisel:D

Appiappi, kuidas mul pole kannatust järgnevat blogi kirjutada, sest see tuleb pikk-pikk, aga ma tean, et ma pean selle praegu ära tegema, sest muidu ununeb ja kuhjub niipalju juurde!
Ehk siis olen nüüd õnnelikult tagasi kodus, veevangist pääsenud. Üldiselt võiks nädala ka mõne lausega kokku võtta, et oli teistsugune, et TERVE NÄDALA sadas ja ma jäin veevangi, bussid ei väljunud ja seega ei saanud ma oma cumple 15’le Carmelosse, aga muidu oli tore.
Seega kes lugeda ei viitsi, aitab nüüd küll, alustan täpsema kirjeldusega.
Pühapäeva õhtul lahkusin Carmelost, jõudsin ilusti Montevideosse, seal sõin salatit ja ootasin järgmist bussi. Istusin bussile, kõik said tasuta alfajori ja tass pepsit. Ehkki oli öö ja puha, bussis pime, kaks istet minu käsutuses, ei tahtnud und mitte tulla, üritasin uinuda, aga samas vaatasin ka välja, niipalju kui ma nägin- tumedaid varje. Ja mis ma avastasin, metsa! Jah, polnud küll see päris õige, meie mets- oli üsna istutatud värk, aga vähemalt ei näinud, et 10 rea pärast puud lõppeksid:) Ühel hetkel pidin bussi vahetama, istusin mikrobussi, sõitsime mööda Põhja-Uruguay künklikku maastikku, kohutavaid teid ja jõudsime Minas de Corralesesse. Juba siis öösel avaldas mulle muljet selle maastikulisus. Niiet kui ma natuke enne 5 hommikul kohale jõudsin, võtsid mind vastu unised Anu, Karla ja Karla ema Rossana.
Ma siis kõigepealt seletan ära. Selles majas elavad Rossana, tema mees Turco, nende tütar Itaahira(?) ning Rossana ema Ivonne. Anu- eesti tüdruku, võttis omale Ivonne ning Karla on yfu paberite järgi Rossana-Turco-Itaahira peres.
Et aga nii öö oli, ütlesin ära nii söögist kui ka kohvist ja heitsime kõik end magama. Oli soe, magamine linadega, mina padjata- Anu oli esimesed 2 kuud padjata maganud, sest lihtsalt seda ei antud talle… Sain isegi magada, ehkki ärkasin ikkagi esimesena, kobisin alla vannituppa. Esiteks haaras mind kuumus juba üleval, alla jõudes lisandusid sellele palju kärbseid ja lambalõhn- vaatasin aknast välja, ning sealt nad mind jõllitasidki;)
Ühesõnaga, tunne oli mul, et olen jõudnud tõesti kuhugi, millega olin arvestanud aasta tagasi lepingut allkirjastades. Kogu majapidamine ja pereelu. Majas oli korralagedus, mustus, kõiksugu putukad. Mitte et ma vinguks, aga lihtsalt ma näen kui väga on mul vedanud oma perega, ja ometi, puhtust peaks suutma ju igaüks pidada! Köögis võiks ju süües olla ikka nautimise tunne, vannitoas tahaks dušši alt astuda puhtale põrandale jne. Ehk siis maja oli suur, kuid asjad olid pilla-palla, tolmu-puru igal pool, ka kutsu lasti tuppa kohe pärast õues mõnes lambaaugus solberdamist… Anul ja Karlal on oma ühine tuba kahe voodi(madratsitest pole mõtet rääkida, sa vajud auku!), kapi ja paari kummutisega ning see on ainuke tuba ülemisel korrusel, sinna viiv trepp on paras õudus, astmed põlvekõrgused ja kaldus. Aga ma ei vingu, ausalt, ma kirjeldan ainult:D
Hommikul sain ka vanaemaga tuttavaks, kes parasjagu kellelegi kodus keemia tundi andis. Ta nimelt töötab koolis ja Liceos keemia ja füüsika õpetajana, samuti müüb igast ehte-kosmeetika pahna, midagi tellitavat ning annab klaveritunde. Turco on ühe kohaliku klubi omanik, seega tööle läheb keskpäevast ja järgmise hommikuni välja ning Rossana tötöab ka koolis ja Liceos õpetajana- inglise keel (ma arvan, et mu 2.klassis käiv õde ka oskab aasta pärast rohkem). Samuti läheb ta õhtul isale kluppi appi. Ning Itaahira käis koolis õhtupoole, seega ööni üleval, poole päevani magades ja siis kooli. Seega ega selles peres kedagi eriti kodus pole, enim näeb Ivonnet- vanaema.
