Ma ei oska kunagi pealkirju panna.

Jeap, alustame nüüd ühe pika postitusega, et üles märkida kõik viimaste päevade tegevused. Viimati kirjutasin reedel, kui ma õigesti mäletan. See oli viimane koolipäev ja ühtlasi tähistas esimest täisnädalat, mis mul koolis õnnestus läbida. Kodus lebotasin veits ja siis läksin tantsutrenni.
Laupäeval hommikul arvasin, et saan kodus olla ja lugeda-õppida keelt, rahulikult, puhata. Aga varsti küsis ema, kas ma Palmirasse tahaksin minna ja no loomulikult tahtsin:D Nueva Palmira on üks külake siin lähedal. Läksime siis isa ja õega mõne aja pärast. Minna oli vaja, sest tahtsime ravioole osta, seal nimelt on paremad värske pasta tehased kui Carmelos. Niisiis nägin mina ka selle koha ära, kust nad neid imemaitsvaid ravioole ostavad. Kuna see oli ühtlasi ka jäätisekohvik, siis sõime ühed jäätised. Ma mainiksin, et sain topsi sisse kaks palli hinnaga 20 peesot- 10 krooni. Eestis nii 35ga saaks äkki ja Eestis ju POLE häid jäätisekohvikuid! (Mitte et ma seal nuriseks pehme segujäätise kallal, ei, aga sortimenti ju pole) Siis täitsime järelkäru puuhalgudega ja sõitsime veel ringi veidi. Mulle näidati sadamat, mis on Uruguay suurim teravilja eksportsadam. Samuti neid hooneid/tünne vmi, kus siis teravilja hoitakse enne laevale viimist. Väidetavalt on sadamas alati mõni laev ja need tehaste ümbrused veokeid täis, sel päeval polnud aga ühtegi. Nagu ühtegi-ühtegi! Nad ise ka naersid selle üle, et mis toimub, väljasurnud. Samuti näidati mulle siis kohta, kus Rio Uruguay läheb üle Rio de La Plata’ks. Kindel paik on selle paika pandud. Ma usun, et ma satun sinna veel ja siis saan pilti teha, aga ega seal midagi erilist polnud, jõgi oli ikka ühesugune:D Aga taas, nägin Argentiina saari- niiumbes 100m minust!
Votnii ja siis sõitsime kodu tagasi, sõime ja me Marianaga läksime siis viinamarju pildistama. Kuna ilm oli pilve kiskunud, siis seekord väga head pildid ei tulnud, aga kärab kah. See-eest sain ühest raagus puust tumedate pilvede taustal, mulle meeldis vaatepilt.
Kodus pisut lugemist ja siesta. Õhtu ka läks nõnna, vaikselt, aga kiirelt möödudes.
Pühapäeval läksime Coloniasse. Täpselt kaks nädalat hiljem, ma ju ütlesin, et sinna linna lähen ma veel tagasi! Läksime Mariana, tema sõpradega ja mina kutsusin Leoni kaasa. Jalutasime, lebotasime, hundiratastasime, lobisesime. Selline mõnus oli noh- nautisime seltskonda ja ilma, mis oli imeline, ja linna ja päeva jne. Õhtul koju, tudile magusalt.
Esmaspäev. Mari taas arvas, et tuleb päev, kus saan pildinduse korda teha, õppida, lugeda. Kontakteerusin emmega, nii tore oli!:)) Hommikupoolik oligi selline emmetriinuskype-pildid netti ja muud uudised. Lõunasöök ja siis hakkasime õega minema ratastega sõitma. Enam-vähem viimasel hetkel saatis Luisa sõnumi, et mis ma teen ja siis ma kutsusin ta kaasa, ta oli rõõmus ja tahtis tulla. Niiet läksime, sõitsime veits Carmelost välja, sõitsime sellisel nunnul(haha) teel, kahelpool lehmad-hobused! Ühesõnaga lõpppunkt oli koht nimeda Cerro. Ala pisike künkake, seal on külake ja kunagi ammu inimese poolt tehtud järveksed keset liivakarjääri ja kivi sisse raiutud. Samuti me kodulinna-jõgi möödub seal, kohtasime kohalikke poisikesi kalastamas, kes kohe aplalt meiega rääkima hakkasid, tegime pilte ja sõitsime tagasi.
Carmelos sõime ühe jäätise. Seekord maksis mu tops kahe palliga 8.50 eeku. Ihhii:)
Kuna aga Luisa ei tahtnud koju igavlema minna, tuli meile. Seal me lobisesime algul teemal Uruguay-Saksamaa-Eesti. Jei, sain uue külalise meile;)) Kui Mariana meie seltskonnast lahkus, läks teema ära väga maailmahõlvavaks, ühiskonnaprobleemid, elukvaliteet, elatustase ning sinna juurde õnnetunne. Ühesõnaga inimesed arengumaades on õnnelikumad ja tunnevad rohkem elust rahulolu kui kõrge elatustasemega riikides, kus me närvitseme, masetseme ja kulutame oma närve.
Mingil hetkel oli kell ootamatult saanud palju ja me Marianaga pidime minema jalutama pimedatega. Isa täna ei saanud tulla, sest tal töö. Luisa ühines meiega- läks ka teemasse, teha midagi maailmas nende heaks, kes abi vajavad ning seejuures mitte lihtsalt raha saata, vaid TEHA ISE.
Vuott ja pärast läksin tantsima ja tegin kuupilte!;) Sest kui muu loodus ja maastik on sama(okei, palmid), siis KUU on ikka jalad taeva poole.

