Ma hakkasin kitarri õppima!:D Mina, justament!
Teeme Marianaga vastastiktunde, mina talle eesti keelt, tema mulle kitarri. Maru lahe, aga näpuotsad tulitavad ja ranne ka valutab!
Olgu, aga rääkida tahtsin tegelikult Montevideo- päevadest. Läksime siis reedel Marianaga, jõudsime kohale, sõitsime kesklinna, einestasime ja läksime yfu kontorisse, Marianal said nüüd paberid ja dokumendid kõik sisse, natuke lobisetud ja minek. Seadsime suunad shoppingusse. Vaatasime endale kinoseansi valmis, enne veidi käisime ringi ja siis istusime filmi ette. Oh kui mõnus on kinos:D Pärast shoppasime veel veidi ja siis sõitsime hotelli, ema-isa ootasid meid juba seal.
Panime end valmis, et minna nn. Anti-murga showle. Murga on siis kohalik karnevali juurde käiv „etendus“. Nimelt see on üks koor, kus on 13 lauljat, 1 dirigent ning 3 muusikut(löökpillid- taldrikud, tamburiinid). Samal ajal on kõik väga kostümeeritud, maskeeritud ning taidlevad ja tantsivad pidevalt. Ka dirigent taidleb ning laulab vahest. Teemad on poliitilised, või üldse tõstetakse sõna kõige teemal, mis riigis toimib, kuidas aasta on möödunud, kõik võetakse ühtedesse lauludesse kokku. Laululõigud on pikad ja väga tabavad, humoorikad ja andekalt kokku pandud. Parimate murgagruppide esitlust on fantast kuulata, sest ka hääled on võimsad ja nõnda 13/14-kesi laulavad oma 5-häälselt, seega kui sõnadele pihta ei saaks, oleks superkogemus siiski! Ning murgaga alustatakse jaanuaris-veebruaris, grupid teevad väikseid esinemisi, et end rahvale tutvustada ning mingil hetkel hakkab juba konkurss. Igal õhtul toimuvad Montevideos etendused ja nii koguvad grupid punkte, saadakse edasi kolmandasse ringi ning selle lõppedes on võitja teada. Uruguaylased on ise väga uhked oma karnevali üle ja tulevad pidevalt välja trumbiga, et neil on ikka maailma kõige pikem karneval. See tulenebki sellest, et murgaetendused kestavad paar kuud!
Nii, aga meie läksime Anti-Murga showle, mis on ühe kindla grupi etendus, neil täitus nüüd 25 aastat esimesest esinemisest, ning nad teevad muusikat natuke kõigest, on ka osa karnevalist, kuid mitte ametlikult ning murga konkursidel ei osale, sest see pole puhas murga. Nii nad siis teevad maha murgat ja kõike muud. Iseenesest on ka suur rõhk kostüümidel, taidlemisel(suurem kui murgas, sest nad ju teevad järgi ja ikka natuke üle…) ning lauldakse mitmehäälselt ja aktuaalsetel teemadel. Mulle jäi tõsiselt hea kogemus sellest kõigest. Olgugi, et pooled korrad, kui saalitäis naerust rõkkas ja nii ka mu kõrvapingil vanemad, mina kergelt totu näoga vahtisin ja mõtlesin, et milles nali võis olla… Tegelikult on nii, et ka Mariana ei saanud kõigest aru, sest siin võeti kokku 25 aasta parimad palad, justkui juubelikontsert ning seega sa pidid lihtsalt kõike tundma, teadma ja oleksid naljale pihta saanud. Ema-isa ütlesid, et maru hästi oli tehtud, et niitohutult head sõnamängud olid saavutanud, kõikjal mängiti kahemõttelisusega. Aga ei, ma olin ülirahul pärast seda, sest hääled on kõvad, rahvas läks kaasa, nalja sai ja üleüldse, eks ma sain ikka ka millestki aru… Näiteks kui teemaks tulid selle aasta vihmad ja vihmad ja vihmad…
Pärast einestasime ning hotellis vajusime hetkega:) Järgmine hommik, järgmine päev. Esimesed uudised olid muidugi ebameeldivad, kõhedusttekitavad, Tšiili maavärin… Teate, see on tõesti nii, et kui sa oled ikka kohale lähemal, siis sa tunned nagu rohkem, et see sind puudutas ning asja õudust. Siin vaatad, et kogu maailm on nagu shokis, põhimõtteliselt on see siiski ju naaberriik, hästi paljudel on mitmeid tuttavaid, kes seal elavad, kõikidel käis jõnks läbi, telerid kandsid terveid päevi ülekandeid, raadiost jooksis infot, lehed kirjutasid ning linnas suurtel teadetepaneelidel jooksis ka värske info.
Olgu, aga meie hommikustasime ja läksime välja, läksime ühele laupäevasele laadale, jalutasime seal veidi, ostsime siit-sealt. Tuleb tunnistada, et ma ei suutnud taas rätikutele-sallidele vastu panna, tuli kohe kaks tükki osta. Karet, erilised kallid sulle ja siis teistele sallihulludele ka!;)
Asi läks palavaks ja väsitavaks, lõpetasime ära ja läksime sööma ühete Mehhiko restorani, aah, kui hea neil see köök ikka on!
Pärast hüppasime ühest kaubanduskeskusest läbi, ostsime kooliks vajalikke asju. Jah, see on täitsa jube, ma ükspäev sõbranna juures ka täheldasin fakti, et ta oli ostnud kaustikud valmis, pinali ka uue, selle täitnud ja siis näitas seda teisele sõbrannale. Mida augustilõpu tunnet! Aga puha märtsi algus… Aga mina sai endale vähemalt ilusad Uruguay kunstnike/Uruguay piltidega kaustikud, olen rahul, ning mate jaoks sai termose ka!
Hüppasime hotelli, mina tegin 15 min magamist, see juhtus kogemata, sest telekas oli lahti, aga silmad vajusid. Ning siis läksime tantarataaa! Jalka mängule! Meie- ehk siis mu isa ja õe koondis(ma siiani olen ajanud asja, et ei ma pole ühegi Uru jalkameeskonna poolt, asi lihtsalt on siin selline, et ollakse kahe meeskonna fännid enamjaolt ja siis käibki alati suur sõda Peńaroli ja Nacionali vahel:D), aga nüüd kui ma siis ikka olen ühel mängul käinud, olen mina ka PEŃAROLI tiimis! Kuna vastased olid mingid väiksed, siis ega midagi erilist oodatud mäng ei olnud, Nacionali ja Peńaroli vaheline mäng- classic, on ikka suursündmus omast killast. Aga ega see ei loe, tribüünid olid üsna rahvast täis(meie klubi fännid muidugi, teistele oli pisike sektor eraldatud) ning kaasaelamine käis. Eks mäng oli ka väga pingeline. Esimene meievärav umbes teisel minutil, teine värav seitsmendal. Siis ei juhtunud midagi uue poolaja umbes viienda minutini, kus üks meie oma sai punase kaardi, sellele järgnes paari minuti pärast ka vastastelt penalt, sees… Seis 2:1, juba pingeline! Kuid mõni minutike veel ja vastased viigistasid, kõigil suured hingevalud! Kuni päris päris lõpuni, nii 7 min enne vilet susserdasime veel ühe palli võrgu vahele ning HÜPPPASIIME ÕNNEST PÜSTI ja tantsisime kepslesime karglesime suure hooga! Seega, võit 3:2 ja õnn rõõm ning laululust kõigis!
Läsime hotellini, sõime pizzakas, pärast võtsime ühe jäätise ka ja uni oli taas nii magus nii magus!
