Ma olen viimased ööd magama läinud ja endale lubanud, et HOMME teen ma selle ära ja kirjutan blogi:) Noh, ma oleks ta tänagi edasi lükanud, aga kuna ma vaatan netist „Breakfast at Tiffany’s“ ja eks tal võtab laadimisega aega, seega ma saan pausidel ilusti kirjutada.
Alustaks siiski laagrist, sest muidu jääb see mainimata. Kuna laagris jäi vanemate grupp moodustamata, siis mina olin osalejatest kõige vanem, Mariana ainukesena 15 ja suur enamus 14, kuid oli ka 13-aastaseid. Kuid sellest hoolimata oli väga tuus:D Eks ma saangi ju väiksematega hästi läbi, ja pealegi olid veel liidrid- neid oli 12(6+6) ning nii vanuses veidi üle 20, nendega suhtlesin ka palju.
Ehk siis laager tegelikult oli kirikulaager, oli ka ülesandeid ja grupitöid, kus arutasime piibli ja usu üle, kuid üldjuhul ei olnud religiooni märgata. Miks mulle laager meeldis oligi see, et terve päev käis tegevus, tõesti, olid söögipausid ja siesta, kuid ülejäänud aja olid mängud-võistlused-töötoad ja absoluutselt vaba aega polnud, õhtul heitsid end voodisse ja olid hetkega unenägudes!
Ja kusjuures veel need mängud ja ülesanded ja üritused olid väga hästi läbi mõeldud ning pärast arutlesime neil teemadel, mis need meile ütlesid ja õpetasid, väga väga mõnus! Pealegi toimus see ühes pargis ranna ääres, seega iga päev oli kavas ka rannatunnid rannamängudega ning vees hullasime korraga ikka oma tund aega. Kusjuures ma esimestel päevadel tüdisin nabani vees olemisest(jõgi ju ka) ühel väikesel maa-alal suure rahvamassiga, aga viimasteks päevadeks läks ka nii lõbusaks, et enne välja ei kippunud.
Süüa anti muide maru hästi, aga ma pole vist elus kunagi ühel nädalal nii palju saia söönud, see-eest sain igal õhtul suppi, milline luksus!;)
Jah, see laager jääb mulle veel kaua meelde ja sealsed kaaslased ka, kellega sai palju Eesti teemadel arutletud ja muidu lobisetud, mänge ja võistlusi ühiselt peetud nii vees, metsas kui pimedas jnejne. Ja selle kõige tipuks tegid nad mulle niiiiii armsa ärasaatmise! Ma nimelt siis lahkusin üks päev varem, ja siis nad kogunesid mu ümber ja hakkasid laulma laagri kõige ilusamat lugu( jah see oli ka, et muusika oli väga tähtsal kohal ning kitarr ja laul käis kogu aeg kaasas!) ning tegid kurvad näod pähe ja kätega lainet ja mida kõike veel, siis ma käisin ära korra, et laagrile kaasa toodud lipukesi ja Eesti raamatut üle anda, ja tagasijõudes hakkasid nad kõik laulma „Et ta ära ei läheks et ta ära ei läheks!“ ja hüppasid ja kargasid ja tegid siis järjest mulle musisid ja kallisid ja ütlesid muide väga ilusaid sõnu. Ohh, te jäite mulle 5 päevaga südamesse!:)
Igatahes nagu te näete, jäin ma üli rahule selle laagriga ning lahkumine oli kurvematest kurvem.
Siukene suursuur Kiltsi- kiusatus tuli ka ;)
Aga tänaseks aitab, homme saab ehk Brasiiliast ja yfu rahvast kõneldud.
Nägudeni,
Mul lendlevad siin mingid nõmedad tülikad ja söövad putukad, ma JOOOKSSEEEN!!
Kallid!
No hay comentarios.:
Publicar un comentario