Nature does nothing in vain.Aristotle

Teate, mul tuli kohe suur tuhin kirjutada see blogi ära, sest mulle nimelt jõudis kohale novembri lõpus Memmi poolt posti pandud kaart, ja siis see andis sellise energialaksu:D Tegelikult olen ma neil viimastel päevadel kodus olnud, lugenud ja lugenud- eesti keeles „Tõde ja Õigus 3“’e ning hispaania keeles ka ühte vahvat raamatut õnne otsimise kohta maailmas, ülikoomilisi fakte leidub seal! Vot ja siis ma käisin eile rattaga sõitmas, sest sportimisest tunnen puudust ja pealegi selle juurde võtmise koha pealt olen ka juba olukorras, et issand, aitab ka juba!
Vot, seega läksin eile rattaga sõitma, avastasin, et mu viinamarjad on täitsa alles alles ja koristuspäev polegi pärale jõudnud, lähen täna uuesti, et küsida lähemalt. Ning koju jõudes tegin süüa, veel üks asi, millest ma tõsiselt puudust tundsin! Tegin suppi, ehkki jah, järgmine kord tuleb teha ikka vedel supp või piimasupp(mm, seda pole nii ammu saanud), sest püreesupp pole ikka nagu päris supp;) Ja vormirooga tegin ka, nautisin porgandite ja kartulite koorimist, sibula lõikamist ja isegi porgandi käsitsi riivimist:) Toidu kohapealt tuleb mainida, et käes on pirnide ja viinamarjade aeg, ja need on tõeliselt maitsvad!!!
Kuid eile siis mööda põlde sõites tundsin, et jah, sügis tuleb. Taevas oli endiselt ilus sinine valgete pilvetutikestega, kuid kõiges muus oli märgata erinevust. Rohelised värvid on hoopis tumedamad, üksluisemad, kollasemad, päike teeb teistsuguse kaare, rohutirtsud on ülemeelikuks läinud, kuid enim andis tunda siiski valminud viinamarjade lõhn! See oli uskumatu, sõidad ja tunnen kogu aeg enda ümber sellist käärinud viinamarjade lõhna, nad ootavad, et sa nad kohe ära korjaks ja homme veiniks teeks! Sügis, Uruguay sügis! Ehkki tegelikult on veel ju täitsa suvi, kuumus on meeletu ning päike kõrvetab, sellest hoolimata minu oktoobrist saati väisatud rajal on looduses märgata niivõrd palju erinevusi!
Ja selle kõige juures on kõige masendavam, et koolini on jäänud alla kuu! Hetkel pole midagi planeeritud, kuid jube soov on midagi veel teha, kuskile minna, jõuda, ongi juba saadud nädalakese kodus välja puhata. Kuid asi on selles, et siin on nii-öelda karnevalipäevad, ehkki me ei teagi täpselt, kuidas nad Carmelos on, siis ongi selline poolkohustuslik siinviibimine, et millestki ilma ei jääks. Kuid kindlasti lähen ka Montevideosse veel, seal ka karnevali jälgida, kinno minna ja paari inimesega kohtuda.

Olgu, aga ma nüüd juba kirjutasin nii pikalt, et teil võib ilma häbi tundmata igav olla, ja ma pole veel Brasiilia reisini jõudnudki:)
Niisiis, jaanuari viimase päeva hommikul läksime bussiga Carmelost Montevideosse, mina-Luisa-Leon. Saime poole tunniga kõik info vahetatud-mis vahepeal tehtud, kus käidud jne. Jäime magama, kuni ma ühel hetkel ärkan, sest ma poolunes olin aru saanud, et olime ühes kohas pikalt peatuma jäänud. Küsin siis, mis toimub, saan Luisa käest teada, et buss läks katki! Lähme välja, uurime bussijuhtidelt ja arutame asja- oodati uut bussi Montevideost-me olime poole tunni kaugusel. Õnneks aga möödus teine buss ja võttis meid peale, jõudsime ilma suure hilinemiseta.
Kogunesid kõik yfukad, istusime bussi ja sõitsime oma hotelli, sättisime asjad ja algasid igasugused tegevused, grupitööd jne, no nagu ikka, rääkisime, mida tuleks allesjäänud ajaga teha jne.
Järgmisel hommikul oli keeleeksam, mis oli maru veider. Ta tõepoolest polnud nagu mingi test, vaid pigem nagu tööleht vms. Grammatikaülesandeid polnud ühtegi, oli lugemist ja siis pärast küsimustele vastamist ning kõik oli üldse väga Uruguay-teemaline! Veider, aga noh, tehtud sai ruttu. Asjad olid koos, meid pandi bussidesse ning reis võis alata. Käisime poest läbi, et süüa osta ja piiri poole. Bussis oli nii, et päeva ajal oli metsikult palav ja öösel oli jäiselt külm. Ja ilma naljata, nad ütlesid, et midagi muuta ega parata ka ei saa.
