Oh kui raske oli mul eile uinuda, sest kogu päev oli niivõrd teistsugune olnud, energiat oli palju ja pealegi Fattole meeldib endiselt mu voodi all magada, kuidas sel õhtul nägi ta unenägusid, mis panid ta väga lõõtsutama ja niutsatama;)
Neljapäev nagu neljapäev ikka, koolis mu viiiiimased astronoomiad, ajalugu ja keemiad, kahes viimases sain kaasa teha ka, sest eelnevates arutleti ainult teemal tulevad eksamid-tööd, seega mitte midagi mulle. Aah, ja ilm see imeilm siinmaal- oli kuumaks ja läppeks läinud! Päike paistis ja kõrvetas, hingata polnud midagi, niiske kuumus. Aga ma tundsin ennast hästi ja hakkasin nüüd uskuma ka, et suvel siin on kuum. Jõudsin koju, haarasin ratta ja läksin rattaga sõitma! Sain kauneid pilte, olin rahul, kuumus oli parasjagu mõnus, treeningu mõttes ka väga resultatiivne! Sättisin end tagasiteele, sõidan sõidan kuni järsku tunnen, et mis värk on, ratas kuidagi jõnksatab ja koliseb, heidan pilgu tagumisele rattale, ohhoo, kumm jumala tühi!:)) Helistasin isale, „isssiisssi, tead mul läks rattakumm lõhki!“ Ning mis tal muud üle jäi, võttis auto ja tõttas mulle järele;)
Mina läksin edasi hispaania keelde ning koju tagasi, koduuksest on hea sisse astuda, mõnus jahedus võtab vastu! Emal tuli idee minna Fattot ujutama balneariosse, mõeldud-tehtud, läksime. Ma siis siinjuures mainin ära, et 29.oktoober ja selle hooaja ESIMENE UJUMINE!:))Lööte üle seal Eestimaal!? Ei kurda, päris mõnus oli, ma arvan et kraade oli kuskil 22 kandis, nende jaoks ikka jube külm!
Jõudsime koju tagasi, tegime sibulapiruka põhja valmis(täidiseks panime peekonit ja šampinjone) ning läksime salsasse emaga! AAAH! Te ei kujuta ette, kuidas mulle meeldis! Treener on üks tumedanahaline mees, tuleb Montevideost tunde andma, teeb kaks trenni 8-9 ja 9-10, me jõudsime teiseks trenniks, aga selgus, et see on edasijõudnutele… Aga et esimeses trennis oli oma 20 inimest ja teist trenni ei pidanud toimuma, siis meil oli natuke jama… Aga siis ta ütles, et no aga kui te tahate, eks ma siis teen teile ikka- buss läks nagunii hiljem. Seega jäid 2 tükki eelmisest trennist ja meie emaga. Treener-Martin on ta nimi kusjuures, küsis, et kas oleme esimest korda, ema ütles, et ei teist, kuid mina jah ju esimest. Seega alustasime kõige alguses, õppisime erinevaid samme, algul rütmi lugemisega ja kõik minu pärast, maru naljaks tunne oli:D Aga ei, ma sain ilusti ilusti hakkama ja ikka tantsisime juba, muusikaga ja mõnuga! Nautisin täielikult, treener ja trennikaaslased ka kiitsid ning ülikihvt oli olla! Kahjuks aga ta teeb neid tunde kõigest novembri lõpuni ja mina olen ju Riveras ja La Palomas ja kusiganes veel… Kuid vähemalt ma sain nüüd kellegi kontakti, kes on salsaga seotud, sedaenam, et ta lisas mind kohe facebooki, seega ma loodan, et ma saan ikka salsaga jätkata vahetusaasta lõpuni!
Ühesõnaga oli üks tore päev fotode, salsa ja ujumise seltsis!
Reede kool oli kohutav! Sest bioloogi-ajalugu-filosoofia-kirjandus-kirjandus tegid nad valmistust eksamiteks, kahes inglise keeles ka! Aga sellest ma tahtsingi rääkida… Need aastalõpu tööd peaks olema kogu aasta peale, kuid inglise keele töö tuleb põhimõtteliselt ühe töölehe peale, sellega on nad juba mitu tundi töötanud(sama teemaga kogu minu siinoldud aja) ning kõik mis teha tuleks oleks ainult paar-kolm lauset endale pähe õppida ja simsalabimm, 12 lendaks!
Aah, siis kui ma koolist koju jõudsin olid meil siin kaks korealannat- ema ja tütar! Tütar rääkis inglist, ema ainult koread. Kahjuks olid nad siin ainult lõuna ja tunnikese peale, siis juba edasi Buenos Airesesse! Aga et isa pidi tööle minema, siis mina suuremas osas asjatasin nendega üksi. Loomulikult tuli teemaks Eesti ja ma siis näitasin raamatut Eesti kohta ja jutlesime veel niisama. Ma nüüd tean, kuidas korea keeles „aitäh“ on! Ning mu häälduse peale arvasid nad, et ma võiks korea keelt ka õppida!;) Ja üldse, sain juba kutse aastaks sinna ka elama minna, ema juurde! Mis te arvate, pärast gümnaasiumit ülikooli Koreasse!?
Saatsime Marianaga nad laevale ja mina siis hispaania keelde. Võtsin arvuti kaasa, nagu olin lubanud ja tegin neile ühe Eesti-tunni. Pigem küll minu elu tunni- reisime läbi meie reisipiltide ning muidugi peatusime ka Eestis ja peres ja kodus… Nad olid lõpuks väga tänulikud, et kõike näitasin ja rääkisin, jess läks hästi!
Kodus oli selline lebotamine rohkem, õhtul vaatasime Marianaga mingit hispaania filmi, film oli iseenesest hea, aga mitte minu maitse, meie maitse.
Nüüd siis passime kodus, sest vihma sajab- kõik ujub, lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees…
Kuid juba homme, juba homme olen teel Minas de Corralesesse!
Hästi egoistlik ja ennast kiitev postitus tuli, aga eks ma järgmises juba parandan end!
Kallid,
Mari.
sábado, octubre 31
viernes, octubre 30
picasa!
Panin uusi pilte picasasse, tänased on supeer, ise olen ilgelt rahul!:)
Üldse oli täna hea päev, sain pilte, käisin salsas, mis oli jeeejou, megalahe! ehkki mu rattasõit oli nagu ta oli...:D Kumm läks katki!
Aga kõigest sellest juba hiljem:)
Üldse oli täna hea päev, sain pilte, käisin salsas, mis oli jeeejou, megalahe! ehkki mu rattasõit oli nagu ta oli...:D Kumm läks katki!
Aga kõigest sellest juba hiljem:)
jueves, octubre 29
Nüüdseks on jäänud 1 koolipäev, alljärgnev tekst eilne!
Nõnnaviisi. Millal ma viimati kirjutasin!? Esmaspäeval vist. Ei pühapäeval, et valimised VIST korduvad, ei, tõsi on see, et valimised korduvad KINDLASTI, novembri lõpus. Ohõudust seda muusikat ja tantsu ja tralli veelkord! Aga olgu, mina elan ju üle, vaesed riik ja parteid , kes peavad hunniku raha taas välja käima…
Aga esmaspäev oli koduselt, käisin viinamarju pildistamas, Luisaga käisime jalutamas rannas, tegime pilte, rääkisime jutte maast ja ilmast. Tema poolt uudised siis sellised, et ta jääb Carmelosse, uus pere tundub olevat parem, väidetavalt palju perekondlikke tegevusi ning kõike muud, millest ta puudust tunneb.
Teisipäev oli üks suhteliselt muhe päev. Läksin kooli esimeseks tunniks, õpetaja puudus-paaristund, tuli õppealajuhataja ja ütles, et kolmas tund ka jääb ära, sest õpetaja puudub - et tulgu me kooli tagasi 9.45… Jõudsin siis koju, avastasin ema aeroobikasse end sättimas, kutsus mu kaasa, riidesse, läksin. Seega tagasi koju jõudsime 9.30, kiire pesu, riietus, banaan kaenlasse ja sadulasse! Kusjuures isegi tund toimus, järgmine muidugi mitte ning kaks viimast matemaatikat taas- khmmm, saime tööd kätte, sain 12.
Kodosse, hispaania keel jäi ära, sest õpetaja Montevideos meedikute ülevaatusel, seega päevaks polnud mitte midagiiii! Tegin pisikese siesta, sebisin endale bussiaegu, sain YFUlt loa minna Minas de Corralesesse Anu ja Karla(see soomlanna, kes temaga samas majas elab) juurde, ehk JEEEEEE MA LÄHEEEN!:)) Lobisesin tugiisikuga ja ei teinud midagi, aga õhtul olin nii läbi kui läbi.
Kolmapäev, koolis oli okei, kunstid, tegin tööd, keemias pidin pead kasutama ja mõtlema, vot see mulle meeldis:) Pärast kooli suhtlesin vanematega ja Duncsiga, KHMMKHMM. Duncsiga, kes on samasugune nagu alati ja oskab teisi kiusata. brrrapõrra.
