Ja kõikidele emadele head möödunud emadepäeva!!!

Ma nüüd kirjutan veidi viimasest nädalast… Või noh siis niimoodi, et sünnipäev algas kolmapäeval kella kuue aegu, eks ta ju ole nii, eesti aja järgi ma siis sündisin 17 aastat tagasi. Perekonnal õnnestus küll kõik kõige õigemasse auku susata oma üllatusega...
Nii, aga neljapäev siis. Teate, siin sünnipäev ei ole üldse selline ilusnunnulahe päev, et lähed kooli ja saad õnnitlusi, lillekesi ja palju kallistusi. Siin on pigem nii, et kui sul on sünnipäev, siis sul on nii-öelda õigus jääda koju ja sul pole üldse tahtmistki kooli end vedada… Aga mina muidugi läksin, sain seal ilusaid õnnesoove, mulle lauldi oma hmm, neli korda viie tunni jooksul, ühe korra kõvasti koridoris, mina nagu ikka kõrvadeni punaseks:D Einoh, ega ta nüüd nii hull ei olnud, aga parasjagu selline tähelepanu-keskpunktis tunne oli küll…
Muide seda ma veel ei maininudki, et esiteks mul ju on sünnipäev sügisel, nagu uouuu, mis mõttes!? Ja teiseks, see oli selle nädala kõige kehvem päev, ilma poolest- hommikul sadas isegi vihma, õhtupoolikuks õnneks selgines… Ja kolmandaks, ma alustasin oma sünnipäevahommikul kitarritundidega!! :)
Nii aga päev läks siis nagu läks, ise olin isegi jumala õnnelik, pärast jäid veel matemaatikad ära ja sai varem koju… Koju jõudes leidsin ema väga loiuna eest… täitsa uskumatu, ma kusjuures olen mõelnud, et ma pole ema selle aasta jooksul veel haigena näinud, ja nüüd minu sünnipäevaks ta haigestus, aga ikka totaalselt, ta nägi välja tõsiselt haige, hästi kahju oli vaadata.
Nii aga kohe jõudis Tere, Mariana ristiema, kes tuli ka mu sünnipäevaks Montevideost siia, hästi lahe. Nii me siis lobisesime temaga, mis tähendab tõesti pidevat jutlemist(kuulamist), sest see inimene oskab rääkida:D Lõpetasime kõik väsinult, aga tema istus taas bussile ja mulle tulid külalised. Olin siis sõpru kutsunud õhtuks… Leon ja kõik tüdrukud, täiesti kohutav! Aga mis sa teed kui millegipärast on rohkem tüdrukuteseltskond sattunud ümber igalpool… Vahepeal viskab üle ka, ainult naised ümberringi, õudus:D Ei, aga tegelikult pole asi nii hull, poisse leidub ikka ka, kusjuures eriti nüüd, viimastel päevadel olen rohkem kokku sattunud nendega.
Nonii, aga siis me pidasime mu sünnipäeva, lobisesime ja sõime ja laulsime PALJU ÕNNE SULLE ja pildistasime, ei, väga hästi läks, tõepoolest! Ja nad olid teinud mulle ühe plaadi piltidega, nagu väike videoklipp, selle aasta mälestus ja selline. Ehkki ma siiski pidasin alles oma sünnipäeva ja mitte ärasaatmispidu, siis ma ei tundunud veel nii, et kohe nüüd on läbi kõik ja minek, aga hästi armas žest oli ikka nende poolt…
Vot ja nii me siis lõpetasime selle päeva, Luisa ja Leoniga jäime veidi kauemaks rääkima, aga läksid ka nemad. Reede oli koolis ja ma isegi ei mäleta, mis veel juhtus, aa, õhtul käisime Luisaga Oysteini tervitamas, kes oli oma Norra perega Carmelos parasjagu. ILGELT külm öö oli, läksime välja ka pärast. Alustasin oma sõpradega, edasi olin Luisa ja tema sõpradega. Baaris oli üks bänd mängimas, issand kui superhästi nad mängisid kõik, lust oli kuulata! Sellist flamenkot ja muud säärast stiili… Nautisime täiel rinnal koos Luisa ja ühe kitarristi vennaga- kes Luisaga hea sõber, kellelt saime ka teada, et see üks kitarrist on 24 aastane ja alustas kõigest 19-aastasel kitarriga… Seega, ma arvan, et mul on lootust veel!:D
Novot. Ja siis laupäeva hommikul tegime mõningad ostud ja istusime bussi peale, et ühe sõbranna(Rosina) maale sõita. Tegelikult oli see Rosina õe endise poisi pere kodu. Hahaa, kui kandiline! Ja teate, see koht oli IMELINE! Nagu tõsimeeli, ma ei tee nalja. Siinne maastik, siinsed lehmad ja hobused. Ja nende maja oli absoluutselt ülilahe, selline üle 200 aasta vana, aga ilus ja mõnus ja hubane.
