Eesti perega viimased päevad La Palomas.

Appiappi, kas ma pean tõesti kirjutama? Jaaa:D Nii, nüüd on pere läinud. Täitsa uskumatu. Sain just sõnumi:“ Tallinnas kohal, isa otsib lume alt autot, siis Tartu poole teele. Külma -15. Kuidas sul?“ Mul? Mul nagu ikka, nagu teil siin oli juba viimased kaks nädalat, mul on soe. Mul on päike. Mul on suvi. Mul on suvevaheaeg.
Aga siiski, mul pole seda, mida ma peaksin tõeliseks suvevaheajaks. Luisa saatis sõnumi, et ta on La Palomas koos sõpradega. Ja ma olen nii kade. Jah, see aeg seal oli nii ilus. Said ärgata, vaatamata vähestele unetundidele olid puhanud, said terve päeva mitte midagi teha. No issand, päike, ookean, raamatud, hea söök, mahlased puuviljad, hea seltskond. Ja noh, surfist rääkimata. Ühesõnaga jah, nüüd on vanematel jälle töö ja meie Marianaga oleme kodus, esmaspäevast lähme ühte laagrisse, kuni laupäevani, pühapäeval pean Montevideos olema, keskaasta orientatsioon, JUBA!! Ja sealt otse edasi Brasiiliasse, Iguazu kosed. Ja siis on veebruar edasi vaba, aga ma ei jäta ennast koju munema, ma võtan midagi ette.
Olgu, aga ma siis räägin nüüd natuke viimasest kahest nädalast, oma Eesti perega reisimisest.
Kohale jõudsid nad siis 8.jaanuar, Steneli sünnipäev, muuseas oli nii mõnus ta häält kuulda, siit nii lähedalt Tšiilist! Sellest päevast olen juba kirjutanud.
Laupäev, 9.jaanuar läks ka La Palomas, meri, rand, päike. Saime Anu ja Karlaga ka kokku, vanemad sõid oma esimesed jäätised, tuleb tunnistada, et emme armus küll ära ja järgmistel päevadel oli tema see, kes muretses, et me ikka jäätisekohvikusse ka jõuaks:)
Pühapäev, 10 jaanuar läksime Eesti perega väljasõidule. Põhisihtkoht Punta del Este, väga oluline rikaste kuurortlinn. Teel keerasime sisse Jose Ignacio küll, oli üks ülimalt ilus ja mõnus küla. Vaikne, aga ilusad majad, ilus asukoht, tõsiselt õdus. Jõudsime Punta del Estesse, saime infopunktist linnakaardi ja läksime ringkäigule, sõime kala, jalutasime edasi. Üldjuhul jäi mulje selline kahevahel. Linnana Punta del Este mulle ei meeldi, on küll kõrghooned, kuid mitte ühtegi ilusat kõrghoonet, kõik on sellised vanad ja äbarikud. Rand on rahvast täis, kuid TÄIS. Ainus kena koht linnas on päris poolsaare tipp, kus on ilusate eramajade rajoon, seal on kenam ja vaiksem, mõnus. Edasi läksime lähedal asuvasse Punta Ballena külla. Sellelt poolsaarelt avanes võimas vaade ümbrusele tema merepinnast kõrgema asetuse tõttu. Ning seal asus ka kuulus „majaküla“ Ehk ühe kunstniku idee ehitada suur maja ühele majaküljele, selline veidra arhitektuuriga, erinevatest väikestest osadest koosnev, seal on hotell, restoran ja tema näitus. Ei sisenenud. Õhtul läksime koju tagasi, ostsime tee pealt jäätist ja mainimist vajav arbuusiost toimus ka. Nimelt mina ei viitsinud autost välja minna ja ütlesin issile, kuidas on „pool arbuusi palun“. Vähe sellest, et tal see 10 meetriga meelest läks ja ikka žestimängu pidi mängima, said kohalikud kohe „rahakotiga valget turisti“ ära kasutada ja küsisid poole arbuusi eest normaalse 50 peeso eest 100 peesot. Eks ma siis pärast naersin talle näkku:D
Minu viisid nad La Pedrerasse lühifilmifestivalile, mu Urupere nimelt juba ootas seal, ja ise läksid koju magama. Filmid olid väga absurdsed ja mõttetud, kõik jõudsime sellele järeldusele. Hüppasime linnast läbi, sõime chivitod ja koju .
Esmaspäev, 11. jaanuar.
