Lugege rõõmuks! :)

Ma hakkasin kitarri õppima!:D Mina, justament!
Teeme Marianaga vastastiktunde, mina talle eesti keelt, tema mulle kitarri. Maru lahe, aga näpuotsad tulitavad ja ranne ka valutab!
Olgu, aga rääkida tahtsin tegelikult Montevideo- päevadest. Läksime siis reedel Marianaga, jõudsime kohale, sõitsime kesklinna, einestasime ja läksime yfu kontorisse, Marianal said nüüd paberid ja dokumendid kõik sisse, natuke lobisetud ja minek. Seadsime suunad shoppingusse. Vaatasime endale kinoseansi valmis, enne veidi käisime ringi ja siis istusime filmi ette. Oh kui mõnus on kinos:D Pärast shoppasime veel veidi ja siis sõitsime hotelli, ema-isa ootasid meid juba seal.
Panime end valmis, et minna nn. Anti-murga showle. Murga on siis kohalik karnevali juurde käiv „etendus“. Nimelt see on üks koor, kus on 13 lauljat, 1 dirigent ning 3 muusikut(löökpillid- taldrikud, tamburiinid). Samal ajal on kõik väga kostümeeritud, maskeeritud ning taidlevad ja tantsivad pidevalt. Ka dirigent taidleb ning laulab vahest. Teemad on poliitilised, või üldse tõstetakse sõna kõige teemal, mis riigis toimib, kuidas aasta on möödunud, kõik võetakse ühtedesse lauludesse kokku. Laululõigud on pikad ja väga tabavad, humoorikad ja andekalt kokku pandud. Parimate murgagruppide esitlust on fantast kuulata, sest ka hääled on võimsad ja nõnda 13/14-kesi laulavad oma 5-häälselt, seega kui sõnadele pihta ei saaks, oleks superkogemus siiski! Ning murgaga alustatakse jaanuaris-veebruaris, grupid teevad väikseid esinemisi, et end rahvale tutvustada ning mingil hetkel hakkab juba konkurss. Igal õhtul toimuvad Montevideos etendused ja nii koguvad grupid punkte, saadakse edasi kolmandasse ringi ning selle lõppedes on võitja teada. Uruguaylased on ise väga uhked oma karnevali üle ja tulevad pidevalt välja trumbiga, et neil on ikka maailma kõige pikem karneval. See tulenebki sellest, et murgaetendused kestavad paar kuud!
Nii, aga meie läksime Anti-Murga showle, mis on ühe kindla grupi etendus, neil täitus nüüd 25 aastat esimesest esinemisest, ning nad teevad muusikat natuke kõigest, on ka osa karnevalist, kuid mitte ametlikult ning murga konkursidel ei osale, sest see pole puhas murga. Nii nad siis teevad maha murgat ja kõike muud. Iseenesest on ka suur rõhk kostüümidel, taidlemisel(suurem kui murgas, sest nad ju teevad järgi ja ikka natuke üle…) ning lauldakse mitmehäälselt ja aktuaalsetel teemadel. Mulle jäi tõsiselt hea kogemus sellest kõigest. Olgugi, et pooled korrad, kui saalitäis naerust rõkkas ja nii ka mu kõrvapingil vanemad, mina kergelt totu näoga vahtisin ja mõtlesin, et milles nali võis olla… Tegelikult on nii, et ka Mariana ei saanud kõigest aru, sest siin võeti kokku 25 aasta parimad palad, justkui juubelikontsert ning seega sa pidid lihtsalt kõike tundma, teadma ja oleksid naljale pihta saanud. Ema-isa ütlesid, et maru hästi oli tehtud, et niitohutult head sõnamängud olid saavutanud, kõikjal mängiti kahemõttelisusega. Aga ei, ma olin ülirahul pärast seda, sest hääled on kõvad, rahvas läks kaasa, nalja sai ja üleüldse, eks ma sain ikka ka millestki aru… Näiteks kui teemaks tulid selle aasta vihmad ja vihmad ja vihmad…