Pühapäeval siis ärkasime ka parasjagu varakult, sõime ja läksime taas välja. Seekord siis ühele teisele laadale, pühapäeviti. Mulle räägiti enne, et see on nagu ülisuur, lõputu, võimatu on seda läbi käia, ja et seal leidub absoluutselt kõike. Varasematel laatadel on põhirõhk riietel ja siis midagi muud ka vahele, aga et seal olevat kõike, mis sulle üldse võiks pähe tulla… Ja noo, me tiirutasime seal ringi- tänavatel väljapanek, põhimõtteliselt ühe linnajao suurune, mine otse, keera paremale või vasakule ja noo, lõppu ei näe kuskil:D Tegelt ka, ja pealegi väljapanekud on ju oma kolmeses reas ikka igal tänaval, ehk siis see on meeletu, ma pole varem midagi sellist näinud… Ja teate, ma ostan homseks lennupileti Eestisse, kui keegi nimetaks mõne asja, mida seal ei leidunud!!! Olgu, alustasime lemmikloomadest- kutsikas, kassipojad, küülikud, kalad, kilpkonnad, roomajaid ei näinud, aga mulle öeldi, et tavaliselt on neid ka(ilmselt mõnes tänavanurga oli ka), siis edasi tulid puuviljad-juurviljad, siis loomulikult riideid, sokke, jalanõusid, mööblit, elektroonikat(kusjuures nii uut kui vana), raamatuid, istikuid, keraamikat ja loomulikult antiiksust. See osa oli kõige laiemalt esindatud(vähemalt meie käisime selles osas) ning seal oli kõike. Nagu tegelt ka! Raamatuid- ajakirju aastatest 1900, kassette, plaate, vinüülplaate, kaarte(kaasaarvatud tüüp- jalkatähed, kossutähed jne), marke, märke, ukselinke, õngeritvu, taldrikuid, kanne, saapa- ja kingapaelu miljonis erinevas värvitoonis, lampe, kohvimasinaid, tööriistu(miljonites erinevates variantides, ajastutelt, tootjatelt, kvaliteedilt) ja nii edasi ja nii edasi! Igast vanu pudeleid, veel alkoholiga, samas ka ilma, neid minipudeleid, minikokapudeleid, kõiksugust suveniirideks tehtud asju, kogumismünte. Igatahes nägin ära mingid iidvanad mäesuusasaapad, iidvanad veesuusad, superpuust iidvana sulgpallireketi, teate neid lambikesi, mis vanasti maalide kohale pandi, et neid valgustada ohh ja nii edasi, ma arvan, et 70% asjadest, millest ma möödusin, ei mäleta… Ja põhimõte oleks siis selline, et sa oled seal kasvanud, tunned peast, kuidas kõik asetseb ja kui midagi vaja, siis lihtsalt lähed kohale ja ostad selle ära. Ning see oleks sel juhul tõesti superlaat, supervõimalus kõike saada, odavalt pealekauba!
Vot, aga ma sain oma elamuse kätte ja väsisime jalutamast, käisime poest läbi ja hakkasime kodu poole sõitma. Söögipeatuseks oli loomulikult Nueva Helvecia ja tema kuulsad chivitod, pere teab, millest ma räägin!;)
Niisiis jõudsime pühapäeval koju ja täna on juba neljapäeva õhtu!!! Sisuliselt üks vaba päev, nädalavahetus ja KOOL! Brr, aga klass pidavat mul suur tulema, reaal ja 13.15 algavad tunnid…
Neil päevadel pole suurt midagi teinud, aga mõnus on olla, puhata, käia hommikuti rattaga sõitmas, tunda sügiselõhnu, kui öösel on sadanud, siis on kogu maailm täis aroome, päike paitab- hea on olla ühesõnaga ja ma naudin!
Triinule mõnusat voodislebamist ja teistele, ma ei teagi kohe, head talve jätku!? Saadan teile sinna päiksekuhilaid, need on need sulapäevad, aga ma ootaks vastukingitust aga…
…millegipärast tundub mulle, et see imeline valge ollus, mida teil seal nii ohtralt praegu leidub, sulab enne siiajõudmist ära.
Just happy to be here...
Ma panen teile mõne lingi, et murga't ka kuulata!!!
http://www.youtube.com/watch?v=1gh4Ewes2GA
http://www.youtube.com/watch?v=KGYBCykz9qw&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=H0r4mcx9ys4&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=jQ-5KCVjfgA natuke teistsugune, aga hea!!
viernes, marzo 5
martes, marzo 2
Tšiili on lähedal, seda on tunda, on naaber, kõik läheb rohkem südamesse.
Õnn on sabas
Vana koer nägi kutsikat oma saba taga ajamas ja küsis: „Miks sa nii innukalt oma saba taga ajad?“ Kutsikas vastas: Ma uurisin mõttetarkust ja lahendasin probleemi, millega ei ole hakkama saanud veel ükski koer enne mind; mõistsin nimelt, et parim on koera jaoks õnn ja et see õnn asub sabas. Seepärast ajan ma seda taga ja kui ma selle kätte saan, siis on ta minu oma.“
„Mu poeg,“ ütles vana koer,“ ka mina uurisin kunagi seda probleemi. Ka mina mõistsin, et õnn on imetore ja et see õnn asub minu sabas. Kuid siis märkasin, et ükskõik kuhu ma ka ei läheks ja mida ma ei teeks, tuleb ta mu järel.“
Ma tunnen, et mul on ka selline saba!
Vana koer nägi kutsikat oma saba taga ajamas ja küsis: „Miks sa nii innukalt oma saba taga ajad?“ Kutsikas vastas: Ma uurisin mõttetarkust ja lahendasin probleemi, millega ei ole hakkama saanud veel ükski koer enne mind; mõistsin nimelt, et parim on koera jaoks õnn ja et see õnn asub sabas. Seepärast ajan ma seda taga ja kui ma selle kätte saan, siis on ta minu oma.“
„Mu poeg,“ ütles vana koer,“ ka mina uurisin kunagi seda probleemi. Ka mina mõistsin, et õnn on imetore ja et see õnn asub minu sabas. Kuid siis märkasin, et ükskõik kuhu ma ka ei läheks ja mida ma ei teeks, tuleb ta mu järel.“
Ma tunnen, et mul on ka selline saba!
jueves, febrero 25
Zubizarreta ja Calcar.
Mitte kunagi ei oska kuidagi alustada. Ilgelt tobe on ka iga kord ots lahti teha: "Nii..."
Ma tahaksin soovida kõigile Head 92. sünnipäeva! Ma loodan, et te veetsite selle ilusti, hümni ja lumega, suure kleitideiklatsi ning patriootsustundega. Minul oli igatahes kihvt päev.
Lipp ja küünal olid igatahes hommikulaual juba enne minu sinna jõudmist, sõime ja siis ma kuulasin ikka hümni ka, kajavalt üle maja :)
Ja kella 9st oli väljasõit, läksime Marianaga ratastega ühte veinikeldrisse. Siinkohal tuleb öelda, et kahe viimase päeva ilmad on kohutavad olnud, on tõpoolest jahe ja puhub külm tuul, KÜLM! Nii, et sokid ja pusad tuleb selga panna, see on õudne, ma mõtlen, et kui ma juba veebruari lõpus külmetan, mis ma siis veel mais-juunis teen!? Aga ei, nad ütlevad, et märtsis läheb taas ilusaks, olla alati nii! Seega, meil oli tee pikkus umbes 12km ja me sõitsime seda veidi üle tunni aja, 12km/h!!! Kusjuures minnes ei saanud pedaalimist jätte ühelgi laskumisel, sest siis oleks lihtsalt seisma jäänud, aaah, me olime kergelt läbi omadega...
Aga kohale jõudsime, õnnelikud ja väsinud! Omaniku poeg tegi meile eksursiooni, hispaania keeles ja hästi kiiresti, aga rääkis korralikumalt kõik asjad läbi. Rääkis kiiresti, ei jõudnud isegi küsimusi mõelda:D Aga olime väga rahul, sõbralik ja tore mees!
Seejärel aga olid jõudnud sinna kaks ameeriklannat, kes Uruguays turismireisil ja nendega oli ringkäiku alustanud omaniku tütar. Saime taas ülevaate, vähe rahulikumalt, pildistasin, kogu lugu oli nagu humoorikam, ja mitte nii sisukas.
See veinikelder on nn "perefirma". Hetkel omanik omanik on 75-aastane, tal on naine, kaks poega ja tütar. Nii nad seal veedavad aega iga päev, on väga töökad, ja hoiavad kõike püsti. Kusjuures, viinamarja istandusi on vaid 40 hektari kanti, kõik on pisike ja armas.