Aga jäänud on kaks päeva koolis, homse elan üle, sest ainult 5 tundi on, ülehomse, sest see ju siiski viimane, siis laupäev ja pühapäeval kell 6 läheb buss, asun end Rivera poole teele, SIIT MA TULEEN!:)
Aga mis ma veel olen unustanud rääkida, ükspäev vaatasime Marianaga ühte uruguay filmi. Filmitud ühes väikses vaeses külas Brasiilia piiri ääres. Näitas ilmekalt, kuidas elu käib- rahvas käib illegaalselt kraami ostmas üle piiri ning kuidas korruptsioon vohab nii piirivalve kui ka politseiga. Ja et nii ongi. Päriselt. Ja vot see on karm tõde, kurb tõde.
Aga ega mul palju rääkida pole, eks pärast Rivera-reisi saab jälle pikima-postituse-võistlust teha, kuid praegu nagu näha- elu on tavaline ja kirjutada midagi pole.
Kallidpaid,
Les quiero,
Mari.
Aga esmaspäev oli koduselt, käisin viinamarju pildistamas, Luisaga käisime jalutamas rannas, tegime pilte, rääkisime jutte maast ja ilmast. Tema poolt uudised siis sellised, et ta jääb Carmelosse, uus pere tundub olevat parem, väidetavalt palju perekondlikke tegevusi ning kõike muud, millest ta puudust tunneb.
Teisipäev oli üks suhteliselt muhe päev. Läksin kooli esimeseks tunniks, õpetaja puudus-paaristund, tuli õppealajuhataja ja ütles, et kolmas tund ka jääb ära, sest õpetaja puudub - et tulgu me kooli tagasi 9.45… Jõudsin siis koju, avastasin ema aeroobikasse end sättimas, kutsus mu kaasa, riidesse, läksin. Seega tagasi koju jõudsime 9.30, kiire pesu, riietus, banaan kaenlasse ja sadulasse! Kusjuures isegi tund toimus, järgmine muidugi mitte ning kaks viimast matemaatikat taas- khmmm, saime tööd kätte, sain 12.
Kodosse, hispaania keel jäi ära, sest õpetaja Montevideos meedikute ülevaatusel, seega päevaks polnud mitte midagiiii! Tegin pisikese siesta, sebisin endale bussiaegu, sain YFUlt loa minna Minas de Corralesesse Anu ja Karla(see soomlanna, kes temaga samas majas elab) juurde, ehk JEEEEEE MA LÄHEEEN!:)) Lobisesin tugiisikuga ja ei teinud midagi, aga õhtul olin nii läbi kui läbi.
Kolmapäev, koolis oli okei, kunstid, tegin tööd, keemias pidin pead kasutama ja mõtlema, vot see mulle meeldis:) Pärast kooli suhtlesin vanematega ja Duncsiga, KHMMKHMM. Duncsiga, kes on samasugune nagu alati ja oskab teisi kiusata. brrrapõrra.
Aga jäänud on kaks päeva koolis, homse elan üle, sest ainult 5 tundi on, ülehomse, sest see ju siiski viimane, siis laupäev ja pühapäeval kell 6 läheb buss, asun end Rivera poole teele, SIIT MA TULEEN!:)
Aga mis ma veel olen unustanud rääkida, ükspäev vaatasime Marianaga ühte uruguay filmi. Filmitud ühes väikses vaeses külas Brasiilia piiri ääres. Näitas ilmekalt, kuidas elu käib- rahvas käib illegaalselt kraami ostmas üle piiri ning kuidas korruptsioon vohab nii piirivalve kui ka politseiga. Ja et nii ongi. Päriselt. Ja vot see on karm tõde, kurb tõde.
Aga ega mul palju rääkida pole, eks pärast Rivera-reisi saab jälle pikima-postituse-võistlust teha, kuid praegu nagu näha- elu on tavaline ja kirjutada midagi pole.
Kallidpaid,
Les quiero,
Mari.
lunes, octubre 26
Valimised, kaerapätsid, Karet, 4 tundi, AÜE!
Ja tundub, et kõik lähebki kõige hullemat viisi ning valimised lähevad kordusele kuu aja pärast. Aga see kõik, mis praegu tänavatel toimub on päris hmm... Kergelt kogunemisi, lippudega, muusika, lauldakse, hõisatakse, tiirutatakse niisama linnas atodega ringi jne. Kusjuures minu jaoks on kõige lahedam, et ühe erakonna lipp on puna-sini-valge, ehk keerakem tagurpidi ja mõelgem meie suurnaaberriigile...
Aga minu tegemistest... Sel nädalavahetusel olid siin kaks CS(Couch Surfing)'i paari. Teatud kokkulangemistel. Reedel olime kodusemad, võtsime rahulikult ja puhkasime end Montevideost välja, laupäeval oli üsna sama. Koduselt. Aga seekord tähendas see seda, et meil oli siis üks paar Uus-Meremaalt ning teine paar, kus meessoost osapool oli USAkas ning naine Ecuadorist. Vist ei kohta selle aastaga rahvast igalt poolt maailmast:D Meremaakad oli rahulikud, tagasihoidlikud, hajameelsemad, aga asi võis ka selles olla, et keelebarjäär oli üsna tuntav, ma tean, mis nad tundsid, läbi elatud!:) Aga lähevad nüüd Montevideosse, õpivad 6 nädalat keelt ja siis mees Argentiinasse, naine Boliiviasse tööle. Ärge küsige, miks nii kahtlaselt lahku, aga jaa. Samas teine paar, see ecuadorlanna, esiteks, nopalun KUI ilus naine! Mõnusalt tõmmu, pisike, lopsakate huultega, süsimustade juustega, tumetumedate silmadega, kusjuures silmavalge peegeldas ja säras, ja noo se kõik kokku oli nii ilus!:D Ning tegi muhedat nalja, oli särtsakas ja üldse, sel mehel on vedanud! Mees on Chicagost, oli selline rahulikum, aga ka muhe. Nemad siis elavad Buenos Aireses praegu, naine lõpetab oma õpingud, midagi meditsiinivallas, mees töötab. Kusjuures omavahel räägivad hispaaniat, kuid naisel on väga hea inglise keel ka.
Lõunatasime, läksime jalutuskäigule ja tagasijõudes oli aeg, et vanemad läksid pulmapidustustele ning USA-ECuadori paar laevale, et BAsse sõita. Meremaalased balneariosse. Vanematel oli siis "õhtupooliku pulm"- kella 7.30st alates ja nemad jõudsid tagasi pool 3, magusaga polnud alustatud. Ma ütleks küll rohkem ööpidu, aga okei! Meie Marianaga kutsusime tema sõbred külla, tellisime pizzat, minu kaerapätsid- tulid välja päris head:) Teised lahkusid samal ajal kui vanemad jõudsid, siis heitsime tudule.
Tänane hommikupoolik Meremaalaste ärasaatmise seltsis ja siis valimised ning mõnusalt lugemist, Rivera-teema arutamist, õhtustasime chivito-seltsis ning nüüd peaks magama jääma, aga et lähim erakonnakogunemine on kolm maja edasi, siis tahaks näha, kuidas see muusika meil seda lubab...
Aga lähen üritama!
Ja muide, meil on nüüd ajavahe vaid 4 tundi!!!
Ja muide 2, Kareeeet sul on veel sünnipäeeeeeeev (minul siin)! Jejeeee, PALJU ÕNNNNEEEE!
Ja muide 3, pere mul peaks nüüd kuskil palmipuudega ümbritsetud hotellis viibima... Oh, kuidas tahaks praegu oma lemmiktunnet. Õhtuhämaruses, rannas jalutada, lõunamaa soe tuuleke sasimas juukseid, seelik lehvimas, kohalikud rütmid kauguses kajamas...
jah, täna oli jälle jahekas.
Kuid besoooos!!!
Mari.
Aga minu tegemistest... Sel nädalavahetusel olid siin kaks CS(Couch Surfing)'i paari. Teatud kokkulangemistel. Reedel olime kodusemad, võtsime rahulikult ja puhkasime end Montevideost välja, laupäeval oli üsna sama. Koduselt. Aga seekord tähendas see seda, et meil oli siis üks paar Uus-Meremaalt ning teine paar, kus meessoost osapool oli USAkas ning naine Ecuadorist. Vist ei kohta selle aastaga rahvast igalt poolt maailmast:D Meremaakad oli rahulikud, tagasihoidlikud, hajameelsemad, aga asi võis ka selles olla, et keelebarjäär oli üsna tuntav, ma tean, mis nad tundsid, läbi elatud!:) Aga lähevad nüüd Montevideosse, õpivad 6 nädalat keelt ja siis mees Argentiinasse, naine Boliiviasse tööle. Ärge küsige, miks nii kahtlaselt lahku, aga jaa. Samas teine paar, see ecuadorlanna, esiteks, nopalun KUI ilus naine! Mõnusalt tõmmu, pisike, lopsakate huultega, süsimustade juustega, tumetumedate silmadega, kusjuures silmavalge peegeldas ja säras, ja noo se kõik kokku oli nii ilus!:D Ning tegi muhedat nalja, oli särtsakas ja üldse, sel mehel on vedanud! Mees on Chicagost, oli selline rahulikum, aga ka muhe. Nemad siis elavad Buenos Aireses praegu, naine lõpetab oma õpingud, midagi meditsiinivallas, mees töötab. Kusjuures omavahel räägivad hispaaniat, kuid naisel on väga hea inglise keel ka.
