Kuu aega Urus, 4 nädalat peres!

Huhh. Parasjagu on kell 21.33 ja tegemist on esmaspäeva õhtuga. Oleme voodis, Mariana jääb magama, mina pean ikka blogi valmis kirjutama, et see homme lihtsalt postitada vabal hetkel, mis kestab niiumbes kaks momenti. Ja arvestades seda, et te saaksite ka blogi sama päeva sees lugeda.
Pealegi on mul magamajäämisega raskusi. Ööd ongi kõige kehvemad, kõige raskemad. Mai tea, kas ma olen seda juba maininud. Aga jah, esiteks on kõht nii täis alles ja süljenäärmed ka jumala töös. Teiseks on akna taga müra, hommikuti hakkab see eriti häirima, kolmandaks on mingit värdjad unenäod(nüüd on nad paar päeva juba värdjad olnud, kusjuures põhiteema eestlastest, Eestis, hulka lisatuna kilde Uruguayst. Ja kõik teemad, mis päevas läbi käivad on sees. Eile näiteks lugesin netist, et Hamilton sõitis viimases ringis seina ja unes nägin mingit hullu vormeliavariid, kus kõik käisid ülepeakaela ja igatahes mina maandusin lõppkokkuvõttes (oli vist Massaga) sohu. Ja seal oli mingi õel tädi-selle kehastust ma ei tea, kes lasi kõik laudteed õhku, seega ma ärkasin nii, et me jäime sinna uppuma suht… Ühesõnaga, vähem arvutit! Vähem uudiseid. Samas, ma iga päevaga saan üha enam aru, kui kitsa silmaringiga ma olen. Ma ei jaga ikka üldse matsu ega tea midagi. See oli ka asi, mida ma enne siiatulekut kartsin, et ma ju ei oska Eesti kohta midagi rääkida, ma ei tea, kuidas siin miski toimub, ma ei saa aru, mis on absurdne, mis siinmail sünnib, mis mitte, sest mul lihtsalt pole võrdlust. MA EI TEA. Härma laps. Endal on ka häbi. Ei, mitte ka, tegelikult ma vajuksin maa alla, kui see aitaks. Probleem ongi, et ei aita! Ma pean ennast harima! Ja samas mulle meeldib end harida, ma lihtsalt taipasin seda liiga hilja, et harima peab end ka maailmaasjadest. Seega ma eile jõudsingi järeldusele, et ma ei tea, ma tunnen. Inimsuhted-mõtted-tundeb, see kõik paelub mind ja sel teemal mõtlen palju, arutlen endamisi, teen avastusi, ei mõista, miks ma varem sedasi või todasi juurutlenud või taibanud pole…
Aga minnes selle juurde tagasi, et mulle meeldib end harida. Mul on see siin võimalik. Ja ma saan siin selles peres nii palju juurde, ma saan nii palju uut teada. Ehkki enamus kaldub ikka sinna tunnete poole, tuleb ka teadmisi. Nimelt laupäeval oli selline juhus, et isa oli autoga linnas ja tema poole pöördusid kaks poolakat küsimusega, kas ta läheb Coloniasse(maakonna keskus, u.70km kaugusel Carmelost), sest lähemal ühtegi kämpat pole. Javiuhh, loomulikult maadus see paar meie peres. Kuna me CouchSurfing’uga nagunii tegeleme, siis miks mitte!? Ehk laupäeva õhtul istusime köögis teetassi taga ja rääkisime maast ja ilmast ning pühapäeval balnearios(see maamajakoht) veetsime päeva, arutledes erinevatel teemadel. Mina saan teada uut Uruguayst, sest nemad ju ka huvituvad, kuulasime erinevaid kohalikke muusikaid (loomulikult ma kuulen neid iga päev ka, aga nii saan juttu-ajalugu-tausta ka juurde) ning sinna juurde muust aktuaalsest- Uruguay heast ja halvast. Nii mõndagi postiivset/uudset kajab isegi eestimaa-uudistes, kui tore!
See konkreetselt oli üks poola paar, nii 25sed. Külmutasid kõik Poolas ja sättisid end maailma rändama. Juba 10 kuud on nad reisinud, ma täpselt ei tea, kas oli see ainult Ladina-Ameerika, aga vist mitte, sest Aasia tuli ka teemaks. Aga Uruguayst edasi on plaan neil minna Parguaysse, Colombiasse, Venetsueelasse, Boliiviasse. Ning nii veebruarini. Kusjuures, Uruguays plaanivad jalgsimatka mööda randa, veidi alla 150 km. Kusjuures elavad nii, et päevas on kahepeale mõeldud 20 dollarit.(mingi 220 krooni) Kunstnikud, joonistavad koomikseid oma reisi kohta, meie külastajaraamatusse tegid ka joonis gloobusest ja neist endist, sulepeaga. Teate, see on midagi müstilist. Impressionante! Rohkem veel!
Jah, maailmas on nii palju inimesi, nii palju erinevaid maailmavaateid. Ja me ei tea neist midagi. Osad lihtsalt võtavad aja maha ja reisivad, et näha maailma, elu, kultuure, imeda endasse sellise hunniku kogemusi, millest 90% voolab ikka välja tagasi, sest tekkis üleküllastunud lahus, aga see 10% on ka rohkem kui nende õnneks vaja. Ma ju räägin, et aastad 20 ja 30 eluaasta vahel peaksid kestma kolm korda kauem!!!