Pärast seda ringkäiku laskusime ühte keldrikesse, kuhu oli tehtud ilus tuba, väljapanek toodangust, info ajaloost ja muu selline, muhe ja hubane. Võtsime pokaalid ja pudelid kaasa ja läksime majja. Seal nimelt on ka üks hoone, kus nad ei ela, aga kus elasid nende vanavanemad, kõik on ilusti säilinud ja tõesti mõnus ja antiiksuse hõngu on sees. Seal siis istusime ameeriklastega ja kohaliku tädiga maha, proovisime paari veini ja ta pakkus meile juustu kõrvale, teenindus missugune. Tõepoolest oli vahva külaskäik! Meie aga Marianaga istusime taas rataste selga ja sõtkusime tagasi. Tuleb mainida, et tuul oli nii tagant kui tagant, et neil jubedatel mäkketõusedel sain mina alles viimastel kümnetel meetritel sõtkuda, sest mul polnud käike võimalik vahetada, seega lasin vabakäigul pidevalt vinta-vänta.
Ja nüüd ei jää muud üle kui netist juurde lugeda, üle lugeda kogu veinivalmistamisprotsessi kohta, ning oma projektike lõpule viia.
Vot, ja sel päeval oli veel igasugust tegemist, kuid õhtul siiski viisin lõpule oma ammuse küpsetamis soovi, puhtast uudishimust, kas kukub välja. Ma usun, et jah- mina jäin rahule, tulemust näete lehe alguses!
Ning tänane päev algas ka vahvalt, nimelt läksime kohalikku piimatööstust külastama Luisaga. Ehkki varem oli öeldud, et ekskursiooniks seal on vaja enne kõiki andmeid ja paberid täita ja luba vormistada, siis Luisa käis eile rääkimas ja eks blondid juuksed ja sinised silmad panid kõigil uskuma, et me mitte ei taha seda külastada halbadel eesmärkidel, vaid lihtsalt uudishimust. Üks onu tegi meile ekskursiooni, rääkis ja näitas tõepoolest kogu vabriku läbi. Nägime dulce de leche masinat, väidetavalt jogurti voolamistorusid ning mitmekümneid juustuvalmistamismasinaid. Täna toimus mozzarella tegemine. Jaa, samuti oli jummalast mõnus! Ainult et aru sain oluliselt vähem, esiteks juba see tööstusmüra kõikjal, ja teiseks kõik võõrad sõnad, mida selline tark tekst ikka sisaldab. Aga piima lõhna sai tunda ja juustu ka maitsta(mitte et ma seda peaaegu iga päev ei sööks:D)
No ja nüüd pärast seda olen päevakorrapunkte saanud listist maha tõmmata, sealjuures tuleb ka peagi üks kriips "kirjuta blogi!"'le...
Homme hommikupoolikul Marianaga Montevideosse, ema-isa tulevad õhtul järgi ning pühapäeval naaseme.
Kuulmiseni, kallis eesti rahvas!
Muuseas, ma pean teie rõõmuks tunnistama, et ilus päevitunud keha on taas unistuseks saanud, ja seda ainult ühe kuuga! Näete kui palju ma siin nühin ja pesen ennast, et see kõik on maha tulnud... Böö.
Muuseas2, pilte lisasin ka veebruari ning "Fotos de los demas" kausta!
Kallid!
Ma tahaksin soovida kõigile Head 92. sünnipäeva! Ma loodan, et te veetsite selle ilusti, hümni ja lumega, suure kleitideiklatsi ning patriootsustundega. Minul oli igatahes kihvt päev.
Lipp ja küünal olid igatahes hommikulaual juba enne minu sinna jõudmist, sõime ja siis ma kuulasin ikka hümni ka, kajavalt üle maja :)
Ja kella 9st oli väljasõit, läksime Marianaga ratastega ühte veinikeldrisse. Siinkohal tuleb öelda, et kahe viimase päeva ilmad on kohutavad olnud, on tõpoolest jahe ja puhub külm tuul, KÜLM! Nii, et sokid ja pusad tuleb selga panna, see on õudne, ma mõtlen, et kui ma juba veebruari lõpus külmetan, mis ma siis veel mais-juunis teen!? Aga ei, nad ütlevad, et märtsis läheb taas ilusaks, olla alati nii! Seega, meil oli tee pikkus umbes 12km ja me sõitsime seda veidi üle tunni aja, 12km/h!!! Kusjuures minnes ei saanud pedaalimist jätte ühelgi laskumisel, sest siis oleks lihtsalt seisma jäänud, aaah, me olime kergelt läbi omadega...
Aga kohale jõudsime, õnnelikud ja väsinud! Omaniku poeg tegi meile eksursiooni, hispaania keeles ja hästi kiiresti, aga rääkis korralikumalt kõik asjad läbi. Rääkis kiiresti, ei jõudnud isegi küsimusi mõelda:D Aga olime väga rahul, sõbralik ja tore mees!
Seejärel aga olid jõudnud sinna kaks ameeriklannat, kes Uruguays turismireisil ja nendega oli ringkäiku alustanud omaniku tütar. Saime taas ülevaate, vähe rahulikumalt, pildistasin, kogu lugu oli nagu humoorikam, ja mitte nii sisukas.
See veinikelder on nn "perefirma". Hetkel omanik omanik on 75-aastane, tal on naine, kaks poega ja tütar. Nii nad seal veedavad aega iga päev, on väga töökad, ja hoiavad kõike püsti. Kusjuures, viinamarja istandusi on vaid 40 hektari kanti, kõik on pisike ja armas.
Pärast seda ringkäiku laskusime ühte keldrikesse, kuhu oli tehtud ilus tuba, väljapanek toodangust, info ajaloost ja muu selline, muhe ja hubane. Võtsime pokaalid ja pudelid kaasa ja läksime majja. Seal nimelt on ka üks hoone, kus nad ei ela, aga kus elasid nende vanavanemad, kõik on ilusti säilinud ja tõesti mõnus ja antiiksuse hõngu on sees. Seal siis istusime ameeriklastega ja kohaliku tädiga maha, proovisime paari veini ja ta pakkus meile juustu kõrvale, teenindus missugune. Tõepoolest oli vahva külaskäik! Meie aga Marianaga istusime taas rataste selga ja sõtkusime tagasi. Tuleb mainida, et tuul oli nii tagant kui tagant, et neil jubedatel mäkketõusedel sain mina alles viimastel kümnetel meetritel sõtkuda, sest mul polnud käike võimalik vahetada, seega lasin vabakäigul pidevalt vinta-vänta.
Ja nüüd ei jää muud üle kui netist juurde lugeda, üle lugeda kogu veinivalmistamisprotsessi kohta, ning oma projektike lõpule viia.
Vot, ja sel päeval oli veel igasugust tegemist, kuid õhtul siiski viisin lõpule oma ammuse küpsetamis soovi, puhtast uudishimust, kas kukub välja. Ma usun, et jah- mina jäin rahule, tulemust näete lehe alguses!
Ning tänane päev algas ka vahvalt, nimelt läksime kohalikku piimatööstust külastama Luisaga. Ehkki varem oli öeldud, et ekskursiooniks seal on vaja enne kõiki andmeid ja paberid täita ja luba vormistada, siis Luisa käis eile rääkimas ja eks blondid juuksed ja sinised silmad panid kõigil uskuma, et me mitte ei taha seda külastada halbadel eesmärkidel, vaid lihtsalt uudishimust. Üks onu tegi meile ekskursiooni, rääkis ja näitas tõepoolest kogu vabriku läbi. Nägime dulce de leche masinat, väidetavalt jogurti voolamistorusid ning mitmekümneid juustuvalmistamismasinaid. Täna toimus mozzarella tegemine. Jaa, samuti oli jummalast mõnus! Ainult et aru sain oluliselt vähem, esiteks juba see tööstusmüra kõikjal, ja teiseks kõik võõrad sõnad, mida selline tark tekst ikka sisaldab. Aga piima lõhna sai tunda ja juustu ka maitsta(mitte et ma seda peaaegu iga päev ei sööks:D)
No ja nüüd pärast seda olen päevakorrapunkte saanud listist maha tõmmata, sealjuures tuleb ka peagi üks kriips "kirjuta blogi!"'le...
Homme hommikupoolikul Marianaga Montevideosse, ema-isa tulevad õhtul järgi ning pühapäeval naaseme.
Kuulmiseni, kallis eesti rahvas!
Muuseas, ma pean teie rõõmuks tunnistama, et ilus päevitunud keha on taas unistuseks saanud, ja seda ainult ühe kuuga! Näete kui palju ma siin nühin ja pesen ennast, et see kõik on maha tulnud... Böö.