Lõunatasime, läksime jalutuskäigule ja tagasijõudes oli aeg, et vanemad läksid pulmapidustustele ning USA-ECuadori paar laevale, et BAsse sõita. Meremaalased balneariosse. Vanematel oli siis "õhtupooliku pulm"- kella 7.30st alates ja nemad jõudsid tagasi pool 3, magusaga polnud alustatud. Ma ütleks küll rohkem ööpidu, aga okei! Meie Marianaga kutsusime tema sõbred külla, tellisime pizzat, minu kaerapätsid- tulid välja päris head:) Teised lahkusid samal ajal kui vanemad jõudsid, siis heitsime tudule.
Tänane hommikupoolik Meremaalaste ärasaatmise seltsis ja siis valimised ning mõnusalt lugemist, Rivera-teema arutamist, õhtustasime chivito-seltsis ning nüüd peaks magama jääma, aga et lähim erakonnakogunemine on kolm maja edasi, siis tahaks näha, kuidas see muusika meil seda lubab...
Aga lähen üritama!
Ja muide, meil on nüüd ajavahe vaid 4 tundi!!!
Ja muide 2, Kareeeet sul on veel sünnipäeeeeeeev (minul siin)! Jejeeee, PALJU ÕNNNNEEEE!
Ja muide 3, pere mul peaks nüüd kuskil palmipuudega ümbritsetud hotellis viibima... Oh, kuidas tahaks praegu oma lemmiktunnet. Õhtuhämaruses, rannas jalutada, lõunamaa soe tuuleke sasimas juukseid, seelik lehvimas, kohalikud rütmid kauguses kajamas...
jah, täna oli jälle jahekas.
Kuid besoooos!!!
Mari.
viernes, octubre 23
Kaunist vaheaega teile, kallikesed!
Teen nüüd teile siia eilse päeva blogi- Montevideo ekskursioon Mariana kooligrupiga. Meid oli 23 õpilast, sellest samast grupist „science, arte y luz“, kool oli neil selle sõidu kinni maksnud, midagi, mida tihti ei juhtu, aga nad olid sel aastal eriti saavutuslikud ka! Seega reis oli ka kihvt!
Päev algas siis kella 3 ajal, kell 4 kogunesime kooli juurde. Buss oli tellitud, kõik väga tipp-topp korras ja puhas ja uus kui välja jätta see, et istmevahed olid peaaegu olematud. Mina olin vist ainus, kes tudus minnes, teised panid seal ikka laulu cumbia saatel.
Esimene külastus oli LATU, see on umbes nagu Heureka ja kõik need teised muuseumid, kus kõik tehakse selgeks katsetustega. Ning kuna mulle meeldivad sellised asjad, siis jaa, mulle meeldis! Meil oli giid, käisime temaga ringi, Mari sai aru, mis ta rääkis ja oli õnnelik. Kõige pisema kõrvale oli suur tubaka-teemaline ekspositsioon, erinevad faktid, kellad- näiteks, et maailmas sureb iga 6 sekundi tagant üks inimene suitsetaja, suurepärased näited suitsetamise tagajärgede kohta jnejne. Ning teine suuremat sorti ülespanek oli Antarktika kohta, esmalt film ning infotahvlid, siis astusime lennukisse ja maandusime sellega Antarkikas, astusime uksest välja külmakambrisse:D Väidetavalt oli -5, nii vähe ju!, aga väga külm tundus- olen Eestist!?
Edasi läksime ühte fotolaborisse, kus tavaliselt gruppe ei käi, aga meie olime saanud kuidagi tutvuste kaudu. Seletati ja näidati, kuidas fotosid ilmutatakse- nagu päris-päris vedelikes solpsutades. Erinevaid näiteid, mis juhtub, kui valgust lastakse liiga vähe, kui pannakse tuli põlema liiga varakult, jäetakse pilt teatud vedelikku liiga kauaks jne. Ja noo, nii huvitav minu meelest- esiteks fotograafindus, teiseks kogu see süsteem, kuidas toimuvad rektsioonid ja pilt ilmub nähtavale valgelt paberilehelt!
Siis tegime väikse lõunatamise, khmm, istusime Montevideo peaväljakul Artigase kuju kõrval muru ja kõnnitee peal ja õgisime empanadasid või burgereid, kes mida.
Edasi läksime ühele fotonäituse avamisele. Kihvt koht oli, selline pisike, aga kelder oli kivimüüridega, aga väga elegantne. Sel aastal oli ühel korvpallikohtumisel tapetud kaks pisikest(9-aastast) poissi, kusjuures eri aegadel, eri viisil ja nad ei tundud üksteist, aga mõlema nimi oli Rodrigo. See näitus oligi selleteemaline, kuidas nende mälestuseks on tehtud graffiteid, tatoveeringuid jne.
Edasi läksime Hispaania kultuurikeskusesse. See on üks hoone, kus kõik saavad käia, on raamatuid-filme hispaania-keelseid, saab kuulata raadiprogramme ja mida kõike veel. Mõeldud põhiliselt hispaanlastele, et nad saaks käia seal oma aega rahulikult sisustamas. Meie istutasime end laste-nurka, mina vaatasin, et ohhoo- raamat „25 Euroopa populaarsemat jutustust“, avasin selle ning leidsingi ühe loo, mis on pärit Eestist! Seejärel loeti see kõva häälega kõigile ette:)
Pärast seda külastasime veel ühte fotonäitust, mis mulle tõsiselt meeldis. Pildid olid jäädvustatud ühes vaeses Uruguay külakeses. Must-valged, pisikeste põnnide ja kasside-koertega. Meeeeeldis!
Seejärel käisime kunstimuuseumis, kus olid väga väärtuslikud uruguay kunstnike teosed. Et ma sellisest kunstist midagi väga ei jaga, siis olnud ma just väga vaimustatud, aga tore oli ikka.
Siis anti meile 1.5 tundi veeta lõbustuspargis. Haah! Lahti oli täpselt kaks atraktsiooni. Montana rusa- ehk ameerika mäed, olid suletud. Avatud siis see autodega rammimise atraktsioon, no mulle on see alati suht meeldinud, käisin ühe korra ja igav oli:D Ning teine asi oli „rock and samba“- ehk siis üks suur taldrik, kõik istusid ringis, see väristas ja keerutas ning kõik muidugi cumbia rütmis! Noo, käisin küll 3 korda, aga igavlesin ikkagi- langevarjuga ikka päris võrrelda ei saa:)
Viimaseks läksime ühte shoppingusse, seal oli vedi vaba aega, siis kogunesime ja einetasime ning asusime koduteele. Ei jäänud meie Marianaga ka pealinna, sest ei saanud Terega kontakti, et tema juured ööbida. Aah, see sõit oli jube, radikas kuumas, ruumi polnud ja uni oli suur. Aga okei, õnneks olime lõpuks kodus, sai õpetajad ära tänatud, et ma kaasa sain ning tõesti, olin rahul selle päevaga!
Kallikalli,
Mari.
Päev algas siis kella 3 ajal, kell 4 kogunesime kooli juurde. Buss oli tellitud, kõik väga tipp-topp korras ja puhas ja uus kui välja jätta see, et istmevahed olid peaaegu olematud. Mina olin vist ainus, kes tudus minnes, teised panid seal ikka laulu cumbia saatel.
Esimene külastus oli LATU, see on umbes nagu Heureka ja kõik need teised muuseumid, kus kõik tehakse selgeks katsetustega. Ning kuna mulle meeldivad sellised asjad, siis jaa, mulle meeldis! Meil oli giid, käisime temaga ringi, Mari sai aru, mis ta rääkis ja oli õnnelik. Kõige pisema kõrvale oli suur tubaka-teemaline ekspositsioon, erinevad faktid, kellad- näiteks, et maailmas sureb iga 6 sekundi tagant üks inimene suitsetaja, suurepärased näited suitsetamise tagajärgede kohta jnejne. Ning teine suuremat sorti ülespanek oli Antarktika kohta, esmalt film ning infotahvlid, siis astusime lennukisse ja maandusime sellega Antarkikas, astusime uksest välja külmakambrisse:D Väidetavalt oli -5, nii vähe ju!, aga väga külm tundus- olen Eestist!?
