Bueno,

Olen parasjagu Balnearios, sest täna on imeline ilm ja homseks lubab vihma taas- muutsime pühapäevase perekondliku päeva laupäevaseks. Aga ma olen mingi rämevastikult väsinud. Selline ülimloidus väisab kogu keha. Aga eelnevate päevade juurde.
Teisipäeval ärkasime, pakkisime kotte, sõime ja läksime bussi peale. Vahepeal oli mõte, et äkki ei lähegi, läheks hiljem, sest vihma sadas, aga kuna järgnevateks päevadeks lubas päikest, loksusime siiski mõne tunni pärast pealinna suunas. Buss siis iPodi, lasteraamatute ja une seltsis. Jõudsime kohale, bussiga Tere juurde. Seal sõime oma kaasavõetud pannkooke dulce de lechega, seadsime end sisse ja läksime shoppingusse. Pean ikka täpsemalt:D Sisseseadmine tähendas seda, et meie Marianaga saime omale tema voodi-lai kaheinimese voodi, ta ise sättis end teise tuppa mingile nirumale sohvale. Ja üldse, ta elab ühes Montevideo linnaosas, kus elavad keskmisest veidi kõrgema sissetulekuga inimesed. Elab kortermajas, all on uksehoidja, hullult muhe- väidetavalt seal juba mitmeid kümneid aastaid, iga kord viskas nalja ja jutustasime seal miskit temaga. Ja need liftid:D Nomisasja, teed ukse lahti ja siis on see võre, nagu vanemates filmides, tõmbad võre enda järelt kinni ja sõidad üles. Ja esimese hooga siis korterisse astudes oli küll tunne, et hotelli olen sattunud. Sest kõik oli väga viks-viisakas-uhke. Mitte üliuhke, aga ikkagi, nagu hotell- mina ennast hästi ei tunneks selles kodus, aga eks inimesed ole erinevad ja need 4 päeva oli päris vahva seal veeta. Mitte et see tähendaks, et seal küte oleks olnud, külmetasime ikka ja kasutasime gaasiahju.
Nii shopping. Montevideos on väidetavalt 4/5 shopingut, ehk siis suuremad kauplusekompleksid. See konkreetne igatahes tundus sümpaatne. Mul oli kohe tunne, et ohhoo, olen pealinnas. Oli poode-butiike, tundus valikutki. Ja ainsad nimed, mis ma tundsin olid Zara ja issi-tamtaratatatatatatataa- Timberland! Kino oli ka. Tegime ringi, kuskile sisse ei läinud, suht lahe shopping siis, aga et ma pole šopahoolik, ei hakanud ka krokodillipisaraid valama. Toidupoest ostsime süüa ja läksime koju tagasi. Aga toidupoes tuli mul taas inimlik tunne. Nimelt nagu Eestis, nägi ülikonnas lipsuga mehi, poelipik käes ringi kärutamas, et siis koju süüa viia. Carmelos ainuke, keda ma ülikonnas olen näinud, on mu oma isa, ja olgu, direktor ka avamisel ja mõned veel. Ja mis! Ma sain VISAga maksta, ning isegi IDnumbrit ei küsitud(see õnn aga rikuti järgmisel päeval, kus ma teises kassa pidin ikka oma IDnumbri neile jätma)
Mingi haigelt külm ja kõva tuul. Korteris siis põhiteemaks meil Marianaga oli telekas. Temal rohkem- see on see, kui kodus telekat pole. Aga mul oli ka tore vaadata, proovida aru saada ja mõista keelt. Ehkki enamjaolt õhtuti vaatas ta mingeid haigeid ameerika noorteseepe, seega ma pidasin paremaks lugeda omi raamatuid.
Kui tuli söögiaeg, võtsime takso ja läksime ühte boliche’sse- nii kutsutakse siin pubisid, kuhu kogunevad inimesed, jutlema, aga veetma, kui veab on elav muusika jne. Seekord muusikat polnud, sõime pizzat. Oli kah, aga vähemalt sain ananassidega tellida;) Kodo tagasi ja tudile.
Kolmapäev. Ärkasime, vaatasime telekat- siin isegi eksisteerisid Las Vegas, CSI’d, Dr. house, Bones ja Grey Anatoomia lõiku nägin ka;) Aga hommikuprogramm oli meil siis Las Vegas ja mingid uruguay filmid.
Noo, teenindus oli siis selline, et hommikusöök voodisse… Niiet Mariana sõi kõigil päevadel voodist tõusmata, siis pessu, mina aga käsin enne pesus, palju mugavam, heitsin uuesti voodisse ja sööma. Ja hommikusöök oli a’la 11st 12ni, ja sõime palju hommikuks, nagu Eesti juba.
Aga kolmapäeval kui me siis ükskord söödud-pestud saime, läksime linna. Et mulle ikka vanalinna näidata. Kõige hullem oli see, et Terel oli kinnisidee, et mind RAUDSELT röövitakse! Igatahes kui mina käisin oma fotokakotiga- üle õle ja kõhu peal, hoidsin sellest käega kinni ja mitte midagi muud polnud mul ka kuskilt taskutest napsata, pidime ikka käima a’la tema natuke tagapool, või käis pidevalt „Mariana, mine teisele poole Mari!“ või pidin mina olema kõige seinapoolne vms, ühesõnaga ei tohtinud me ühtestki postikesest ka erinevatelt poolt mööduda. Õnneks aga Mariana kirjeldas seda vanematele, ja nad kõik naersid, ehk asi pole mitte Uurguays või Montevideos, vaid pigem ikka Teres.
Nii aga vanalinn siis. Jeps, vaatasin mingeid suuri kõrgeid maju, mis ehitatud „paksu lehma“ ajastul, ehk kõik väga suurejooneline ja uhke. Mina aga sellest kunstist aru ei saa, loomulikult tundub võimas, aga mulle sümpatiseerivad siiski rohkem pisikese Colonia pisikesed majad ja munakivitänavad:) Käisime veel karnevalimuuseumis- kõike candombest ja murgast, sadama juures, nn sadamaturus, mis oli hoone, kus ühes osas olid butiigid, teises söögikohad. Aga asado söögikohad, ehk kogu katusealune oli suitsu täis ning lihalõhn oli tapvalt hurmav. Sõime siis seal vorsti ja liha, ehkki praeguseks on mul küllalt Chivitodest(hamburger), chorizodest(vort) ja pizzadest, missest, et liha on küll maru hea.
Siis aga suundusime YFU kontorisse. Pigem sellepärast, et Mariana tahtis infot ja küsida, kas Inglismaale äkki ikka saaks. Niet. Ja kui tuli teemaks, et ta tahaks muusikaprogrammi, siis palun väga, mis soovitati, et Eesti on ikka üks ideaalne koht muusikaprogrammiks ja kõik toimib hästi jne, hehe. Aga empar- ma küsisin kuupäevade kohta ka. Jaanuari viimasel nädalal on laager. Seega 1-15 on puhkus La Palomal perega, juba otsime majakest, siis vaba kuni viimase nädalani.
Nii aga edasi läksime kinno. Vaatama filmi, mida mina tahtsin näha. Nimelt uruguay-argentiina koostöös valminud film, filmitud Colonia del Sacramentos.
Esiteks olime me ainsad saalis, seetõttu nad rääkisid, okei, mitte kõvasti, aga ikkagi. Ja probleem oli selles, et neile ei meeldinud. Häh, mulle küll meeldis. Ja nad ei saandu aru. Halloa, isegi ma sain aru, olgugi et mitte emakeeles. Aga sisu oli keerukas, sest filmi tegevus toimus kõik ühel päeval, näidati erinevalt vanaisa-tütre-tütrepoja elu ühel päeval, kaasates teisi tegelasi, kes ka kohati omavahel segunesid. Aga Mari sain aru ja Marile meeldis, Mari oli lihtsalt kuri, et neile ei meeldinud:D
Vot ja siis läksime korterisse tagasi, puhkasime veidi, teler ja õhtuks olime endale vaadanud ühe koha, kus live-esinejaks üks tütarlaps. Koht oli mõnus. Mulle tõesti meeldis, ehkki Marianale taas mitte. Selline keldrike, rahvast oli vast 40 vms, hubane. Kaks kitarristi ja see noor naine. Tango. Ja teate, see kogemus oli ülim. Naine oli umbes 24, laulma olevat hakanud 17selt, ja see hääl! Kitarristid olid ka tasemel. No ei, see oli võimas, just see tunne, mille tüdruk tekitas. Lisaks oma hääle valla päästmisele suhtles ka publikuga, viskas nalja. Ühesõnaga ma tõesti ei oska seda teile seletada. Aga ma tunnetasin jälle ladinat. Paljud laulsid kaasa, žestidega, aga kõik oli väga viisakas, kõik sobis, kõik oli perfektne! Kujutage ette, milline õnnetunne mind valdas!
Neljapäev. Ärkasime, hommikusöök voodis, läksime jalutama. Käisime siis mereäärsel(tegelikult küll jõeäärsel) alleel jalutamas, tegime ümberkaudsetes linnaosades pisikese tiiru, korterisse tagasi, lõunasöök- mis oli hea, sest sai ROHELIST! Ning siis läksime kesklinna taas. Mariana läks oma bassiklassi ja meie uurima, kas ma saaks kuskil hakata tangotamas käia. Nägin veel vanalinnaväravaid, teatrit, mis oli tõesti ilus. Ja nimelt seal küsisime ka, kas saaks tunde võtta. Minu õnneks on tunnid laupäeviti. Õnneks, sest mina, arg nagu ma olen, tunneks ennast natuke ebakindlana eestlasena-kui külma ja tantsuoskamatuna, nendes kullatud ja lühtritega saalis tangot õppida. Uurisime ka ühest teisest kohast, ka seal polnud just parim variant, aga ehk saab Tere mõne õpetajaga räägitud ja kaubale, saaks koos Mariana hakata Montevideos käima.
Vot ja siis kui Marianal lõppes, läksime kodushoppingusse, jõime kohvikese ja sõime sai-juust-vorst-sai’akese. Nign taas toiduosakonda. Minu jaoks oli see aga raamatuosakond. Ehk siis ma läksin raamatuid uurima, siiski aitab juba neist lastekatest. Esimene, mille ma kätte võtsin, tundus hea- teemal ikka, kuidas üks ajakirjanik on ringi rännanud ja kirjutab „õnn“’est erinevates paigus. Onu Arne, sinu kirja lugesin ma pärast raamatu ostmist!
Siis leidsin lemmiautori raamatud. Tiina, „Brida“ esikaan on ka siin vapustav! Pilt on sama, aga toonid on meeldivalt mahedad. Kuid ma siiski ei tea, kas ta edestab meie oranž-sinist“. Ja läks nagu ta läks, sekund mõtlemiseks ja kaenlas oli teinegi raamat- Coelhost, tema ütlemised ja jutustused omaenda elust. Ma usun, et see on Eestis ka saadaval, ma äkki olen isegi sirvinud. Seega minu Montevideo shoppingu tulemus- kaks raamatut!
Korterisse, puhkamist ja söök ning tudu.
Reede. Ärkamine hiline, hommikusöögi sõime 11st 12ni, kõht oli TÄIS! Siis 1 ajal läksime välja, jalutasime pisikese ringiga paika, kus kavatsesime lõunatada. Kalarestoran, mm! Ehk siis kell 2 sõime jälle. Aga õnneks/kahjuks mitte kala kala, said taas kalmaarirõngaid ja miniatuure vms. Kalaturg oli ka, värskete mereandide lõhn!
Korterisse tagasi, kott selga ja bussile! Bussidest räägiks ka. Bussides on kord majas, mitte nagu meil Eestimaal. Nimelt sisenetakse alati esiuksest, pilet ostetakse kas bussijuhi käest või on selleks eraldi inimene, kes pileteid müüb- tal on oma aparaat ja iste ka kaks meetrit uksest. Ja piletihinnad sõltuvad siis piirkonnast, kus sõidad. Nagu ikka, kesklinn kallim jne. Ja kuupileteid või mingeid kaarte, mida saab laadida, saavad ainult õpilased. Aga see on hästi mõnus, bussis on näha ülikonnas lipsude ja kohvritega mehi. Kui Eestis siseneb bussi mõni ärimees või 30ndates ülikonnas naine, siis vaadatakse teda kui ilmutist, sest minu meelest küll sõidab Tartus vaid vana ning noor põlvkond, ülejäänud reostavad õhku ja sellega muudavad Eesti ökoloogilise jalajälje näitaja väga suureks. Aga ma mõistan, meie ühistransport on ikka alla igasugust mõistust ka.
Nii aga jõudsime Coloniasse, Mariana sõi veidi, mul siiani oli kõht täis ja läksime, kotid seljas, teatri poole. Eksisime ära. TEGELIKULT! Mina oleks õigesti läinud, aga Mariana ütles, et ei lähme siit otse veel. Ja et ma olin linnas kolmandat korda, tema nagu peaaegu kohalik, ega ma siis nii meeletult vastu ka ei vaielnud. Kuni ühel hetkel küsisime mingilt onult ja saime teada, et jou, minu suund oli õige. Seega läksime tagasi, keerasime ära ja ma juhatasin meid teatrini, huumor:D
Seal ootasime ja ootasime vanemaid. Nad tulid lõpuks, aga kontsert hilines. Kui lõpuks saali saime, pidime esimesed pool tundi kuulama mingit mõttetut jura nõmedat soojendusbändi. Aga siis tulid õiged lavale. Jaa, meeldis, ei saa kurta. Sain ühe korraliku candombetrummimängijate-kogemuse. Ma igaks juhuks rohkem ei kommenteeri, teades milline on mu lugejaskonnas muusikuteprotsent. Aga ei saa kurta, käras kah, ehkki ei, seda tangot on raske üle lüüa!
Kodupoole ja tudule. Täna käisime siis balnearios (ma kirjutan juba kolmanda satsina, kodust) ja nüüd kodus vabalt olnud. Mis tähendab kirjad-blogid-pere:)

