Tere musid, kallid ja kõik muud loomad! Ma pole nii ammu kirjutanud(enda kohta) ning päris omajagu oleks kirjutada! Nimelt siis Anu ja Karla käisid siin, Carmelos. Veetsime mõnusa nädalakese, nautisime, käisime ringi. Isegi ilmaga vedas, vaid ühel päeval tibas/sadas, ülejäänud olid kõik päikselised, kuid mitte läppepalavad.
Ma tahaks selle aja natuke paremini meelde jätta, seega tuleb natuke korralikumalt kirjutada! Alustame siis sellest, et eelmisel kolmapäeva õhtul nad jõudsid! (see tundub nii kaugel olevat) Ja kusjuures sel kolmapäeval käis ema ka Montevideos, tuli tagasi uue soenguga. Lühike, mõnus, tõesti ilus! Nüüd on mul dilemma, kas ma ikka jätkan kasvatamist või lähen ka järgmisel korral Montevideos juuksurisse, et end suvel kergemalt tunda… Ema tõi veel meile kingiks raamatuid ka, ütles, et ühe igatahes vean ma Eestisse ka kaasa, mmmõnus on lugeda!
Vot, aga saabusid siis Anu ja Karla Minas de Corralesest, said bussilt maha, olid ülivaimustuses oma päevast- käisid ju päev otsa Montevideos ringi, esimest korda. Põhimõtteliselt te saate parima ettekujutuse, kui ma ütlen, et päeval sain ma neilt sõnumi „Me oleme šokis!“. Igatahes tulid nad ja ütlesid, et on imestunud, et Uruguays tõesti on elu ka! On suurlinn, on palju liiklust, on inimesi, on kõik võimalused! Sest nende jaoks oli siiani vaid üks 3 tuhande elanikuga pärapõrgus pideva üleujutusega külake, nüüd pääsesid pealinna! Üldiselt lõpetasime me selle nädala sellega, et neil on plaan hakata perevahetamisasju pidama, rääkima, uurima. Minu meelest, viimane aeg. Sest on ju tore veeta üks aasta lihtsalt lõõgastudes, aga tegelikult ikka päris ei ole, et pead 11 kuud veetma ühes külas, ühel tänaval, päevast päeva, sest muud lihtsalt pole, midagi lihtsalt teha pole- tulid nad siia ja olid vaimustuses, et meil on aeroobika ja pilates(kas ma juba mainisin, et alustasin pilatesega? Igatahes, lahe on, meeldib!). Ja pealegi kas oli Uruguaysse vahetusaastale tuleku mõte veeta absoluutselt iga täispikk päev koos soomlasega!?(vastavalt siis soomlane eestlasega).
Vot, aga lähme edasi. Kolmapäeval panime asjad korda, lobisesime perega, sõime ja heitsime magama, sest pikast õnnelikust päevast siiski väsimus sees.
Neljapäev. Ärkasime, käisime aeroobikas, einestasime, läksime välja. Tegime jalutuskäigu linnas, tõdesime, et siin on mõnus. Tegime pilte, nautisime. Nimelt siis me Marianaga tutvustasime vana plääži, sadamat, jõeäärset alleekest ja muud mõnusat kodulinna võlu. Möödusime Luisa majast, jutlustasime temaga natuke ja naasesime koju. Magasime ühe ülimõnusa siesta ja läksime välja. Ma valmistasin oma esimese mate, khmm, ei tulnud välja! Aga järgmised, muide, on jumala kobedad tulnud!;) Läksime siis rannani, olime neljakesi 3 rattaga, seega oli igatsugu koomilist kahekesi rattal sõitmist, kukkumisi. Jah, selleks olin loomulikult mina, kes paigal seistes rattaga ümber käis:D Kuna rattalaenutus oli kinni, pidime nõnda ka tagasi minema. Rannas siis tegime pisikese tiiru, pildistasime, eriti rahvast polnud. Tagasiteel jäime kohaliku spordiklubi aastalõpu peole. Nimelt siis kõik grupid näitasid, mis nad aastaga õppinud, alustades pisikestest lõpetades meievanustega. Tase oli küll nõrk, aga pisikesi nunnusid on ju alati tore vaadata. Mingil hetkel tuli ema ka ja ühines meiega, sõime seal vorstikest saia vahel ja mingil hetkel otsustasime koju minna. Et kodus aga und polnud, jäime filmi vaatama ning mingil hetkel öösel magama.
