Mäed ja veinid.

Ma siiski, jah, tahan midagi Mendozast jäädvustada…
Läksime kodust ära laupäeva keskpäeval, paadiga üle jõe ja Buenos Aireses bussijaama. Täitsa uskumatu, milline koobas on Buenos Airese ametlik bussijaam. Me pidime seal kaks tundi ootama, esmalt võttis kõhedaks küll, aga leidsime kõige turvalisema koha ja istusime oma kandamitega maha.
Bussireis Mendozasse, 12 tundi, jummala okeilt läks kõik! Buss siis see nn vooditüüp, ülimugav, õhtusöök, hommikusöök ka hinnas. Niisiis Mendozasse jõudsime pühapäeva varahommikul 7 aegu! Saime Pilari ja Horacioga kokku, hästi tore rahvas! Pilar on siis isa sugulane, Horacio tema abikaasa. Läksime nende koju, tegime väikse istumise ja matejoomise, läksime välja.
Autoga, linna uudistama. Siis enamjaolt sellised tähtsad paigad, tõusime ühe künka tippu ja uudistasime seal ringi, peaaegu 1000m merepinnast:)
Kuna aga päike hakkas kõrvetama ja lõunaaeg tuli kätte, naasesime koju. Seal nimelt olid veel kraadinumbrid neljandas kümnes positiivsuse poolel.
Kodus einestasime ja tegime väikse uinaku, sest me Marianaga olime omadega pärispäris läbi, mina eelkõige, vanake… Esimestel aastatel Kiltsis EI OLNUD seda probleemi, väsimust!
Õhtul viis Horacio meid kesklinna, jalutasime seal Pilariga ning käisime tähtsamad kohad läbi. Mendozas on üks suur park, roheline ja ilus, mäed on taustaks, no kuidas muidu saabki! Seega rahvas koguneb sinna meeletult ja peab piknikku… Kuna Mendoza nimelt sajab vähe- kõik sademed langevad teiselpool mägedeahelikku maha ja nendeni jõuab juba kerge õhumass, siis seal on kastmissüsteem, mis saab alguse mägedest ning oli kasutusel juba ammuvanasti, nimelt siis sellised kanalisüsteemid, ja neid on terve linn täis;)
Aga jah, jummalast mõnus linnake teine, puid ja kauneid tänavaid, parke parasjagu- „Hispaania väljak“ sai mu kindlaks lemmikuks, nimelt kõik pingid ja purskkaev oli tehtud keraamilistest plaatidest, ka maas olid suured plaadid, mille vahel väikesed pildikestega keraamilised plaadid, ilgelt nunnu ja ilus:) Mingi kunstilennu lõpetajate töö!
Niisiis, järgmisel päeval Horacio ja Pilar olid tööle minemas, meie hommikupooliku veetsime kodus, pärastlõunaks olime endale ekskursiooni broneerinud. Kaks veinitehast, oliiviistandus. Alustasime siis väikese veinikeldriga, puhta käsitööna valmiv värk, või noh, selles mõttes, et väikestes kogustes. Saime ringkäigu ja degusteerimise, loomulikult. Hmm, pole vist vaja mainida, et need veinid olid tõesti head!!! Uskumatu!
Edasi läksime oliiviõlitehasesse. Seal ka räägiti, kuidas asi käib ning saime nende õlisid maitsta koos saiaga, kuivatatud tomatit ning rosinaid ka:) Que delicia!
Pärast siis industriaalne veinitehas- võidame kvantiteedis, kaotame kvaliteedis ütlus pidas täitsa paika. Mis küll ei tähenda, et sealne toodang oleks kehv olnud…
Hiljem lipsasime ühest pisifarmist ka läbi, või ütleme nii, et naine kasvatas omajagu puid- kõike veidi ning siis saagist valmistas moosi-mutsu-keedist- ühesõnaga, minu jaoks oleks nagu enam-vähem Memmi juurde sattunud!
Niisiis sai ka esmaspäev vaikselt läbi, ootama jäi üks maailma kauneimaid teisipäevi!:) Ahha, ei, olgu, tegelikult kaa oli vahva ja ilus ja kaunis ja hingemattev! Nimelt siis hommikul asjad autosse ja mägedesse minek! Läksime ühe Pilari sõbrannaga. Mina eksole ootasin ikka sellist serpentiine mööda käivat mägiteed, aga kus sa sellega- jumala lai maantee! Aga eks asi ole selles, et see on rahvusvaheline tee, mis viib siis Tsiili lõppkokkuvõttes! Tegime algul mõned peatused, pildistasime, ahhetasime, nautisime! Tee viis ikka sissepoole ja sissepoole ja mäed ei lõppenud, vastupidi, nad ühe näisid kerkivat ja paljunevat! Saime imetleda lumiseid tippe, ning järjest kaugenevaid mäeahelaid, moodustades seega kauni sügavusefekti!
Jõdsime Puente del Inca’ni, mis on looduslikult tekkinud „sild“ keset mägesid, kõik puhta kollastes toonides, müstiline ja võluv!
Jätkasime Aconcagua rahvuspargini, sealt siis nimelt saab ka mäkke päris tippu tõusta, loomulikult vajaliku ettevalmistusega ning õigel ajal- Aconcagua on siis nimelt Ameerika kõrgeim tipp, 6900millegagi meetrit. Meie tegime seal aga väikese jalutuskäigu, fotojäädvustused ja istusime veidike kaunite laguunide ääres, kuulates vaikust, nautides ilma ja tunnetades kogu seda ilu ja vabadust, ohh KUI mõnus!