Ja muide, isa on mul siin täielik kama fänn! Siuke naljatlemine käib selle kallal, et mulle tundub, et järgmise pakiga saadate mulle kama juurde;)
Ja seoses pakkidega. Täna(eile) jõudis Triinu sünnipäevakaart kohale. Khmm. Postitasin 22.august. Võttis aega 4 nädalat ja 2 päeva. Taada sai enda oma kätte 1 nädala ja 5 päevaga, Tiina mingi 3 nädalaga. Seega, päris huvitav süsteem, mulle ka meeldib:D
Ja Kadi-Liis palus mul söögist rääkida. Ma ei oska täpselt öelda, sest mu pere on tõesti nii teistsugune, nad ise räägivad ja teised räägivad ka. Aga igatahes, leiba(saia noh) söön siin kindlasti 2/3 korda rohkem kui Eestis (jah, vihmaussivöö). Liha loomulikult süüakse ja väidetavalt on probleem ikkagi rämpstoiduga. Ja pastat nii kuiva kui värsket. Ning pitsa. Aga samas mina saan kodu iga nädal ka kala ja erineval moel erinevat rohelist ja toorest juur-/köögi-/aedvilja. Ja igatahes puuvilja! Loomulikult see, et hommikusöök on kasin, lõuna korralik ja nii 1-2 ajal, siis 5-6 on merienda, ala teeaeg, kus midagi joogipoolist ja küpsis/näks ning õhtusöök siis öösel meie mõistes. Minu pere sööb 9-10 ja see on vara. Kui järgneb puhkepäev kõigile(see tähendab, et ema ei pea minema 6.30ks, vaid ala 8ks), siis sööme ka nii 10.30 paiku. Aga veel, ma ei tea, kuidas teistes peredes ja üldiselt on. Aga jah, palju Itaalia kööki…

Novotniiviisi on lood! Aga mina nüüd olen teisipäevast neljapäevani Montevideos, joujou. Ning reedel igatahes on õhtul Colonias mingi kontsert, kuhu me kavatseme minna üsna kindlasti, ehk ka varem kohale. Seega,

Jääge järgmist maratonpostitust ootama(tänud Tiinale sõnavara laiendamise eest),
Besitos,
Mari.