Päeva jätkasime siis nii, et läksime natuke jalutama, kohaliku kogunemiskohani- silla ja jõekese äärde, istusime pingil, rääksime juttu ja kuulasime muusikat ning läksime tagasi koju, sõime lõunat. Ilm oli kuum, ega suurt isu ei olnud, seega kogu ülejäänud päev läkski umbes nii, et VETTVETTVETT, süüa ei tahtnud midagi. Aga pärast sööki läksime jalutasime veel, mina ju tahtsin nende külakesega tutvuda. Veendusin selles, et seal pole TÕESTI midagi teha, eriti sel kellaajal, mitte kedagi polnud tänavatel näha. Ja eks külas oligi pank, postkontor, kool, liceo, haigla, apteek, umbes üks riidepood, üks jalanõude pood, mõned toidukauplused, paar pagariäri, lihapoodi, paar klubi. Isegi sellist asja nagu plaza- väljak/plats, kus siin tavaliselt õhtused kogunemised toimuvad nii noortel kui vanadel, selle asemel oli lihtsal „centro“- ütleme nii, et peatänav, mille äärde rahvas õhtuti kogunes. Üks spordiväljaku moodi koht oli ka, mis aga suures enamuses oli sisustatud lastemänguplatsina… Ning Artigase plats, mis nagu tõesti, on igas linnas Uruguays, koosnes ka bussipeatusest ja paarist värviliseks värvitud üles-alla kiigest…Ning sellele kõigele lisaks kõndisid lehmad rahulikult üle tee ning mälusid koos hobuste rohtu tee kõrval.
Et meil oli kuumkuum, ja raske oli jalutada- Karlal eriti, läksime sinna isa klubisse ja mängisime piljardit. Mis mu jaoks ilgelt muhe oli, oli näha, kuidas tänavad on tühjad, aga klubis kohalikud vanamehed mängivad midagi piljardilaadset, taovad pokkerit, kulistavad õlu kurgust alla ning lõõbivad niisama- ning nii kogu päeva ja öö veel takkapihta!
Mingil hetkel naasesime tagasi koju, sõime „jäätiseputka“ jäätise- mis iseenesest oli maitsev ainult seetõttu, et teda sai söödud nii kuumal päeval. Mingil hetkel otsustasime minna siis sinna silla juurde taas, matega. Kaks nende sõpra tulid ka, istusime, lobisesime ja jõime matet. See paik seal on siis õhtupoolikutel/pärastlõunatel rahvastatud inimeste poolt- tulevad noored/tullakse peredega, matega, lastakse cumbiat jne. Istusime seal pikalt, meiega ühines veel tuttavaid, tehti pilte, lõõbiti niisama. Aga parajalt lõppe ja kuum ilm oli. Läksime koju tagasi, tegime pesu, sest kogu kere lihtsalt kleepus, võtsime natuke rahulikumalt, heitsime hetkeks pikaligi.
Kui saabus õhtu, läksime „centrosse“. Nimelt sinna siis kogunetakse õhtul/öösel, seda aga nädalavahetuseti rohkem, aga et esmaspäev oli olnud vaba päev, oli seegi kord rahvast. Ning mida noored siis teevad, joovad õlut, kuulavad cumbiat ning loomulikult teevad autode ja motodega ringe. Vot see on midagi, millest ma mitte aru ei saa. Nad lihtsalt sõidavad ringi, lihtsalt ringi, kulutavad bensiini ja siis vinguvad, et bensiin on nii kallis! Carmeloga võrreldes jäi mulle silma ainult vahe, et kui meil siin on MEELETULT neid põrisevaid „honditasid“, siis seal domineerisid ikka suuremad ja korralikumad masinad! Seega jalutasime seal veidi ringi, lobisesime mõne inimesega, istusime trepil, rääkisime omaette ilmaasju jne. Mingil hetkel otsustasime Anuga, et lähme jooksma, tegime seda. Tuleb muidugi tunnistada, et ma ei lasknud tal eriti trenni teha, sest noo, ega ma mingi jooksja pole! Aga mul siin isa juba Carmelos ootab, et Anu tuleks, saab Martiniga kõvemat trenni teha;)
Aga mis meie jooksuringi eriliseks tegi oli see, et me saime nautida looduse väge- nimelt oli lähenemas torm, taevas sähvatas iga hetke tagant valgeks, tegi kõiksugu vingerpusse, tõesti oli kaunis! Ühesõnaga lõppes mu esimene päev Minas de Corraleses ning algas tormtormtorm. Terve öö sadas ja müristas ja lõi äikest.
Järgmisel päeval ikka aina sadas, Karla oli haigestunud, ilmselt tegi talle päike liiga- tema oli see, kel eile oli kõige raskem ja ta otsis kõikse aeg varju, kuid meie ikka utsitasime, et noo jalutame veel natuke… Nüüd tal aga isa pani ta tunnistama, et päike-on-halb-päike-on-paha-enam-päikse-käes-ei-jaluta.