Pärast einestasime ning hotellis vajusime hetkega:) Järgmine hommik, järgmine päev. Esimesed uudised olid muidugi ebameeldivad, kõhedusttekitavad, Tšiili maavärin… Teate, see on tõesti nii, et kui sa oled ikka kohale lähemal, siis sa tunned nagu rohkem, et see sind puudutas ning asja õudust. Siin vaatad, et kogu maailm on nagu shokis, põhimõtteliselt on see siiski ju naaberriik, hästi paljudel on mitmeid tuttavaid, kes seal elavad, kõikidel käis jõnks läbi, telerid kandsid terveid päevi ülekandeid, raadiost jooksis infot, lehed kirjutasid ning linnas suurtel teadetepaneelidel jooksis ka värske info.
Olgu, aga meie hommikustasime ja läksime välja, läksime ühele laupäevasele laadale, jalutasime seal veidi, ostsime siit-sealt. Tuleb tunnistada, et ma ei suutnud taas rätikutele-sallidele vastu panna, tuli kohe kaks tükki osta. Karet, erilised kallid sulle ja siis teistele sallihulludele ka!;)
Asi läks palavaks ja väsitavaks, lõpetasime ära ja läksime sööma ühete Mehhiko restorani, aah, kui hea neil see köök ikka on!
Pärast hüppasime ühest kaubanduskeskusest läbi, ostsime kooliks vajalikke asju. Jah, see on täitsa jube, ma ükspäev sõbranna juures ka täheldasin fakti, et ta oli ostnud kaustikud valmis, pinali ka uue, selle täitnud ja siis näitas seda teisele sõbrannale. Mida augustilõpu tunnet! Aga puha märtsi algus… Aga mina sai endale vähemalt ilusad Uruguay kunstnike/Uruguay piltidega kaustikud, olen rahul, ning mate jaoks sai termose ka!
Hüppasime hotelli, mina tegin 15 min magamist, see juhtus kogemata, sest telekas oli lahti, aga silmad vajusid. Ning siis läksime tantarataaa! Jalka mängule! Meie- ehk siis mu isa ja õe koondis(ma siiani olen ajanud asja, et ei ma pole ühegi Uru jalkameeskonna poolt, asi lihtsalt on siin selline, et ollakse kahe meeskonna fännid enamjaolt ja siis käibki alati suur sõda Peńaroli ja Nacionali vahel:D), aga nüüd kui ma siis ikka olen ühel mängul käinud, olen mina ka PEŃAROLI tiimis! Kuna vastased olid mingid väiksed, siis ega midagi erilist oodatud mäng ei olnud, Nacionali ja Peńaroli vaheline mäng- classic, on ikka suursündmus omast killast. Aga ega see ei loe, tribüünid olid üsna rahvast täis(meie klubi fännid muidugi, teistele oli pisike sektor eraldatud) ning kaasaelamine käis. Eks mäng oli ka väga pingeline. Esimene meievärav umbes teisel minutil, teine värav seitsmendal. Siis ei juhtunud midagi uue poolaja umbes viienda minutini, kus üks meie oma sai punase kaardi, sellele järgnes paari minuti pärast ka vastastelt penalt, sees… Seis 2:1, juba pingeline! Kuid mõni minutike veel ja vastased viigistasid, kõigil suured hingevalud! Kuni päris päris lõpuni, nii 7 min enne vilet susserdasime veel ühe palli võrgu vahele ning HÜPPPASIIME ÕNNEST PÜSTI ja tantsisime kepslesime karglesime suure hooga! Seega, võit 3:2 ja õnn rõõm ning laululust kõigis!
Läsime hotellini, sõime pizzakas, pärast võtsime ühe jäätise ka ja uni oli taas nii magus nii magus!