Edasi läksime ühte fotolaborisse, kus tavaliselt gruppe ei käi, aga meie olime saanud kuidagi tutvuste kaudu. Seletati ja näidati, kuidas fotosid ilmutatakse- nagu päris-päris vedelikes solpsutades. Erinevaid näiteid, mis juhtub, kui valgust lastakse liiga vähe, kui pannakse tuli põlema liiga varakult, jäetakse pilt teatud vedelikku liiga kauaks jne. Ja noo, nii huvitav minu meelest- esiteks fotograafindus, teiseks kogu see süsteem, kuidas toimuvad rektsioonid ja pilt ilmub nähtavale valgelt paberilehelt!
Siis tegime väikse lõunatamise, khmm, istusime Montevideo peaväljakul Artigase kuju kõrval muru ja kõnnitee peal ja õgisime empanadasid või burgereid, kes mida.
Edasi läksime ühele fotonäituse avamisele. Kihvt koht oli, selline pisike, aga kelder oli kivimüüridega, aga väga elegantne. Sel aastal oli ühel korvpallikohtumisel tapetud kaks pisikest(9-aastast) poissi, kusjuures eri aegadel, eri viisil ja nad ei tundud üksteist, aga mõlema nimi oli Rodrigo. See näitus oligi selleteemaline, kuidas nende mälestuseks on tehtud graffiteid, tatoveeringuid jne.
Edasi läksime Hispaania kultuurikeskusesse. See on üks hoone, kus kõik saavad käia, on raamatuid-filme hispaania-keelseid, saab kuulata raadiprogramme ja mida kõike veel. Mõeldud põhiliselt hispaanlastele, et nad saaks käia seal oma aega rahulikult sisustamas. Meie istutasime end laste-nurka, mina vaatasin, et ohhoo- raamat „25 Euroopa populaarsemat jutustust“, avasin selle ning leidsingi ühe loo, mis on pärit Eestist! Seejärel loeti see kõva häälega kõigile ette:)
Pärast seda külastasime veel ühte fotonäitust, mis mulle tõsiselt meeldis. Pildid olid jäädvustatud ühes vaeses Uruguay külakeses. Must-valged, pisikeste põnnide ja kasside-koertega. Meeeeeldis!
Seejärel käisime kunstimuuseumis, kus olid väga väärtuslikud uruguay kunstnike teosed. Et ma sellisest kunstist midagi väga ei jaga, siis olnud ma just väga vaimustatud, aga tore oli ikka.
Siis anti meile 1.5 tundi veeta lõbustuspargis. Haah! Lahti oli täpselt kaks atraktsiooni. Montana rusa- ehk ameerika mäed, olid suletud. Avatud siis see autodega rammimise atraktsioon, no mulle on see alati suht meeldinud, käisin ühe korra ja igav oli:D Ning teine asi oli „rock and samba“- ehk siis üks suur taldrik, kõik istusid ringis, see väristas ja keerutas ning kõik muidugi cumbia rütmis! Noo, käisin küll 3 korda, aga igavlesin ikkagi- langevarjuga ikka päris võrrelda ei saa:)
Viimaseks läksime ühte shoppingusse, seal oli vedi vaba aega, siis kogunesime ja einetasime ning asusime koduteele. Ei jäänud meie Marianaga ka pealinna, sest ei saanud Terega kontakti, et tema juured ööbida. Aah, see sõit oli jube, radikas kuumas, ruumi polnud ja uni oli suur. Aga okei, õnneks olime lõpuks kodus, sai õpetajad ära tänatud, et ma kaasa sain ning tõesti, olin rahul selle päevaga!
Kallikalli,
Mari.
miércoles, octubre 21
You're my heart you're my soul...
I'll keep it shining everywhere I go
You're my heart, you're my soul
I'll be holding you forever
Stay with you together
You're my heart, you're my soul
I'll be holding you forever
Stay with you together
Sibulapirukas tuli ka päris kenakesti välja!
Jeee, ma olen nii õnnelik!!! Nimelt kui kõik nüüd toimima hakkab- ja hakkab!, siis ma lähen juba vähema kui kahe nädala pärast Anule külla Riverasse!:) Oujee seda ootusärevust! Tuleb ainult bussiajad paika panna- mis on paras jamamine ning yfule vajalikud paberid saata ning asjad kokku-minek!
Ning ma tahtsin paar päeva tagasi kirjutada, et suveni on jäänud 2 nädalat. Noo, ma lähen neljapäeval Montevideosse koos Mariana ja ta kooligrupiga, ilmselt jääme reede ka- et kleite osta ja ta ehk saab muusikatunni ka reedeks. Seega on jäänud kolmapäev ning järgmine nädal, kus ka kindlasti midagi jääb ära vmi.:D
Ning Anuga rääkisime telefonitsi täna, kaks korda lausa, teate maru naljakas oli! Olgugi, et skype’i kõned, telefonitsi oli ikka teisiti! Üldse kasutan seda masinakest siin nii vähe, okei smsid lähevad, aga kõned olevat kallimad, seega ei kasuta… Täna mõtlesin kohe, kuidas Eestis sai ikka kõrv ja telefon tuliseks räägitud.
Ning maru kahju oli kuulda, et neil seal polegi midagi teha, ja nagu EI olegi, sest kedagi pole ja midagi pole… Ei suuda ette kujutada! Minu pärast-kooli on üsna täis, Uruguay mõistes muidugi totaalselt täis, teie Eestiga väga ei võrdleks- siinkohal kauneid viimaseid arvestusi! Ning Luisa, Leon ka rääkisid, et nad ei kujuta ette, ei tea midagi, mida tegema hakkavad suvel. Emm… Mul üsna planeeritud temakene juba ning kui juhtub ka mõni vaba päev tulema, kavatsen ikka midagi ette võtta, kuidagi-kellegagi-kuhugi ikka ju saab!
Aga oma viimastest tegemistest… Reedel kool ja pärast kooli uhh, eriline spordipäev oli! Võrkpall, Martiniga jooksmas(Martin on see pimedaks jäänud mees) ning õhtul veel tantsimas ka, olin läbi pärast:D AGA! Ma juba olingi unustanud selle sporditu suve ja sulka lõpetamisega, et mina olen ju see inimene, kelle tihedateks külalisteks on kõiksugu vigastused. Haah, reedest saadik pöial valulik ning annab tunda- palliga otse, midagi põrutuse taolist.
Reedel tuli siis meile see belglane ka, üks uus ja hoopis teistsugune kogemus taas! Belglane, arvuti- või elektroonika-vms insener, peaaegu 10 aastat töötanud Tais, pea 2 aastat Hiinas, aasta Venemaal ning võib-olla kuskil veel. Elab rohkem reisidel kui Belgias, sest töötab ainult kas 6 või 8 kuud aastas. Teadis maru palju maailmast, erinevaid fakte jne. Kuna belgias riigikeeli mustmiljon ja ta elanud igalpool, siis räägib päris hulganisti keeli. Sport on eluviis. Rääkis, kuidas vahel Belgias läheb 4.30 uni ära, läheb jooksma, 20km(väsimust pole, edasi!) 30km(sama lugu) 40km, ja oh, saigi maraton joostud! Samas rääkis, kuidas kodus pole ei raadiot, telerit ega arvutit, ning et söömas käib mingis avalikus toidukohas(tuleb oluliselt säästlikumalt välja)- me kujutasime ette, kuidas ta korter välja näeb oma voodi ja vannitoaga… Ühesõnaga hästi veider inimene oli iseloomult ja olekult, aga millist elu elanud-elab!
Seega laupäeva veetsime üsna koduselt, õega käisime rannani jalutamas, pärast pere ja matega mööda linna, oksjonilt läbi, ÜLImuhe!
Pühapäeval balnearios, asado, päike, ajalehed, Coelho, mate. Vesi toob sinna randa sellist must savi, aga nagu kividena- kõnnid, paistavad kivid liival, aga katsudes/mudima hakates pehmenevad. Mökerdasime veidi, kujutasin ette, kuidas suvel hakkan veel seal miskit mässama, mõeldes Kiltsile:)
No ja saigi too kena nädalavahetus läbi, esmaspäeval natuke kooli, pärast hispaania keele õppimist koos isa ning netiülesannetega, jooksmas käisime ka- seekord isa ja Martiniga, huu, tempo oli ikka teine, eks me näe, kui suur kihk on mul selles detsembrikuumuses(Eesti!) sinna võistlustele minna… aga ei, ma haaran võimalusest end treenida ja distsiplineerida!
Ja muide, ma olen oma 3kg juurde võtnud. Ei ole üldse tore.
Aah, ja Florencia, klassiõde, sai omale pisikese kutsika ja pani talle nimeks Tiina!
:))
Besos,
ja muide 2 kuud sai ka juba läbi!
