mõned päevad edasi, puhkusepäevi!

31.detsember 2009
Teate, ma ausalt väga ei mäleta, kuidas see päev oli, aga eks ta selline mõnus puhkus- hea puhkus- vaikne puhkus- päevitamise ja magamisega puhkus oli:) Aga igatahes hommikul ärkasime parajalt varakult nagu ikka, issand kui mõnus, ärkad(oled kusjuures mitmeid unenägusid näinud unes[täna nägin, et seisin Tartus, mis polnud tegelikult ükski paik Tartus, bussipeatuses ja ootasin bussi, et kooli minna- see oli 14 kusjuures. Ja siis tuli üks hobune, muuseas number 14 kaela riputatud, ja ütles, et täna bussid ei sõida. Seega nii nagu me seal olime, neljakesi, istusime hobuse selga ja hakkasime kooli poole sõitma. Vahva ju:D]) aga igatahes, ärkad ja oled veel kergelt unenägude huumoris sees, tõmbad kardina eest, sulle vaatavad vastu kaunid männid ja selge sinine taevas. Siis naeratad, ärkad, kõnnid pidžaamas alla, tervitad ema-isa põsemusi ja „tere hommikuga“, teed ukse lahti, astud trepile ja hingad sisse mõnust värsket õhku, kuulatad vaikust ja juba kujutad ette, kuidas täna tuleb mõnus rannapäev. Siis teed puuviljadest ja jogurtist koosneva hommikueine, määrid end kreemidesse, seod rannaräti ümber ja jalutad randa. Ahh, edasi võite ise kõike oma soovi järgi kujundada!
Vot, seega eelmise aasta viimane päev oli selline, et me läksime tegelikult autoga randa, teisele kaldale. Sättisime end sisse, mängisime isaga mingisugust reketite-palliga rannamängu, peesitasime, mina lugesin raamatut, viskasime end lainetesse. Mingil hetkel tulid ema-isa jalutuskäigult tagasi, läksime meie Marianaga uurima, kuidas „surfikoolide“ hinnad ja tingimused on. Jah, saime teada, aga et teemas oli üks tund, mille kirjeldus oli à’la selline, et „esmalt soojendame, jookseme ja venitame, siis harjutame liival, kuidas seista ja lõpus ka venitame“, siis me emõtlesime, et joosta võime me ise ka. Oleks siis, et rohkem tunde, loogiline ju, et ei saa kohe lainetesse minna, aga noooo… Samuti leidsime ühe veidi kõrgema ja pikema laskumisega düüni omale… Vot aga mingil hetkel tuli lõuna ja läksime kodu poole, sõime ja siestale. Pärast tudumist läksime poodi, et teha tolle aasta viimased ostud, seal läks aega päris pikalt, seega tagasijõudes polnud enam aega randagi minna, niisiis veetsime õhtu koduselt, aias, lobisesime, jõime matet jnejne. Ahhaa, siis tuli Eestis uus aasta, siis sõime ja ootasime oma uut aastat. Vot nüüd oli küll naljaks minna välja, puhta särgiväel(ehkki siinsed ööd on tõesti KÜLMAD!) ning soovida teistele „Head uut aaaastaaaat!“ ning ilutulestikku imetleda. Vot, ja nõnda ta tuli, mu uus aasta. Seegi kord ei pühitsenud nagu uruguaylased, või nagu igalpool maailmas, pidu hommikuni.

1.jaanuar 2010, uuh kui lahe:D
Hommikupoolik oli nagu ikka… Läksime randa, siia oma lähedusse, lesisime, mul on uus päevituskreem, seega ma sain täna natuke jumet ka juurde, enne olin karmi kaitsva kihi all. Tulime koju, einestasime mõnusalt, taaskordne uinak. Siis läksime Marianaga jalutuskäigule, mille humoorilise alatooniga eesmärk oli „leida kaaslasi“. Ehk siis tegelikult üks tüdruk Fattole, sest läksime koera ujutama, ning mõned kutid meile ka, aga meie kriteeriumid olid palju karmimad, nad pidid surfilauda omama:D Oli mõnus, kahjuks kaamerata ja piltideta, kuid oli kaunis, hoolimata mõndadest ligitükkivatest krantsidest. Paraku aga ei täitnud oma eesmärki ja naasesime tühjade kätega. Hiljem läksime kogu perega ja uudistasime ümbrust, siis olime veidi rahulikult kodus ja õhtul läksime keskusse. Pole midagi võrrelda sellega, mis ta novembris oli. Rahvast on kordades kordades rohkem. Sõime ühed jäätised ja istusime mingisugust tsirkuseartistide etendust vaatama. Triinule oleks meeldinud! Tulime koju, sõime ja magama.
Head uut aastat muide!

2.jaanuar 2010
Nonii, veidi teistsugune päev. Pärast täitvat hommikusööki läksime Chuy linna, mis nimelt on üks paik Uruguay-Brasiilia piiril. Ega ta muuks eriti pole, kui poodlemiseks. Sest Free Shop’e ja muidu superodavaid butiike peatänav täis. Seega seal me olime, ühest poest teise käies, terve päeva. Tuleb tunnistada, et linn oli teistsugune, sellist Brasiilia ekstrakti oli juures, ning kõik OLI VÄGA ODAV. Mari muidugi nagu ikka, on piisavalt nõudlik, et endale eriti midagi leida, seega minu mõned ostud kogu pere ostudega võrreldes oli peaaegu mitte midagi. Aga vahva oli siiski vaadata uut kohta, uut elu, eks iga autosõitki ole omaette ekskursioon. Siin hoopis teistsuguses maakonnas, naturaalsed palmilagendikud, kohatised eemalt paistvad liivadüünid, veidi mägisem maastik. Vot, ja nii ta läks, õhtuks olime tagasi, siin ma nüüd olen kirjutades, sest internetiga ühendust ei saanud.

Jah, selline ta on, mu veidi teistsugune Uruguay-elu. Igas mõttes, Nii Eesti mõttes kui ka Uruguay mõttes. Aga see selleks, olen õnnelik.