Es como algo... imposible... increible... impensable...RARO

Mida kõike miljon asja ma teha olen jõudnud viimastel nädalatel… Ja siia pole kirja midagi saanud. Ja need on aasta parimad nädalad olnud, rahvas on parim olnud, ma olen saanud nautida täiel rinnal, täiel. Nautida lihtsalt olemist kellegi seltskonnas ilma ebamugavustundeta ja ilma et ma igavleks! Fah. Mitte et ma oleks enne kurb olnud või igavlenud, aga mul olid teised sõbrad, kellel olid teised huvid, kellel olid need omad vead, mis mulle rohkem vastukarva käivad, kes ei ole minu seltskond. Nüüd aga leidsin rahva, kes jah, on minu seltskond. Ma tunnen kõigi vastu suurt respekti, ma naudin nendega olemist ja me saame niisama istuda ja lobiseda, suhelda ning nii tohutult mõnus on. Ja ma tõesti ei taha öelda, et ma kuni maini ei elanud ja ei nautinud, ma lihtsalt nautisin teisi asju, nüüd saan tunnetada ühe hea omaealiste seltskonna võlusid:)
Ja seega ongi natuke kahju, et ma pole seda siia üles täheldanud, kuid äkki ongi parem, need on need minu hetked, mis mulle jäävad meelde, jäävad. Ja tekitavad selle sädeme, mis hiljem südames palju nostalgiat tekitab, silmad hajameelselt helkima lööb ning suile naeratuse toob. Need hetked, mil ma mõistan, et kurat, ma olen ikka nii õnnelik, et ma selliseid hetki olen saanud kogeda…
Aga MMiga seoses on siin muidugi palju poleemikat ! Ja no mõelge ometi, me oleme maailma KAHEKSA PAREMA SEAS!!!! Ja lähme vastamisi Ghanaga, mis ei kõla ka midagi nii võitmatut nagu Brasiilia või Portugal või Saksamaa või Argentina.
Mul on ametlik koondisesärk olemas, Forlani 10 isiklikult ;)jaja. Isa lubas, et kui Uruguay finaali jõuab, siis ta ostab väikese teleka ning mina pean lennupiletid ümber vahetama, seega HOIDKE ALT!! ;))
Pärast võite on peredes, linnades, kogu RIIGIS suu tähistamine, rongkäigud, vilistamised pasundamised ja kõike muud võimalikku, et väljendada seda puhast rõõmu, mis 11 meest ühel muruväljakul palli taga ajades oma rahvasse tekitada suudavad, see on TUNNE!!!
Ühel nädalavahetusel käisin Montevideos, tšillisme seal... Külm oli, pidevalt. Uhh, see on ebameeldiv!
Aaa, kool sai läbi, sellest tahtsin ka kirjutada. Nüüd jõudis neile siis nn talvevaheaeg, kaks nädalat. Kaks nädalat, mis siis täpselt lõppevadki laupäevaga, mil meil lennuk läheb.
Aga koolist lahkumine oli imelik... Aasta aega siiski samas keskkonnas, ja nüüd järsku, kõik, mitte kunagi enam! Kaks nädalat tagasi saime kooli poolt juba lahkumise, meile kingiti klassifoto ja eelmise kooliaasta piltidega CD kooli poolt, nüüd, viimasel päeval oli kõik normaalne... Kuni ühel hetkel hunnik läks klassist välja, tulid tagasi ja neil oli kingitus tehtud meile, mulle ja Leonile, sest me ju käime ühes klassis. Ja see oli kuidagi nii... armas... Nad kinkisid mulle Carmelo suveniiri(ainuke probleem ongi, et see kaalub oma 3 kilo...haha, nagu mul muid asju polekski!) Jah... Nad on toredad, :) Ning sel päeval jäin kuidagi kõikide õpetajatega lobisema, rääkisime ja arutlesime elu teemadel, tegelt ka:D Keemia õpetaja soovitas mul keemiat minna õppima, isssiiiii! :D pärast läksin ja tervitasin direktorit ja õppealajuhatajaid ka, mõnus oli... mu eelmise aasta kirjanduse õpetaja meenutas hetki eelmisest aastas, see oli ka nii puudutav, ta mäletas... Aga ta on ka kooli parim õpetaja!! Ohh, jah, nii siis saigi läbi, istusin ratta selga ja sõitsin minema, jättes kooli seljataha. Et eestis veel kolm aastat seda rõõmu nautida ning oma elu edasi lükata :D
Ohjaa, need viimased nädalad on tegelikult rasked, pidev surve on peal. Ei tohiks teada, millal lähen , või peaks minema järsku, homme, sest surub surub, tegelikult ka!!!

• En el techo de Luisa, es un lugar maravilloso, es el mejor lugar de Carmelo, la mejor vista a la ciudad, es hermoso. Estar alla con toda la gente buena, que estan tocando la guitarra, ademas tocando la guitarra superbien, porque son Dioses, son los mejores. Los amo: a Luisa, a Rodrigo, a Pele, a Ivan, a Tatiana, a Tuti !!!