Zubizarreta ja Calcar.

Mitte kunagi ei oska kuidagi alustada. Ilgelt tobe on ka iga kord ots lahti teha: "Nii..."
Ma tahaksin soovida kõigile Head 92. sünnipäeva! Ma loodan, et te veetsite selle ilusti, hümni ja lumega, suure kleitideiklatsi ning patriootsustundega. Minul oli igatahes kihvt päev.
Lipp ja küünal olid igatahes hommikulaual juba enne minu sinna jõudmist, sõime ja siis ma kuulasin ikka hümni ka, kajavalt üle maja :)
Ja kella 9st oli väljasõit, läksime Marianaga ratastega ühte veinikeldrisse. Siinkohal tuleb öelda, et kahe viimase päeva ilmad on kohutavad olnud, on tõpoolest jahe ja puhub külm tuul, KÜLM! Nii, et sokid ja pusad tuleb selga panna, see on õudne, ma mõtlen, et kui ma juba veebruari lõpus külmetan, mis ma siis veel mais-juunis teen!? Aga ei, nad ütlevad, et märtsis läheb taas ilusaks, olla alati nii! Seega, meil oli tee pikkus umbes 12km ja me sõitsime seda veidi üle tunni aja, 12km/h!!! Kusjuures minnes ei saanud pedaalimist jätte ühelgi laskumisel, sest siis oleks lihtsalt seisma jäänud, aaah, me olime kergelt läbi omadega...
Aga kohale jõudsime, õnnelikud ja väsinud! Omaniku poeg tegi meile eksursiooni, hispaania keeles ja hästi kiiresti, aga rääkis korralikumalt kõik asjad läbi. Rääkis kiiresti, ei jõudnud isegi küsimusi mõelda:D Aga olime väga rahul, sõbralik ja tore mees!
Seejärel aga olid jõudnud sinna kaks ameeriklannat, kes Uruguays turismireisil ja nendega oli ringkäiku alustanud omaniku tütar. Saime taas ülevaate, vähe rahulikumalt, pildistasin, kogu lugu oli nagu humoorikam, ja mitte nii sisukas.
See veinikelder on nn "perefirma". Hetkel omanik omanik on 75-aastane, tal on naine, kaks poega ja tütar. Nii nad seal veedavad aega iga päev, on väga töökad, ja hoiavad kõike püsti. Kusjuures, viinamarja istandusi on vaid 40 hektari kanti, kõik on pisike ja armas.
Pärast seda ringkäiku laskusime ühte keldrikesse, kuhu oli tehtud ilus tuba, väljapanek toodangust, info ajaloost ja muu selline, muhe ja hubane. Võtsime pokaalid ja pudelid kaasa ja läksime majja. Seal nimelt on ka üks hoone, kus nad ei ela, aga kus elasid nende vanavanemad, kõik on ilusti säilinud ja tõesti mõnus ja antiiksuse hõngu on sees. Seal siis istusime ameeriklastega ja kohaliku tädiga maha, proovisime paari veini ja ta pakkus meile juustu kõrvale, teenindus missugune. Tõepoolest oli vahva külaskäik! Meie aga Marianaga istusime taas rataste selga ja sõtkusime tagasi. Tuleb mainida, et tuul oli nii tagant kui tagant, et neil jubedatel mäkketõusedel sain mina alles viimastel kümnetel meetritel sõtkuda, sest mul polnud käike võimalik vahetada, seega lasin vabakäigul pidevalt vinta-vänta.
Ja nüüd ei jää muud üle kui netist juurde lugeda, üle lugeda kogu veinivalmistamisprotsessi kohta, ning oma projektike lõpule viia.
Vot, ja sel päeval oli veel igasugust tegemist, kuid õhtul siiski viisin lõpule oma ammuse küpsetamis soovi, puhtast uudishimust, kas kukub välja. Ma usun, et jah- mina jäin rahule, tulemust näete lehe alguses!

Ning tänane päev algas ka vahvalt, nimelt läksime kohalikku piimatööstust külastama Luisaga. Ehkki varem oli öeldud, et ekskursiooniks seal on vaja enne kõiki andmeid ja paberid täita ja luba vormistada, siis Luisa käis eile rääkimas ja eks blondid juuksed ja sinised silmad panid kõigil uskuma, et me mitte ei taha seda külastada halbadel eesmärkidel, vaid lihtsalt uudishimust. Üks onu tegi meile ekskursiooni, rääkis ja näitas tõepoolest kogu vabriku läbi. Nägime dulce de leche masinat, väidetavalt jogurti voolamistorusid ning mitmekümneid juustuvalmistamismasinaid. Täna toimus mozzarella tegemine. Jaa, samuti oli jummalast mõnus! Ainult et aru sain oluliselt vähem, esiteks juba see tööstusmüra kõikjal, ja teiseks kõik võõrad sõnad, mida selline tark tekst ikka sisaldab. Aga piima lõhna sai tunda ja juustu ka maitsta(mitte et ma seda peaaegu iga päev ei sööks:D)
No ja nüüd pärast seda olen päevakorrapunkte saanud listist maha tõmmata, sealjuures tuleb ka peagi üks kriips "kirjuta blogi!"'le...
Homme hommikupoolikul Marianaga Montevideosse, ema-isa tulevad õhtul järgi ning pühapäeval naaseme.
Kuulmiseni, kallis eesti rahvas!
Muuseas, ma pean teie rõõmuks tunnistama, et ilus päevitunud keha on taas unistuseks saanud, ja seda ainult ühe kuuga! Näete kui palju ma siin nühin ja pesen ennast, et see kõik on maha tulnud... Böö.
Muuseas2, pilte lisasin ka veebruari ning "Fotos de los demas" kausta!

Kallid!