Üldse kogu reisi kohta nii palju, et hinnas sees reis pidi olema, aga iga lõunasöögi eest pidi ise maksma, pluss kõikide toidukordade joogid, eksole. Lisaks sellele saime kolm „lisaatraktsiooni“, mis olid ka lisatasu eest, loomulikult. Seega üks linnupark, tüüpiline Brasiilia show ning siis kuulus paadisõit koskede juures, mis su sinna alla viivad(lähedusse) ja läbimärjaks pritsivad sellise survega, et ma mõtlesin tõsiselt, et kuidas nad selle paadiga nii lähedale üldse julgevad tulla! Kuna mina mõtlesin, et kui ma siin juba kord olen, võtan ikka kõik, ehkki ega ta odav ei tulnud. Seega säh sulle tasuta reisi, lisaks ju veel suveniirikesed ja pidev veevajadus…
Niipalju negatiivse poole poolt, aga üldiselt jäi kogemus siiski ülipositiivne sellest kohast.
Muidugi tuli veel arvestada seda, et meil esimesed haiged ilmnesid juba Montevideos ja siis jäid kõik riburadamisi haigeks, põdesid kõiksugu kõhuhaigusi, koos peavalu ja palavikuga, mis kellelgi välja lõi, aga ütleme, et 90% grupist oli mingil hetkel haige. Ilmselt oli see kõk kokku- teine söök, bussireis ja uuh, mis kuumus. Räägiti, et öösel küündisid kraadid 40 ligi, kujutage vaid ette, mis põrgu päeval oli, kogu see niiskus ja laksav päike.
Aga jah, koht oli ilus, juba bussisõidu ajal pärast ööund üles ärgates ja aknast välja vaadates läks mul nägu naerule, me olime metsadeni jõudnud!!! Ja oligi, mets ja mets ja mets, muidugi hoopis teistsugune kui Eestis, aga kihvt, metsik ja tihe, muld oli konkreetselt punane.
Nii, esimesel päeval käisime Paraguay poole peal hüdroelektrijaamas, siiani on ta veel maailma suurim, kuid Hiina ehitatakse midagi võimsamat. Seal vaatasime kõigepealt filmi ja siis tehti meile bussiekskursioon, kahe pildistamisplatvormiga. Jah, asi ON võimas! Millised näitajad seal kõik olid, kui palju materjali kasutatati(~280 Eiffeli torni jagu metalli nt.), pandi jõgi teistpidi voolama jne. See inimteos on võimas, kuid see töö ja energia, mida seda läbiv veemass toodab on veel uskumatum, sest seda vett on lihtsalt nii meeletult palju. Tegime pilte veepilve taustal nagu kõikidel neil päevadel.
Järgmisel päeval läksime ja tegime ühe jalutuskäigu Cataratas’te(koskede) Brasiilia poole peal, esimene pilk esimestele langevatele vetele oli juba maru ilus, ehkki tuli jalutusraja lõpuks tõdeda, et kuna tast on niipalju rohkem räägitud ja kõik kiitnud jne, siis ma oleks rohkem oodanud ja seda „ohhetamishetke“ tahtnud, mis mul näiteks mägesid vaadates tõesti alati tuleb.
Olgu, aga sellegipoolest oli kihvt ja ilus, ja esimesest päevast jäigi mulle kõige enam sümpatiseerima see, et olgu, on kosk, kukub alla palju vett, aga nii pikalt, nii laias ulatuses, sest neid kosekesi on seal tõesti palju(275) ja laialt, samas kui sa nagu ei näe, kust see vesi tuleb, jõge nagu polekski, sest sellist poolmetsikut võsa on igalpool.
Käisime Garganta Del Diablo(sealne suurim uhkus, kõrgeim ja veerohkeim koskedekogum) all ühel väljaulatuval platvormil ja saime märjaks, mina kaamerat välja ei võtnudki, hoidsin kilekotis. Aga tunne oli mõnus, ka seepärast, et vesi oli hea jahutav kuumade päiksekiirtele vahelduseks!