Musidkallidtervitused,
Mina siit.
Ja pilte võite ka tšekata. Õnneks on varsti JUBA oktoober ja saab uue kausta luua;)

Lehmaliha.

Nonii, ma olen mitmest küljest saanud kirju-arutlusi teemal lehmaliha.
Andke mulle kõik andeks, et minust kumab sellist jobu linnalast, kes ei tea lihandusest midagi. Aga onu Arne oli nii armas, ja seletas mulle ära, kuidas asi käib ja keskus maailma otsas mida eelistab/kasvatab/sööb.
Aga siiski, lehmaliha on palju nunnum kui veiseliha!;)

Ma ei oska kunagi pealkirju panna.

Jeap, alustame nüüd ühe pika postitusega, et üles märkida kõik viimaste päevade tegevused. Viimati kirjutasin reedel, kui ma õigesti mäletan. See oli viimane koolipäev ja ühtlasi tähistas esimest täisnädalat, mis mul koolis õnnestus läbida. Kodus lebotasin veits ja siis läksin tantsutrenni.
Laupäeval hommikul arvasin, et saan kodus olla ja lugeda-õppida keelt, rahulikult, puhata. Aga varsti küsis ema, kas ma Palmirasse tahaksin minna ja no loomulikult tahtsin:D Nueva Palmira on üks külake siin lähedal. Läksime siis isa ja õega mõne aja pärast. Minna oli vaja, sest tahtsime ravioole osta, seal nimelt on paremad värske pasta tehased kui Carmelos. Niisiis nägin mina ka selle koha ära, kust nad neid imemaitsvaid ravioole ostavad. Kuna see oli ühtlasi ka jäätisekohvik, siis sõime ühed jäätised. Ma mainiksin, et sain topsi sisse kaks palli hinnaga 20 peesot- 10 krooni. Eestis nii 35ga saaks äkki ja Eestis ju POLE häid jäätisekohvikuid! (Mitte et ma seal nuriseks pehme segujäätise kallal, ei, aga sortimenti ju pole) Siis täitsime järelkäru puuhalgudega ja sõitsime veel ringi veidi. Mulle näidati sadamat, mis on Uruguay suurim teravilja eksportsadam. Samuti neid hooneid/tünne vmi, kus siis teravilja hoitakse enne laevale viimist. Väidetavalt on sadamas alati mõni laev ja need tehaste ümbrused veokeid täis, sel päeval polnud aga ühtegi. Nagu ühtegi-ühtegi! Nad ise ka naersid selle üle, et mis toimub, väljasurnud. Samuti näidati mulle siis kohta, kus Rio Uruguay läheb üle Rio de La Plata’ks. Kindel paik on selle paika pandud. Ma usun, et ma satun sinna veel ja siis saan pilti teha, aga ega seal midagi erilist polnud, jõgi oli ikka ühesugune:D Aga taas, nägin Argentiina saari- niiumbes 100m minust!
Votnii ja siis sõitsime kodu tagasi, sõime ja me Marianaga läksime siis viinamarju pildistama. Kuna ilm oli pilve kiskunud, siis seekord väga head pildid ei tulnud, aga kärab kah. See-eest sain ühest raagus puust tumedate pilvede taustal, mulle meeldis vaatepilt.
Kodus pisut lugemist ja siesta. Õhtu ka läks nõnna, vaikselt, aga kiirelt möödudes.
Pühapäeval läksime Coloniasse. Täpselt kaks nädalat hiljem, ma ju ütlesin, et sinna linna lähen ma veel tagasi! Läksime Mariana, tema sõpradega ja mina kutsusin Leoni kaasa. Jalutasime, lebotasime, hundiratastasime, lobisesime. Selline mõnus oli noh- nautisime seltskonda ja ilma, mis oli imeline, ja linna ja päeva jne. Õhtul koju, tudile magusalt.
Esmaspäev. Mari taas arvas, et tuleb päev, kus saan pildinduse korda teha, õppida, lugeda. Kontakteerusin emmega, nii tore oli!:)) Hommikupoolik oligi selline emmetriinuskype-pildid netti ja muud uudised. Lõunasöök ja siis hakkasime õega minema ratastega sõitma. Enam-vähem viimasel hetkel saatis Luisa sõnumi, et mis ma teen ja siis ma kutsusin ta kaasa, ta oli rõõmus ja tahtis tulla. Niiet läksime, sõitsime veits Carmelost välja, sõitsime sellisel nunnul(haha) teel, kahelpool lehmad-hobused! Ühesõnaga lõpppunkt oli koht nimeda Cerro. Ala pisike künkake, seal on külake ja kunagi ammu inimese poolt tehtud järveksed keset liivakarjääri ja kivi sisse raiutud. Samuti me kodulinna-jõgi möödub seal, kohtasime kohalikke poisikesi kalastamas, kes kohe aplalt meiega rääkima hakkasid, tegime pilte ja sõitsime tagasi.
Carmelos sõime ühe jäätise. Seekord maksis mu tops kahe palliga 8.50 eeku. Ihhii:)
Kuna aga Luisa ei tahtnud koju igavlema minna, tuli meile. Seal me lobisesime algul teemal Uruguay-Saksamaa-Eesti. Jei, sain uue külalise meile;)) Kui Mariana meie seltskonnast lahkus, läks teema ära väga maailmahõlvavaks, ühiskonnaprobleemid, elukvaliteet, elatustase ning sinna juurde õnnetunne. Ühesõnaga inimesed arengumaades on õnnelikumad ja tunnevad rohkem elust rahulolu kui kõrge elatustasemega riikides, kus me närvitseme, masetseme ja kulutame oma närve.
Mingil hetkel oli kell ootamatult saanud palju ja me Marianaga pidime minema jalutama pimedatega. Isa täna ei saanud tulla, sest tal töö. Luisa ühines meiega- läks ka teemasse, teha midagi maailmas nende heaks, kes abi vajavad ning seejuures mitte lihtsalt raha saata, vaid TEHA ISE.
Vuott ja pärast läksin tantsima ja tegin kuupilte!;) Sest kui muu loodus ja maastik on sama(okei, palmid), siis KUU on ikka jalad taeva poole.

Ja muide, isa on mul siin täielik kama fänn! Siuke naljatlemine käib selle kallal, et mulle tundub, et järgmise pakiga saadate mulle kama juurde;)
Ja seoses pakkidega. Täna(eile) jõudis Triinu sünnipäevakaart kohale. Khmm. Postitasin 22.august. Võttis aega 4 nädalat ja 2 päeva. Taada sai enda oma kätte 1 nädala ja 5 päevaga, Tiina mingi 3 nädalaga. Seega, päris huvitav süsteem, mulle ka meeldib:D
Ja Kadi-Liis palus mul söögist rääkida. Ma ei oska täpselt öelda, sest mu pere on tõesti nii teistsugune, nad ise räägivad ja teised räägivad ka. Aga igatahes, leiba(saia noh) söön siin kindlasti 2/3 korda rohkem kui Eestis (jah, vihmaussivöö). Liha loomulikult süüakse ja väidetavalt on probleem ikkagi rämpstoiduga. Ja pastat nii kuiva kui värsket. Ning pitsa. Aga samas mina saan kodu iga nädal ka kala ja erineval moel erinevat rohelist ja toorest juur-/köögi-/aedvilja. Ja igatahes puuvilja! Loomulikult see, et hommikusöök on kasin, lõuna korralik ja nii 1-2 ajal, siis 5-6 on merienda, ala teeaeg, kus midagi joogipoolist ja küpsis/näks ning õhtusöök siis öösel meie mõistes. Minu pere sööb 9-10 ja see on vara. Kui järgneb puhkepäev kõigile(see tähendab, et ema ei pea minema 6.30ks, vaid ala 8ks), siis sööme ka nii 10.30 paiku. Aga veel, ma ei tea, kuidas teistes peredes ja üldiselt on. Aga jah, palju Itaalia kööki…

Novotniiviisi on lood! Aga mina nüüd olen teisipäevast neljapäevani Montevideos, joujou. Ning reedel igatahes on õhtul Colonias mingi kontsert, kuhu me kavatseme minna üsna kindlasti, ehk ka varem kohale. Seega,

Jääge järgmist maratonpostitust ootama(tänud Tiinale sõnavara laiendamise eest),
Besitos,
Mari.

