Ükskord tõuseb ikka päike!

Tereee,

Ütleme nii, et ma lõpuks kirjutan :). Mul on olnud niipalju hetki vahepeal, kus tahaks võtta arvuti kätte ja kirjutada, aga see tuhin tuleb alati kas koolis või rattaga sõites või nii hilja, et lihtsalt homse päeva huvides jätan kirjutamata…
Ma juba ammu tahtsin kirjutada eelmisest nädalavahetuses, täiesti niisama, aga lihtsalt… Kusjuures ma isegi ei mäleta praegu, mis ma tolle reede õhtul tegin, aga ilmselt oli üsna kodune teema. Laupäeval ärkasin üles ja läksin rattaringile, mul oli juba ammu plaanis seda juba teha, näe sai lõpuks ka teostatud! Siukene 40km, üles-alla-üles-alla, aga maastik ümber oli nii ilus, ilm oli ka laitmatu, et ma ei suutnud niutsuda ei pääris mitmete tee ääres olevate kurvale teele saadetud loomadega, ei metsikute aukude ja nende parandustega(teeaugu parandus on siin põhimõtteliselt nagu vastand augule, kolmemõõtmelisus väljapoole) ega isegi mitte oma ratta üle, mis iseenesest on ilus ja tore, isegi minu mõõdus, aga lisaks ebameeldivale sadulale on tal ka vaid üks käik, ja noh, ma juba ju mainisin, et tee käis üles-alla- ja ikka selliseid parimaid rattaralli künkaid mööda…Aga jah, ilgelt hea enesetundega jõudsin tagasi, lõunastasime ja eks niisama ta läks, perega sai ühendust võetud ja muud säärast. Pühapäeval läksime perega balneariosse, nagu kombeks, eks;) Ja mina siis mõtlesin, et mis see olgu, et päevitus iga päevaga järjest maha kulub ja lasin sel kollasel keral end natuke närida. Võttis hästi, aga ikkagi, üks päev jäi veidi väheseks… Ning selle mainimisega ilmselt tuleb ära nimetada Uruguay viimane päevitamine. Sest sel pühapäeval sadas ja sadas ja sadas ning tegelikult on nii, et õhus on sügist tunda, ses mõttes, et ega kraad ikka üle 23 ma arvan ei küündi enam, ehkki päike on soe, koolis käin ka õhtupoolikuti, seega sellist päikse ligipääsemisaega nagu eriti pole…
Novot, ja eks umbes niimoodi meil too nädalavahetus möödus. Nädala sees, mis ma tegin, eks ikka kool ja muu selline, ühel õhtul lugesin erinevate vahetusõpilaste blogisid, aktuaalseid ning eelmisest aastast Sabinet. Sealt sain filmiideid ja no teate, paluun kui te näinud ei ole, siis „August rush“ on tõesti must-see-listis. Tiina ma juba tegin fanatiks ja ise olen ülivaimustunud, teate ma pisardasin selle filmi ajal omajagu kordi!
Jah, niiet siis lugesin teiste blogisid… Ja sellest sain ka muidugi parajaid impulsse kirjutamiseks, kas teate, ma ikka üldse ei oska seda kunsti! Ei kurdaks oskuse üle kirjutada sama mahlaselt nagu maitseb värskelt puu otsast võetud apelsin, sama värviliselt nagu paistab varasuvine vikerkaar ning sama kaasakiskuvalt nagu mõjutab möödavuhisev metroo perrooni ääres hõljuvat satikat. See on Anne. Ja kuigi Anne on ka üks lihtne eesti nimi, olin mina ikka kunagi Mari nägu.