Niisiis, ja siis tuli see ammu väljakuulutatud kolmas päev, Cataratas Argentiina poole peal. Päeva algus oli juba parim, Garganta del Diablo, kuid ülevalt vaadatuna! Sa lihtsalt seisad selle ääre pealt ning näed, kuuled, tunned, kuidas vesi kukub ja kukub ja kukub! Uuh, istu maha ja jää tundideks nautima! Ning sel päeval tegime veel mitmeid tiirukesi sealkandis. Kusjuures, mõtled, et okei, on tõesti vahva, aga nüüd oled juba piisavalt näinud ja enam ei kannata seda kuumust, et läheks ometi ära ükskord! Aga ei, kui sa jõuad järgmisele tiirule, avastad uue vaate sellele võimsale koskede reale teisest küljest või kõrgusest ja mõtled, et ükskord ometi oled jõudnud sellesse kohta, millest ingliskeeleõpikus ammusest ajast peale loetud kui „breathtaking view“’st!
Nii me seal siis astusime ja pildistasime, ehkki tuleb tunnistada, et ma selle viimase koha pealt olin vähe tagasihoidlikum, ma nautisin, nautisin täiel rinnal. Sest tõesti seda elamust ei saa ei pildi ega isegi video pealt, seda tuleb tunda, toetad enda vastu piiret kose all, suled silmad ja tunnetad vabadust, sest langev vesi ja tagasipritsiva veemassi pilv katavad sind endasse ning kosekohin kaotab ka rahva hääled. Fantast!
Ning rääkimata muidugi sellest paadisõidust. Esmalt viiakse sind läbi metsa ühes veokis, seal „keep-smiling“ giid räägib, keda kõike metsas kohata on, näidates suuri ämblikuvõrke. Lisaks muidugi igasugustele toredatele mürkmadudele(korallmadu nt, urrr) leidub ka selliseid puudel ronivaid roomajaid, ja et kui sa näed, et sulle autosse kukub üks roheline või must ussike, ära siis karda ja ega ta mürgine pole, läheb ise ära! Ütleme nii, et see lohutas:) Aga veel olevat puumasid ja pantereid ja kõiksugu teisi pisemaid kaslasi, kuid et nemad enamjaolt on öise eluviisiga ja et giiditädi isegi on neid vaid mõningaid näinud. Siis saime autost maha ja kõndisime paadini, kus mäsles hulk herilasi ja liblikaid(liblikaid liigub siin üldse maru palju ja maru suuri, hästi kaunis!). Mina sain oma kaks torget herilase käest ära, pärast paisusid ja valutasid veel mitmeid päevi! Saime paati ja hakkasime sõitma, kohe paraja kiirusega, fotokas igatahes midagi ära ei fokusseerinud:D Taas palju metsa, mis justnagu lõigatud algas kohe, kui lõppes vesi. Esimene peatus koskede lähedal, et teha pilte( ja /või nautida), läksime edasi, tegime taas mõned minutid fotojäädvustusteks ning anti käsk „kaamerad kotti!“(anti spetsiaalsed kotid kõigile kõige vajaliku panemiseks). Esimene sutsakas ja saime veidi märjaks, olgu- tegelikult nagu igapäevane dušš, kiljusime piisavalt ja saime veel ja veel ja veel, aga märksa tugevamalt, surve oli märksa võimsam ja kogemus ahh-kui-lahe!!! Paadist välja, kõik ülirahul ja õnnelikud, märjad ka muidugi:D
Sellest lindudepargist pole suurt midagi rääkida, oli parasjagu hulk linde, hästi palju erinevaid papagoisid(kes mitteteadjale tundusid üsna ühesugused), tuukaneid ning liblikaid-koolibrisid-flamingosid ja muid olevusi.
Kuid seda tantsushowd ei saa küll mainimata jätta! Saime näha kõike, tüüpilist Brasiiliat ja superkostüüme, tantsu, muusikad, pille. Samuti nägin ka ära capoeira etenduse, mis oli ülikõva, tõepoolest! Mul jäid käed plaksutamisest seisma ja suu lahti ning üritasin aru saada, kuidas kuradi moodi nad seda kõike teevad… Jah, väga tuus kogemus jäi sellest ja ma tõesti naersin pisarateni!
Ja ega siis muud ei olnudki neil päevi, hotellielu nagu hotellielu ikka, palav oli ja üritasid end vaid jahutada, kuid ega basseinist väga kasu ei olnud, sest sealne vesi oli samuti päikseköetud, vahe ainult selles, et sind ümbritses vesi, mitte läpatav õhk. Ning nii ta läks, läbi sai, viimase päeva ühise basseinipeoga, ülitšill.

Ja ma olen õnnelik, et ma selle blogiga lõpuks ühele poole sain, JEI:)
Vahepeal käisin muide jäätist söömas isa ja õega, kõik sõime kaks portsjonit ja KUI hea!!;)

Kallid kuumusest!