Ja täna on seitsmeteistkümnes...

Nonii, täna siis täitus mul kuu aega peres. Selle puhul tegi isa hommikul pannkooke. Ehk siis hommikusöögiks pannkook meega, kohv piimaga ja värske apelsinimahl. Que rico!
Eilne õhtusöök oli minu poolt. Haahaa! Ühesõnaga kartulid hakklihakastmega. Hakklihakaste... Khmm. Esiteks, lehmalihast(söögilauas tekkis vanematel küsimus, aga et miks te siis seal lehma ei söö!?:D!), köögikombainis hakkisime, et oleks vähem rasva. Esiteks aga on kõik ju võõras, pannid-potid, gaasipliit, mis on oluliselt nõudlikum ja järsem. Teiseks kuna liha oli oma 800g ja ma panin jahu nii 500g jagu, siis daa, piima sain lisada päris vähe, seega ülimaitsva valge hakklihakastme asemel, nagu seda teevad emme-memmi, oli mul hakkliha pruunis möksis vms. Aga iseenesest, ega maitsel polnud ju häda midagi. Neile meeldis. Magustoiduks tõin 'Mari' komme. Mitte et nad parimad oleks, nad on Mari. Ja kõik olid täiesti sillas!:D See läks nii, et Mariii, palun peida need nüüd homse õhtuni ära. Terve pere! Jummalast äge.
Rääkimata sellest, et eile viisin kooli pralineekarbi, selle sini-must-valge, ning neid brožüüre. Kõik olid taas sillas. Ja üldse, kõik kes näevad pilte Eestist, tahavad minuga koos tagasi Eestisse tulla, sest meil on ju kõike. Randa ja lund. Ja nad ei kujuta ette, kui palju meil tegelikult veel on. Metsa ja raba, toitu ja RAHVAST! Keelt ja kultuuri jnejne. Ning mina hakkan neile eesti komme saatma, nad saadavad dulce de lechet vastu. Noteate, see on ikka midagi maru head! Vähe sellest, et kommide peale kismaks läks, ja brožüürid lubasin ka neil endale jätta, taheti isegi kohvris lömastada saanud kommikarpi, vot nii lahedad olemegi, EESTLASED!
Aga mis veel.

• TAI lükkub edasi, sest lubab vihma- ja juba täna on külm ja vihmane! Seega sel nädalal mu esimene täisnädal koolis, täna esimesed superigavad astronoomiad, järgmine nädal vaheaeg- lähme Montevideosse paariks päevaks ja Coloniasse kontserdile, seega ka linnailu nautima, ja siis ülejärgmisel nädalal vast TAI. Muide, lubasin end sporti ka tegema. 100m ja teade 75m.
• Neil on siin tundidevälised projektid. Töötavad mingi teema kallal pikalt ja lõpuks presentatsioon. Seega üleeile oli Marianal presentatsioon. Teemaks oli must valgus. See on see kui pimedas on mingi lamp, mis paneb valge ja eredad toonid kiirgama vms. Oli pisike näidendike, powerpoint-ettekanded, muidu ilustatud ja Mariana bändiga esines. Lahe oli, tõsiselt. Tegijatelt just kiirgas sellist saavutatuse tunnet, hästi mõnus.
• Üldse on nad siin väga loovad ja kasutavad erinevaid võimalusi, pähe tuleb igast mõtteid.
• Klassi hilinemine on ikka lahe. Esimesse tundi eriti. Mõni jõuab 17 min hiljem, astub sisse, tervitab, õpetaja tervitab vastu ja kõik on rahul.
• Üldsiselt mulle tundub, et humanitaarained on siin ikka korralikud. Täna oli aga keemias KT. Eile lugesin veits netist, osa, mida Eestis võtnud pole, täna tegin tööd. Esimene ülesanne oli, et kijuta hapete tunnused. Jah, paraku ei osanud, ainult kahte teadsin, keel ka takistuseks. Teine oli siis pH ja konsentratsiooni vmi arvutamine. Ostsin eile endale isegi kalkulaatori, aga ei osanud seda paraku õigesti kasutada vajalike logaritmide arvutamiseks, seega töö läks metsa, valemid olid õiged. Kolmas ülesanne oli absoluutselt lihtne, reaktsioonivalemid, tasakaalustamine. Aga ala HCl=H+Cl kõik.
• Õpsid on kõik hull sõpud muga. Tänaval näeme, tulevad juurde, beso, tsautsau! Seal proyectol Liceo1's ka tulid juurde, rääkisid, eelmised õpetajad tulid küsima, kuidas mul läheb jne, uue kooli direktor on eriti sõpa. Lahenš:D
• Neil on siis kasutusel sõna Da. Miks just da!? Miks mitte ja!? Ala, si asemel. Kasutavad si'd muidugi ka, aga nt. mingi küsimuse lõppu tuleb ..., daa!? nagu .., jaa, nõus!? Aga ma tean, jaa oleks neil Haa.
• Kirjanduses on grupitöö- meie grupi ülesanne oli koostada debatt mingil teemal. Nimelt nagu teleprogramm, teemaks Naiste roll elus või a'la. Mina olen külaline, vahetusõpilane Eestist, pean rääkima, milline on Eestis naise põhiroll ja millised on erinevused siin ja seal.

Novot jne uudiseid. Eile oli ema ostnud meile, lastele, kaks nokatsit, must ja valge, mõlemal tähekesed peal. Pakitud jne. Nimelt ma arvan, et seetõttu, et mulle egi päike liiga nädalavahetusel veidi(missest, et ma panin endale faktor 40t) ja silmad olid sellised-väsinud paistes. Ehkki ma tean, see polnud päikesest, ema ikka arvas nõnna ja seega ütles, et pean endale mõne kübarataolise või nokatsi otsima. Ja teate, jah, ma vihkan nokatseid!:D Eriti veel hõbedaste tähekestega:D Okei, minu omal on õnneks tumesinised tähekesed, aga Mariana mustal on hõbedased.

Niiet ma ei tea, mis suvel saab. Ma eelistaks pearätikut ja prille, (tukka), aga kahe viimasega tekib hoobilt randiprobleem. Õnneks juuksed kasvavad ja klambrid aitavad.

Aga praegu, pakaa, mu sõbrad. Ja ma ütlen, homme saab jälle nädal läbi, milline luksus!

Kaunist 17ndat teile!

Mari.

Kuu aega Urus, 4 nädalat peres!