Muuseas2, pilte lisasin ka veebruari ning "Fotos de los demas" kausta!
Kallid!
domingo, febrero 21
Koolini on jäänud 2 nädalat!
Nii, tervitused siitpoolt, vihmast ja tormist! Jah, eile õhtul hakkas sadama ja nüüd ikka sajab ja sajab, terve öö oli äiksetorm ja täiest võimatu magada, kui polnud palav, siis olid sääsed ja kõiksugu muud hädad. Aga õnneks jõudis ühel hetkel hommik pärale!
Aga ma pole nüüd nädalakese kirjutanud… Sest no, ausalt öelda pole midagi suurt kirjutada. Olen olnud kodus, lugenud ja filme vaadanud, Marianaga hakkasime eesti keele kursustega pihta. Leidsime netist ühe laheda tasuta lehe, siis olen ma kokanud ja mis muud ikka, puhanud. Kodust väljas käinud, sõpradega kokku saanud, ühel sünnipäeval käinud, rattaga sõitnud, jalutanud. Jep, ja see ongi kõik!
Eelmisel nädalavahetusel oli meil siin üks brasiillane külas, siis sai temaga lobisetud- ses mõttes, et põhiliselt käis rääkimine portugali keeles, täiesti uskumatu kui sarnased need kaks keelt on…
Ja siis nüüd neil viimastel päevadel on iseenesest siin üks šveitslane, kes elab Uruguays-ja mujal maailmas, kuidas jumal juhatab- ise on 60 umbes kusjuures, tal on naine, šveitslane, kes elab Argentiinas, aga ta tüdines ka sellest ära ja kolib kuskile mujale. Aga siin külas oli tegelikult onu koos ühe oma tšiillannast sõbrannaga… See tüüp on kohutavalt koomiline ja temaga on ülimalt raske koos olla, sest ta aina räägib ja kusjuures kõike korraga, seega ega sa suurt midagi aru ei saa ja no üldse, issand kui tüütu!:D Sõbranna tal oli ka ülitülpinud ja ütles, et ta on nagu väike laps, ohjaa, huvitav kogemus oli:D
Nii, ja järgmiselt nädalal lähen panen end kooli ka kirja, sest siiani pole seda viitsinud teha ei mina ega Mariana. Plaan on minna reaalharru, ma loodan, et saab. Aga igatahes need klassiparalleelid on kõik õhtupoolses vahetuses, ehk siis umbes kell 1 lähen kooli, nii 6 paiku jõuan tagasi. Ehk Eestiga suhtlemiseks jäävad nädalavahetused, eriti veel kui kella ka keerame ja taas 6-tunnine vahe tuleb.
Aga ma ei lobise enam tühjast- tähjast.
Kes ei tea, siis Anu ja Karla said omale uued pered, suuremas linnas ja neil tundub elu nüüd palju parem olevat, võimalusi rohkem!
Head tuiskude ja talvede jätku, head Tartu Maratoni ja Vancouveri jälgimist!
Jah, aga see jutt oli siin üleeilne umbes, nüüd ma siis loodan, et teil läks maraton hästi!
Kusjuures ma eile käisin ühes Carmelo lähedases elamises, ma ei tea, kuidas eesti keeles öelda, aga selline suur ja ilus koht, omanikuks ameeriklaste paar, maja on suur ja vana, aga nad on selles remonti teinud, säilitades antiiksust ja kasutades iidseid materjale. Meeletul ilus, ümberringi 40ha maad, hästi ilus maastik ja vaade avaneb kõikidest akendest, ojakesed ja künkad ja hobused ja lehmad ja lambad jne. Peale selle veel tehtud kolm tuba nö hotellina, mida ta siis kindlasti mingi metsiku raha eest üürib… aga tõesti, koht oli tohutult- tohutult ilus ja see maja, ohh, see köök! No te ei kujuta ette, köök oli tõsiselt suur, nii palju oli ruumi, kõik oli nii ilus, plaadid seinas, talad laes, puitmööbel, kraanikauss oli üüratu, toiduainete topsid teate sellised vanad ja stiilsed, kokaraamatud, ahh, ma kergelt öelda sulasin seal!
Aga ma pole nüüd nädalakese kirjutanud… Sest no, ausalt öelda pole midagi suurt kirjutada. Olen olnud kodus, lugenud ja filme vaadanud, Marianaga hakkasime eesti keele kursustega pihta. Leidsime netist ühe laheda tasuta lehe, siis olen ma kokanud ja mis muud ikka, puhanud. Kodust väljas käinud, sõpradega kokku saanud, ühel sünnipäeval käinud, rattaga sõitnud, jalutanud. Jep, ja see ongi kõik!
Eelmisel nädalavahetusel oli meil siin üks brasiillane külas, siis sai temaga lobisetud- ses mõttes, et põhiliselt käis rääkimine portugali keeles, täiesti uskumatu kui sarnased need kaks keelt on…
Ja siis nüüd neil viimastel päevadel on iseenesest siin üks šveitslane, kes elab Uruguays-ja mujal maailmas, kuidas jumal juhatab- ise on 60 umbes kusjuures, tal on naine, šveitslane, kes elab Argentiinas, aga ta tüdines ka sellest ära ja kolib kuskile mujale. Aga siin külas oli tegelikult onu koos ühe oma tšiillannast sõbrannaga… See tüüp on kohutavalt koomiline ja temaga on ülimalt raske koos olla, sest ta aina räägib ja kusjuures kõike korraga, seega ega sa suurt midagi aru ei saa ja no üldse, issand kui tüütu!:D Sõbranna tal oli ka ülitülpinud ja ütles, et ta on nagu väike laps, ohjaa, huvitav kogemus oli:D
Nii, ja järgmiselt nädalal lähen panen end kooli ka kirja, sest siiani pole seda viitsinud teha ei mina ega Mariana. Plaan on minna reaalharru, ma loodan, et saab. Aga igatahes need klassiparalleelid on kõik õhtupoolses vahetuses, ehk siis umbes kell 1 lähen kooli, nii 6 paiku jõuan tagasi. Ehk Eestiga suhtlemiseks jäävad nädalavahetused, eriti veel kui kella ka keerame ja taas 6-tunnine vahe tuleb.
Aga ma ei lobise enam tühjast- tähjast.
Kes ei tea, siis Anu ja Karla said omale uued pered, suuremas linnas ja neil tundub elu nüüd palju parem olevat, võimalusi rohkem!
Head tuiskude ja talvede jätku, head Tartu Maratoni ja Vancouveri jälgimist!
Jah, aga see jutt oli siin üleeilne umbes, nüüd ma siis loodan, et teil läks maraton hästi!
Kusjuures ma eile käisin ühes Carmelo lähedases elamises, ma ei tea, kuidas eesti keeles öelda, aga selline suur ja ilus koht, omanikuks ameeriklaste paar, maja on suur ja vana, aga nad on selles remonti teinud, säilitades antiiksust ja kasutades iidseid materjale. Meeletul ilus, ümberringi 40ha maad, hästi ilus maastik ja vaade avaneb kõikidest akendest, ojakesed ja künkad ja hobused ja lehmad ja lambad jne. Peale selle veel tehtud kolm tuba nö hotellina, mida ta siis kindlasti mingi metsiku raha eest üürib… aga tõesti, koht oli tohutult- tohutult ilus ja see maja, ohh, see köök! No te ei kujuta ette, köök oli tõsiselt suur, nii palju oli ruumi, kõik oli nii ilus, plaadid seinas, talad laes, puitmööbel, kraanikauss oli üüratu, toiduainete topsid teate sellised vanad ja stiilsed, kokaraamatud, ahh, ma kergelt öelda sulasin seal!
sábado, febrero 13
Nature does nothing in vain.Aristotle
Teate, mul tuli kohe suur tuhin kirjutada see blogi ära, sest mulle nimelt jõudis kohale novembri lõpus Memmi poolt posti pandud kaart, ja siis see andis sellise energialaksu:D Tegelikult olen ma neil viimastel päevadel kodus olnud, lugenud ja lugenud- eesti keeles „Tõde ja Õigus 3“’e ning hispaania keeles ka ühte vahvat raamatut õnne otsimise kohta maailmas, ülikoomilisi fakte leidub seal! Vot ja siis ma käisin eile rattaga sõitmas, sest sportimisest tunnen puudust ja pealegi selle juurde võtmise koha pealt olen ka juba olukorras, et issand, aitab ka juba!