Reede. Ärkasime kuidas keegi. Toimetasime, sõime ja otsustasime ratastega veidi linnast välja minna. Kutsusime Luisa ja Leoni ka, tulid. Läksime, sõitsime, lobisesime, nautisime ilma ja naasesime ühegi kummi- / rattalõhkumiseta. Käisime jäätiseputkast ka läbi ja noh, nautisime ilgelt;)) Jõudsime koju, tegime vajalikud tegevused, pisike mate-jooming ja läksime välja. Läksime teatrisse, kus Luisa õe klass- meie mõistes 12nes kunstikallakuga, oli valmistanud näidendi. Esmalt oli üks filmike, siis üks monoloog juuksuri juures käimise kohta- see oli päris tabav ja näitlemine oli ka hea. Ning lõpuks näidendike, millest me väljamaalased küll ausalt öelda eriti aru ei saanud, aga okei:D Oli tore kultuurne õhtupoolik. Jõudsime koju ja tundsime kunstist puudust, vaatasime ühte uruguay filmi. „Whisky“. Ütleme nii, et kõik peale panid pidevalt silmad kinni ja hakkasid peaga nokkima;) Ehk siis film oli väga rutiinne, aeglane, sellest ka igavus. Kuid tegelikult väga kurb, ja selleks tegigi ta just see rutiinsus, näide, kuidas elatakse, kurbkurbkurb.
Laupäev. Oli siis see ainuke vihmakesega päevake. Marianal oli ingliskeele eksam, meie veetsime hommikupooliku kodus, värvides värviraamatut ja tehes muid vihmase ilma tegevusi. Ühel hetkel läksime ja viisime Marianale toidukest, saime märjaks kergelt. Hiljem otsustasime, et daa, on aeg midagi teha ja väljusime jalutama. Võtsime Fatto ka kaasa, laenutasime kaks filmi, tegime tiiru linnas. Tagasijõudes oli isa oma 3-päevaselt Montevideo konverentsilt tagasi jõudnud, Marianalgi pikk päev lõppenud. Sõime ema tehtud koogikesi/keeksikesi ja hakkasime filmi vaatama. „Mamma Mia“ taaskord, sest ei Anu ega Karla polnud näinud. Oli tore, ema vaatas ka. Õhtupoolik läks nõnda vaikselt, üheskoos lobisedes, panime ühed antiiksed raudteerööpad kokku, sinna peale veduri ja vagunikesed, keerasime üles ja töötaski! Aastast 1920 umbes.
Pühapäev. Mõnus ärkamine, olemine, balneariosse minek. Meie, alaealised, läksime ratastega. Käisime ja pildistasime mu viinamarju ja jätkasime, ühel hetkel ütles aga Anu ratas üles:D Siis mina panin jalad tööle ja läksin teatasin uudise isale-emale, ema läks autoga järgi, mina niitsin muru- nii lahe oli, ehkki aparaat on selline, et käed värisevadvärisevad, aga nagu tõesti VÄRISEVAAD;) Nõnda siis jõudsid kõik kohale, olid kohast vaimustuses, sest see on üks ilus mõnus koht. Jõime matet, puhkasime, lõunatasime asado ning bataadi seltsis, mmm kui hea oli kõik! Pärast sööki tegime natuke budha mantrat, hulganisti hüppepilte ja läksime Anu ja Karlaga jalutama. Näitasin neile seda mõnusat suvilatepaika, sättisime end laste mänguväljakule, ja ülla-ülla, tegime pilte:D Läksime tagasi, tegime väikse tuku ja otsustasime, et läheks Carmelosse tagasi. Ratastega vastutuult vändata, ei, nauding! Jõudsime koju, hakkasime vilmikest vaatama. Benjamin Buttonit. Ehkki ma olin näinud, oli ikkagi hea.