Huhh. Parasjagu on kell 21.33 ja tegemist on esmaspäeva õhtuga. Oleme voodis, Mariana jääb magama, mina pean ikka blogi valmis kirjutama, et see homme lihtsalt postitada vabal hetkel, mis kestab niiumbes kaks momenti. Ja arvestades seda, et te saaksite ka blogi sama päeva sees lugeda.
Pealegi on mul magamajäämisega raskusi. Ööd ongi kõige kehvemad, kõige raskemad. Mai tea, kas ma olen seda juba maininud. Aga jah, esiteks on kõht nii täis alles ja süljenäärmed ka jumala töös. Teiseks on akna taga müra, hommikuti hakkab see eriti häirima, kolmandaks on mingit värdjad unenäod(nüüd on nad paar päeva juba värdjad olnud, kusjuures põhiteema eestlastest, Eestis, hulka lisatuna kilde Uruguayst. Ja kõik teemad, mis päevas läbi käivad on sees. Eile näiteks lugesin netist, et Hamilton sõitis viimases ringis seina ja unes nägin mingit hullu vormeliavariid, kus kõik käisid ülepeakaela ja igatahes mina maandusin lõppkokkuvõttes (oli vist Massaga) sohu. Ja seal oli mingi õel tädi-selle kehastust ma ei tea, kes lasi kõik laudteed õhku, seega ma ärkasin nii, et me jäime sinna uppuma suht… Ühesõnaga, vähem arvutit! Vähem uudiseid. Samas, ma iga päevaga saan üha enam aru, kui kitsa silmaringiga ma olen. Ma ei jaga ikka üldse matsu ega tea midagi. See oli ka asi, mida ma enne siiatulekut kartsin, et ma ju ei oska Eesti kohta midagi rääkida, ma ei tea, kuidas siin miski toimub, ma ei saa aru, mis on absurdne, mis siinmail sünnib, mis mitte, sest mul lihtsalt pole võrdlust. MA EI TEA. Härma laps. Endal on ka häbi. Ei, mitte ka, tegelikult ma vajuksin maa alla, kui see aitaks. Probleem ongi, et ei aita! Ma pean ennast harima! Ja samas mulle meeldib end harida, ma lihtsalt taipasin seda liiga hilja, et harima peab end ka maailmaasjadest. Seega ma eile jõudsingi järeldusele, et ma ei tea, ma tunnen. Inimsuhted-mõtted-tundeb, see kõik paelub mind ja sel teemal mõtlen palju, arutlen endamisi, teen avastusi, ei mõista, miks ma varem sedasi või todasi juurutlenud või taibanud pole…
Aga minnes selle juurde tagasi, et mulle meeldib end harida. Mul on see siin võimalik. Ja ma saan siin selles peres nii palju juurde, ma saan nii palju uut teada. Ehkki enamus kaldub ikka sinna tunnete poole, tuleb ka teadmisi. Nimelt laupäeval oli selline juhus, et isa oli autoga linnas ja tema poole pöördusid kaks poolakat küsimusega, kas ta läheb Coloniasse(maakonna keskus, u.70km kaugusel Carmelost), sest lähemal ühtegi kämpat pole. Javiuhh, loomulikult maadus see paar meie peres. Kuna me CouchSurfing’uga nagunii tegeleme, siis miks mitte!? Ehk laupäeva õhtul istusime köögis teetassi taga ja rääkisime maast ja ilmast ning pühapäeval balnearios(see maamajakoht) veetsime päeva, arutledes erinevatel teemadel. Mina saan teada uut Uruguayst, sest nemad ju ka huvituvad, kuulasime erinevaid kohalikke muusikaid (loomulikult ma kuulen neid iga päev ka, aga nii saan juttu-ajalugu-tausta ka juurde) ning sinna juurde muust aktuaalsest- Uruguay heast ja halvast. Nii mõndagi postiivset/uudset kajab isegi eestimaa-uudistes, kui tore!
See konkreetselt oli üks poola paar, nii 25sed. Külmutasid kõik Poolas ja sättisid end maailma rändama. Juba 10 kuud on nad reisinud, ma täpselt ei tea, kas oli see ainult Ladina-Ameerika, aga vist mitte, sest Aasia tuli ka teemaks. Aga Uruguayst edasi on plaan neil minna Parguaysse, Colombiasse, Venetsueelasse, Boliiviasse. Ning nii veebruarini. Kusjuures, Uruguays plaanivad jalgsimatka mööda randa, veidi alla 150 km. Kusjuures elavad nii, et päevas on kahepeale mõeldud 20 dollarit.(mingi 220 krooni) Kunstnikud, joonistavad koomikseid oma reisi kohta, meie külastajaraamatusse tegid ka joonis gloobusest ja neist endist, sulepeaga. Teate, see on midagi müstilist. Impressionante! Rohkem veel!
Jah, maailmas on nii palju inimesi, nii palju erinevaid maailmavaateid. Ja me ei tea neist midagi. Osad lihtsalt võtavad aja maha ja reisivad, et näha maailma, elu, kultuure, imeda endasse sellise hunniku kogemusi, millest 90% voolab ikka välja tagasi, sest tekkis üleküllastunud lahus, aga see 10% on ka rohkem kui nende õnneks vaja. Ma ju räägin, et aastad 20 ja 30 eluaasta vahel peaksid kestma kolm korda kauem!!!
***
Jah. Seega laupäeval oli üks üsna lebokas päev. Õppisin hästi palju, aga passin kodus ainult. Õhtul käisime Marianaga korvpalli vaatamas. Haaah! Isegi Eestis elataks kossule elavamalt kaasa:D Isegi Eestis on publikut rohkem! Aga samas, mul on ka enam-vähem ainult Rock-Kalevi kogemus, ja need olid küll kaks Montevideo liiga meeskonda, aga tegemist oli kõigest sõpruskohtumisega ja ei midagi muud. Nimelt me algul siis valisime välja meeskonna, kelle poolt olla. Bohemios. Esimese korvi said vastased, aga nad kohe viigistasid ja läksid juhtima. Juhtisid terve mängu. Tõesti. Vahepeal 9ga, vahepeal 11ga. Ja siis, mängu kahel viimsel sekundil tegid vea, teine meeskond viskas vabaviskeid, kaks kahest ja viigistas! Ehk mäng läks lisaajale. Ja Bohemios kaotas. C’est la vie- pall on siiski ümmargune!
Kuna mäng kestis nii kaua, siis Eesti-köögi õhtust ei tulnud ka midagi välja, sest siiski kell pool 11 on isegi Uruguays hilja süüa hakata tegema. Minu peres vähemalt. Seega tegime ühed jäätised, siinne parim kohalik jäätiseonu on ka nüüd jäätisehooaega alustanud ja läksime tuttu.
Pühapäeval siis balneariosse. Sõime asadot, seekord siis vorstid, lehm ja utetalle ribid. Mul tekkis selline loll küsimus, et kas me Eestis söömegi põhiliselt ainult sealiha või!? Miks me lehma ei söö? Marumaru hea!
Ja algas uus koolinädal. Hoh. Päev oli veidi igav. Ja ma ikka imestan, mis inglise keele tase neil siin on. Täna tunnis kõigepealt pidime rühmad moodustama, et panna kirja niipalju ameteid, kui teame. Haaah. See võttis 15 min. absurd! Ja iga listis oli neid umbes 10. ala singer, teacher, doctor, actor. Siis kirjutas õpetaja tahvlile listi, millega „me nüüd tööle hakkame, ja mis kirjutage endale üles, on tähtis!“ koosnes niiumbes 20st ametist, raskeim neist äkki lawyer või babysitter…
Teised tunnid käisid kah. Välja arvatud, et filosoofias võtsime kolmandat tundi järjest ühte sama teemat. Et praegune inimene on pigem Homo-Videns kui Homo-Sapiens. Võta või jäta, aga ma ikka mitte ei taha sellega nõustuda. Ja asi pole selles, et mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid. Aspekte on rohkem! Kasvõi see, et mina olen käinud nüüd ühe korra pimedatega jalutamas. Aga ma lähen veel. Nad küll ei näe, aga nad peavad harjuma eluga, nad kohastuvad. Me käime nendega staadionil, kus samalajal käib kehaline, kõik peavad kohastuma. Õpetame, kuidas käia-pea püsti ja üle kanna! Tegime harjutusi kõrge muru sees, hüppamist, kõrvale ja jalad risti käimist. See tundub meile normaalne, aga neile oli see midagi teistsugust, võõrast. Tegemist ühe mehe ja ühe 23se tüdrukuga. Ja neile meeldib, nad saavad sellest positiivse emotsiooni, ootavad innuga järgmist korda! Isa ajab parasjagu asja, et monteerida kaks jalgratast kokku, siis hakkame tandemsõitu tegema. Kas te teate, milline õnn see neile on!?
Aga edasi päevast. Koju, tegin oma siinseid esimesi kodutöid, korralikemaid, matas. Pean ikka kalkulaatori ostma! Emme, meil nagunii järgmine aasta kahte vaja, ma siis ostan siit juba ära!
Toimus TAI kogunemine. Meid oli rohkem, toimus tegevus. Maalisime plakatit ja ehitasime endale suuri päid. Ja noh, pildistasime, sest mul oli fotokas ikkagi, aga me olime varju või majas sees ja pilt tuleb ju ruttu teha, režiimi pole aega valida!
Tantsimas käisin ka, aga muusika oli seekord kehv ja mulle seega ei meeldinud üldse, loid olin ka.
Aga tegelikult nüüd on kell täpselt 22.33, seega appii, ma kirjutasin seda tund aega! (Mõtle sellele, kui need lugemise-mõned-minutid läbi on:D)

Seega, head und! Ja ma iga päev vaatan õhtul kella ja mõtlen, et teil on mingi hommik, poole viis praegu! Kool on paari tunni pärast ja mina heidan tuttu.Sinna unenägudemaale. (Tänased uudised- Williams vabandab fännide ees, Tartu Maratonil võib tulla rekord, mingi kana muneb veidra kujuga mune ja väliseestlased eelistavad(ma kirjutasin alguses munevad) Keskerakonda- eks näis, mis unenägu tuleb!)

KALLID!
Mari.

Nüüd on küll juba täielikult mitte-midagi-kirjutada. Jah, loomulikult oleks hästi palju kirjutada, aga...
Neljapäeval siis hommikupoole oli klassi kokkusaamine, kohale tuli 5 inimest. See on huumor, mulle meeldib:D Ostsime riide TAI jaoks, et pükse teha. Siirdusin koju ning pärast hispaania keelde. Seejärel kooli avamisele, ametlikule. Living statued igalpool-kuldsed ja valged, raamatutega, elagu haridus! Kaunistatud, korda tehtud. Kohal oli igasugust tähtsat rahvast- asepresident ja Colonia pirkonna olulised näod ja palju muud. Peeti oma 6 kõnet, lasti hümni. Ma loomulikult ei mõikanud, seega uurisin niisama ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Ilutulestik oli ka. Kooli katuselt. Aga see oli veidi läbikukkumine, sest absoluutselt kogu sodi, mis eraldus, tuli rahvasse. Ja seda sodi oli palju, sädemeid ja pabereid! Iseenesest, tulestik oli pikk.
Siis tähtsad onul-tädid läksid maja vaatama, aa, lint lõigati ka ikka läbi:) ning õpilased saal, anti torti, jooki, tulid bändid. Kuna mulle muusika ei istunud, midagi ei toimunud, igavlesin. Koju, sööma, magama.
Reedel aga kooli ka mitte. Siin neil nimelt kombeks teha sandwichi, ehk siis kui on üks vaba päev, ei minda teisel päeval ka kooli, nonoh. Niiet ma hommiku veetsin kodus, tegin kunsti- kui õppeainet, kui fotograafiat ning läksin võrku. Jess, mul tuleb vaikselt juba hüppamine välja;) Ei, ilgelt hästi läks ja rahul olen. Koju, pesu ja Lara juurde. Tegime tulnukakostüümi jaoks pea. Ehk suur õhupall ja seda katma ajalehetükid-jahu+vee seguga, niiet mätserdasime mõnuga. Noo, mul loomulikult läks kaks korda õhupall katki, tuli uus võtta ning ma ei jõudnud ühe kihiga lõpule ka, sest oh-seda-kiiret-päeva, tantsuaeg!
Jõudsin õnneks esimesteks lpuusanõksudeks kohale. Oli mõnus, jälle. Sai liigutada end latiino rütmides ning tunda elust rõõmu. Tantsusaal on teisel korrusel, kust avaneb vaade ka meeletult ilus! Niiet sel kellaajal on täpselt palmid loojuva päikse taustal.
No ja täna olen õppinud ja õppinud seda keelekest, millalgi peaks kellegagi jalutama minema või kellegi juurde kokkusaamisele või-mida-iganes:D Ja õhtul on siin Montevideo tiimid korvpalli mängimas, lähen tšekkan siinse kossutaseme ka üle ning õhtusöök Eesti moodi! Ma loodan, et mul tuleb hakklihakaste ikka välja ka:D
tšautšau!

Viinamarjandus.