Ning ma tahtsin paar päeva tagasi kirjutada, et suveni on jäänud 2 nädalat. Noo, ma lähen neljapäeval Montevideosse koos Mariana ja ta kooligrupiga, ilmselt jääme reede ka- et kleite osta ja ta ehk saab muusikatunni ka reedeks. Seega on jäänud kolmapäev ning järgmine nädal, kus ka kindlasti midagi jääb ära vmi.:D
Ning Anuga rääkisime telefonitsi täna, kaks korda lausa, teate maru naljakas oli! Olgugi, et skype’i kõned, telefonitsi oli ikka teisiti! Üldse kasutan seda masinakest siin nii vähe, okei smsid lähevad, aga kõned olevat kallimad, seega ei kasuta… Täna mõtlesin kohe, kuidas Eestis sai ikka kõrv ja telefon tuliseks räägitud.
Ning maru kahju oli kuulda, et neil seal polegi midagi teha, ja nagu EI olegi, sest kedagi pole ja midagi pole… Ei suuda ette kujutada! Minu pärast-kooli on üsna täis, Uruguay mõistes muidugi totaalselt täis, teie Eestiga väga ei võrdleks- siinkohal kauneid viimaseid arvestusi! Ning Luisa, Leon ka rääkisid, et nad ei kujuta ette, ei tea midagi, mida tegema hakkavad suvel. Emm… Mul üsna planeeritud temakene juba ning kui juhtub ka mõni vaba päev tulema, kavatsen ikka midagi ette võtta, kuidagi-kellegagi-kuhugi ikka ju saab!
Aga oma viimastest tegemistest… Reedel kool ja pärast kooli uhh, eriline spordipäev oli! Võrkpall, Martiniga jooksmas(Martin on see pimedaks jäänud mees) ning õhtul veel tantsimas ka, olin läbi pärast:D AGA! Ma juba olingi unustanud selle sporditu suve ja sulka lõpetamisega, et mina olen ju see inimene, kelle tihedateks külalisteks on kõiksugu vigastused. Haah, reedest saadik pöial valulik ning annab tunda- palliga otse, midagi põrutuse taolist.
Reedel tuli siis meile see belglane ka, üks uus ja hoopis teistsugune kogemus taas! Belglane, arvuti- või elektroonika-vms insener, peaaegu 10 aastat töötanud Tais, pea 2 aastat Hiinas, aasta Venemaal ning võib-olla kuskil veel. Elab rohkem reisidel kui Belgias, sest töötab ainult kas 6 või 8 kuud aastas. Teadis maru palju maailmast, erinevaid fakte jne. Kuna belgias riigikeeli mustmiljon ja ta elanud igalpool, siis räägib päris hulganisti keeli. Sport on eluviis. Rääkis, kuidas vahel Belgias läheb 4.30 uni ära, läheb jooksma, 20km(väsimust pole, edasi!) 30km(sama lugu) 40km, ja oh, saigi maraton joostud! Samas rääkis, kuidas kodus pole ei raadiot, telerit ega arvutit, ning et söömas käib mingis avalikus toidukohas(tuleb oluliselt säästlikumalt välja)- me kujutasime ette, kuidas ta korter välja näeb oma voodi ja vannitoaga… Ühesõnaga hästi veider inimene oli iseloomult ja olekult, aga millist elu elanud-elab!
Seega laupäeva veetsime üsna koduselt, õega käisime rannani jalutamas, pärast pere ja matega mööda linna, oksjonilt läbi, ÜLImuhe!
Pühapäeval balnearios, asado, päike, ajalehed, Coelho, mate. Vesi toob sinna randa sellist must savi, aga nagu kividena- kõnnid, paistavad kivid liival, aga katsudes/mudima hakates pehmenevad. Mökerdasime veidi, kujutasin ette, kuidas suvel hakkan veel seal miskit mässama, mõeldes Kiltsile:)
No ja saigi too kena nädalavahetus läbi, esmaspäeval natuke kooli, pärast hispaania keele õppimist koos isa ning netiülesannetega, jooksmas käisime ka- seekord isa ja Martiniga, huu, tempo oli ikka teine, eks me näe, kui suur kihk on mul selles detsembrikuumuses(Eesti!) sinna võistlustele minna… aga ei, ma haaran võimalusest end treenida ja distsiplineerida!
Ja muide, ma olen oma 3kg juurde võtnud. Ei ole üldse tore.
Aah, ja Florencia, klassiõde, sai omale pisikese kutsika ja pani talle nimeks Tiina!
:))
Besos,
ja muide 2 kuud sai ka juba läbi!
jueves, octubre 15
Just made Tiina's day today! Y estoy taaan lejos!;)
Kaotus. Kaotus. Kaotus.!!!!! Nii kohutav kui see ka pole, kaotasime 0:1 Argentiinale! Ehhki Uruguay mängis paremini, võimalusi ja ohtlikke olukordi oli rohkem, suutia Argentiina ikka ära susata valel ajal!
Aga tegelikult oli üks mõnus õhtu! Sõime palju magusat, koogikesi, jah oma peres ei sööks me iial nii palju korraga! Aga ma lubasin endale:D Lobisesime, vaatasime jalkat, hästi-hästi hubane oli, positiivne energia!
Ning eilse päeva saavutus ka… Kuna isa oli tööl ja Mariana inglise keeles, pidin ma üksi minema Martiniga jooksma. Ei pidanud, aga läksin… Ja ma sain oma hirmust lahti:) Jooksime 4km, peaaegu kogu aja lobisesime. Temast oli mul raske aru saada, räägib vaikselt ja enda ette, aga ma SAIN ARUU!!! Niiet olen vägaväga rahul. Isale saatsin kohe sõnumi pärast, et käisin, jooksime palju ja sain hakkama! Ta vastus oli hästi armas:) Õnnitles mind ning ütles, et on väga uhke mu üle:) Täna ka mainis, et kui ma La Palomasse lähen, kuidas nad mind siis igatsema jäävad!
Aga jooksu juurde tagasi, isa plaanib Martiniga minna 19.dets Montevideosse maratonile, ma sätin end ka kaasa!
Kuid Memmilt sain ükspäev anekdoodi, mis meie meelest oli päris tabav. Tema aga luges mulle selle ette, et minu arvamust teada, kas ikka on nõnna. Ja ma siis mainin siinkohal ära, et olen kõige alljärgnevaga nõus peale Lõuna-Ameerika! Lugege, see on hea!
Austraallased korraldasid ülemaailmse küsitluse: "Palun öelge omaarvamus toidupuuduse kohta muus maailmas."Küsitlus läks täielikult vett vedama.Põhjused: Lõuna-Ameerikas ei teatud, mis on "palun."Aasias ei teatud, mis on "oma arvamus."Aafrikas ei teatud, mis on "toit."Euroopas ei teatud, mis on "puudus."Põhja-Ameerikas ei teatud, mis on "muu maailm."
Natuke mõtlemisainet, kuidas meil see maailm siin üles on sätitud, üles on arenenud õigemini...
Kuid kallid-paid kõigile, ja mina jään ellu, sest minu omad siin on kõik "palun"!:) Seega keegi ei sunni mind midagi tegema, olen mina ise!
Aga tegelikult oli üks mõnus õhtu! Sõime palju magusat, koogikesi, jah oma peres ei sööks me iial nii palju korraga! Aga ma lubasin endale:D Lobisesime, vaatasime jalkat, hästi-hästi hubane oli, positiivne energia!
Ning eilse päeva saavutus ka… Kuna isa oli tööl ja Mariana inglise keeles, pidin ma üksi minema Martiniga jooksma. Ei pidanud, aga läksin… Ja ma sain oma hirmust lahti:) Jooksime 4km, peaaegu kogu aja lobisesime. Temast oli mul raske aru saada, räägib vaikselt ja enda ette, aga ma SAIN ARUU!!! Niiet olen vägaväga rahul. Isale saatsin kohe sõnumi pärast, et käisin, jooksime palju ja sain hakkama! Ta vastus oli hästi armas:) Õnnitles mind ning ütles, et on väga uhke mu üle:) Täna ka mainis, et kui ma La Palomasse lähen, kuidas nad mind siis igatsema jäävad!
Aga jooksu juurde tagasi, isa plaanib Martiniga minna 19.dets Montevideosse maratonile, ma sätin end ka kaasa!
Kuid Memmilt sain ükspäev anekdoodi, mis meie meelest oli päris tabav. Tema aga luges mulle selle ette, et minu arvamust teada, kas ikka on nõnna. Ja ma siis mainin siinkohal ära, et olen kõige alljärgnevaga nõus peale Lõuna-Ameerika! Lugege, see on hea!
Austraallased korraldasid ülemaailmse küsitluse: "Palun öelge omaarvamus toidupuuduse kohta muus maailmas."Küsitlus läks täielikult vett vedama.Põhjused: Lõuna-Ameerikas ei teatud, mis on "palun."Aasias ei teatud, mis on "oma arvamus."Aafrikas ei teatud, mis on "toit."Euroopas ei teatud, mis on "puudus."Põhja-Ameerikas ei teatud, mis on "muu maailm."