Õhtu voolas jälle kiirelt mööda, pisike tiir linnas ja uniuni.
Esmaspäev. Hommikul aeroobikasse, täiskoosseisus- ema, Mariana, Anu, Karla ja mina. Pere kasvab meil iga korraga:D Tulime tagasi, panime asjad kokku ja läksime bussi peale, Coloniasse sõit! Otsustasime, et lähme härjavõitlusareeni ka vaatama, aga et see on teises Colonia otsas, võtsime teekonna kohe ette. Läks aega, aga jalutasime mööda rannaäärset alleed ja nautisime linnailu. Jõudsime kohale, tegime tiiru ümber ja hakkasime tagasi minema, terve tee lauldes. Vähemalt sai sel päeval jalutatud oma 10 km. Vanalinna jõudes põikasime käsitöölaadalt läbi, kõndisime ja istusime ühte kohvikusse maha. Tuli terve nädala kõige koomilisem hetk:D Nimelt siis koht oli selline ilus, väliterrass kõrgus umbes kümme meetrit vee kohal. Istusime ilusti terrassiäärsesse lauda, et vaadet nautida. Meie Karlaga istusime maha, Anu ka sättis oma kotti tooli peale enda selja taha, kuni ühel hetkel pööras ringi ja vaatas mulle ülikoomilise näoga otsa ja ütles midagi, mida ma ei mäleta(arvatavasti ohhetas lihtsalt), aga igatahes ühel hetkel purskusime kõik naerma, sest olime aru saanud, et ta kott oli toolilt alla veerenud, terrassilt alla veerenud ja vees lõpetanud:D Ja see oli meile kõigile tohutult naljakas, ehkki samal ajal olime nii, et“issand, mis nüüd saab!“ Tuli kelner, vaatas üle ääre ja jooksis pika toikaga kotti päästma. Karla sai kotipäästmisaktsioonist head pildid, tuli kelner üles tagasi, tilkuv kott käes, terve kohvik sai naerda!:D Võtsime asjad välja, kuivatasime. Algul tundus, et ainuke kahju oli vastostetud katkiläinud portselantaldrik, kuid hiljem kahjuks selgus, et iPod ei läinud ka enam tööle. Kaamera ja telefon jäid terveks. Aga igatahes jõime kohvi ja sõime koogikest, mis oli head, selline vänge, aga hea.
Jalutasime edasi, vanalinnas ringi, näitasin neile põhidetailid ära ja suundusime tagasi bussiterminali poole. Tee pealt ühed jäätised ja bussile, kodu poole! Bussis tutvusime ühe 10kuuse poisiga, naersime temaga vastakuti.
Õhtu oli juba piisavalt käes, seega sööming ja magamaminek. Ma olin end veidi põletanud selle terve-päev-pilvetaguse-päiksega.
Teisipäev. Selle päeva õhtul oleks tahtnud tulla ja blogisse kirjutada suurte trükitähtedega: MA KÄISIN TÄNA MUSTIKAISTANDUSES JA SÕIN MUSTIKAID, pärast seda veel Brie juustu. Jah, sest nii oli:) Hommikul oli pilates, tagasitulles ei teinud otseselt midagi, lõunatasime ja läksime mustikaistandusse. Esimene mari, mis suhu pistsime tekitas mõtte, et kuule, ära jama, see küll mustikas pole! Aga õnneks mida enam me sõime, tundusid marjad head ;) Ma ei tea, pole kultuurmustikaid söönud, kas nad ongi seest valged? Igatahes oli erinevaid sorte, aga üldiselt olid nad magusemad ja jahusemad. Ning siis me rääkisime ja unistasime Eesti-Soome metsa minemast ja mustikaid söömast, kuid nii, et KOGU suu ja KÕIK näpud oleks pärast lillad-punased, sest need mustikad kahjuks seda ei teinud. Kuid pole kurta, olid head. Oli viimane koristuspäev ka- seega 22.okt kuni 8.dets korjati saaki, mis pannakse Inglismaale teele. Milline äri, eksole! Aga eks ta ole, teil sealkandis ju praegu mustikaid ei ole!