Niiet see päev jooksis väga kähku käest… Käisime natuke jalutamas, ostsime puuvilju ja tegime puuviljasalatit. Ma teile ütlen, kõik ülejäänud päevad ainult õgisime süüa, eriti just magusat! Kõiges on süüdi ilm! Olime rohkem kodusemad, jutlesime omavahel ning jah, nautisime eesti keelt Anuga ning põhjamaisust Karlaga:) Ning sel õhtul sain ka oma esimese magusa mate kogemuse. Nimelt nende vanaema on kuulus oma magusa mate poolest. Paneb lisaks mate yerba’le- matetee rohi, lisaks apelsini koort, õuna, kaneeli, piparmünti, aniisi, nelki, mett ning suhkrut ning tõesti, KUI maitsev see jäi! Sõime koos küpsiste ja sulatatud juustuga, khmm, dulce de leche oli siiski ka laual:D Sadu jätkus ja jätkus aina!
Kolmapäev. Ärkasime ja läksime 6.30 bussile, et Tacuarembo linna minna. Sadas, loomulikult. Sinna minekus tuli teha skeem- Corralesest bussiga ühte maantee-äärsesse peatusesse nimega Manuel Diaz ning seal oodata kuni mõõdub mõni buss, mis sõidab õiges suunas ja siseneb Tacuarembo linna. Niisiis, ootasime umbes 25 minutit, oli ka muud rahvast. Jõudsime pärale kella 8ks. Saime infopunktist vajalikud kaardid-mapid-bookletid ja mõtlesime, et okei, läheks siis kesklinna poole. SADAS! Istusime taksosse, küsiseme, kas mõnda kohvikut oleks kesklinnas lahti, ta arvas, et mitte ja me astusime autost välja tagasi:D Läksime bussijaama kohvikusse, sõime saiakese ja ma uurisin linnainfot, nuhkisin paar muuseumi ka välja, ja mida ikka turistid võõras linnas vihmase ilmaga teevad- kella 9ks läksime muuseumisse! Meil oli seal mingi lahke onu, kes tahtis meile natuke rääkida ka Uruguay ja selle linna ajaloost. Ega ta midagi erilist muuseum polnud, aga ajatäiteks käis kah. Siis avastasime kaks vihmatut hetke, tegime pilti ja läksime taas kohvikusse, mahlad/kohvid ja mõtlemine, mida edasi teha. Et vihma hakkas sadama taas, läksime ja ostsime omile vihmavarjud, odavad ja saastad, aga paariks tunniks/päevaks kõlbavad kah! Seega jalutasime, rohkem küll hüppasime üle lompide, külastasime poekesi-butiike ning toidupoodi. Küsisime endale restorani, läksime ja sõime seal ning naasesime bussiterminali. Linnast jäi mulje vesine ja märg, rahvast tänavatel polnud, midagi suurt näha ei saanud, aga tegelikult igalpool kuhu me ka ei sattunud, hakati meiega kohe huviga rääkima, küsiti, tunti huvi, tore oli:)
Niisiis läksime bussile, olime Manuel Diazis kell 3, Rossana oli eile öelnud, et buss tuleb sinna kell 4, mis meid Corralesesse tagasi toob. Ootasime, ei tulnud kell 4, saatsime sõnumi, et millal peaks tulema!?-„Nii umbes 5 paiku, lõbutsege!“ Hah, okei ootasime veel:D Siis küsisime meiega koos ootavalt naiselt, millal peaks tulema, ta arvas, et umbes poole 6 paiku, ootasime. Ei tulnud, ilmselgelt. Aga VIHMA SADAS! Mina lõbustasin end ilmselgelt pildistamisega, aga palju sa ikka ühes bussijaamas pisikese katuse all pildistada jõuad… Seega pärast KOLME TUNDI OOTAMIST KESET EIMIDAGIT PISIKESE KATUSE ALL PADUVIHMAS tuli kella 6 ajal buss:)! Ei lähe meil kunagi see reisuke meelest, ainuüksi selle Manuel Diazi pärast! Ja koju jõudes olime läbimärjad, mu jalad olid valged ja kortsus, nagu oleks terve päev vannis ligunenud. Oma walkingu-110krooni-jalanõud panin kuivama, nad kuivasid järgmised 4 päeva. Nad oleks päiksega 10 minutiga kuivad, aga nad kuivasid selles niiskuses ja vihmas NELI PÄEVA ilma tulemuseta! Vot sulle nalja, kui räägitakse, et lähed põhja, seal on kuum ja kuum ja sina saad hoopis vihmatormid ja üleujutuse kaela!
Aga sel õhtul, mis seal oli, mate dulce ja niisama lebo, mis muud ikka vihmaga teha…

Kuid oma jutuga jätkan ma homme hommikul, sest tõesti, ma ei jaksa enam ja ma usun, et teilgi on juba ammu tülpimus:))
Head ööd!