Vot, seega läksin eile rattaga sõitma, avastasin, et mu viinamarjad on täitsa alles alles ja koristuspäev polegi pärale jõudnud, lähen täna uuesti, et küsida lähemalt. Ning koju jõudes tegin süüa, veel üks asi, millest ma tõsiselt puudust tundsin! Tegin suppi, ehkki jah, järgmine kord tuleb teha ikka vedel supp või piimasupp(mm, seda pole nii ammu saanud), sest püreesupp pole ikka nagu päris supp;) Ja vormirooga tegin ka, nautisin porgandite ja kartulite koorimist, sibula lõikamist ja isegi porgandi käsitsi riivimist:) Toidu kohapealt tuleb mainida, et käes on pirnide ja viinamarjade aeg, ja need on tõeliselt maitsvad!!!
Kuid eile siis mööda põlde sõites tundsin, et jah, sügis tuleb. Taevas oli endiselt ilus sinine valgete pilvetutikestega, kuid kõiges muus oli märgata erinevust. Rohelised värvid on hoopis tumedamad, üksluisemad, kollasemad, päike teeb teistsuguse kaare, rohutirtsud on ülemeelikuks läinud, kuid enim andis tunda siiski valminud viinamarjade lõhn! See oli uskumatu, sõidad ja tunnen kogu aeg enda ümber sellist käärinud viinamarjade lõhna, nad ootavad, et sa nad kohe ära korjaks ja homme veiniks teeks! Sügis, Uruguay sügis! Ehkki tegelikult on veel ju täitsa suvi, kuumus on meeletu ning päike kõrvetab, sellest hoolimata minu oktoobrist saati väisatud rajal on looduses märgata niivõrd palju erinevusi!
Ja selle kõige juures on kõige masendavam, et koolini on jäänud alla kuu! Hetkel pole midagi planeeritud, kuid jube soov on midagi veel teha, kuskile minna, jõuda, ongi juba saadud nädalakese kodus välja puhata. Kuid asi on selles, et siin on nii-öelda karnevalipäevad, ehkki me ei teagi täpselt, kuidas nad Carmelos on, siis ongi selline poolkohustuslik siinviibimine, et millestki ilma ei jääks. Kuid kindlasti lähen ka Montevideosse veel, seal ka karnevali jälgida, kinno minna ja paari inimesega kohtuda.
Olgu, aga ma nüüd juba kirjutasin nii pikalt, et teil võib ilma häbi tundmata igav olla, ja ma pole veel Brasiilia reisini jõudnudki:)
Niisiis, jaanuari viimase päeva hommikul läksime bussiga Carmelost Montevideosse, mina-Luisa-Leon. Saime poole tunniga kõik info vahetatud-mis vahepeal tehtud, kus käidud jne. Jäime magama, kuni ma ühel hetkel ärkan, sest ma poolunes olin aru saanud, et olime ühes kohas pikalt peatuma jäänud. Küsin siis, mis toimub, saan Luisa käest teada, et buss läks katki! Lähme välja, uurime bussijuhtidelt ja arutame asja- oodati uut bussi Montevideost-me olime poole tunni kaugusel. Õnneks aga möödus teine buss ja võttis meid peale, jõudsime ilma suure hilinemiseta.
Kogunesid kõik yfukad, istusime bussi ja sõitsime oma hotelli, sättisime asjad ja algasid igasugused tegevused, grupitööd jne, no nagu ikka, rääkisime, mida tuleks allesjäänud ajaga teha jne.
Järgmisel hommikul oli keeleeksam, mis oli maru veider. Ta tõepoolest polnud nagu mingi test, vaid pigem nagu tööleht vms. Grammatikaülesandeid polnud ühtegi, oli lugemist ja siis pärast küsimustele vastamist ning kõik oli üldse väga Uruguay-teemaline! Veider, aga noh, tehtud sai ruttu. Asjad olid koos, meid pandi bussidesse ning reis võis alata. Käisime poest läbi, et süüa osta ja piiri poole. Bussis oli nii, et päeva ajal oli metsikult palav ja öösel oli jäiselt külm. Ja ilma naljata, nad ütlesid, et midagi muuta ega parata ka ei saa.
Üldse kogu reisi kohta nii palju, et hinnas sees reis pidi olema, aga iga lõunasöögi eest pidi ise maksma, pluss kõikide toidukordade joogid, eksole. Lisaks sellele saime kolm „lisaatraktsiooni“, mis olid ka lisatasu eest, loomulikult. Seega üks linnupark, tüüpiline Brasiilia show ning siis kuulus paadisõit koskede juures, mis su sinna alla viivad(lähedusse) ja läbimärjaks pritsivad sellise survega, et ma mõtlesin tõsiselt, et kuidas nad selle paadiga nii lähedale üldse julgevad tulla! Kuna mina mõtlesin, et kui ma siin juba kord olen, võtan ikka kõik, ehkki ega ta odav ei tulnud. Seega säh sulle tasuta reisi, lisaks ju veel suveniirikesed ja pidev veevajadus…
Niipalju negatiivse poole poolt, aga üldiselt jäi kogemus siiski ülipositiivne sellest kohast.
Muidugi tuli veel arvestada seda, et meil esimesed haiged ilmnesid juba Montevideos ja siis jäid kõik riburadamisi haigeks, põdesid kõiksugu kõhuhaigusi, koos peavalu ja palavikuga, mis kellelgi välja lõi, aga ütleme, et 90% grupist oli mingil hetkel haige. Ilmselt oli see kõk kokku- teine söök, bussireis ja uuh, mis kuumus. Räägiti, et öösel küündisid kraadid 40 ligi, kujutage vaid ette, mis põrgu päeval oli, kogu see niiskus ja laksav päike.
Aga jah, koht oli ilus, juba bussisõidu ajal pärast ööund üles ärgates ja aknast välja vaadates läks mul nägu naerule, me olime metsadeni jõudnud!!! Ja oligi, mets ja mets ja mets, muidugi hoopis teistsugune kui Eestis, aga kihvt, metsik ja tihe, muld oli konkreetselt punane.
Nii, esimesel päeval käisime Paraguay poole peal hüdroelektrijaamas, siiani on ta veel maailma suurim, kuid Hiina ehitatakse midagi võimsamat. Seal vaatasime kõigepealt filmi ja siis tehti meile bussiekskursioon, kahe pildistamisplatvormiga. Jah, asi ON võimas! Millised näitajad seal kõik olid, kui palju materjali kasutatati(~280 Eiffeli torni jagu metalli nt.), pandi jõgi teistpidi voolama jne. See inimteos on võimas, kuid see töö ja energia, mida seda läbiv veemass toodab on veel uskumatum, sest seda vett on lihtsalt nii meeletult palju. Tegime pilte veepilve taustal nagu kõikidel neil päevadel.
Järgmisel päeval läksime ja tegime ühe jalutuskäigu Cataratas’te(koskede) Brasiilia poole peal, esimene pilk esimestele langevatele vetele oli juba maru ilus, ehkki tuli jalutusraja lõpuks tõdeda, et kuna tast on niipalju rohkem räägitud ja kõik kiitnud jne, siis ma oleks rohkem oodanud ja seda „ohhetamishetke“ tahtnud, mis mul näiteks mägesid vaadates tõesti alati tuleb.
Olgu, aga sellegipoolest oli kihvt ja ilus, ja esimesest päevast jäigi mulle kõige enam sümpatiseerima see, et olgu, on kosk, kukub alla palju vett, aga nii pikalt, nii laias ulatuses, sest neid kosekesi on seal tõesti palju(275) ja laialt, samas kui sa nagu ei näe, kust see vesi tuleb, jõge nagu polekski, sest sellist poolmetsikut võsa on igalpool.
Käisime Garganta Del Diablo(sealne suurim uhkus, kõrgeim ja veerohkeim koskedekogum) all ühel väljaulatuval platvormil ja saime märjaks, mina kaamerat välja ei võtnudki, hoidsin kilekotis. Aga tunne oli mõnus, ka seepärast, et vesi oli hea jahutav kuumade päiksekiirtele vahelduseks!