Teate, ma olin eile rämeee õnnelik. Olen loomulikult siiani, aga eile oli täpslet selline JEEEE, mai tea kuidas seda tunnet endast teistele anda, sest mulle oli seda nii palju:)
Asjalood olid nõnna. Esiteks, eile tuli päike välja ja paistis ja soojendas, ossapossa! Koolis oli kõik hästi endiselt, pärast kooli läksin rattaga sõitma. Mõtteks, et minna linnast välja, teha viinamarjataimedest pilti. Isa ütles, et väiksed lehed juba küljes. Läksin, nautisin täiega, päike pani sillerdama kogu elu-olu ning põsed õhetama. Sõitsin mööda teed, kahel pool viinamarjataimed. Rohkelt ja uhkelt! Parajal kaugusel oli üks kena valge hobune, sõi heina, ning otsustasin veidi fotografeerida teda. Ta ei lasknud end minust häirida ja sõi oma rohtu edasi, need paar korda kui ta pea keeras, sain pilti ka teha. Sõitsin edasi, probleem oli selles, et kõik taimed on traataia taga ning nii ei saa ju pilti teha, maru kaugel. Ning üheski majas ka rahvast ei paistnud, et küsima minna, kuni...
Nägin parajalt suuri taimi, ilusti ümber hein niidetud, ilutsesid seal ridadena ning värav maja poolegi oli avatud! Sõitsin sisse, nägin kahte pisikest põngerjat, suurem(umbes 5a poiss) jooksis toa poole, kutsus ema välja. Ma sättisin ratta puu najale ning tervitasin ema. Hästi sõbralik naine oli! Hakkasin talle siis rääkima, et tahaksin teha pilte viinamarjataimede arengust, kuid aia tagant on maru kaugel, kas mul oleks võimalik siin teie juures pildistada? Ta ei saanud hästi aru, ütles, et aga viinamarju ju pole! Ja siis ma seletasin, et jaajaa, aga ma tahakski protsessi, kõike, ilma lehtedeta, pisikeste lehtedega, suurte lehtedega, roheliste marjadega, valmis marjadega. Siis ta ütles, et nojah, aga marjad saavad küpseks alles novembri lõpuks-detsembri alguseks! Mul oli jajaa, väga hea. Ning väga lahkelt ütles, et jaja, palun, pildista rahus!
Pärast hakkasin mõtlema, et kamoon, ma olen ilmselgelt turisti väljanägemisega, keelega. Turistid aga tavaliselt on Carmelos paar päeva. Ehk ma ei seletanud talle, et ma olen vahetusõpilane ning veedan siin terve aasta ja tõesti, saan kuni novembrini pilti teha!:D Loogiline ju, et ta ei mõista, miks ma praegu tahan teha pilti mõttetutest taimerootsudest...
Niinii, aga enne kui ma pildistama läksin, ilmusid järsku kuskil välja kutsikad. Küsisin, hetkel 2-kuused. No te ei kujuta ette, kui armasd numpsikud nad olid! Seitse tükki, siblisid ringi, nuuskisid, püherdasid. Poiss jooksid kohe ja tõi ühe, ütles et see on minu oma, küsisin nime, ta oli maru uhke selle üle. Ilgelt armas! Seega. Mul on lisaks viinamarjadele nüüd ka pildistada pisikesed karvapallid ning kaks juntsut, kes näevad täpselt välja sellised uudishimulikud, kuid veidi tagasihoidlikud minu suhtes, samas perele teevad natuke pättust ka, aga neid issand-kui-nunnu lapselikke ja siiraid hetki mahub igasse päeva kümneid. Tüdruk oli eriti kihvt(umbes 3aastane äkki), pisike, tumedanahaline, tumedate sorkus juuste, tumedeate silmadega, nägu suurest mängimisest porine, ise apelsin käes ja õnnelik:))
Ahh, küll mul oli ikka hea nina!

Eile õhtul kirja pandud- kuid täna oli samasuper endiselt:D

Ma teen seda jälle. Tiina, anna andeks juba ette! [siin ma mainin, et ma ei tea aed-ja köögiviljadest midagi ja ma naersin selle koha peal südamest, tavaliselt olen mina see sinult-sulu-küsija] Nimelt teistele, ainus kes mulle siiani oli öelnud, et tal on vastumeelne mu blogi lugeda, kuid ta ju ometi peab seda tegema, sest ta on Tiina ja mina olen Mari, on Tiina. Ja ma saan sellest täiesti aru, sest ma ka ei viitsi lugeda tema orkestri-reisidest vms. Lihtsalt asi on selles, et kui rahvast ei tunne, ümbrust ei tunne, siis EI VIITSI lugeda teise blogi. Aga praegused HTG kanded on kõik mingid haigelt põnevad, hasart tekib!;) Aga ma siiani arvasin, et pere jaoks ikka on põnev, kuid oheimidagi, nüüd mainis emme ka, et mu Colonia-postitus oli üle pika aja taas põnev. Ja ma taas mõistan täielikult, sest see oli midagi uut. Ja ma viitsisin veidi kirjeldada seda kustumatu iluga linna, aga ei, ma ei lõpeta kirjutamist, sest ennekõike kirjutan endale. Minu jaoks on aasta(või 10 aasta)pärast just põnev lugeda neid pisiasju, neid, mis toovad esile mälupildid mingist kindlast hetkest, kuid niisama küsimuse peale „Oo, Mari, kuidas aasta Uruguays oli?“ ei meenu…
Seega. Täna oli teine koolipäev, mida ma nautisin. Jaah, seekord oli klass rahvast täis, aga ikka. Seltskond on muhe, aitab, ning isegi õpetajad tulevad ja küsivad, kas ma ikka aru saan:) Esimesed kaks olid ajalood, kus me vaatasime filmi. Ingliskeelset, hispaaniakeelsete subtiitritega. Kuulasin-lugesin, vahepeal läks seega sassi, aga üldpildis sain aru, teemaks rassism USAs.
Siis tuli füüsika. Ma taipasin, et ma olen üsna ümmargune null. Ja see saab raske olema aasta pärast. Edasi Bioloogi, teemaks ala tuuma jagunemine, aga eii, see keel on natuke liig ikka. Siis Filosoofia, kus jaa, ma mõistsin jälle:D Ning õpetaja on ka nii kena ja aitab! Ning matemaatikad. Kuna lugejaskonnas on mitu matemaatikut, siis ma seletan põhjalikumalt:D Seekord võtsime tekstülesandeid. Trigonomeetria- arvutada skulptuuri kõrgus kui vaatenurk ja kaugus antud. Ja matemaatikaõpetaja on ka muhe, viskab nalja klassiga ning aitab mind. Niiet tase on veidi kõrgem, vähemalt ülesanded on huviatvamad, ehkki ega neile kohe pähe küll ei visanud, kuidas lahendada.
Ning täna on RÄME külm ilm! Mingi 7 kraadi äkki, tuul ja noo, gaasiahi töötab jälle, aga ma juba kujutan ette, kuidas ma hommikul ärkan ning nina on kui jääpurikas. Trennis käisin, sain sooja sisse, aga näpud olid külmad, ehk siis natuke valulik oli see palli tagumine… Aga trenni toimumisest pole ka midagi rääkinud, seltskonnast jne. Käin siinses spordiklubis- Carmelo Rowing Club. Trennikaaslased on tüdrukud, pisikesed 10sed ning suuremad ikka oma 18, tase on ka üsna erinev. Aga õhkkond on mõnus, meestreener, soojendame ja venitame isegi veidi ning siis teeme servi või võrgu pealt maha harjutusi, treener teeb ka kohati kaasa, aitab. Aga saal on külm, noo, palavatel päevadel muidugi üliumbne. Ja täna mõtlesin, et kui Eestis trenn algas kell 5 siis ikka kella viieks pidi kõigil olema riietatud ja soojendus ka tehtud, siin jõutakse veerand tundi hiljem kohale, Uruguays olen! Ning kuidas sulkas ikka aasta ringi olime saalis lühikeste pükste/seelikuga, siin ei tahtnud jopet kohe mitte ära võtta…
Siis hispaania keel. Vaatasime taas mingeid raamatuid, rääkisime oma tegemistest. Keeletunnid on tugiisiku majas, konditsioneer ja puha, seega soe. Tagaaias on vana keerdus ploomipuu, mis hetkel õitseb eriti kaunilt ning suurte sidrunitega sidrunipuu, ma mõne sinitaeva ilmaga võtan ette ja pildistan!
Pärast tundi tulid Leon ja Luisa minu poole. Leon küll vaid vaatas asukoha üle ja läks edasi tennisesse, aga me Luisaga tegime teed ja rääkisime. Paraku küll lõppes Marianal varsti proov ning ta ühines meiega, mis tähendas, et teemad olid üldised, me ei saanud rääkida tunnetest, oludest. Sest Luisa jaoks ongi probleem, et kõik on siin nii pealiskaudsed, oma mõtetest-tunnetest ei saa kellegagi rääkida. Minul on parem, pere on hoopis teine, aga eks teise samal-tasemel vahetusõpilasega mõtteid vahetada, oi ei ütleks ära!

Punktidena:

• Sain juba laupäevaks küllakutse. Ma räägin, nad on toredad seal koolis. Ja üldse mitte nii lapsikud. Ning kõik mainivad kogu aeg, et KUI midagi on, helista või sõnumeeri!!! Ning üks teine tüdruk rääkis, et jaa, pühapäeviti käime rannas, on mõnus, tule ka kindlasti kui muud ees pole! Ta on perega ka tuttav ning elavat siin lähedal, hästi sümpaatne ja sõbralik!
  
• Millalgi nädalavahetus teen süüa! Noo, lõpuks ometi! Kartuleid hakklihakastmega, ohsedaelu!
  
• Neljapäeval siis kooli avamine, tunde pole, kooli alles veidi enne kuut, riietus teksad+Valge, tegin Yfu pusa osas õige valiku;))
  
• Ja ei ole midagi, ma söön siin mingi meeletul hulgal saia sisse endale. Okei, keeksi küll ja õliga küpsetatud, mitte võiga, aga siiski. Ning söögikorrad on harvad, kuid suured. Seed kõht on tühja võitu ja siis väga täis. Kuid ma kujutan ette, et kaalule astudes on number kasvanud pigem.
  
• Heh, teil seal Eestis on ikka lahe. Steneli rääkis eHärmast ja ränkadest kontrolltöödest, mm, eesti kool!
  
• Selles koolis küll tunnid 45 min ei kesta. Üldse ei saa ma sellele süsteemile pihta hästi. On paaristund, mis on ala 80 min, siis üksik tund, üksik ja paaris ning üksik. Ning vahetunnid on ka kuidagi pikemad kui 5 min, ehkki mulle ikka räägitakse et jajaa 45+5 on:D Ja 7 tundi lõpeb ka 12.45- teised koolis lõpeb 13.20…
  
• Ah, ja järgmisel reedel on TAI2009, mis on kahe Liceo ürtitus siin Carmelos. Algas spordivõistlusena, nüüdseks on juurde tulnud veel muud. Ehk siis tunde pole, iga klass osaleb, osa klassist osaleb spordivõistlustel, osal on mingi ülesanne ala teaduslik, ning pärast on läbi Carmelo kostümeeritud rongkkäik kõigile, muusikavalik on ka tähtis, ma ei tea, kus seda siis lastakse:D Ah, ja meie klass on marsslased/tuknukad. Ehk siis me teeme kuskil endale rohelised kostüümid ja suured pead.
  
• Ning ülejärgmisel nädalal on vaheaeg:D Üks nädal. Mõnus, lebokas. Aga meil on plaan minna Coloniasse, seal on mingid kontserdid ja noo, kui sinna, siis juba päevakest ka natuke veeta! Niiet ma ootan täiega, need kontserdid tunduvad ka väga huvitavad, jazz ja midagi uruguaylikku.
  