Tulime koju tagasi, käisime jalgsi tiiru linnas, poodides jne. Kodus tegime teeaja. Ehk siis mate ja sellised tuc’i küpsiste sarnased küpsised Brie juustuga/ sulatatud juustuga, OH SEDA ÕNNE! Brie nimelt tõid Anu ja Karla Montevideost külakostiks kaasa. Pärast läksime Anu ja Karlaga ratastega ranna poole. Tegime tiiru, aga et ilm oli jahedapoolne, polnud rahvast eriti. Meid see ei heidutanud, istusime rannale maha ja kuulasime lainete loksumist. Naasesime, laenutasime uue filmi. Kodus oli õhtusöök ning me, väljamaalased tahtsime minna balneariosse ööbima. Ema viis meid ära, me sättisime end seal sisse, hakkasime filmi vaatama. Aga oh häda, keegi ei saanud aru, mis toimus:D Ehkki vaatasime inglise keeles hispaaniakeelsete subtiitritega, oli kogu lugu liiga segane ja me jätsime selle pooleli kavatsusega kunagi hiljem emakeeles vaadata. Jäime tudule, OH KUI HEA, rahus ja vaikuses. Vot see öö mulle meeldis. Sai magada rohutirtsusirinaga, mitte motomürinaga! Hommikul ka ärgates astuda õue, tunda hommikupäikest paitamas ja värsket looduslõhna. MM! Seega,
Kolmapäev. Isa ja Mariana tulid autoga järgi, läksime Nueva Palmirasse, sellesse pisikesse lähedalasuvasse külakesse. Jalutasime mööda randa- ehkki veetase on endiselt nii kõrge, et liivarannast, mida seal peaks ikka oma mitukümmend meetrit olema, pole jälgegi. Ostsime värskeid saiakesi ja sõime neid imelise vaatega kail. Jalutasime teistpidi tagasi isa töökohani, ta lõpetas, läksime ostsime ravioole ja värsket pastat, jäätist sõime ka! Ma tellisin mustikamaitselise ning teine pall oli sidrunijäätis metsamarjamaitsega. Nagu rusikas silmaauku sel kuumal suvepäeval! Sõitsime koju tagasi, sõime ravioole, njämm, tegime Anu retsepti järgi ahjubanaane šokolaadiga, ostsime jäätise peale ja maiustasime! Hiljem oli uinakupaus, poeskäik, kuidas kellelgi. Läksime kohaliku piimatööstuse esinduspoodi, nad ostsid dulce de lechet ja kohalikku juustu kaasa. Koju tagasi, kiire värskendav piimakokteil ja tuligi aeg nad bussile saata. Aeg sai kiirelt läbi, aga kõik ootame neid tagasi! Ning oleme väga rahul:))
Õhtu möödus üsna unesegaselt, sõime varakult ja heitsime magama…
Neljapäev, khmm… Oli üks kuum suveilm, aga ma passisin üsna kõikse aja toas. Sättisin, korrastasin pilte arvutis, panin netti- minge ja kiigake! Mingi hetk vaatasime Marianaga veel ühte filmi, ma harisin end hispaaniakeelse lugemisega ning netist uurisin ka huvitavat infot. Jõudsin nimelt selleni, et ma hakkan kohupiimakooke tegema, ricottaga, loogika ju! Pole küll sama asi, aga targad lubasid ühte teisega asendada, nüüd tuleb veel kuidagi kuskilt midagi hapukoorelaadset ka leida!
Nüüd siis aga jah, reedene päev, oleme asjatanud Mariana sünnipäeva-teemadel, ettevalmistustega, mina olen selle blogi kirja pannud. Õhtul lähme kuskile samas maakonnas asuvasse paika kontserdile, ehk siis öösel, mitte õhtul, saab tore olema, ma usun, põhiline, et ei sajaks!
Kallidkallid, paipaid!
Muideks, jõudis kaart Uruguayst Eestisse 13 päevaga, Ülenurme;) Areng!
No hay comentarios.:
Publicar un comentario