Tervis niru. Nagu ikka, vahetusõpilane!

Ohjah. Täna on jälle külm ja vihmane. Ilm on ikka vägade vahelduv siin. Tänane öö oli päris õudne, magada ikka mitte ei saanud. Kuid siiski ajasin end voodist välja, toimetasin üksi, sest isal see 24-tunni vahetus, ema oli a’la 6.30ks läinud ning Mariana pidi teiseks tunniks minema. Seega igahommikuse lahustuva kohvi asemel soojendasin piima ja jõin kuuma piima meega, maru hea oli, peaks mainima! Missest, et piimatooted on vist üsna keelustatud nohuga. Istusin ratta selga ja väntasin kooli. Sõitsin meeletult aeglaselt, jõudsin 5 minutiga kohale. Seal pidin ootama ühte naist, kelle ülesanded on umbes nagu meie huvijuhil, passisin seal oma 15 min, rääkisin mingi naisega, kes kiitis, et jaa, ma saan aru küll keelest, jou! Tuli Valeria, see abi ja viis mind klassi. Tutvustas, pani nimekirja, 29 koos minuga.
Igatahes on see koolimaja palju- palju ilusam kui teine, siiski uus ka. Märtsist alates toimub töö, järgmisel nädalal on mingite tähtsate tegelastega mingi sisseõnnistamine ka. Kaunis ja korras. Klassides on ikkagi tool, külgemonteeritud lauaga, nagu meil auditooriumites need plastmasstoolid. Siin veidi tugevamad lihtsalt. Ning kohvik on väga korralik, kõik-kõik!
Esimesed kaks tundi olid ajalood. Õpetaja oli tuttav, ta oli eelmises koolis ka käinud mingit tundi andmas. Teemaks on ajaloos parasjagu Stalinism, Breznev, Gorbatšov jt. Vahva, et ma ikka ajaloost midagi ei jaga, muidu hiilgaks seal praegu. Aga õpetaja sai kaardilt kohe näidata, kus Eesti asub!
Ma istusin ühe tüdruku kõrval, kellele pandi kohustuseks mind aidata:D. Ta elab must ka poole minuti kaugusel ning kodus ka pärast ema ütles, et ta on väga tore tüdruk. Paraku ma midagi aru ei saanud, või õigemini ei jaksanud keskenduda, sest maru raske oli olla selle nohu pärast. Aga tuleb öelda, et õpetaja küll üritas mind ka aidata, seega keskkond ikka hoopis-hoopis teine kui teises koolis. Klassis on ka vanemad, selge see. Loomulikult polnud klassis vaikus, see oli nagu meie endine klass. Kujutage ette, et sisse astuks tüdruk Uruguayst, milline reaktsioon on poistel, milline tüdrukutel. Väga inimlik tundus seega. Aga tundides toimus töö vähemalt ja kõik tegid kaasa, või igal juhul ei seganud.
Vahetunnil läksime alla koridori, seal toimus mingi diplomite-medalikeste jagamine. Direktor, keh.õpetaja, Valeria. Tutvustati mind ka! Pidin eesti keeles mikrofoni rääkima, kõigil olid misaaasja!? Näod ees:D Tutvustati mind veel erinevatele õpilastele, pole aimugi neist nimedest, see on kohutav! Näod on tuttavad, aga nimedest pole aimugi, samuti on mõned, keda ma raudselt kuskil näinud olen, keegi on mulle tutvustanud, aga mina jälle ei tea, kes ta on-kust ma teda tean. Ja nii on maru tihti, et oooo-Mari, hola, como andas!?
Nii ja igatahes mu päev jätkus füüsikaga. Vooluringi-teema. Jälle saaks hiilata, okei jagan veidi rohkem matsu kui ajaloos, aga ikkagi maru nõrk. Pärast seda tundi läksin otsisin Valeria üles ja ütlesin, et mul on nii halb, et lähen koju. Ta katsus, ütles, et issand sul ju palavik, mine muidugi ja ma loodan, et sa paraned! Ratta selga, kodu poole. Ma vist isegi suutsin lühimat teed pidi minna! Probleem ju nendes ühesuunalistes tänavates…
Kodus täna tegin kaks oma esimest kõne- isa ja emaga, hispaania keeles, sain aru. Muidu ikka üritan rääkida nii, et kogu kehakeel on ka näha. Ema tuli korra töölt ära, andis mulle rohtu ja muid soovitusi. Tegelikult olid nad üldse maru õnnelikud, et kuskil maailmas leidub ka inimesi, kes nohu või külmetuse tekkides kohe arsti juurde ei torma ja ravimit ei nõua, vaid kasutab traditsioonilisi tee-mesi-villased sokid meetodeid:).
Kodus magasin päris pikalt, siis tulid ema ja õde, sõime, tõlkisin keelt, vaatasin youtube’ist multikaid, selliseid, millel laul oli taustaks, ja ei saanud aru… aga ei, ma vaatan veel ja veel ja veel…
…ning tuule suund ongi nord ning praegu ongi minu kord
Võtta sellest aastast kõik, mis saab!