Niisiis, ja siis tuli see ammu väljakuulutatud kolmas päev, Cataratas Argentiina poole peal. Päeva algus oli juba parim, Garganta del Diablo, kuid ülevalt vaadatuna! Sa lihtsalt seisad selle ääre pealt ning näed, kuuled, tunned, kuidas vesi kukub ja kukub ja kukub! Uuh, istu maha ja jää tundideks nautima! Ning sel päeval tegime veel mitmeid tiirukesi sealkandis. Kusjuures, mõtled, et okei, on tõesti vahva, aga nüüd oled juba piisavalt näinud ja enam ei kannata seda kuumust, et läheks ometi ära ükskord! Aga ei, kui sa jõuad järgmisele tiirule, avastad uue vaate sellele võimsale koskede reale teisest küljest või kõrgusest ja mõtled, et ükskord ometi oled jõudnud sellesse kohta, millest ingliskeeleõpikus ammusest ajast peale loetud kui „breathtaking view“’st!
Nii me seal siis astusime ja pildistasime, ehkki tuleb tunnistada, et ma selle viimase koha pealt olin vähe tagasihoidlikum, ma nautisin, nautisin täiel rinnal. Sest tõesti seda elamust ei saa ei pildi ega isegi video pealt, seda tuleb tunda, toetad enda vastu piiret kose all, suled silmad ja tunnetad vabadust, sest langev vesi ja tagasipritsiva veemassi pilv katavad sind endasse ning kosekohin kaotab ka rahva hääled. Fantast!
Ning rääkimata muidugi sellest paadisõidust. Esmalt viiakse sind läbi metsa ühes veokis, seal „keep-smiling“ giid räägib, keda kõike metsas kohata on, näidates suuri ämblikuvõrke. Lisaks muidugi igasugustele toredatele mürkmadudele(korallmadu nt, urrr) leidub ka selliseid puudel ronivaid roomajaid, ja et kui sa näed, et sulle autosse kukub üks roheline või must ussike, ära siis karda ja ega ta mürgine pole, läheb ise ära! Ütleme nii, et see lohutas:) Aga veel olevat puumasid ja pantereid ja kõiksugu teisi pisemaid kaslasi, kuid et nemad enamjaolt on öise eluviisiga ja et giiditädi isegi on neid vaid mõningaid näinud. Siis saime autost maha ja kõndisime paadini, kus mäsles hulk herilasi ja liblikaid(liblikaid liigub siin üldse maru palju ja maru suuri, hästi kaunis!). Mina sain oma kaks torget herilase käest ära, pärast paisusid ja valutasid veel mitmeid päevi! Saime paati ja hakkasime sõitma, kohe paraja kiirusega, fotokas igatahes midagi ära ei fokusseerinud:D Taas palju metsa, mis justnagu lõigatud algas kohe, kui lõppes vesi. Esimene peatus koskede lähedal, et teha pilte( ja /või nautida), läksime edasi, tegime taas mõned minutid fotojäädvustusteks ning anti käsk „kaamerad kotti!“(anti spetsiaalsed kotid kõigile kõige vajaliku panemiseks). Esimene sutsakas ja saime veidi märjaks, olgu- tegelikult nagu igapäevane dušš, kiljusime piisavalt ja saime veel ja veel ja veel, aga märksa tugevamalt, surve oli märksa võimsam ja kogemus ahh-kui-lahe!!! Paadist välja, kõik ülirahul ja õnnelikud, märjad ka muidugi:D
Sellest lindudepargist pole suurt midagi rääkida, oli parasjagu hulk linde, hästi palju erinevaid papagoisid(kes mitteteadjale tundusid üsna ühesugused), tuukaneid ning liblikaid-koolibrisid-flamingosid ja muid olevusi.
Kuid seda tantsushowd ei saa küll mainimata jätta! Saime näha kõike, tüüpilist Brasiiliat ja superkostüüme, tantsu, muusikad, pille. Samuti nägin ka ära capoeira etenduse, mis oli ülikõva, tõepoolest! Mul jäid käed plaksutamisest seisma ja suu lahti ning üritasin aru saada, kuidas kuradi moodi nad seda kõike teevad… Jah, väga tuus kogemus jäi sellest ja ma tõesti naersin pisarateni!
Ja ega siis muud ei olnudki neil päevi, hotellielu nagu hotellielu ikka, palav oli ja üritasid end vaid jahutada, kuid ega basseinist väga kasu ei olnud, sest sealne vesi oli samuti päikseköetud, vahe ainult selles, et sind ümbritses vesi, mitte läpatav õhk. Ning nii ta läks, läbi sai, viimase päeva ühise basseinipeoga, ülitšill.
Ja ma olen õnnelik, et ma selle blogiga lõpuks ühele poole sain, JEI:)
Vahepeal käisin muide jäätist söömas isa ja õega, kõik sõime kaks portsjonit ja KUI hea!!;)
Kallid kuumusest!
Vot, seega läksin eile rattaga sõitma, avastasin, et mu viinamarjad on täitsa alles alles ja koristuspäev polegi pärale jõudnud, lähen täna uuesti, et küsida lähemalt. Ning koju jõudes tegin süüa, veel üks asi, millest ma tõsiselt puudust tundsin! Tegin suppi, ehkki jah, järgmine kord tuleb teha ikka vedel supp või piimasupp(mm, seda pole nii ammu saanud), sest püreesupp pole ikka nagu päris supp;) Ja vormirooga tegin ka, nautisin porgandite ja kartulite koorimist, sibula lõikamist ja isegi porgandi käsitsi riivimist:) Toidu kohapealt tuleb mainida, et käes on pirnide ja viinamarjade aeg, ja need on tõeliselt maitsvad!!!
Kuid eile siis mööda põlde sõites tundsin, et jah, sügis tuleb. Taevas oli endiselt ilus sinine valgete pilvetutikestega, kuid kõiges muus oli märgata erinevust. Rohelised värvid on hoopis tumedamad, üksluisemad, kollasemad, päike teeb teistsuguse kaare, rohutirtsud on ülemeelikuks läinud, kuid enim andis tunda siiski valminud viinamarjade lõhn! See oli uskumatu, sõidad ja tunnen kogu aeg enda ümber sellist käärinud viinamarjade lõhna, nad ootavad, et sa nad kohe ära korjaks ja homme veiniks teeks! Sügis, Uruguay sügis! Ehkki tegelikult on veel ju täitsa suvi, kuumus on meeletu ning päike kõrvetab, sellest hoolimata minu oktoobrist saati väisatud rajal on looduses märgata niivõrd palju erinevusi!
Ja selle kõige juures on kõige masendavam, et koolini on jäänud alla kuu! Hetkel pole midagi planeeritud, kuid jube soov on midagi veel teha, kuskile minna, jõuda, ongi juba saadud nädalakese kodus välja puhata. Kuid asi on selles, et siin on nii-öelda karnevalipäevad, ehkki me ei teagi täpselt, kuidas nad Carmelos on, siis ongi selline poolkohustuslik siinviibimine, et millestki ilma ei jääks. Kuid kindlasti lähen ka Montevideosse veel, seal ka karnevali jälgida, kinno minna ja paari inimesega kohtuda.
Olgu, aga ma nüüd juba kirjutasin nii pikalt, et teil võib ilma häbi tundmata igav olla, ja ma pole veel Brasiilia reisini jõudnudki:)
Niisiis, jaanuari viimase päeva hommikul läksime bussiga Carmelost Montevideosse, mina-Luisa-Leon. Saime poole tunniga kõik info vahetatud-mis vahepeal tehtud, kus käidud jne. Jäime magama, kuni ma ühel hetkel ärkan, sest ma poolunes olin aru saanud, et olime ühes kohas pikalt peatuma jäänud. Küsin siis, mis toimub, saan Luisa käest teada, et buss läks katki! Lähme välja, uurime bussijuhtidelt ja arutame asja- oodati uut bussi Montevideost-me olime poole tunni kaugusel. Õnneks aga möödus teine buss ja võttis meid peale, jõudsime ilma suure hilinemiseta.
Kogunesid kõik yfukad, istusime bussi ja sõitsime oma hotelli, sättisime asjad ja algasid igasugused tegevused, grupitööd jne, no nagu ikka, rääkisime, mida tuleks allesjäänud ajaga teha jne.
