Viinamarjandus.

Teate, ma olin eile rämeee õnnelik. Olen loomulikult siiani, aga eile oli täpslet selline JEEEE, mai tea kuidas seda tunnet endast teistele anda, sest mulle oli seda nii palju:)
Asjalood olid nõnna. Esiteks, eile tuli päike välja ja paistis ja soojendas, ossapossa! Koolis oli kõik hästi endiselt, pärast kooli läksin rattaga sõitma. Mõtteks, et minna linnast välja, teha viinamarjataimedest pilti. Isa ütles, et väiksed lehed juba küljes. Läksin, nautisin täiega, päike pani sillerdama kogu elu-olu ning põsed õhetama. Sõitsin mööda teed, kahel pool viinamarjataimed. Rohkelt ja uhkelt! Parajal kaugusel oli üks kena valge hobune, sõi heina, ning otsustasin veidi fotografeerida teda. Ta ei lasknud end minust häirida ja sõi oma rohtu edasi, need paar korda kui ta pea keeras, sain pilti ka teha. Sõitsin edasi, probleem oli selles, et kõik taimed on traataia taga ning nii ei saa ju pilti teha, maru kaugel. Ning üheski majas ka rahvast ei paistnud, et küsima minna, kuni...
Nägin parajalt suuri taimi, ilusti ümber hein niidetud, ilutsesid seal ridadena ning värav maja poolegi oli avatud! Sõitsin sisse, nägin kahte pisikest põngerjat, suurem(umbes 5a poiss) jooksis toa poole, kutsus ema välja. Ma sättisin ratta puu najale ning tervitasin ema. Hästi sõbralik naine oli! Hakkasin talle siis rääkima, et tahaksin teha pilte viinamarjataimede arengust, kuid aia tagant on maru kaugel, kas mul oleks võimalik siin teie juures pildistada? Ta ei saanud hästi aru, ütles, et aga viinamarju ju pole! Ja siis ma seletasin, et jaajaa, aga ma tahakski protsessi, kõike, ilma lehtedeta, pisikeste lehtedega, suurte lehtedega, roheliste marjadega, valmis marjadega. Siis ta ütles, et nojah, aga marjad saavad küpseks alles novembri lõpuks-detsembri alguseks! Mul oli jajaa, väga hea. Ning väga lahkelt ütles, et jaja, palun, pildista rahus!
Pärast hakkasin mõtlema, et kamoon, ma olen ilmselgelt turisti väljanägemisega, keelega. Turistid aga tavaliselt on Carmelos paar päeva. Ehk ma ei seletanud talle, et ma olen vahetusõpilane ning veedan siin terve aasta ja tõesti, saan kuni novembrini pilti teha!:D Loogiline ju, et ta ei mõista, miks ma praegu tahan teha pilti mõttetutest taimerootsudest...
Niinii, aga enne kui ma pildistama läksin, ilmusid järsku kuskil välja kutsikad. Küsisin, hetkel 2-kuused. No te ei kujuta ette, kui armasd numpsikud nad olid! Seitse tükki, siblisid ringi, nuuskisid, püherdasid. Poiss jooksid kohe ja tõi ühe, ütles et see on minu oma, küsisin nime, ta oli maru uhke selle üle. Ilgelt armas! Seega. Mul on lisaks viinamarjadele nüüd ka pildistada pisikesed karvapallid ning kaks juntsut, kes näevad täpselt välja sellised uudishimulikud, kuid veidi tagasihoidlikud minu suhtes, samas perele teevad natuke pättust ka, aga neid issand-kui-nunnu lapselikke ja siiraid hetki mahub igasse päeva kümneid. Tüdruk oli eriti kihvt(umbes 3aastane äkki), pisike, tumedanahaline, tumedate sorkus juuste, tumedeate silmadega, nägu suurest mängimisest porine, ise apelsin käes ja õnnelik:))
Ahh, küll mul oli ikka hea nina!