Natuke mõtlemisainet, kuidas meil see maailm siin üles on sätitud, üles on arenenud õigemini...
Kuid kallid-paid kõigile, ja mina jään ellu, sest minu omad siin on kõik "palun"!:) Seega keegi ei sunni mind midagi tegema, olen mina ise!
miércoles, octubre 14
eile õhtul enne tudu!
Käisin koolis. Jep, juba lahe- puudus kahe esimese ajaloo õpetaja, seega passisime tühja. Siis oli füüsika, tund toimus maru aeglasel tempol, tuli bioloogia- 10 vaatasid oma KT üle ja pidime minema mingile esitlusele. Ehk siis 3h esitlust teemal Liiklusõnnetused ja tervis. Vaatsime päris tõsiseid videosid, kuulsime veel tõsisemaid fakte ning tegime grupitööd. Sellest hoolimata, et nad said aru asja tõsidusest, ega kiivrit ei hakata ju ikka kandma… Ning viimaks oli üks matemaatika. Klassis on üks õpilane, kes asjast aru saab(ja mina joujou!), teistele ei aita ka pikk ja põhjalik seletamine. Emme-Memmi, teemaks on siinuse ja koosinuse teoreem.
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!
Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D
Love you guys!
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!
Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D
Love you guys!
eile õhtul enne tudu!
Käisin koolis. Jep, juba lahe- puudus kahe esimese ajaloo õpetaja, seega passisime tühja. Siis oli füüsika, tund toimus maru aeglasel tempol, tuli bioloogia- 10 vaatasid oma KT üle ja pidime minema mingile esitlusele. Ehk siis 3h esitlust teemal Liiklusõnnetused ja tervis. Vaatsime päris tõsiseid videosid, kuulsime veel tõsisemaid fakte ning tegime grupitööd. Sellest hoolimata, et nad said aru asja tõsidusest, ega kiivrit ei hakata ju ikka kandma… Ning viimaks oli üks matemaatika. Klassis on üks õpilane, kes asjast aru saab(ja mina joujou!), teistele ei aita ka pikk ja põhjalik seletamine. Emme-Memmi, teemaks on siinuse ja koosinuse teoreem.
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!
Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D
Love you guys!
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!
Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D
Love you guys!
martes, octubre 13
Kool ootab.
And that’s it, (that’s all- mõeldes teile:D). Aga minu that’s it oli rohkem see, et ja nüüd ongi mu vabad päevad läbi! Nimelt viimase 10 päeva jooksul käisin 1 päeva koolis ja EI olnud haige ega EI olnud vaheaega :))
Laupäeval mõnus ärkamine, jogurt- see on mu hommikuõnnistus nüüd koos värske apelsinimahlaga! Siis me sõime midagi lõunaks ja ma usun, et enne lihtsalt valmistasime seda ja suurem aeg läkski sellele. Siis vaatasime Marianaga „Marley y Yo“ lõpuni ning mina läksin Luisa ja Leoniga välja. Kõndisime randa, tegime seal pilte ja tiirutasime tagasiteele. Luisale tuli aga klassivend vastu, kes ütles, et paljud rannas(saate ju aru, et rand on suur ja kõiki me ei kohanud), seega Luisa jäi nendega. Me Leoniga kõndisime tagasi ja arutlesime teemal sport ja enda sundimine seda tegema, just see riidesse paneku ja mineku osa:D Jõudsime kesklinna tagasi, Leon sai klassivendadega kokku ja otsustas ka pärast randa minna nendega. Ma ei tea, olen ma rääkinud ikka, et siin on see randa minek väga populaarne. Noored lähevad, istuvad, joovad matet, kuulavad muusikat ja ei tee midagi, selline lebokas. Aga mina pole veel kordagi käinud sõpradega. Asi on selles, et me reedel räägime küll, et saadame sõnumeid ja teeme koos midagi, aga kui laupäev käes, on mul ikka selline kodusolemise tunne ja ei viitsi kuskile välja minna, pühapäeviti balnearios. Kuid te ju teate, et ma olen ikkagi õnnelik nõnna. Ja pealegi tuleb suvi, küll ma jõuan kurguauguni!
Niisiis jõudsin tagasi, askeldasime köögis ja tegime süüa ja lobisesime ja naljatlesime jne. Õhtusöögiks tegime pizzat. Seekord ei ostnud põhja poest, ema tegi taigna, suure hoole ja armastusega, küpsetasime ka kaminas kuumade süte kohal, mitte ahjus- tuli hea ja õhukese põhjaga! Heitsime end tudule. Mina muidugi pidin kõik need sadamiljon kirja ja blogi kirjutama…
Öösel siis hakkas jälle sadama. No see pole küll sadu, midagi metsikut… Mull teatati siis hommikul, et ööga tuli 100mm maha, esmaspäeval sama palju- ühe nädala sees kahe öö sadu 200mm, pole paha! Aga et pühapäeval oli tunne, et kohe kisub jälle vihmale, balneariosse ei läinud. Seega päeva esimene pool läks minul isiklikult kohalikke lehti lugedes, oma raamatut lugedes ning omaoma värviraamatut värvides:) Ema õmbles Marianale kleiti ümber- järjekordne 15aasta sünnipäev(ja mina muidugi ei viitsinud sinna end ajada).
Siis lõunatasime, oh seda õnnistavat sööki taas! Veidi tegelesime oma asjadega edasi ning siis otsustasime emaga, et lähme kõndima- sest muidu möödub päev ainult süües! Seega üks-kaks balnearionini, isa tuli sinna ning autoga koju tagasi. Olid ühed mõnusad õhtupooliku ja loojuva päikese 9km, sain lõpuks ometi kogu vanemate tööinfo. Aga ausalt, see on liiga keeruline, et siin kõike hakata ümber rääkima. Umbes siis nii, et ema töötab 5x8h +1x6h nädalas ning isal on üks 24 valve meedikuna ning siis töötab veel füsiaatrina ning teeb kahe lapsepuhkusel oleva arsti tunde meediku ja füsiaatrina nii Carmelos kui ka Palmiras.
Kodus panime Mariana valmis, ta läks, me sõime ja nett+ tudu.
Esmmaspäev… Ööd lähevad järjest meeldivamaks. Saan magada, näen unenägusid, aga need ei häiri enam. Kusjuures nad on väga reaalsed, võinoh, lahedad. Täta, täna nägin unes, kuidas Tartus Kalda tee 12 maja otsas tulin bussi pealt maha ja sebra tuli ületada silmad kinni- tuli teha seda võistlust, et kes kõige otsem läheb(üks puu oli sihiks). Ja ma kaldusin räääämedalt vasakule:D Oi aegu ammuseid, oi aegu metsamooriseid!
Aah, tegime emaga siis süüa, sõime isa ja emaga ning siis ma lugesin ühte Uruguay kohta käivat raamatukest hispaania keeles. Isa pidi minema Palmirasse tööle 15-18. Ma otsustasin, et lähen kaasa! Mariana ju kodus magas, sünnipäevaöö siiski!
Vot. Sain olla kolm tundi, jalutada, uitada, nautida. Olin vist esimest korda niiviisi üksi endaga pikemalt kui 20 min. Sain otsustada, millist tänavat pidi kõnnin, millisele pingile istun jne. Mitte et mind häiriks seltskond. Ma lihtsalt nüüd sain ennast nautida, nagu ma Montpellier’s käisin oma pingil istumas, kuulasin parimat muusikat ja vaatlesin jooksjaid ning linnailu.
Jalutasin veidi ringi, vaatasin tähtsamad asjad ära- see on üks absoluutselt pisike koht, ega seal midagi eriti ei ole, läksin randa, avastasin muulikese, tegin nostalgilisi pilte(KHHHMMMMM Tiina!) Tegin endast pilte- tuli siiski jäädvustada see mõnus päev! Jalutasin edasi rannas, ning siis otsustasin, et jään paikseks ühele teate küll- mere sisse ehitatus tee, paar pingikest, et inimesed saaksid nautida ilu, sinna! Taas tegin endast ja oma Coelhost pilte ning lugesin. Ohh kui mõnus oli!
Saabus aeg ning läksin tagasi haigla juurde, tuli isa ning sõitsime kodo tagasi. Mina olin rämerahul!
Kodus õhtupoolikul vaatasin nende vanu albumeid- pisikest ja nunnu Marianat ja täpselt nagu filmist- à la „Grease“ välja astunud noori ja armunuid Miradelia’t ning Ramon’i. [ema ja isa, kes aru ei saanud:)]
Õhtustasime, tegime huumorit, pilte Fattost ja Marianast ja minust- lakkumas magustoiduvormi!
JA HOMME KOOLI! Nüüdseks kui ma postitan, olen tegelikult juba koolipäeva läbinud;) Aga ikkagi, elagu kaks esimest ajalugu!
Teie teine eelviimase nädala kooliäev hakkab 2 tunni ja 51 min pärast, edu!