Edasi tõusime veidi veel kuni Argentiina-Tsiili piiripunktini ning siis keerasime end tagasi allamäkke. Mainida tuleks siis, et ennast halvasti või jõuetult või valutavalt ei tundnud ma end kordagi, ainuke märk kõrgusest minu küljes oli kaameraku, mis jonnis töötamast! Kõrgeim kõrgus siis 3200m.
Langesime ja langesime ja einestasime ja langesime ja õhtupimeduses jõudsime Mendozasse tagasi, ise ilgelt rahul, kuid parajalt kurnatud:) Uni oli magus ja rahulik!
Niimoodi seega oleme omadega kolmapäevas. Hommikul läksime Marianaga kahekesi linna ja tiirutasime seal, ostlesime veidi ning vahtisime ringi! Lõunaks koju tagasi, väike siesta ning pärast seda viis Horacio meid nende mägimajja. Ehk siis üks imeline koht keset mägesid, seal on selline külakeste grupp, kõik on ilusad nunnud väiksed majakesed kaunis rohelises ja künklikus ümbruses. Kuna nende poeg tegeleb käsitööga, siiamaani saviga, kuid nüüd läks vahelduseks plastikule üle, siis nende majake on ka värvitud nii vahvalt värviliseks, ilmselt te juba nägite picasast pilte;)
Seal me siis veetsime oma päeva, poolteist. Esimesel õhtul tegime paar jalutustiiru. Tegelikult ongi, et meie päev koosnes tukkumisest, jalutamisest ja söömisest. Ning sinna juurde palju loba, nii tarka juttu kui ka klatši. Kohale jõudes oli kuum suveilm, nad ise imestasid, kuidas see võimalik, õhtul pimadas käisin veel lühikeste pükstega ringi. Kuid siis juba järgmine päev ärgates oli ilm pilves ning külm, öösel sadas- lähed välja ja avastad, et nähtavatele mäetippudele on valget pinda juurde tulnud, haa- seal sadas lund! Novot seega teise päeva veetsime me üsna külmetades, õhtuks olid seljas kõik võimalikud riided ning meeleldi jäid kas tuppa sooja või läksid jooksvas tempos mägedest ülesse;) Järgmine hommik aga taas siras päike ning ilm oli ilusast ilusam, ehkki mitte nii soe, aga ei saa kurta. Mida ilmaimesid seal!? Esimesel päeval võta päikest, oma 25 kraadi oli küll ning teisel päeval langes 10ni vähemalt…
Aga jah, ronid ühe väikse künka otsa ja niipea kui vaade vähegi nukist üle paistab, avanevad uued mäeväljad, ja jätkuvad ja jätkuvad ja no ära ei lõpe! Uskumatu kui ilus see on! Võimas, jõuline!
Niisiis, need päevad seal olid ka ülivinged. Pilariga saime kõigest räägitud, leidsime palju ühist- nagu juba enne mainitud Pipi Pikksukk näiteks ja palju muud, maailmas on kõikjal ilusaid inimesi!
Tagasisõit Mendozasse tuleb ka jäädvustada, see oli taas ühe Pilari sõbraga, endise rallisõitjaga. Seega, hmm, ega spidomeeter väga täisnurga alla ei vajunud, max oli niiumbes 162 km/h. Aga ei, mees juhtis maru hästi ja ühtegi korda ei tekkinud ohutunnet, ja me räägime mägedes sõitmisest, haha!
Niisiis jõudsime koju, taaskohtusime Horacioga, muljetasime, einestasime ja oligi aeg taas bussijaama minna. Te ei kujuta ette kui kiirest see reis läks. Aga tõesti, kui unustamatu see oli! Ei olnud lihtsalt turistid-Argentiina-turismipiirkonnas, me elasime siiski ehtsas kodus, ehtsas mägikülakeses, kus nurgapealsest poekesest sai värskeid saiu osta, La vida merece disfrutarse!
Ademas, mendocinos toman vino para todas las comida, sii, eso es america latina! En Uruguay no tanto…
Jõudsime Mendozaga ühele poole! Nüüd kaks nädalat kooli saab taas varsti läbi, eks kõik ole ikka nii nagu enne. Te ainult ei kujuta ette, praeguseks on hmm, 36 tundi järjest sadanud. Ja ma EI luiska! See teeb veidi kurnatuks olemise, aga mis sääl ikka! Tartu üleujutused on muidugi ennekuulmatud, kust see vesi sinna kõik sai( jah ma tean, et teil oli palju lund!)!?
Siis meil oli mõned päevad üks prantslane siin, kes Prantsusmaal elab nimelt Sveitsi piir ääres- mägedes ja on windsurfer, hõh päris mage!
Sel nädalavahetusel sai päris palju veedetud aega väljaspool kodu, pühapäeval käis üks murgagrupp siin, asi oli Üle Kõige! Ma arvan, et see miski, mis mulle kõige rohkem Uruguay juures meeldib, on murga. Candombe ka muidugi.
Ilgelt tahaks minna Härma kevadkontserdile, rohkem kui kunagi varem! Rohkem kui kunagi varem tahaks praegu Eestisse, korraks, mõneks tunniks! Ning rohkem kui kunagi varem hindan eesti kooli.
Veel, vaadake huvitavat filmi „The man from the Earth“

Tahaks Vanemuise mäest alla minna, mööda Kuuni tänavat kõndida, Raekoja platsi ületada, Rüütlit pidi edasi minna ning endisesse Creppi sisse astuda, siis raamatukogust läbi põigata, midagi head kaasa näpata ning mööda emajõge kodupoole jalutada. Piki Lammi teed, siis sealt tagant metsa äärest ning koduväravas Duncsi tervitada, uksest sisse astuda, kõiki kallistada ning kodujuustu-mustikakoogist tüki näpata! Mmmmmm.