Järgmisel hommikul oli keeleeksam, mis oli maru veider. Ta tõepoolest polnud nagu mingi test, vaid pigem nagu tööleht vms. Grammatikaülesandeid polnud ühtegi, oli lugemist ja siis pärast küsimustele vastamist ning kõik oli üldse väga Uruguay-teemaline! Veider, aga noh, tehtud sai ruttu. Asjad olid koos, meid pandi bussidesse ning reis võis alata. Käisime poest läbi, et süüa osta ja piiri poole. Bussis oli nii, et päeva ajal oli metsikult palav ja öösel oli jäiselt külm. Ja ilma naljata, nad ütlesid, et midagi muuta ega parata ka ei saa.
Üldse kogu reisi kohta nii palju, et hinnas sees reis pidi olema, aga iga lõunasöögi eest pidi ise maksma, pluss kõikide toidukordade joogid, eksole. Lisaks sellele saime kolm „lisaatraktsiooni“, mis olid ka lisatasu eest, loomulikult. Seega üks linnupark, tüüpiline Brasiilia show ning siis kuulus paadisõit koskede juures, mis su sinna alla viivad(lähedusse) ja läbimärjaks pritsivad sellise survega, et ma mõtlesin tõsiselt, et kuidas nad selle paadiga nii lähedale üldse julgevad tulla! Kuna mina mõtlesin, et kui ma siin juba kord olen, võtan ikka kõik, ehkki ega ta odav ei tulnud. Seega säh sulle tasuta reisi, lisaks ju veel suveniirikesed ja pidev veevajadus…
Niipalju negatiivse poole poolt, aga üldiselt jäi kogemus siiski ülipositiivne sellest kohast.
Muidugi tuli veel arvestada seda, et meil esimesed haiged ilmnesid juba Montevideos ja siis jäid kõik riburadamisi haigeks, põdesid kõiksugu kõhuhaigusi, koos peavalu ja palavikuga, mis kellelgi välja lõi, aga ütleme, et 90% grupist oli mingil hetkel haige. Ilmselt oli see kõk kokku- teine söök, bussireis ja uuh, mis kuumus. Räägiti, et öösel küündisid kraadid 40 ligi, kujutage vaid ette, mis põrgu päeval oli, kogu see niiskus ja laksav päike.
Aga jah, koht oli ilus, juba bussisõidu ajal pärast ööund üles ärgates ja aknast välja vaadates läks mul nägu naerule, me olime metsadeni jõudnud!!! Ja oligi, mets ja mets ja mets, muidugi hoopis teistsugune kui Eestis, aga kihvt, metsik ja tihe, muld oli konkreetselt punane.
Nii, esimesel päeval käisime Paraguay poole peal hüdroelektrijaamas, siiani on ta veel maailma suurim, kuid Hiina ehitatakse midagi võimsamat. Seal vaatasime kõigepealt filmi ja siis tehti meile bussiekskursioon, kahe pildistamisplatvormiga. Jah, asi ON võimas! Millised näitajad seal kõik olid, kui palju materjali kasutatati(~280 Eiffeli torni jagu metalli nt.), pandi jõgi teistpidi voolama jne. See inimteos on võimas, kuid see töö ja energia, mida seda läbiv veemass toodab on veel uskumatum, sest seda vett on lihtsalt nii meeletult palju. Tegime pilte veepilve taustal nagu kõikidel neil päevadel.
Järgmisel päeval läksime ja tegime ühe jalutuskäigu Cataratas’te(koskede) Brasiilia poole peal, esimene pilk esimestele langevatele vetele oli juba maru ilus, ehkki tuli jalutusraja lõpuks tõdeda, et kuna tast on niipalju rohkem räägitud ja kõik kiitnud jne, siis ma oleks rohkem oodanud ja seda „ohhetamishetke“ tahtnud, mis mul näiteks mägesid vaadates tõesti alati tuleb.
Olgu, aga sellegipoolest oli kihvt ja ilus, ja esimesest päevast jäigi mulle kõige enam sümpatiseerima see, et olgu, on kosk, kukub alla palju vett, aga nii pikalt, nii laias ulatuses, sest neid kosekesi on seal tõesti palju(275) ja laialt, samas kui sa nagu ei näe, kust see vesi tuleb, jõge nagu polekski, sest sellist poolmetsikut võsa on igalpool.
Käisime Garganta Del Diablo(sealne suurim uhkus, kõrgeim ja veerohkeim koskedekogum) all ühel väljaulatuval platvormil ja saime märjaks, mina kaamerat välja ei võtnudki, hoidsin kilekotis. Aga tunne oli mõnus, ka seepärast, et vesi oli hea jahutav kuumade päiksekiirtele vahelduseks!
Niisiis, ja siis tuli see ammu väljakuulutatud kolmas päev, Cataratas Argentiina poole peal. Päeva algus oli juba parim, Garganta del Diablo, kuid ülevalt vaadatuna! Sa lihtsalt seisad selle ääre pealt ning näed, kuuled, tunned, kuidas vesi kukub ja kukub ja kukub! Uuh, istu maha ja jää tundideks nautima! Ning sel päeval tegime veel mitmeid tiirukesi sealkandis. Kusjuures, mõtled, et okei, on tõesti vahva, aga nüüd oled juba piisavalt näinud ja enam ei kannata seda kuumust, et läheks ometi ära ükskord! Aga ei, kui sa jõuad järgmisele tiirule, avastad uue vaate sellele võimsale koskede reale teisest küljest või kõrgusest ja mõtled, et ükskord ometi oled jõudnud sellesse kohta, millest ingliskeeleõpikus ammusest ajast peale loetud kui „breathtaking view“’st!
Nii me seal siis astusime ja pildistasime, ehkki tuleb tunnistada, et ma selle viimase koha pealt olin vähe tagasihoidlikum, ma nautisin, nautisin täiel rinnal. Sest tõesti seda elamust ei saa ei pildi ega isegi video pealt, seda tuleb tunda, toetad enda vastu piiret kose all, suled silmad ja tunnetad vabadust, sest langev vesi ja tagasipritsiva veemassi pilv katavad sind endasse ning kosekohin kaotab ka rahva hääled. Fantast!
Ning rääkimata muidugi sellest paadisõidust. Esmalt viiakse sind läbi metsa ühes veokis, seal „keep-smiling“ giid räägib, keda kõike metsas kohata on, näidates suuri ämblikuvõrke. Lisaks muidugi igasugustele toredatele mürkmadudele(korallmadu nt, urrr) leidub ka selliseid puudel ronivaid roomajaid, ja et kui sa näed, et sulle autosse kukub üks roheline või must ussike, ära siis karda ja ega ta mürgine pole, läheb ise ära! Ütleme nii, et see lohutas:) Aga veel olevat puumasid ja pantereid ja kõiksugu teisi pisemaid kaslasi, kuid et nemad enamjaolt on öise eluviisiga ja et giiditädi isegi on neid vaid mõningaid näinud. Siis saime autost maha ja kõndisime paadini, kus mäsles hulk herilasi ja liblikaid(liblikaid liigub siin üldse maru palju ja maru suuri, hästi kaunis!). Mina sain oma kaks torget herilase käest ära, pärast paisusid ja valutasid veel mitmeid päevi! Saime paati ja hakkasime sõitma, kohe paraja kiirusega, fotokas igatahes midagi ära ei fokusseerinud:D Taas palju metsa, mis justnagu lõigatud algas kohe, kui lõppes vesi. Esimene peatus koskede lähedal, et teha pilte( ja /või nautida), läksime edasi, tegime taas mõned minutid fotojäädvustusteks ning anti käsk „kaamerad kotti!“(anti spetsiaalsed kotid kõigile kõige vajaliku panemiseks). Esimene sutsakas ja saime veidi märjaks, olgu- tegelikult nagu igapäevane dušš, kiljusime piisavalt ja saime veel ja veel ja veel, aga märksa tugevamalt, surve oli märksa võimsam ja kogemus ahh-kui-lahe!!! Paadist välja, kõik ülirahul ja õnnelikud, märjad ka muidugi:D
Sellest lindudepargist pole suurt midagi rääkida, oli parasjagu hulk linde, hästi palju erinevaid papagoisid(kes mitteteadjale tundusid üsna ühesugused), tuukaneid ning liblikaid-koolibrisid-flamingosid ja muid olevusi.