Siinkohal tuleb mainida, et viimane mainitu oli ka üks põhjusi, miks ma suvaliselt hetkel arvutit kätte ei võtnud ja kohe trükkima ei hakanud, välja oleks kukkunud üks segapudru, aga ammu teada, et riisi- ja kaerahelbepuder on paremad kui seda on neljaviljapuder…
Lähme nädalaga edasi… Kätte jõudis neljapäev, väljasõit kell kolm, kella seitsmest Montevideos rahvamassiga sissepääsujärjekorras. Käimas on Guns n’ Roses’e Ladina-Ameerika kontserttuur. Saime sisse, võtsime parimad saadaolevad kohad ning jäime ootama. Kontsertpaigaks toosama kuulus jalkastaadium. Esimene soojendusbänd pidi sisenema kell 9, lavale jõudsid nad 10.25… Mängisid muusikat, tuli teine, tuli kolmas. Ja siis lõppude lõpuks, kui kõik tegelt ka olid juba omadega kergelt läbi ja tüdinud, 1.30 hakkas oodatud show pihta… Aga asi oli rahulik. Eks ta juba seetõttu, et alkoholi kohapeal ei müüdud, seega sellise 6tunnise ootamise peale on ka enne tarvitatud vägijookide mõju kadunud ning oli neljapäeva õhtu, rahvas oli väsinud ja ootamisest läbi, seega mingit mällu ei tekitatud. Kui siis jah, välja arvata see, et lõhuti staadionit ümbritsev värav- nimelt tribüünidelt leiti väravas auke, kust läbi pugeda ja väljakule joosta, kust siis palju parem vaade ja võimalik ikka korralikult näppu visata, ning kuna valvurid ei suutnud asja õigel ajal kontrolli alla saada, lõhuti konkreetselt üks postivahe väravat ära ja sisse jooksis sadu inimesi, meil ülevalt tribüünilt asja maru koomiline jälgida, rahvas vilistas, plaksutas ja elas esimestele läbipugejatele kaasa, kui asi edasi läks, oli näha rahvamasse allpoole suundumas, et isegi väljakule pääseda.
Ühesõnaga, kontsert oli täitsa okei, ütleme nii, et ma ootasin rohkemat, aga mis seal salata, tõepoolest oli tunne, et see tüüp hakkab karjääri lõpetama. Sest kõvast rockist oli asi kaugel, esitas hästi palju meloodilisemaid teoseid, oli kuumi ja populaarseimaid laule muidugi, aga need tehti ka oluliselt rahulikumalt ja õõtsuvamalt… Ei, aga ei saa kurta, asi oli seda siiski väärt! Tagasi Carmelosse jõudsime 7.30 reede hommikul, suundusime magama ja mina läksin veel pärastpoole kooli, tuleb muidugi tunnistada, et seal midagi ei toimunud:D.
Koolist tahtsin ka kirjutada, need kolm tundi pandi meile kolmapäeva ja reedesse juurde, ja muide, kehaline on vabatahtlik, aga sedagi valikuvõimalusel, trummipõrin, teisipäeval või neljapäeval! Hah, kui ma ükskord uue kalendri koostan, siis ma teen selle vist teisipäev-neljapäev-teisipäev-neljapäev, sest muud päevad lihtsalt ei eksisteeri…
Inglise keeles tegime proovitesti, lisaks sellele, et ma sain kergelt varem valmis ja lasin lehe teistele vaatlemiseks, kirjutasin viimasesse ülesandesse ühe nõutud lõigu asemel terve lehe täis. Õpetaja mainis, et uuh, neljast lausest oleks piisanud ning teised tõepoolest kirjutasid max. 2 lauset. Ja teate mis teemaks oli!? Endast pidi kirjutama(endast, oma perest, hobidest, soovidest, MILLEST IGANES)! Appiappiappi. Kõik, mis nad suutsid kirjutada oli: My name is […]. I am 16 year old. I like mate and play footbal.