Pühapäeval siis ärkasime ka parasjagu varakult, sõime ja läksime taas välja. Seekord siis ühele teisele laadale, pühapäeviti. Mulle räägiti enne, et see on nagu ülisuur, lõputu, võimatu on seda läbi käia, ja et seal leidub absoluutselt kõike. Varasematel laatadel on põhirõhk riietel ja siis midagi muud ka vahele, aga et seal olevat kõike, mis sulle üldse võiks pähe tulla… Ja noo, me tiirutasime seal ringi- tänavatel väljapanek, põhimõtteliselt ühe linnajao suurune, mine otse, keera paremale või vasakule ja noo, lõppu ei näe kuskil:D Tegelt ka, ja pealegi väljapanekud on ju oma kolmeses reas ikka igal tänaval, ehk siis see on meeletu, ma pole varem midagi sellist näinud… Ja teate, ma ostan homseks lennupileti Eestisse, kui keegi nimetaks mõne asja, mida seal ei leidunud!!! Olgu, alustasime lemmikloomadest- kutsikas, kassipojad, küülikud, kalad, kilpkonnad, roomajaid ei näinud, aga mulle öeldi, et tavaliselt on neid ka(ilmselt mõnes tänavanurga oli ka), siis edasi tulid puuviljad-juurviljad, siis loomulikult riideid, sokke, jalanõusid, mööblit, elektroonikat(kusjuures nii uut kui vana), raamatuid, istikuid, keraamikat ja loomulikult antiiksust. See osa oli kõige laiemalt esindatud(vähemalt meie käisime selles osas) ning seal oli kõike. Nagu tegelt ka! Raamatuid- ajakirju aastatest 1900, kassette, plaate, vinüülplaate, kaarte(kaasaarvatud tüüp- jalkatähed, kossutähed jne), marke, märke, ukselinke, õngeritvu, taldrikuid, kanne, saapa- ja kingapaelu miljonis erinevas värvitoonis, lampe, kohvimasinaid, tööriistu(miljonites erinevates variantides, ajastutelt, tootjatelt, kvaliteedilt) ja nii edasi ja nii edasi! Igast vanu pudeleid, veel alkoholiga, samas ka ilma, neid minipudeleid, minikokapudeleid, kõiksugust suveniirideks tehtud asju, kogumismünte. Igatahes nägin ära mingid iidvanad mäesuusasaapad, iidvanad veesuusad, superpuust iidvana sulgpallireketi, teate neid lambikesi, mis vanasti maalide kohale pandi, et neid valgustada ohh ja nii edasi, ma arvan, et 70% asjadest, millest ma möödusin, ei mäleta… Ja põhimõte oleks siis selline, et sa oled seal kasvanud, tunned peast, kuidas kõik asetseb ja kui midagi vaja, siis lihtsalt lähed kohale ja ostad selle ära. Ning see oleks sel juhul tõesti superlaat, supervõimalus kõike saada, odavalt pealekauba!
Vot, aga ma sain oma elamuse kätte ja väsisime jalutamast, käisime poest läbi ja hakkasime kodu poole sõitma. Söögipeatuseks oli loomulikult Nueva Helvecia ja tema kuulsad chivitod, pere teab, millest ma räägin!;)
Niisiis jõudsime pühapäeval koju ja täna on juba neljapäeva õhtu!!! Sisuliselt üks vaba päev, nädalavahetus ja KOOL! Brr, aga klass pidavat mul suur tulema, reaal ja 13.15 algavad tunnid…
Neil päevadel pole suurt midagi teinud, aga mõnus on olla, puhata, käia hommikuti rattaga sõitmas, tunda sügiselõhnu, kui öösel on sadanud, siis on kogu maailm täis aroome, päike paitab- hea on olla ühesõnaga ja ma naudin!

Triinule mõnusat voodislebamist ja teistele, ma ei teagi kohe, head talve jätku!? Saadan teile sinna päiksekuhilaid, need on need sulapäevad, aga ma ootaks vastukingitust aga…

…millegipärast tundub mulle, et see imeline valge ollus, mida teil seal nii ohtralt praegu leidub, sulab enne siiajõudmist ära.

Just happy to be here...

Ma panen teile mõne lingi, et murga't ka kuulata!!!
http://www.youtube.com/watch?v=1gh4Ewes2GA
http://www.youtube.com/watch?v=KGYBCykz9qw&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=H0r4mcx9ys4&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=jQ-5KCVjfgA natuke teistsugune, aga hea!!