Kuid seda tantsushowd ei saa küll mainimata jätta! Saime näha kõike, tüüpilist Brasiiliat ja superkostüüme, tantsu, muusikad, pille. Samuti nägin ka ära capoeira etenduse, mis oli ülikõva, tõepoolest! Mul jäid käed plaksutamisest seisma ja suu lahti ning üritasin aru saada, kuidas kuradi moodi nad seda kõike teevad… Jah, väga tuus kogemus jäi sellest ja ma tõesti naersin pisarateni!
Ja ega siis muud ei olnudki neil päevi, hotellielu nagu hotellielu ikka, palav oli ja üritasid end vaid jahutada, kuid ega basseinist väga kasu ei olnud, sest sealne vesi oli samuti päikseköetud, vahe ainult selles, et sind ümbritses vesi, mitte läpatav õhk. Ning nii ta läks, läbi sai, viimase päeva ühise basseinipeoga, ülitšill.
Ja ma olen õnnelik, et ma selle blogiga lõpuks ühele poole sain, JEI:)
Vahepeal käisin muide jäätist söömas isa ja õega, kõik sõime kaks portsjonit ja KUI hea!!;)
Kallid kuumusest!
jueves, febrero 11
To fill the hour - that is happiness. Ralph Waldo Emerson
Ma olen viimased ööd magama läinud ja endale lubanud, et HOMME teen ma selle ära ja kirjutan blogi:) Noh, ma oleks ta tänagi edasi lükanud, aga kuna ma vaatan netist „Breakfast at Tiffany’s“ ja eks tal võtab laadimisega aega, seega ma saan pausidel ilusti kirjutada.
Alustaks siiski laagrist, sest muidu jääb see mainimata. Kuna laagris jäi vanemate grupp moodustamata, siis mina olin osalejatest kõige vanem, Mariana ainukesena 15 ja suur enamus 14, kuid oli ka 13-aastaseid. Kuid sellest hoolimata oli väga tuus:D Eks ma saangi ju väiksematega hästi läbi, ja pealegi olid veel liidrid- neid oli 12(6+6) ning nii vanuses veidi üle 20, nendega suhtlesin ka palju.
Ehk siis laager tegelikult oli kirikulaager, oli ka ülesandeid ja grupitöid, kus arutasime piibli ja usu üle, kuid üldjuhul ei olnud religiooni märgata. Miks mulle laager meeldis oligi see, et terve päev käis tegevus, tõesti, olid söögipausid ja siesta, kuid ülejäänud aja olid mängud-võistlused-töötoad ja absoluutselt vaba aega polnud, õhtul heitsid end voodisse ja olid hetkega unenägudes!
Ja kusjuures veel need mängud ja ülesanded ja üritused olid väga hästi läbi mõeldud ning pärast arutlesime neil teemadel, mis need meile ütlesid ja õpetasid, väga väga mõnus! Pealegi toimus see ühes pargis ranna ääres, seega iga päev oli kavas ka rannatunnid rannamängudega ning vees hullasime korraga ikka oma tund aega. Kusjuures ma esimestel päevadel tüdisin nabani vees olemisest(jõgi ju ka) ühel väikesel maa-alal suure rahvamassiga, aga viimasteks päevadeks läks ka nii lõbusaks, et enne välja ei kippunud.
Süüa anti muide maru hästi, aga ma pole vist elus kunagi ühel nädalal nii palju saia söönud, see-eest sain igal õhtul suppi, milline luksus!;)
Jah, see laager jääb mulle veel kaua meelde ja sealsed kaaslased ka, kellega sai palju Eesti teemadel arutletud ja muidu lobisetud, mänge ja võistlusi ühiselt peetud nii vees, metsas kui pimedas jnejne. Ja selle kõige tipuks tegid nad mulle niiiiii armsa ärasaatmise! Ma nimelt siis lahkusin üks päev varem, ja siis nad kogunesid mu ümber ja hakkasid laulma laagri kõige ilusamat lugu( jah see oli ka, et muusika oli väga tähtsal kohal ning kitarr ja laul käis kogu aeg kaasas!) ning tegid kurvad näod pähe ja kätega lainet ja mida kõike veel, siis ma käisin ära korra, et laagrile kaasa toodud lipukesi ja Eesti raamatut üle anda, ja tagasijõudes hakkasid nad kõik laulma „Et ta ära ei läheks et ta ära ei läheks!“ ja hüppasid ja kargasid ja tegid siis järjest mulle musisid ja kallisid ja ütlesid muide väga ilusaid sõnu. Ohh, te jäite mulle 5 päevaga südamesse!:)
Igatahes nagu te näete, jäin ma üli rahule selle laagriga ning lahkumine oli kurvematest kurvem.
Siukene suursuur Kiltsi- kiusatus tuli ka ;)
Aga tänaseks aitab, homme saab ehk Brasiiliast ja yfu rahvast kõneldud.
Nägudeni,
Mul lendlevad siin mingid nõmedad tülikad ja söövad putukad, ma JOOOKSSEEEN!!
Kallid!
Alustaks siiski laagrist, sest muidu jääb see mainimata. Kuna laagris jäi vanemate grupp moodustamata, siis mina olin osalejatest kõige vanem, Mariana ainukesena 15 ja suur enamus 14, kuid oli ka 13-aastaseid. Kuid sellest hoolimata oli väga tuus:D Eks ma saangi ju väiksematega hästi läbi, ja pealegi olid veel liidrid- neid oli 12(6+6) ning nii vanuses veidi üle 20, nendega suhtlesin ka palju.
Ehk siis laager tegelikult oli kirikulaager, oli ka ülesandeid ja grupitöid, kus arutasime piibli ja usu üle, kuid üldjuhul ei olnud religiooni märgata. Miks mulle laager meeldis oligi see, et terve päev käis tegevus, tõesti, olid söögipausid ja siesta, kuid ülejäänud aja olid mängud-võistlused-töötoad ja absoluutselt vaba aega polnud, õhtul heitsid end voodisse ja olid hetkega unenägudes!
Ja kusjuures veel need mängud ja ülesanded ja üritused olid väga hästi läbi mõeldud ning pärast arutlesime neil teemadel, mis need meile ütlesid ja õpetasid, väga väga mõnus! Pealegi toimus see ühes pargis ranna ääres, seega iga päev oli kavas ka rannatunnid rannamängudega ning vees hullasime korraga ikka oma tund aega. Kusjuures ma esimestel päevadel tüdisin nabani vees olemisest(jõgi ju ka) ühel väikesel maa-alal suure rahvamassiga, aga viimasteks päevadeks läks ka nii lõbusaks, et enne välja ei kippunud.
Süüa anti muide maru hästi, aga ma pole vist elus kunagi ühel nädalal nii palju saia söönud, see-eest sain igal õhtul suppi, milline luksus!;)
Jah, see laager jääb mulle veel kaua meelde ja sealsed kaaslased ka, kellega sai palju Eesti teemadel arutletud ja muidu lobisetud, mänge ja võistlusi ühiselt peetud nii vees, metsas kui pimedas jnejne. Ja selle kõige tipuks tegid nad mulle niiiiii armsa ärasaatmise! Ma nimelt siis lahkusin üks päev varem, ja siis nad kogunesid mu ümber ja hakkasid laulma laagri kõige ilusamat lugu( jah see oli ka, et muusika oli väga tähtsal kohal ning kitarr ja laul käis kogu aeg kaasas!) ning tegid kurvad näod pähe ja kätega lainet ja mida kõike veel, siis ma käisin ära korra, et laagrile kaasa toodud lipukesi ja Eesti raamatut üle anda, ja tagasijõudes hakkasid nad kõik laulma „Et ta ära ei läheks et ta ära ei läheks!“ ja hüppasid ja kargasid ja tegid siis järjest mulle musisid ja kallisid ja ütlesid muide väga ilusaid sõnu. Ohh, te jäite mulle 5 päevaga südamesse!:)
Igatahes nagu te näete, jäin ma üli rahule selle laagriga ning lahkumine oli kurvematest kurvem.
Siukene suursuur Kiltsi- kiusatus tuli ka ;)
Aga tänaseks aitab, homme saab ehk Brasiiliast ja yfu rahvast kõneldud.
Nägudeni,
Mul lendlevad siin mingid nõmedad tülikad ja söövad putukad, ma JOOOKSSEEEN!!
Kallid!
Suscribirse a:
Entradas (Atom)