Jõudsime ja tegime väikse tiiru ümbruskonnas, kohtusime hobustega, kes tikuvad ise ligi, sellised head ja rahulikud, mängisime nelja koeraga, kuulasime papagoide kisa, mis ümberkaudsetelt puudelt kostus ja nautisime vaikust, nagu tõsimeeli! Isegi männimühin oli kosta! Olgugi, et loomad häälitsesid… Tegime väikse lõuna ja läksime hobuseid valmis sättima. Vahepeal käisime bussipeatuses perepoega toomas ja siis naastes läksime selle perepojaga koos hobustega sõitma. Vot, see on nüüd ka tehtud! Ja täitsa lõpp kui kaif oli, sa lihtsalt naudid! Kõnnid keset põlde, keset põõsastikku, võsa, laant, otsid teisi hobuseid, kes peaks ka kuskil seal läheduses olema, aga kuna neil on nii palju vaba ruumi, siis ega sa tegelikult neid üles ei leiagi… Peremehel on nimelt 420 hektarit maad, mis te arvate, nagu koduõu, eks!? Aga eks ta ole siis hobuste, lehmade käes, soja kasvatavad ja maisi. Kindlasti midagi veel, aga rohkem ei tea… Päike hakkas loojuma ja muutis kogu olemise selliseks punakas-oranžiks, täiesti lõpp, milline nauditav olek! Ainus teema oligi, et algul oli metsikult sääski ja pärast külmenes(mis õnneks ajas vähemalt sääsed peitu). Läksime tagasi, ise ilgelt rahul. Õhtu veetsime lobisedes, matet juues, kamina ees istudes, sõime õiget „maarooga“- un rico quiso a la olla en el fuego! Pott tulle ja pada mulises!
Järgmisel päeval ärkasime rahulikult ja läksime kõrvalküla uudistama. Concillas. Selline pisike nunnu külake, tänavatel kasvasid tsitruspuud kõigile noppimiseks, mõnes kohas oli isegi kõrvits! Perepoeg tegi meiega seal tiiru paljajalu, see oli selline pisike asi, aga teate, tekitab sus sellise vaba tunde, et nüüd sa oledki maal, lähed teed oma sünnikülale tiiru ümber, paljajalu. Ma ei tea, kas te seda mõistate, aga mina tundsin seda. Pärast istusime Luisa ja Rosinaga autokasti ja sõitsime nõnna, tuules, lauldes ja tagasõitjatele lehvitades, taas see tunne, see vabadus, see, mida ma ehk oleks uruguayst oodanud, mida ma äkki oleks tahtnud rohkem tunda. Aga selle lühikese hetke tõttu äkki ma nautisin teda rohkem, kes seda teab. Jõudis ka teine perepoeg koju, läksime koju tagasi, lõunatasime ja läksime välja, pildistasime ja nautisime, lamasime päikse käes, muru peal, tegime kukerpalle ja hundirattaid, võtsime jalanõud jalast ära. Mina isiklikult polnud veel Uruguays nii head muru kohanud, see oli hea, see oli maru hea tunne! MA TAHAN PALJAJALU ÕUES KÄIA! Ohh, juulijuuli! Novot ja mingi hetk siis saabus ka nende ema, kes lõunatas ka ja kellega me siis pärast Carmelosse tagasi sõitsime. Emal oli teises kõrvalkülas nädalavahetusel Reiki koolitus, rääkisime sellest, kuulasime imejutte, jäime asjast rohkem kui huvituma. Teate, see oli üks parimais nädalavahetusi mu selle aasta jooksul! Või vähemalt tuli ta õigel hetkel, sest ausalt ka, sellest tänavamürast on mul juba täiesti kõriauguni ja rohkemgi veel… praegugi näiteks, olen kamina ees, hoolitsen tule eest, hästi mõnus ja soe ja nautimist väärt, aga mingi dibla tuleb ja mõtleb, et on lahe ning sõidab täiel kiirusel majast mööda, jee, rahu ja vaikus on see!
Aga jah, tänane päev läks ka mõnusalt, pakkisin lõpuks ometi paki ära ja panin ta Eesti poole teele. Täitsa uskumatu, 19-kilone sai teine!!! Enne mind ta ilmselt ei jõua, aga tühja kah!
Pärast sain veidi Luisaga kokku ja siis läksin randa, istusime seal, jõime matet ja mängisime kitarri(ehk siis minu tegevust just mängimiseks ei saa nimetada, aga eks ma ju üldistasin:D) ja noh, te ju võite ette kujutada kui mõnus see oli! Loojuv päike, kuid siiski veel paitas põski! Mm…

Head ööd!