• Ah, ja Täta, ma järgmisel päeval kuulsin, et siin tantsitakse ikka flamenkot ka:D Montevideos seal Mariana proovi lähistel on mingi koht, kus saab vist õppida ning mingil neist kontserditest on ka flamenko muusikat, sain ma aru.
  
• Ning millalgi oktoobris lähme ehk idapoole mägedesse matkama, UJEEEE!

Seega, Mari on õnnelik erinevalt sinust, kes sa seda blogi loed :D Aga ära loe siis, kui sa just Tiina pole;)

Besitos!

Koooooool.

Nonii, ma võin ka nüüd öelda, et mul oli esimene päev koolis, mida ma nautisin:D Kogu päeva! Impossiiiible!
Eile õhtul tulid siis vanemad tagasi, selline hea kodune tunne oli nüüd küll juba. Pere jõudis koju. Põnevus ja melu, et kuidas läks, mis tegite jne. Niimõnus minu meelest! Isa siis oli oma 30km läbinud ajaga 2h 8min 25sek +korrigeerimine. Seega noo, ta mingi jookseb:D Ja täna muidugi valutab jalgu, on kange jne. Ja loomulikult tõid nad kingitusi. Me saime Marianaga mõlemad ühe särgi, mina valge(isegi nemad teavad, mida ma eelistan, ehkki käin siin jumala mustas ringi) ning tema musta. Siis veel küünelakke kaks ja Diori lõhnaõlikomlepkti kahepeale, nagu misasjaaa. Milleks ometi?:D Ja magama saime eileeeee:)) Sääremarjad mingid surnd!
Täna kooli. Hommikult sadas ladistad, fuhh-pähh-vähh! Seega autoga. Jõudsin kooli, Lara- üks sõbrants, kes mul seal nüüd on, elab siinsamas põhimõtteliselt, ütles, et meid on 4 klassis, sest sajab. :D Sain Ladinat tunda. Aga ei, esimeses tunnis olid küll teised neljandikud ka, aga edasi juba küll oli meid ikka 12 lõpuks. Seega noh, selline muhe oli!
Filosoofias õpetaja rääkis aeglaselt. Ma sain isegi aru, mis teemaks oli, kuidas asju põhjendati jne. Noh, peaks netist veits juurde lugema... Siis kaks matat. Ooooo, õpetaja aitas ja seletas mulle. Jaa, sain aru küll. Veits peaks sõnavaraga veel tutvuma, seda arendama. Võinoh natuke rohkem kui veits siiski.
Kirjanduses võtsid nad mingit kohalikku, ei saanud aru ja lugesin oma raamatut. Ning viimaks inglise keeles oli ka vestlus minuga, mul oli raske:D Kaks keelt ikkagi... Aga ei, muhemuhe!
Koju jalutasin sõpudega, einoo, väga muhedalt möödub kõik mul siin:)

Keele asja pean ka seleks rääkima. Ei ole midagi, et see on mul selge. Jaa, loomulikult olen arenenud ja tegelikult nad kiidavad, et räägin hästi arvestades, et eestis õppisin aasta, täna see uruguaylasest hollandis käinu ütles ka, et ta enne kolme kuud ei rääkinud midagi. Vot ja peres saan hakkama ja loen raamatuid lastekaid, aga ei, ma ei SUHTLE VABALT! Ma ei saa öelda, et ma inglise keeles ka vabalt suhtlen. Aga ma elan siin ja saan rääkima!

Teie nautige... ... sügist ja neid meeletuid koduseid ülesandeid!

Tšutšufrei!!:)

Esimene reisukene!

Haaah. Ma olen kergelt öeldes läbi praegu omadega:D JA!! Homme on ka mul koolipäev… Ehkki mingi lahe, sest esmalt on kaks filosoofiat, ehk kui ma aru ei saa, saan põjendada, et eiii ma Eestist ka ei õppinud, siis 2 matat, millest kui ma aru ei saa, on kergelt piinlik. Siis kirjandus ja inka.
Nii aga nädalavahetusest veel! Eile läksime siis Johana poole. Tegelikult oli ilgelt mõnus, nagu ma ka Tiinale sõnumeerisin, sest ma lihtsalt pidin oma emotsiooni kellelgi eesti keeles edastama. Ning siis juhtuski nii, et ma saatsin talle sõnumi, mis jõudis temani nelja eksemplarina, minu telefon aga teatas, et edastada ei õnnestunud. Noh, see on ka ju lahe mu meelest:D
Ühesõnaga, mina, Mariana, Juanse, Barney, Johana ja ta ema, hiljem ka isa. Rohkem ei tulnud, sest nad olid eelmise õhtu sünkarist väsinud. Seega ema tegi pizzat. Mai tea mis teema siin on, et pizza on neil pizzapõhi, tomatikastme ja juustuga. Täiiestii mõttetu ju! Aga õnneks oli seekord kõrval kausid oliivide, maisi ja tuunikalaga. Ning kaks viimast tühjenesid enam-vähem ainult tänu minule jõudsalt. Nii oli hea. Ja ma olin ainus, kes vett ka küsis coca asemel, ei ma jäta oma harjumusi. Nad lobisesid kõigest. Ühesõnaga õhtu kõige humoorikam osa oligi minu jaoks, et peateemaks oli KOOL! Mainin, et Johana ema on õpetaja… Seega, issi, me jõudsime järeldusele, et olenemata maailma otsast, õpetajad-õpilased klatšivad IKKAGI koosviibimisel kooli-ning haridusteemadel;). Aga kuna ma midagi väga ei jaganud kogu jutust, sest ma ju ei tunne nende eelmiste aastate keemia õpetajat/ selle kolm-maja-edasi-naabri mehe õe tütart/vanaema või-keda-iganes, siis minu õnneks käis parasjagu Brasiilia-Argentiina jalkamatš, mida ma kõige süvenenumalt jälgisin. Päris kihvt, kuidas mõni ikka oskab palliga midagi teha. Aga ei, tegelikult olin ma vestluses sees ka. Ja siis me sõime Eesti šokolaadi, joujou! Ning naersime ja rääkisime muid jutte, tegime veits varajast jõuluvana- võite pilte vaadata, ning mingit sõnadeta-filmi arvamise mängu. Olin lahe ja arvasin „Marley y yo“ ära Johana miimika läbi. Siis jõime veel kella 2 ajal öösel kohvi, mängisime padjasõda ja lõpuks tulime koju. Muideks, mu 4-minutiline sõit maksis u 30 krooni. Et noh, kus on odavus!?
Seega kodus oli ilgelt hea tunne, mitte et ma oleks saanud enamusest jutust aru, mis seal räägiti, aga kurja, ikka tunnen end hästi siin ja koju mitte ei tahaks, ikka alles siis kui keel-kultuur on end mu kehha kinnitanud, oli sõnumi-tseremoonia.
Niisiis und 6 tundi ja üles. Esimene ülesanne oli minna ja tuua ära kaks kana. Jep. Pollo asado!-asadol tehtud kana. Nimelt ema tööl on mingi heategevusüritus, seega onud seal grillisid kanu ning kes soovib toetada, ostab. Aga vot, neid kanu oli nagu palju:D Ning kogu keeramine käis käsitsi. Oma kümme sõrme külge ja teistpidi!(Tegemist on grilliga kuumade süte kohal) Ma tegin pilti ka, paraku üle poole on küll pleki all, aga noo, neid oli ikka oma 150 küll seal. Saime oma kanad kätte ning Mariana jutustas mulle loo asador’idest(oli vist nii, need kes asadot teevad ühesõnaga). Nimelt kuidas ükskord olla olnud mingi noor u40aastane mees, läinud haiglasse ning mingil põhjusel surnud. Siis kui arstid hakkasid uurima, mis viga, avastati, et kõik tema liha oli nagu küpsetatud. Ma loodan, et teil teed või kohukest kõrval pole! Aga igatahes, vintske inimliha oli muutunud liigsest kuumuse käes olemisest küpsenud lihaks, räägime ametite võludest ja valudest!?
Koju ja bussijaama. Ning Coloniasse! Ehk siis selle maakonna keskusesse, Colonia linna, mille vanalinn Colonia del Sacramento on UNESCO pärandites. Ja teate. Ohh, vot sinna linna lähen ma selle aasta jooksul küll veel ja veel. Mitte, et ma oleks väitnu enne, et mu linn on ilus, aga selle kõrval pole ta ikka midagi. Samas päeva lõpuks jõudsin ma järeldusele, et Carmelo on ikka parem, väiksem ja rahulikum. Ma kujutan ette, milline turistide-hord seda suvel tabab. Nimelt Buenos Airesega on laevaliiklus väga tihe, iga kahe tunni tagant, ehitatakse uut sadamat, kõik väga tipp-topp kena! Seega jalutasime ja nautisime. Mina igatahes küll, meeletult! Ahh. Ma lihtsalt A-R-M-A-S-T-A-N munakivitänavaid, pisikesi vanu maju, taimi-lilli ja vaateid veele(paraku ei saa ookeanile öelda, sest tegemist endiselt jõega:D). Kenakauniskenakaunis! Pildistasin, panin hunniku pilte netti ka, jalutasime ja nad valgustasid mind kõigega:) Tere on jah, natuke nagu väsisin ära sellest pidevast (Mira! Ahhh, que linda! Viste!? Rrreeebueono! Aaah, miramira, QUE divinoo!!! Jne)[vaata! Ahh, kui ilus! Nägid!? Niiilus! Aah, vaatavaata, KUI jumalik!] JNEJNE!!! Ausalt:) Ning einestasime mingist ilgelt kenas kohas mingeid teatud kohalikke hõrgutisi. Või kuivõrd kohalikke, mingeid spinatipalle, kalmaarirõngaid ja muud kalanäksi, aga heeaaaheeaaa oli! Ahh, ja alusatsin jäätise-hooaega! No täitsa pekkis kui hea! Võtsime suure, ehk saime lausa kolm palli. Dulce de leche, mingi banaani-karamelli-šokolaadi ning loomulikult, piparmünt. No mida headust. Issand surra võiks neisse maitseisse! Tuletorni otsas käisime ka, vaatasime, kuidas Buenos Airese kohal olid vihmapilved. Jaa, jou olen Buenos Airese kõrghooneid näinud! Vaadake ka piltidelt, ma homme ehk allkirjastan ka;) Ja tšekkisime kohaliku Shopingu üle, just siin ongi kogu kaubandusketi nimi ma saan aru Uruguays Shopping. A’la Shopping Colonia, Shopping Montevideo.
Vot ja lõpuks bussiga tagasi. Marianaga rääkisime vahetusõpilaseks minemisest ja naersime ja õdetsesime, just! Mitte ei õelutsenud! Ning nüüd rahulikult VÄSINULT kodus!:)

Homme jälle!

Käbedalt.