Pärast otsustamist jäime La Palomasse, ma sain oma viimase surfitunni, läksime rannikust kaugemale, õpetaja oma lauaga. Eem, raske oli, maru raske:D Justnimelt sinna „sisse“ saamine, mis teha, ikka treenitus puudub, seega oligi nende kätega natuke nadi lugu, lihtsalt lained tulid vastu, ja sina sõua neist läbi, üle, mida kõike, et edasi, voolule vastu saada! Ühel hetkel olime siis õige koha peal, aga ega siis laineid ju ei tulnud kohe, tuli oodata, selle ajaga suutsime juba õigest kohast ära loksuda, tuli taas käed aerudeks panna ja sõuda, sõuda, sõuda:D Taas kohal, tuleb laine, olen valmis minema, vajub enne ära, taas õigest kohast eemal, jnejne:D Seega, kui ma ühel hetkel suutsin ühe laine võtta, see murdus, ma alla laudasin ja püsti jäin, oli ikka MARU hea tunne küll:) Peale selle, need lained seal sees on ikka teine asi, ei pea end kukkudes vastu liiva ära lööma ja mööda maad kraapides end haavama. Ahh, ülimõnus, ÜLImõnus! Seega, me olime seal tund aega, üks laine sai ilusti võetud, teine jäi poolikuks ja mõned vajusid enne ära, ülejäänud aeg läks käte krampi sõudmisele. Aga asi tõesti on seda väärt.
Aga sel päeval läksime kesklinna poole ka oma Eesti perega, käisime poode ja laatasid mööda, nautisime rahvast ja ilma, ja loomulikult JÄÄTIST!;)(Tervitused emmele!)
Õhtul oli meie aias grillikas, ühed tuttavad olid külas oma nelja lapsega. Oli vahva. Just seepärast, et üldiselt mu perel selliseid kokkusaamisi pole sõpradega. Hästi valus teema. Lihtsalt pole selliseid sõpru, kellele võiks kell 9 suveõhtul helistada, et „hei, mis teete, tulge külla!“ ja siis see teoks teha, lausa puhta ööni kitarri mängides, kamina ees istuda ja lobiseda. Elu on ilus mul seal Eestimaal, :)
Teisipäev, 12.jaanuar.
Läksime hommikul Eesti perega välja, taas. Käisime Santa Teresa kindluse ja pargi juures, samuti Punta del Diablo küla. Mina olin kõike näinud, seega oli mul selline pooligav, kaasa aitas ka pilvetagune ilm, hiljem tõusis lausa tuul, siis oli selline tormav, et toidukohas hakkasid lauad lendama, noh, tuli sisse kolida! Aga üldjuhul, sõime taas hästi, meranni- või kalatoitu ning veetsime ühe normaalse päeva, pole mõtet rääkidagi KUI palju rohkem rahvast on praegu, jaanuaris, nendes kõigis rannikuäärsetes külades nagu La Pedrera ja Punta del Diablo, kui seda oli novembris. Rahvas tuleb, ja puhkab. Noored telkidega ja odavalt, pered majadesse ja vähe suurema eelarvega.