Oh, ja pealegi teil sajab lund! Juba oktoobri alguses, nii ikka päris ei lähe! Aga mina tõmmunen iga päevaga:)
***
Ehkki ma tegelikult alles lähen kooli, aega jäi üle, et see siin ära postitada!;)
Laupäeval mõnus ärkamine, jogurt- see on mu hommikuõnnistus nüüd koos värske apelsinimahlaga! Siis me sõime midagi lõunaks ja ma usun, et enne lihtsalt valmistasime seda ja suurem aeg läkski sellele. Siis vaatasime Marianaga „Marley y Yo“ lõpuni ning mina läksin Luisa ja Leoniga välja. Kõndisime randa, tegime seal pilte ja tiirutasime tagasiteele. Luisale tuli aga klassivend vastu, kes ütles, et paljud rannas(saate ju aru, et rand on suur ja kõiki me ei kohanud), seega Luisa jäi nendega. Me Leoniga kõndisime tagasi ja arutlesime teemal sport ja enda sundimine seda tegema, just see riidesse paneku ja mineku osa:D Jõudsime kesklinna tagasi, Leon sai klassivendadega kokku ja otsustas ka pärast randa minna nendega. Ma ei tea, olen ma rääkinud ikka, et siin on see randa minek väga populaarne. Noored lähevad, istuvad, joovad matet, kuulavad muusikat ja ei tee midagi, selline lebokas. Aga mina pole veel kordagi käinud sõpradega. Asi on selles, et me reedel räägime küll, et saadame sõnumeid ja teeme koos midagi, aga kui laupäev käes, on mul ikka selline kodusolemise tunne ja ei viitsi kuskile välja minna, pühapäeviti balnearios. Kuid te ju teate, et ma olen ikkagi õnnelik nõnna. Ja pealegi tuleb suvi, küll ma jõuan kurguauguni!
Niisiis jõudsin tagasi, askeldasime köögis ja tegime süüa ja lobisesime ja naljatlesime jne. Õhtusöögiks tegime pizzat. Seekord ei ostnud põhja poest, ema tegi taigna, suure hoole ja armastusega, küpsetasime ka kaminas kuumade süte kohal, mitte ahjus- tuli hea ja õhukese põhjaga! Heitsime end tudule. Mina muidugi pidin kõik need sadamiljon kirja ja blogi kirjutama…
Öösel siis hakkas jälle sadama. No see pole küll sadu, midagi metsikut… Mull teatati siis hommikul, et ööga tuli 100mm maha, esmaspäeval sama palju- ühe nädala sees kahe öö sadu 200mm, pole paha! Aga et pühapäeval oli tunne, et kohe kisub jälle vihmale, balneariosse ei läinud. Seega päeva esimene pool läks minul isiklikult kohalikke lehti lugedes, oma raamatut lugedes ning omaoma värviraamatut värvides:) Ema õmbles Marianale kleiti ümber- järjekordne 15aasta sünnipäev(ja mina muidugi ei viitsinud sinna end ajada).
Siis lõunatasime, oh seda õnnistavat sööki taas! Veidi tegelesime oma asjadega edasi ning siis otsustasime emaga, et lähme kõndima- sest muidu möödub päev ainult süües! Seega üks-kaks balnearionini, isa tuli sinna ning autoga koju tagasi. Olid ühed mõnusad õhtupooliku ja loojuva päikese 9km, sain lõpuks ometi kogu vanemate tööinfo. Aga ausalt, see on liiga keeruline, et siin kõike hakata ümber rääkima. Umbes siis nii, et ema töötab 5x8h +1x6h nädalas ning isal on üks 24 valve meedikuna ning siis töötab veel füsiaatrina ning teeb kahe lapsepuhkusel oleva arsti tunde meediku ja füsiaatrina nii Carmelos kui ka Palmiras.
Kodus panime Mariana valmis, ta läks, me sõime ja nett+ tudu.
Esmmaspäev… Ööd lähevad järjest meeldivamaks. Saan magada, näen unenägusid, aga need ei häiri enam. Kusjuures nad on väga reaalsed, võinoh, lahedad. Täta, täna nägin unes, kuidas Tartus Kalda tee 12 maja otsas tulin bussi pealt maha ja sebra tuli ületada silmad kinni- tuli teha seda võistlust, et kes kõige otsem läheb(üks puu oli sihiks). Ja ma kaldusin räääämedalt vasakule:D Oi aegu ammuseid, oi aegu metsamooriseid!
Aah, tegime emaga siis süüa, sõime isa ja emaga ning siis ma lugesin ühte Uruguay kohta käivat raamatukest hispaania keeles. Isa pidi minema Palmirasse tööle 15-18. Ma otsustasin, et lähen kaasa! Mariana ju kodus magas, sünnipäevaöö siiski!
Vot. Sain olla kolm tundi, jalutada, uitada, nautida. Olin vist esimest korda niiviisi üksi endaga pikemalt kui 20 min. Sain otsustada, millist tänavat pidi kõnnin, millisele pingile istun jne. Mitte et mind häiriks seltskond. Ma lihtsalt nüüd sain ennast nautida, nagu ma Montpellier’s käisin oma pingil istumas, kuulasin parimat muusikat ja vaatlesin jooksjaid ning linnailu.
Jalutasin veidi ringi, vaatasin tähtsamad asjad ära- see on üks absoluutselt pisike koht, ega seal midagi eriti ei ole, läksin randa, avastasin muulikese, tegin nostalgilisi pilte(KHHHMMMMM Tiina!) Tegin endast pilte- tuli siiski jäädvustada see mõnus päev! Jalutasin edasi rannas, ning siis otsustasin, et jään paikseks ühele teate küll- mere sisse ehitatus tee, paar pingikest, et inimesed saaksid nautida ilu, sinna! Taas tegin endast ja oma Coelhost pilte ning lugesin. Ohh kui mõnus oli!
Saabus aeg ning läksin tagasi haigla juurde, tuli isa ning sõitsime kodo tagasi. Mina olin rämerahul!
Kodus õhtupoolikul vaatasin nende vanu albumeid- pisikest ja nunnu Marianat ja täpselt nagu filmist- à la „Grease“ välja astunud noori ja armunuid Miradelia’t ning Ramon’i. [ema ja isa, kes aru ei saanud:)]
Õhtustasime, tegime huumorit, pilte Fattost ja Marianast ja minust- lakkumas magustoiduvormi!
JA HOMME KOOLI! Nüüdseks kui ma postitan, olen tegelikult juba koolipäeva läbinud;) Aga ikkagi, elagu kaks esimest ajalugu!
Teie teine eelviimase nädala kooliäev hakkab 2 tunni ja 51 min pärast, edu!
Oh, ja pealegi teil sajab lund! Juba oktoobri alguses, nii ikka päris ei lähe! Aga mina tõmmunen iga päevaga:)
***
Ehkki ma tegelikult alles lähen kooli, aega jäi üle, et see siin ära postitada!;)
lunes, octubre 12
Lapsest täiskasvanuks.
Ei, ma ei hakka arutlema teemal, kuidas vahetusaasta kõik hoobilt täiskasvanuks muudab, ärge kartke, tahaks teile seletada vaid siinset haridussüsteemi!
Ehk siis sünnib laps ja on oma esimesed 2 elusaastat ema või isaga kodus, kui mõlemad töötavad, lapsehoidjaga.
3-5 aasta vanuselt käivad Jardin’is, ehk nagu lasteaed. Neid on nii privaatseid kui ka nn riigi jardin’e. Justnagu meie lasteaed, vahe on ainult selles, et 4 ja 5 aasta vanuselt on see kohustuslik!
6 aasta vanuselt minnakse kooli- escuela. Seal toimub õppimine 6 aastat, klassikollektiiv jääb samaks.
Nüüd läheb asi keerulisemaks:D
Järgmine etapp kannab nime Liceo- kokku 6 aastat liceo’d ning samuti nii publicos kui ka privados- ehk siis riigi- kui ka eraliceo’d. Kuid esimesed kolm on kohustuslikud- viimased 3 nagu meie gümnaasium, pole kohustuslik. Liceo’s siis esimesed 3 aastat õpitakse samas klassikollektiivis, mis pannakse paika nimekirja alusel- tähestikuliselt.
4-6 klass kannavad veel eraldi nime bachillerato- põhimõtteliselt gümnaasium. 4nda astmes tehakse klassid ümber, seekord isikukoodi järgi- neil on isikukoodiks suvaline number ning nad jaotatakse lihtsalt viimase numbri järgi klassidesse- kõik, kes lõppevad 1ga, lähevad ühte klassi, kõik, kes lõppevad 6ga, lähevad ühte klassi jne. Nõnda õpitakse ühe aasta, 5ndas liceo astmes peavad kõik omale suuna valima- tavaliselt on nendeks biologico/ humanistico/ scientifico/ arte, ning seega klassikollektiivid muutuvad taas.