Teate, ma küll plaanisin järgmist postitust pärast nädalavahetust, aga et mul on siin praegu hetk aega enne kui meid Barney ema peale võtab, et Johana juurde minna. Sest meil tuleb seal mingi olemine. Mai tea, sööme, räägime (aeglaselt:D) ja mängime kitarri, sain ma vastuseks kui küsisin, mis üritus see niisugune on...
Ja pealegi, ma tean, et mõnus ja soojemapoolne ilm oli täna, siis siin toas mu kätud ikka on kergelt külmad, seega tõesti andke andeks kõigi nende trükivigade pärast!
Nii, eile tuli siis Mariana madrina, ehk ala ristiema meile külla. Vanemad nimelt nädalavahetuseks Buenos Airesesse- isal seal 30km jooks ja muidu niisama:) Õhtul vestlesime ja sõime pizzat. Mai tea, minu meelest see pizza on siin kõige kehvem söök, mis ma saanud olen, aga madrina jaoks oli ikka queee ricoo!!(kui maitsev!)
Enne juba räägiti mulle, kuidas Tere(jah, nii teda kutsutakse) on väga hoolitsev ja pidavalt küsib, kas sa ikka tahad midagi jne, aga samas neile väga kallis. Nimelt oli palju aidanud vanemaid, kui nad Montevideosse ülikooli läksid. Ühesõnaga, nagu vanaema:)
No ja nii ongi, et ta räägib midagi ja pikalt ja pärast Mariana teeb nägusid mulle, et jah, näed, selline ta on. Aga ei, tore on. Kuna ma kõigest ei saa aru, mis ta räägib, siis mai tea, kas see on niisama iba või midagi tarka. Seega mulle seletab väga värvikalt ja põhjalikult kui vaja... Praegu enam tööl ei käi, hoiab mingeid väikseid lapsi. Ei, tore!!!
Tänane hommik oli hiliseima ärkamisega, mis siin olnud! Kell 11 ajasime end voodist välja.(Ei saa möönmata jätta, et unenägudel ei paista lõppu olevat), sõime kergelt, ma lugesin ja skype'isin. Siis sõime lõunat:D Ja läksime jalutama. Jalutasime linnas, me Marianaga käisime kanuuga jõel, mõnus oli, vaba ja vahva. Jutlesime niisama, ostsime lilli.
Hah. Iroonia. Lillepoes valikut oli, aga tõesti, no mitteüks lill ei kannatanud vaadata! Kõik olid omadega täitsa läbi! Seda enam ma imestan, kust nad said need kollased krüsanteemis mu tulekuks, mis me täna ära viskasime, ehk siis nad püsisid peaaegu 3 nädalat...
Kõndisime veel ja veel ja siis sattusime kokku Leoni hostõe ja ta sõbrantsidega, me õega jäime nendega. Noh, oli selline nagu ta oli. Täpselt, ma sain aru millest nad rääksid. Aga see ei ütle mulle midagi. Keeegitest inimestest, niisama loba. Seega mul oli üsna igav:D Okei, nad siiski rääksid minuga ka jne, ma tegin neile selgeks, et Eestis ei ole ma midagi blond. On palju blondimaid, et mu silmad pole haruldus jne. See on täiesti utoopia, kuidas nad mu väljanägemisest nii vaimustuses on. Mina küll ei tahaks endale pruune silmi ja musti juukseid. Mitte et see kole oleks või midagi, ikka väga kena on kohati, aga sündisin Eestis ja sellisena!
Niisiis kodu tagasi, siin lugesin veel. Muide, mulle täiega meeldib, loen mingit nunnut lasteraamatut, päevikuvormis, jubelahe:D

Aga mida mainida.

• siin on rattad kõik värvilised. Nagu kogu ratas on kollane või roheline või sinine vms. Muidu polekski nii teistsugune, aga koos porilaudadega, niiet nii nunnu on vaadata:)
• ja ma tunnen end räme hästi siin praegu. Ja eile taipasin, et kurat, aga iseenesest ega mul ju sõpru polegi. Mul on pere lihtsalt nii super. Aga ei, ma lähen kooli ja siis saan endale ehk sõbrad ka, kellega rohkem läbi hakkan käima:D Isa ütles ka jube, et isegi kui su tervis kavatseb esmaspäeval veell nohune olla, ma lükkan su kooli... Naljatledes muidugi:D
• Õunu peab koorima, keeleõpetaja ütles, et oleks parem kui tomateid ka. Haaa, ma tahaan koorega õuna süüa! Ja neid teie ploome:)
• Jah, eesti keel vast polegi väga hull. Aga ausalt, keelt vahetada on maru maru raske. Ükspäev mõtlesin pikalt, kuidas on "mu nimi on " vene keeles... Ning isegi inglise keelega on raske... Õnneks ma suhtlengi ainult hispaaniat!
• ja pesu pestakse mul siin iga päev, seega mai tea, miks ma nii palju riideid kaasa võtsin:D Ses mõttes, et ma tegelikult ei võtnudki midagi!!!
• ja muide, Mariana tõi mulle selle mata töö koju, ma sain 11ne (1-12 on punktisüsteem) Puudus mingi selgitus kuskil:D
• Esmaspäeval lähen koos isaga kahe nögemise kaotanud inimesega jalutama vist, teraapia. Räägin pikemalt millalgi, aga kihvt, et saan sellist teistsugust kogemust!
• ning isegi madrida eile rääkides andis oma jutule värvi tehes vahepeal õnts-õnts!;))

musid!

Yo no se que es lo mejor...

Praegu on kell 22.38, kirjutan täna ära, et postitada homme. Nimelt mul pole väga und praegu ning homme ka ma ei viitsi netis istuda:D
On üks asi, mis mind siin häirib ja ma kujutan ette, millega on mul väga raske harjuda. See liiklus seal akna taga. See on õudne. Täpselt, et kui on ikka natuke kurjem hetk, tahaks minna ja lüüa. Ma tean, et see pole kellegi süü ega midagi ja et kodused on sellega harjunud ja jeerum, sõitjatel on vabadus siin sõita, aga ikkagi mind niiiii häirib. Ja kõige hullem on see, et ma tean, et asi on mõtlemises kinni ja positiivsus tuleks alati abiks, aga selles osa ma põhimõtteliselt ei taha, sest see on nii kole lihtsalt. Tahaks oma tänavat, kus oli suur liiklus arvestades, et maju vähe ning tegemist ummikteega, kuid miski ei saganud. Mind isiklikult ei häirinud isegi murutraktorid, hekiniidukid ega trimmerid ja siin need MOTOD!!! Brrr.
Aga kui jätkata, siis ega mind ei häiri rohkem miski. Tahaks lihtsalt oma suurt lauda. Ja oma suurt pehmet vaipa, millel LESIDA! Maas pikali olla! Sest siin on täpselt nii, et ma olen kas söögilaua taga söömas, oma voodis lebotamas(lugemas/netis/õppimas) ning veidi vähem kontorilaua taga töötoas ja diivanil elutoas. Täna aga võtsin kätte ja istutasin end elutoa diivanile. Mitte et see mul keelatud oleks või midagi, aga nad ise ka ei ole seal eriti. Telekat ju pole, siis vaid külalistega ongi enamjaolt. Mul on ju nii tööinimesed-vanemad ka. Või kui nad tööl pole, teevad süüa. Täna ka. Mariana läks Montevideosse, isa tuli töölt ära, otse kööki, et süüa teha ikka lapsele, et ta bussile läheks. Aga neile meeldib süüa teha(khmm, ma absoluutselt mõistan neid!!), kuid jah, Mariana pole köögiga tutvunud.
Tahan süüa teha, süüa teha, süüa teha. Nüüd on see tunne veel tugevam, kui siin kodus olnud haiguse tõttu ja osalenud nii ema kui isaga söögitegemisel:). Paraku mu osaks on jäänud pigem sõnavaralaiendamine ja lauakatmine.[kokku?]
Aga postituse pealkirjast. Yo no se que es lo mejor. Eile mõtlesin, et see lühike lihtne lause sisaldab viit kahetähelist sõna. Ja et neile, kes keelt ei tea, tundub see absurd, eriti meile, eestlastele, kel on ikka kaunid vokaalsed ja pikad sõnad:) Keeleilu! Ma kopin teile siia ühe issi saadetud huumori ka, mis teemasse läheb:

• Soomlane ja rootslane hakkasid vaidlema selle üle, et kumma emakeel on ilusam. Kuna nad ei suutnud kuidagi kokkuleppele saada, siis nad küsisid abi Briti filoloogilt. Filoloog palus mõlemal tõlkida oma emakeelde Percey Shelley luuletuse:

"Island, island,

Grassy island,

Grassy island's Bride."

Soomlane tõlkis esimesena ning soome keeles näeb see luuletus välja nii:

"Saari, saari,

Heinäsaari,

Heinäsaaren Morsian."

Nüüd oli rootslase kord ja tulemus on siin:

"Ö, ö,

Hö ö,

Hö öns Mö."

See lause aga tähendab „ma ei tea, mis on kõige parem“ Väga kasutatav, mugav ju. Eesti keel on nii erinev. Just grammatilise poole pealt. Ma mõtlen, et oleks väga vinge võtta endale ka vahetusõpilane, ükskõik, tulevikus. Aga ma oskaks küll teda õpetada, millest alustada. Mõne võõrkeele puhul olen aru saanud, mis on tähtis. Prantsuse ja vene keelt õpetades alustaksin raudselt tähestikust. Ma tean, kui igav seda õppida on, aga haigelt vajalik ikka. Samas inglise keeles, ma arvan, et pole nii oluline…Eestlasele.
Ahh, ma pläkutan mõttetustest! Need, kes loevad blogi vahetusaasta pärast peavad pettuma. Mul lihtsalt tekib siin nii palju mõtteid, et ma pean need endale kuskile kirja panema! Sellega seoses, „mõtted“ ja „tunded“ hisp. Keeles on vastavalt ’pensamientos’ ja ’sentimientos’. Mida pikkust!:D
Nii. Aga haige olen olnud. Ja homme ka ei lähe veel kooli, korralikult terveks ja esmaspäeval saan alustada ilusat elu! Praegu tunnen end küll juba väga hästi, aga öö on alati raskem. Öö.ÖÖ!!! Te ei taha endale iial sellist ööd, mis mul eile oli! Ma ärkasin vähemalt 8 korda, nägin vähemalt 6/7 unenägu, kusjuures erinevaid, jätkuvaid ja kõik Eestist! Ilusaid ja lillelisi, koledamaid, tõenäolisi, imelikke jnejne. Üldse, ma näen ka siin maru palju unenägusid. Sabine vist oli see, kel sama probleem oli. Enamasti on nad Eesti-Uruguay segu.
Nii. Siis ma täna seadsin oma muusikat korda arvutis, lõpuks ometi sain kustutada lugusid, mida ma iial ei kuula, aga mis mingist massilisest tõmbamisest mu iTunesi siiski risustavad. Lugesin keelt, käisin keeletunnis, kus oli päris meeldiv täna. Rääkisime rohkem igapäevasematel teemadel, pärast oli kohv ja vahvlid ka koos tugiisiku ja keeleõpetajaga. Mõnus oli ja ma sain esimest korda kanget kohvi siin!;)
Tahan ikka saada selgeks fotokunsti. Saab raske olema, aga mulle nii meeldib. Niiet täna pildistasin kodu. Asi selles, et pime oli, tahtsingi proovida. Mai tea, midagi isegi õnnestus. Poolautomaat, säri, ava on ikka midagi muud kui automaat.
See projekt, mis ma koolis Eesti kohta tegema pean, lükkus edasi, niigi palju üritusi olevat… Seega mul on vähe rohkem aega, peaks tegelema ikka:D
Loen Tiina blogi ja vaatan pilte ja tahaks HTGsse:D Üldse, täna mõtlesin Eesti koolist, külastasin Härma kodulehte, selline kodutunne tuli. Kujutan ette, kuidas on, jõuda garderoobi, klassi ja näha erinevaid nägusid. Mõned teeks kõik, et kodus magada, teised juba edastavad viimast kõmu, kolmandad ootavad lihtsalt õpetajat. Aga mul saab maru raske olema järgmine aasta, ma loodan, et vähemalt klass tuleb arvestatav… Muide kas ma juba mainisin, et mul on nüüd astronoomia ja filosoofia tunnid? Lahee, tahaks minna, ma loodan, et see on tõsiselt ka nii lahe, kui kõlab! Samas 3 kunsti järjest, hah, igavussurm!