Ja ma EI liialda!!! Grammatikaharjutuses pidi panema past simple või present simple, kusjuures õpetaja ütles enne klassi ees ära, et esimene lõik on kõik minevikus ja teine kõik tulevikus, ei, kõik vigane! Kuulamisülesandes oli 4 pilti, absoluutselt erinevatel teemadel, kassetilt tuli tekst ja sa pidid ühendama pildi ja teksti, ei seda ei suudetud! Siis oli üks sõnauss, kust pidi leidma sõnad ja jaotama õigesse tulpa(pere, toit, sport, ilm)… Sõnauss oli umbes selline:volleyballmothersisterbreadmilkwetfootballfathersunnyaerobics ja noh, neil oli raskusi selle harjutusega. Teate, mul hakkas tõesti kahju neist noortest, neil pole võimalustki end harida, neilt ei nõuta midagi, isegi kui õpetajal oleks teatud tase(ehkki ma ei tea, nende tasemel ta on jah, aga ega ma keerulisemad ingliskeelt teda rääkimas pole kuulnud…)
Ühesõnaga aitab ka inglisest, sest see on ausalt tund, kus ma alati kõige rohkem imestan… Ehkki kasvõi näiteks keemiaski, millest me alustasime, kordamisest. Olgu, aga mille kordamisest!? Aatom- koosneb aatomituumast, ja mis see on seal ümber ja kuidas neid osi nimetatakse ja kas te ikka mäletate, et elektronid on negatiivse laenguga ja prootonid positiivsega ning muide, NEUTROnid on NEUTRaalsed! Hmm, siis ma mõtlesin taas et, misasja, nad on siis nagu üheteistkümnes klass või!?!?
Aga teate, füüsika õpetaja on lahe. Ja nagu tõeliselt. Ta on nii ülimalt sisse võetud oma teemast. Esiteks toimub klassis alati ühine arutlemine- olgu, seda esimestel tundidel, sest nüüdseks on kõigil juba motivatsioon kadunud, ning tema räägib ja räägib ja seletab kõik ära ja nii juhtubki, et keegi küsib midagi ja edasi ja edasi ja me olemegi teemalt meeletult eemale kaldunud, aga asi on põnevam:D Ta tõesti, on selle õpetajaandega pärjatud, tegelikult ütleks, et ta on ise nii vaimustuses füüsikast;)
Ning matemaatika B on selline olümpiaadi-mata rohkem ning tavamatas võtsime ruutvõrratusi, et siis Memmile näiteks mainimiseks.
Jah, ja siiani mu lõngakera siis nüüd lahti rulluski… See nädalavahetus läks ka nagu ta läks, laupäeval läksime kõigepealt perega külla ja siis mina sealt edasi sõprade juurde, istusime ja lobisesime niisama. Pühapäevane päev oli siis selline pidev sadu ja torm ja taevasärts. Ühel hetkel istusime autosse ja sõitsime Coloniasse, lihtsalt et minna uurima infot. Meil nimelt suur soov Marianaga järgmine nädal Mendozasse minna, aga uskuge või mitte, aga seda on ülimalt keeruline siit organiseerida.. Ja meil on vaja kõigest transporti, sest majutus on seal olemas… Ja saime positiivset infot, eks näis, mis nad meile ka vastavad! Ütleks nii, et asi on üsna käes juba:D
Aga see saaks lahe olema. Mendoza, kes siis veel ei tea, on üks Argentiina piirkond parajalt Tšiili piiri ääres, seega mäed ja ilu ning peale selle on ta üks maailma tuntuid veinipiirkondi… So it sounds like mountains and wineyards, isn’t that great!?
Nonii, aga nüüd ma küll lõpetan ja hakkan uinuma! Muide, meil on siin praegu üks rootslasest vahetusüliõpilane Tšiilist ning temaga kaasas tšiillasest sama ala õppiv fotograafiaga tegelev tüübins. Nad lähvad homme siin liceosse, sest kirjutavad ühest kohalikust programmist artiklit või uurivad vms… kusjuures selle rootslase nimi on Karin Johansson ja kui ma ainult seda nime nägin ja tast midagi veel ei teadnud, tekkis mul küsimus, et ouuuu, kust see naine pärit on!?
Ja muide, eile kohtusin inimesega, kes läheb juuni keskel Soome mingile koolitusele, ja tal lipsas peast läbi idee pärast baltimaid külastada! Haaa! Ta läheb Soome ja mõtles, et seega läheks ka Eestisse. Kas see ka mitte ei kõla hästi!?!? Ei, minu meelest ülituus.
Niiet palun väga, maailm on väike!

Aga mu väiksesse maailma mahuvad paraku pikad ja tüütud postitused, ma tõesti üritan seda vältida:)! Aga vähemalt on teil vaheaeg ja rohkem aega seda lõpmatut informatsiooni endasse ammutada.

Ma hoian katseteljatele pöialt!(uued sõnad on alati toredad)