Õhtul läksin oma Uru perega La Pedrerasse samale perele külla, sõime empanadasid ja mängisime Wiid;)
Kolmapäev, 13.jaanuar
Taas Eesti pere autosse ja varajane minek. Seekord siis tahtsime minna väiksele matkale. Sierra de las Animas. Jõudsime kohale, kotid selga korraliku veevaruga, siis anti meile juhised kätte ja minek! Selles mõttes, et pidi korda hoidma väga tugevalt ja reeglid-keelud-kohustused olid kindlalt paigas. Esmalt muidugi oli meil (kusjuures mul kõige vähem) ussihirm, seda oli igal sammul tunda. Tuleb tunnistada, et õnneks me ei kohanud neid terve matka jooksul(isegi mitte terve reisi jooksul ei jooksnud nad ühegagi kokku). Niisiis, algus oli jah parajalt vinguv, sest tee oli kitsas ja oksad käisid pinda ja pähe ja pidi küürutama ja ronima vaid. Aga ühel hetkel läks rada laiemaks ja kõik oli kohe palju hõlpsam. Jõudsime pisikeste koskedeni, mis oligi lõpp-punkt. Seal nautisime loodusilu(jah, isegi Uruguays leidub midagi sellist:D) ning näksisime, et koguda energiat tagasi alla minemiseks. Mulle meeldis kohutavalt, sest ma olen loodusest küll viimased 5 kuud puudust tundud. Nüüd sain võsastikku, koske, mäge ja selle kokku moodustavat ilu nautida:)
Autosse jõudes otsustasime, mida edasi teha, läksime Minas’e linna. Üks pisike linnake keset künklikku maastikku, muidugi meeldis… Tahtsime koobastesse siseneda, kuid lubatud oli vaid giidiga, et me olime ainukesed ka, kes seal ootasid, siis mõtlesime, et olgu, laseme jalga, mis me ikka tund aega ootama peame giidi. Ise imestasime, et miks küll Absoluutselt mitte üski turist seal ei käi, reklaami pole, ei midagi. Seega läksime Minasesse einestama ja asusime tagasiteele. Valisime kaardilt raja „panoramic view“’ga. Osutus mitte väga populaarselt sõidetavaks kitseteeks. Või siiski ehk midagi laiemat. Kuid panoraamilisi vaateid saime me seal tõesti igas suunas imetleda, oli kaunis! Ma ütleks, et sellest sai mu üks lemmikkohti Uruguays, asjal oli ilu! Läbisime need 27 km tunni ajaga ning sõitsime maanteed pidi koju. Jõudsime pimedas.
Neljapäev, 14.jaanuar.
Nonii, minek! Seekord siis kahe perega, ja kohaks Cabo Polonio. Jah, ma armastan seda kohta. Kuid tuleb tunnistada, et seekord oli millegipärast kõik maru must ja räpane, rahvast voolas kogu päeva jooksul palju juurde ja restoranid olid rahvast täis. Seega jah, on küll ilus pisike külake keset liivadüüne, kuid mulle sümpatiseeris esimene kord siiski rohkem. Issi muidugi tundis seda vabadust ja rahu seal seegi kord.
Tõusime düünile, üritasime oma kauaoodatud sunboardi teha, aga jah, tuhkagi! Ei tea, kas parafiin polnud parafiin või mis, aga igatahes laud ei libisenud, kohe mitte üldse. Seega me kergelt öelda pettusime ja võtsime niisama päikest niikaua kui julges, siis tegime „HOLA TIINA!“ ära ning olime kõik maru õnnelikud:) Jalutasime tagasi küla poole, käisime merilõvisid nautimas ja pildistamas ning istusime restorani maha. Saime hästi süüa taaskord ja kõhud täis suundusime külast minema.
Uru pere läks La Palomasse tagasi, sest Marianal veel surfitund, meie aga läksime kohalikku „metsa“. Tegemist oli ainult siin kasvava ombu(?) puu kasvualaga. Sõitsime paadiga mõnikümmend minutit, saime maha ja tehti meile 800 m ringkäik metsas. Jah, tule Eestist Uruguay metsa, ei, HALB IDEE! Olid küll need mõned ombu puud, suured ja kiiresti kasvavad, kuid mille puit ei maksa midagi ega kõlba millekski, sest on nii pudenev, kuid siiski ei olnud asjal mingit väärtust. Mina muidugi kirusin, oleks ka saanud laua võtta ja surfama minna… Kuid ehk oli veel lootust jõuda Mariana tunni lõpuks… Kui oh ei! Muidugi peab juhtuma midagi sellist, nagu seda on näiteks paadimootori seiskumine keset jõge! Einoh, seega seda seal parandati, kohalikud tädid tegid nõmedat nalja ja hirnusid naerda, tõesti nagu hobused! Siis hakkasid meist rääkima, et vaesed turistid saavad sellist šokki, midagi aru ei saa kuni ma neile vastu ütlesin, et „noh, ma tegelikult räägin ka hispaania keelt…“
Õnneks sai paadi käima ja jõudsime lõpuks auto juurde kaldale tagasi. La Palomasse, otse randa! Muidugi olid Marianal tunnid lõppenud, kuid kuna ta oli üsna heas tujus, siis ma suutsin ta veenda uuesti lauda võtmast ja vette minemast. Nii me tegime:) AAAH, KUI SUPER! Ja ma teadsin, et järgmise päeva varajasest väljasõidust ei tule midagi välja, sest ma tahan veel enne seda viimase tunnikese laineid võtta!
Kuid jah, neljapäeval läksime majakestesse tagasi, tegime ühise õhtusöögi ja nii ta tuli, see öö. Surfiunenägudega!