Eiiiiiii.

Nii, nüüd see on käes. Ma olen täiesti sõltuvuses surfamisest. Nüüd ma enam ei tea, kuidas ma Eestis saan elada, ma ju ei saa seal minna ja end ookeani meelvalda visata ja siis rõõmutada kui natuke tast jagu olen saanud ja laual püsti jäänud. See tunne, see tunne, see tunne. Armusin ära!
Jah, ja nii ongi. Et täna hommikul veel enne äratulekut laenutasin laua ja läksin vette, vesi oli täis, aga nagu tõesti täis millimallikaid. Nii, et kui laine tuli, siis sa nägid laine sees oma 30 molluskit vähemalt. Aga ei, ma surusin hambad kokku ja jäin sisse. Ja välja tulin õnnelikult, õnnelikumalt kui kunagi varem, ehkki kurvalt, sest see oli siiski viimane kord. Ohhh. Jah, ja peale selle, mul kõrvetas igalt poolt, ja noo, igalt poolt! Nad suutsid mulle näkku ka laksu ära anda, on jultunud.
Aga ühesõnaga, jah, oleme elus ja jõudsime Carmelosse, mina peaksin magama, aga kasutasin internetivõlusid ja teatan teile, et ahooiii, homme lähme Buenos Airesesse, hiljem kirjutan ühe pika pika blogi, ausalt ma luban!
Elu on ilus. ja lendab kiiresti.
Ja see aasta, see on midagi teistsugust, see on midagi hämmastavat, see on midagi müstilist.
Te olete mulle kallid!

PS! Oh kui tore, et teil seal lumi on ja kodus kõik hästi ja Duncsu, ma igatseen sind! Aga tegelikult, Tuhrikud, teid kõiki!
Ja PS2! Mannuu, nii suured aitähid, ma sain su kirja kätte, nii mõnus oli lugedaaaa! suuured kallid!:))
ja Steneli, veel soovin ma sulle õnne! Ja tahaksin sind näha...

Tiiiiiiiiiiiiiinaaaa!!!