***
Jah. Seega laupäeval oli üks üsna lebokas päev. Õppisin hästi palju, aga passin kodus ainult. Õhtul käisime Marianaga korvpalli vaatamas. Haaah! Isegi Eestis elataks kossule elavamalt kaasa:D Isegi Eestis on publikut rohkem! Aga samas, mul on ka enam-vähem ainult Rock-Kalevi kogemus, ja need olid küll kaks Montevideo liiga meeskonda, aga tegemist oli kõigest sõpruskohtumisega ja ei midagi muud. Nimelt me algul siis valisime välja meeskonna, kelle poolt olla. Bohemios. Esimese korvi said vastased, aga nad kohe viigistasid ja läksid juhtima. Juhtisid terve mängu. Tõesti. Vahepeal 9ga, vahepeal 11ga. Ja siis, mängu kahel viimsel sekundil tegid vea, teine meeskond viskas vabaviskeid, kaks kahest ja viigistas! Ehk mäng läks lisaajale. Ja Bohemios kaotas. C’est la vie- pall on siiski ümmargune!
Kuna mäng kestis nii kaua, siis Eesti-köögi õhtust ei tulnud ka midagi välja, sest siiski kell pool 11 on isegi Uruguays hilja süüa hakata tegema. Minu peres vähemalt. Seega tegime ühed jäätised, siinne parim kohalik jäätiseonu on ka nüüd jäätisehooaega alustanud ja läksime tuttu.
Pühapäeval siis balneariosse. Sõime asadot, seekord siis vorstid, lehm ja utetalle ribid. Mul tekkis selline loll küsimus, et kas me Eestis söömegi põhiliselt ainult sealiha või!? Miks me lehma ei söö? Marumaru hea!
Ja algas uus koolinädal. Hoh. Päev oli veidi igav. Ja ma ikka imestan, mis inglise keele tase neil siin on. Täna tunnis kõigepealt pidime rühmad moodustama, et panna kirja niipalju ameteid, kui teame. Haaah. See võttis 15 min. absurd! Ja iga listis oli neid umbes 10. ala singer, teacher, doctor, actor. Siis kirjutas õpetaja tahvlile listi, millega „me nüüd tööle hakkame, ja mis kirjutage endale üles, on tähtis!“ koosnes niiumbes 20st ametist, raskeim neist äkki lawyer või babysitter…
Teised tunnid käisid kah. Välja arvatud, et filosoofias võtsime kolmandat tundi järjest ühte sama teemat. Et praegune inimene on pigem Homo-Videns kui Homo-Sapiens. Võta või jäta, aga ma ikka mitte ei taha sellega nõustuda. Ja asi pole selles, et mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid. Aspekte on rohkem! Kasvõi see, et mina olen käinud nüüd ühe korra pimedatega jalutamas. Aga ma lähen veel. Nad küll ei näe, aga nad peavad harjuma eluga, nad kohastuvad. Me käime nendega staadionil, kus samalajal käib kehaline, kõik peavad kohastuma. Õpetame, kuidas käia-pea püsti ja üle kanna! Tegime harjutusi kõrge muru sees, hüppamist, kõrvale ja jalad risti käimist. See tundub meile normaalne, aga neile oli see midagi teistsugust, võõrast. Tegemist ühe mehe ja ühe 23se tüdrukuga. Ja neile meeldib, nad saavad sellest positiivse emotsiooni, ootavad innuga järgmist korda! Isa ajab parasjagu asja, et monteerida kaks jalgratast kokku, siis hakkame tandemsõitu tegema. Kas te teate, milline õnn see neile on!?
Aga edasi päevast. Koju, tegin oma siinseid esimesi kodutöid, korralikemaid, matas. Pean ikka kalkulaatori ostma! Emme, meil nagunii järgmine aasta kahte vaja, ma siis ostan siit juba ära!
Toimus TAI kogunemine. Meid oli rohkem, toimus tegevus. Maalisime plakatit ja ehitasime endale suuri päid. Ja noh, pildistasime, sest mul oli fotokas ikkagi, aga me olime varju või majas sees ja pilt tuleb ju ruttu teha, režiimi pole aega valida!
Tantsimas käisin ka, aga muusika oli seekord kehv ja mulle seega ei meeldinud üldse, loid olin ka.
Aga tegelikult nüüd on kell täpselt 22.33, seega appii, ma kirjutasin seda tund aega! (Mõtle sellele, kui need lugemise-mõned-minutid läbi on:D)

Seega, head und! Ja ma iga päev vaatan õhtul kella ja mõtlen, et teil on mingi hommik, poole viis praegu! Kool on paari tunni pärast ja mina heidan tuttu.Sinna unenägudemaale. (Tänased uudised- Williams vabandab fännide ees, Tartu Maratonil võib tulla rekord, mingi kana muneb veidra kujuga mune ja väliseestlased eelistavad(ma kirjutasin alguses munevad) Keskerakonda- eks näis, mis unenägu tuleb!)

KALLID!
Mari.