Viivitusega postitus.

Opladii, opladaa, laulge kaaasaaa… Elu siis kolmandast kaheksanda jaanuarini või midagi sellist… Kolmandast kuue-seitsmendani olime siin, La Palomas, oma Uruguay perega, nagu ikka käisime rannas ja olime kodus ja põhiline, et puhkasime, saime rahulikult olla, ei tõmmelnud. Väikeseks miinuseks oli vaid see, et vahepeal olid oma 3 päeva, kus taevas oli kattunud pilvekihiga, ehkki üldjuhul kadus see õhtupoolikuks. Käisime linnas jalutamas, käsitöölaadal, jeerum, ma armastan neid kohti, nagu ikka omad hääd hansakad… Aa, ja surfitunnid toimusid muidugi ka, suurte lihasvaludega ning ma oma jalgadest parem ei räägigi, ma ei saa voodis kõhuligi magada, sest põlved ja sellest allapoole on kõik üleniiii valulik ja noh, poolenisti sinine…AGA NII LAHE ON :D Seega, ei huvita, mis need jalad arvavad.
Nii, ühesõnaga oligi siis selline mõnus elu, puuviljade söömine(ei, tegelikult ärge arvake, et ma kuskil Ecuadoris olen, et ma puuvilju sööks, ma lihtsalt söön siin neid rohkem kui kodus) ja lebok. Kuni siis neljapäeva hommikuni, mil pidid mu vanemad Eestimaalt jõudma… Kolmapäeva õhtul mingil hetkel läksin närviliseks, nagu tõesti, maru imelik, jõudsin koju ja lugesin sõnumit, et ohhhoo, aga neil on lend oma 12 või rohkem tundi edasi lükatud, siis oli mul küll tunne, et no ma teadsin juuuu! Aga sain kõiksugustelt kanalitelt info kätte, ja jäin rahulikult magama, neljapäeva elasime ka rahulikult, kuid õhtul läks juba kahtlaseks, neist polnud mingit infot. Nimelt Frankfurt-Sao Paolo lennuk lükati järgmisse päeva ja nad eeldatavalt pidid nüüd Sao Paolos olema, et hakata endale Montevideoni edasilendu võitlema. Meie lennujaama vastu ei läinud, ei teadnud absoluutselt mitte midagi. Siis ühel hetkel hommikul kui mul liialt kahtlane hakkas, otsustasin, olgu, panen riidesse ja lähen kõnnin suurte puude vahelt välja, et levi leida. Jõudsin 100 meetrit kodust eemale, ja hakkasid tulema, 4 sõnumit korraga. Maru hea, nemad olid jõudnud Montevideosse, öösel hotelli võtnud. Tegime kiired infovahetused, sain teada, et nad hakkavad tulema ja mainisin, et andku teada kui läheduses.
Ise läksime randa, oli päev ilus nagu ikka, surfamine, koju tagasi ja juba nad helistasid, oodatust varem, oiii, see oli selline jeerum-issand-milline rahutus tunne, ala see, mis valdab igal hommikul enne Kiltsi laagrit(siinkohal tervitaks neid kõiki, kes seda kaunist kohta külastamas käisid ühel kenal talvepäeval, ja kõiki neid, keda nad seal kohtasid samuti!). jaaaa, seal nende auto oligi!
Ühesõnaga, Triin hüppas takjana musse kinni, selle vahega, et võrreldes 4 kuu taguse Tallinna lennujaamaga olid ta käed omad parajad sentimeetrid kõrgemal, ning pealagigi kuidagi kohmetult kõrgel, minu pisike õde, kes kasvab suureks, issand kui õudne! Emme kalli oli nagu arvata, kerge hellushoog ja issssiiiiikallliii, no issikalli on mõnus kalli, suur ja tugev, seda ma igatsesin!
Vot, kohtusid mu kaks peret. Tegime lõunasöögi, mul oli maru veider, ja maru keeruline ka! Kolmekeelne mõtlemine, tõlkimine ja seletamine:) Tegime siesta ja õhtul randa, käisime issi ja Triinuga vees, me issiga tulime pärast välja, millimallikakõrvetustest õhetavad, aga muidu oli mõnus(ehkki oli kõigest kerge lainetus;)).Tegime väheke liivadüünisõitu, jõime esimesed mated ja jäädvustasime selle kõik pildile… Kaunis päevake:) Õhtul läksime kontserdile, mis olevat murga etendus, murga on siinse karnevali üks osa, üks kostümeeritud grupp on laval ja laulab. Noh, algul oli paraku hulganisti soojendusesinejaid, kuid lõpuks jõudsime murgani ka, oli vahva, kuid Triin oli väsinud ja läksime temaga koju.
Siinkohal tuleb mainida, et kodujuust on ikka maru hea asi, must leib merevaigu, vorsti ju kodujuustuga, nooo:D ja tuleb tunnistada, et kohukesedki olid endised!!