Üle väga pika aja!

Huu, kuidas ma tahaks praegu kirjutada, aga ma arvan, et ma ei jõua eriti kaugele, sest Luisa tuleb mind varsti otsima ja siis me läheme välja, tema sõpradega siis seekord...
Aga esiteks tuleb mainida, et täitsa lõpp, mis tunde suudavad mu vanemad mus tekitada, kusjuures mu mõlemad pered. Ja ma pole enam milleski kindel. Ma hakkasin täna kaks korda nutma, ja seda kõike ainult uudishimust! Sest ma ei tea midagi, mida nad teavad ja apppiiii, ma tahan teada! Ehkki jah, ma saan hiljemalt neljapäeval selle teada. Ja ma saan aru, et veel eesti aja järgi ka. Aga kas need kaks asja on omavahel seotud või, eeeee, MIS TOIMUB!? :D
Ma suutsin siinseid vanemaid ka küsitleda, ja noo, Mariana kergelt naeris mulle näkku, ema-isa olid üsna niisama, ema peitis pead kohati. Pärast suutis öelda, et eiei ma ei tohi midagi öelda:D Ja kusjuures ma ikka ei tea, kas nad teavad või mitte. Haaa! Müsteerium. Ma tean, et emme ja issi praegu naeravad täiega selle üle, kuidas ma siin piinlen uudishimus, aga no teate, ma veel ükskord teen teile tagasi!

Olgu, aga kirjutada tahaksin sellest, et meil oli lõpuorientatsioon yfukatega. JUBA. Ahh, see on tõesti veidi hirmutav, kuidas aeg lendab. Noonooo, nautida iga hetke ja elada hetkes, mitte paanitseda ajajooksu tõttu! Aga kurb on, uskumatult. Mõtled, et nagu tõepoolest saabki see aasta läbi mõne kuu pärast, see aasta, mida ja niii niii nii väga ootasin, mis oli mu mitme aasta unistus, mille üle ma olin nii rõõmus ja tänasin vanemaid kui juba siin olin ja sain tunda, et jah, see ongi see mida ma tahtsin. Ja nüüd on kõik. Aga tegelikult ei ole. Absoluutselt ei ole. See aasta jääb mulle igaveseks. Ta jääb mu mõtetesse, südamesse, teadmistesse. Mulle jäävad mälestused, mul meenuvad rõõmud ja kannatused, ma jään meenutama inimesi, igatsema inimesi, õppima inimestega kaugelt suhtlema, mulle jääb teadmine, et tegelikult on kõikjal maailmas inimesi, kes on sinuga samat laadi, kes sulle sarnanevad, kes elavad sinu elustiili, ehkki teises keskkonnas, sest nii paraku on, aga ikkagi ühtivad teie põhimõtted, te elate samade prioriteetide järgi, te naudite elu ühtviisi ja samadel hetkedel. Te lihtsalt olete sarnased. Olgugi, et sina oled eestlane ja tema uruguaylane.
Mõnda inimest oma yfu grupist ei näe ma ilmselt enam kunagi, me kogesime sama kogemust aasta aega, kuid nüüd on kõik. Õnneks tuleb meil veel üks kokkusaamine, kuid kõik sinna siiski ei tule. Ning õnneks on meie lennuk sama, mis sakslastel ja prantslasel, ehk siis me suurema osaga siiski näeme veel. Ja kõige hullem, et saame näha, kuidas nemad jõuavad Frankfurti, neid ootavad seal vanemad, sõbrad, tuttavad, kuidas neil emotsioonid väljuvad, kuidas nad saavad üle aasta aja oma lähedastega kokku, ja meie, ja meie oleme ikka veel kuskil kahevahel, kuskil ebakindluses, lahkusime Uruguays, lahkusime oma vahetusaastast, kõik on kurb kõik on masendus ja meid ei võta veel vastu üksi kallis armas oma eelmisest 16 aasta pikkusest eluperioodist. Õnneks oleme me Anuga kahekesi.

Aga jah, niisiis orientstsioon oli igav, superigav, sellega olid ka vabatahtlikud nõus, kuid rahvaga oli siiski hea. Buenos Aires pärast seda oli mõnus. Meid läks sinna 29, veidi üle poole, grupp oli mõnus. Hästi rahulik oli, uskumatu, mitte midagi ei juhtunud, kõik läks maru kenasti. Mitte midagi võrreldes La Paloma või Cataratase reisiga, rahu ja vaikus on see! Aga siiski me nautisime ja istusime ja rääkisime, jõime matet ja lobisesime hommikuni...
Üldiselt, mis sellest reisist kui iseenesest öelda tuleb, siis üks suur rahalugemisreis oli kõigil. Esimesel õhtupoolikul tegime väikse ekskursiooni, kusjuures mina olin enamust juba näinud ja sinna juurde palju rohkem juttu kuulnud, palju parema emotsiooni saanud, kuid siiski La Boca oli uus, ja ilus! Ning kogu ülejäänud aja veetsime osteldes, ja tõepoolest, osteldes! Küll peatänavatel, odavatel kõrvaltänavatel, shoppingukeskustest ja niii edasi. Jah, tegin ka päris mitmed ostud ja tuleb tunnistada, et jaaa, sai küll odavalt. Mitte küll Meeletult odavalt, kuid siiski, Eestis selliseid hindu ikka ei näeks.
Söögikohtades käis neli-kahe-eest pinnimine ning paraku tuli ühes kohas veel vähem ka onudele raha jätta, sest me saime promotsioonist lihtsalt valesti aru ja selle asemel, et 11 kohalikku maksta näo eest, tuli arve meile umbes 27 kohaliku eest, ja meil oli viimased kaks tundi selles linnas. Ehk siis me olime rahast TÜHJAD! Iseenesest mõeldes, 11 kohalikku on umbes 30 krooni ja 27 kohalikku seega umbes 67 krooni, ehk mis on VÄGA ODAV saada üks korralik maitsev pastaroog ja vesi ja superteenindus ühes üliilusas restoranis, aga noo, eks inimene harjub kõigega ja ei taha rohkem maksta(aga ausalt, meil polnud ka raha enam sel hetkel ja onu EI seletanud meile, kuidas asi oli!)
Vot, ja nii ta meil siis läkski, see kaunis reisuke. Tadaa kõigile Colonias ja kodupoole, oma voodisse! Viis päeva olime ära, aga tundis nagu üks igavik! Palju jõudsime ära teha. Ja teate, teisel päeval tänavale minnes oli imestus suur- sügis oli nii järsku kätte jõudnud, lehtedest puudel polnud haisugi!
Olguolgu, tegelikul on pool puud tühi, mitte terve, aga siiski, kuidagi rohkem päikest jõuab meieni ja palju tühjem on, uskumatu, meil on sügis! Ja siis me vahetusõpilastega avastasime, et hee, me pole 18 kuud saanud lehesõda teha ning kollastes kaunites hullata...

Õnneks on selle vastu oma pääääris mitu pikka suvekuud olnud! Ohjaa, nii hea on teha niipidi vahetust!