Novot, päev mittemidagi tehes ja blogi täis kõike muud ebavajalikku.

Besitos,

Mari.

Lisa! täiendatud!

Ma mainin ära, et uues koolis on järgmisel nädalal mingi üritus, kus kõik õpilased, kes sealt on käinud/elanud mõnes muus riigis, peavad selle kohta mingi esitluse tegema kogu koolile. Ehk siis sealt on kaks tükki käinud Ameerikas, üks Hollandis ning mina, Luisa ning Leon. Seega ma nüüd teen siin vaikselt esitlust! Tegelikult mulle hullult meeldib, saab teha midagi jne, esmalt näitan perele, nad aitavad, parandavad, siis saan ehk seal seltskonna ees ka hakkama!;)
Nädalavahetusel lähevad vanemad Buenos Airesesse, me jääme koju koos Mariana madrinaga, ehk siis a'la ristiemaga. Ta olevat mingi üle 60, ja väga selline vanaemalik, pidevalt küsib kuidas ikka läheb, vajad sa midagi jne. Aga me ju elame selle üle:)
Mul oli veel sada asja, mida mainida tahtsin, aga päris mäletan:D Eilne hispaania keel oli ka juba veidi parem. Ses mõttes, et meie õpetaja on töötanud väikeste lastega, et diktsiooni harjutada, mitte noorikute vehtusõpilastega, et keelt ÕPPIDA. Seeda muidu olid mingid luuletused, aga me ütlesime, et teeks rohkem juttu ja arutlust, et suhtlust õppida, lihvida aegu, sõnavara täiendada jne. Igapäevast, ühesõnaga!
Ja siin on mingi külm ikka veel:D
Ja nad kuulavad netist raadiosaateid. Poliitikas. Presidenti ju valitakse oktoobris. Siis ongi igal pool ainult üks valimiste-teema. Ja õde teab nii palju kõigest. Ma vaatan ja imestan, alati kui pere midagi hakakb mulle rääkima, ükskõik- tööstusest, haridusest, palkadest, poliitikast, majandusest, millest iganes, õde ALATI räägib ka! Ma tunnistan, ma ei oskaks midagi rääkida sellest kodus, kui mul oleks vahetusõpilane. Ja see on masendav. Ma elan mingis teistsuguses maailmas. Maailmast ei tea midagi, inimestest võin rääkida. suhted, mõtted, psüühika:D(jou, Tiina!)
Aga neil on nüüd teises toas proov, ma lähen tšillin ka seal:D
Besos!
***
Vähe sellest, et mu tulekust on alles õhupallid, on lilled ka ikka veel vaasis! Ja okei, nüüd juba veidikese näevad nõrgad välja, aga siiamaani olid küll väga värsked kollased krüsanteemid! Uskumatu. Kliima mõjutab? Halloo, kaks ja pool nädalat! See tulen ikka sellest, kui kinkida südamega:))
Ning ma tahaaaaan süüa tehaaa! Ja varsti hakkan tegema! Ausalt ka. Ma pole isegi kama välja võtnud kohvrist. Pean minema uurima, kas miskit keefiri taolist on. Selliseid häid magusaid jogurteid on küll, muidu maitseta, aga see pole ikka päris see. Mõrkust, keefiri mõrkust on vaja. Issand, mõrkust?mõrkjust?mõrksust??? TIINA! Kus sa oled!?
Ja teate, mul on siin see teekann, mis vee keema minnes vilistama hakkab:) Minu meelest nii lustakas! Ja point veel, et mitte elektri ju, vaid paned vee, gaasipliidile ja siis kui keeb hakkab vilistama, nii lustakas! Karet!
Ning eile nägin, kuidas politsei tegi trahvi Leoni vennale, kes parkis oma moto valele poole teed:D Haha, irooniline ikka. Liikluskorraldust nagu polegi, aga trahvitakse selle eest, et moto pargiti valele poole teed... Aga see on lahe, nii teine kultuur, nii teine arusaam.
Eile rääksin isaga ka sellest, et kui peab tegema, kuid saab kõrvale hiilida, siis nii ka tehakse. Tehakse miinimum. Ei, miinimumist miinimum!:)

Tervis niru. Nagu ikka, vahetusõpilane!

Ohjah. Täna on jälle külm ja vihmane. Ilm on ikka vägade vahelduv siin. Tänane öö oli päris õudne, magada ikka mitte ei saanud. Kuid siiski ajasin end voodist välja, toimetasin üksi, sest isal see 24-tunni vahetus, ema oli a’la 6.30ks läinud ning Mariana pidi teiseks tunniks minema. Seega igahommikuse lahustuva kohvi asemel soojendasin piima ja jõin kuuma piima meega, maru hea oli, peaks mainima! Missest, et piimatooted on vist üsna keelustatud nohuga. Istusin ratta selga ja väntasin kooli. Sõitsin meeletult aeglaselt, jõudsin 5 minutiga kohale. Seal pidin ootama ühte naist, kelle ülesanded on umbes nagu meie huvijuhil, passisin seal oma 15 min, rääkisin mingi naisega, kes kiitis, et jaa, ma saan aru küll keelest, jou! Tuli Valeria, see abi ja viis mind klassi. Tutvustas, pani nimekirja, 29 koos minuga.
Igatahes on see koolimaja palju- palju ilusam kui teine, siiski uus ka. Märtsist alates toimub töö, järgmisel nädalal on mingite tähtsate tegelastega mingi sisseõnnistamine ka. Kaunis ja korras. Klassides on ikkagi tool, külgemonteeritud lauaga, nagu meil auditooriumites need plastmasstoolid. Siin veidi tugevamad lihtsalt. Ning kohvik on väga korralik, kõik-kõik!
Esimesed kaks tundi olid ajalood. Õpetaja oli tuttav, ta oli eelmises koolis ka käinud mingit tundi andmas. Teemaks on ajaloos parasjagu Stalinism, Breznev, Gorbatšov jt. Vahva, et ma ikka ajaloost midagi ei jaga, muidu hiilgaks seal praegu. Aga õpetaja sai kaardilt kohe näidata, kus Eesti asub!
Ma istusin ühe tüdruku kõrval, kellele pandi kohustuseks mind aidata:D. Ta elab must ka poole minuti kaugusel ning kodus ka pärast ema ütles, et ta on väga tore tüdruk. Paraku ma midagi aru ei saanud, või õigemini ei jaksanud keskenduda, sest maru raske oli olla selle nohu pärast. Aga tuleb öelda, et õpetaja küll üritas mind ka aidata, seega keskkond ikka hoopis-hoopis teine kui teises koolis. Klassis on ka vanemad, selge see. Loomulikult polnud klassis vaikus, see oli nagu meie endine klass. Kujutage ette, et sisse astuks tüdruk Uruguayst, milline reaktsioon on poistel, milline tüdrukutel. Väga inimlik tundus seega. Aga tundides toimus töö vähemalt ja kõik tegid kaasa, või igal juhul ei seganud.
Vahetunnil läksime alla koridori, seal toimus mingi diplomite-medalikeste jagamine. Direktor, keh.õpetaja, Valeria. Tutvustati mind ka! Pidin eesti keeles mikrofoni rääkima, kõigil olid misaaasja!? Näod ees:D Tutvustati mind veel erinevatele õpilastele, pole aimugi neist nimedest, see on kohutav! Näod on tuttavad, aga nimedest pole aimugi, samuti on mõned, keda ma raudselt kuskil näinud olen, keegi on mulle tutvustanud, aga mina jälle ei tea, kes ta on-kust ma teda tean. Ja nii on maru tihti, et oooo-Mari, hola, como andas!?
Nii ja igatahes mu päev jätkus füüsikaga. Vooluringi-teema. Jälle saaks hiilata, okei jagan veidi rohkem matsu kui ajaloos, aga ikkagi maru nõrk. Pärast seda tundi läksin otsisin Valeria üles ja ütlesin, et mul on nii halb, et lähen koju. Ta katsus, ütles, et issand sul ju palavik, mine muidugi ja ma loodan, et sa paraned! Ratta selga, kodu poole. Ma vist isegi suutsin lühimat teed pidi minna! Probleem ju nendes ühesuunalistes tänavates…
Kodus täna tegin kaks oma esimest kõne- isa ja emaga, hispaania keeles, sain aru. Muidu ikka üritan rääkida nii, et kogu kehakeel on ka näha. Ema tuli korra töölt ära, andis mulle rohtu ja muid soovitusi. Tegelikult olid nad üldse maru õnnelikud, et kuskil maailmas leidub ka inimesi, kes nohu või külmetuse tekkides kohe arsti juurde ei torma ja ravimit ei nõua, vaid kasutab traditsioonilisi tee-mesi-villased sokid meetodeid:).
Kodus magasin päris pikalt, siis tulid ema ja õde, sõime, tõlkisin keelt, vaatasin youtube’ist multikaid, selliseid, millel laul oli taustaks, ja ei saanud aru… aga ei, ma vaatan veel ja veel ja veel…
…ning tuule suund ongi nord ning praegu ongi minu kord
Võtta sellest aastast kõik, mis saab!