KUID! On ka teine võimalus Liceo asemel. Selleks on UTU- escuela técnica. Esimesed kolm aastat õpitakse aineid nagu Liceo’s, kuid lisaks keskendutakse ka suunale, mida õppima olid läinud- elektrik/kokk/juuksur jne. Järgmised kolm aastat on peamiselt ainult suuna õppimine.
Pärast 6 aastat Liceo’d või 6 aastat UTU’t (pole kindel, kas kõikide suundadega) saab minna ülikooli.
Mis veel asja keerulisemaks teeb on asjaolu, et pärast 3 aastat võib liceo’st minna UTU’sse ja vastupidi. Ning UTU’sse võib minna ka pärast 6 aastat liceo’d.
Y da, nõnna ongi. Ma loodan, et see kirjeldus tuli enam-vähem!
Niipalju veel, et mina käin 4ndas liceo klassis, märtsist lähen 5ndasse ja pean endale suuna valima. Siinkohal arvake kolm korda, mis see olema saab:D
Ehk siis sünnib laps ja on oma esimesed 2 elusaastat ema või isaga kodus, kui mõlemad töötavad, lapsehoidjaga.
3-5 aasta vanuselt käivad Jardin’is, ehk nagu lasteaed. Neid on nii privaatseid kui ka nn riigi jardin’e. Justnagu meie lasteaed, vahe on ainult selles, et 4 ja 5 aasta vanuselt on see kohustuslik!
6 aasta vanuselt minnakse kooli- escuela. Seal toimub õppimine 6 aastat, klassikollektiiv jääb samaks.
Nüüd läheb asi keerulisemaks:D
Järgmine etapp kannab nime Liceo- kokku 6 aastat liceo’d ning samuti nii publicos kui ka privados- ehk siis riigi- kui ka eraliceo’d. Kuid esimesed kolm on kohustuslikud- viimased 3 nagu meie gümnaasium, pole kohustuslik. Liceo’s siis esimesed 3 aastat õpitakse samas klassikollektiivis, mis pannakse paika nimekirja alusel- tähestikuliselt.
4-6 klass kannavad veel eraldi nime bachillerato- põhimõtteliselt gümnaasium. 4nda astmes tehakse klassid ümber, seekord isikukoodi järgi- neil on isikukoodiks suvaline number ning nad jaotatakse lihtsalt viimase numbri järgi klassidesse- kõik, kes lõppevad 1ga, lähevad ühte klassi, kõik, kes lõppevad 6ga, lähevad ühte klassi jne. Nõnda õpitakse ühe aasta, 5ndas liceo astmes peavad kõik omale suuna valima- tavaliselt on nendeks biologico/ humanistico/ scientifico/ arte, ning seega klassikollektiivid muutuvad taas.
KUID! On ka teine võimalus Liceo asemel. Selleks on UTU- escuela técnica. Esimesed kolm aastat õpitakse aineid nagu Liceo’s, kuid lisaks keskendutakse ka suunale, mida õppima olid läinud- elektrik/kokk/juuksur jne. Järgmised kolm aastat on peamiselt ainult suuna õppimine.
Pärast 6 aastat Liceo’d või 6 aastat UTU’t (pole kindel, kas kõikide suundadega) saab minna ülikooli.
Mis veel asja keerulisemaks teeb on asjaolu, et pärast 3 aastat võib liceo’st minna UTU’sse ja vastupidi. Ning UTU’sse võib minna ka pärast 6 aastat liceo’d.
Y da, nõnna ongi. Ma loodan, et see kirjeldus tuli enam-vähem!
Niipalju veel, et mina käin 4ndas liceo klassis, märtsist lähen 5ndasse ja pean endale suuna valima. Siinkohal arvake kolm korda, mis see olema saab:D
domingo, octubre 11
Oli üks nädal ja TAI.
Jah ma tean, et ma ei pidanud lubadust. Kohutav, aga kõik ainult selle pärast, ei olnud mitte seda kirjutamise tuju, oleks tulnud kiirelt ja segaselt. Aga nüüd!
Teisipäeval käisin siis koolis, pärast oli meil TAI kogunemine, vahepeal käisin hispaania keeles ja tagasi. Nad olid küll kõikide asjadega selleks päevaks lõpetanud, aga jäime Lara juurde(seal nimelt toimus kogunemine) pikemalt, lobisesime ja näksisime küpsiseid. Hästi muhe oli, tõeline positiivse energia süst!
Kolmapäeval oli siis vaba päev. Terve hommikupooliku õmblesin endale trakse pükstele, lõunatasin ja vinnasin end vastu tahtmist taas kogunemisele. Olgugi, et oli TAIle eelnev päev, siis võeti asja väga lebolt. Ehk siis à la [TIINA!] kui oli vaja koreograafiat teha, pandi muusika peale, aga ega midagi ei tehtud ikka. Ühesõnaga asi oli vähem ette valmistatud kui meie endise 9a moeshowd või jõulukavad, ja see juba on midagi:D
Mingil hetkel otsustasin, et aitab, ei viitsinud niisama passida ja läksin koju. Käisime Marianaga Martiniga jooksmas. See kujunes välja küll rohkem minu jooksmiseks, sest Mariana väsis kahe hetkega, aga väga hea, mulle meeldis!:)
Õhtul olin kodus vaikselt, põdesin järgmise päeva pärast.
Niisiis neljapäev ja see kauaoodatud TAI. Kogunesime enne kaheksat ühe klassivenna juures, kes elab spordiplatsile kõige lähemalt, panime rongkäigu kostüümid maha, puhusime õhupallid täis, sidusime raami külge, võtsime selle kaasa koos kõige muu pila-palaga- kaasa elamiseks trummid, kostüümid, parukad, kõristid, plakatid, erinevad täispuhutavad vidinad jne. Staadionile olid kogunenud Liceo 1 ja Liceo 2 klassiblokid, kõigil oma koht ja pisut ruumi seada üles oma fänninurk. Ja nii see siis käiski, et trummipõrin ja muu müra ümbritses terve päeva, ja see väsitas- olla terve päeva Rocki-Kalevi mängul näiteks (fännisektori ees istudes).
Niiet need kes tegid, tegid sporti, kes ei teinud, elasid kaasa. Ma 100m ei jooksnud, aga pärast teadet küll. Ja jess, Mari ei õpi ka kunagi- kordus mitte-soojaks-tegemise-viga, ehk esimesed sammud, ja ma tõmbasin jalad ära. JA ma pidin pärast nende jalgadega läbi Carmelo rongkäigus olema, hüpeldes-kareldes-tantsides! Polnud mitte tore, aga mis teha, laps ei õpi.
Tegelikult rääkisid teised ka, et selle aasta TAI oli maru igav ja halvasti korraldatud, ma olen täiesti nõus- see kaasaelamise osa staadionil kiskus küll igavaks.
Aga õnneks aeg ju siiski lendab ja juba poole 5 ajal lõppes spordiprogramm ning läksime end kostümeerima. Püksid jalga, traksid peale, särk selga, pea pähe, käed roheliseks, pildid tehtud ja minek! Kogunema pidime kell 5, liikuma saime vast 6 ajal. Ning Liceo 2 muusika- „Mambo nr 5“ taustal kõndisime läbi Carmelo. Jaa, see oli siiski tantsimine- meie tegime ka oma koreograafia kõndimise kõigus.
Aga mis mulle sümpatiseerib, on see, kuidas tegelikult on nad näinud vaeva meeletult kogu ettevalmistuse kallal. Meie klass oli halb näide, aga oli klasse, kus 43 õpilast oli end riietanud ühtemoodi- kuued lastud õmmelda vanematel või õmblejal, oli grimme väga meisterlikke, suuri atraktsioone juures, mida kõike- ehk nagu karneval. Rahvas oli kogunenud tänavatele, ergutas ja elas kaasa- kogu linna üritus!
Ehk siis üks päev väga väsitav, jalad olid kanged ja valutasid, nägu oli päikesepunetuses- hoolimata mu spf 30st. Koju, palju vett, natuke süüa ja magama!
Reedel võtsin rahulikult, käisin hispaania keeles, oma viinamarju pildistamas- rattaga tasa ja targu, tegi jalgadele head!
Täna käisime Leoni ja Luisaga jalutamas rannas, vaatasime Marianaga „Marley y yo“d, aitasin süüa teha ja ühesõnaga, puhkasin jälle täiega:) Homme kui ilma on, balneariosse, kui pole, jääme koju ja teeme alfajore- kohalik maius! Praegu igatahes väljas möllab taas.
Ja ma ei suuda uskuda, et ma nii lühidalt kirjutasin:D
Kallid, Mari!
Teisipäeval käisin siis koolis, pärast oli meil TAI kogunemine, vahepeal käisin hispaania keeles ja tagasi. Nad olid küll kõikide asjadega selleks päevaks lõpetanud, aga jäime Lara juurde(seal nimelt toimus kogunemine) pikemalt, lobisesime ja näksisime küpsiseid. Hästi muhe oli, tõeline positiivse energia süst!
Kolmapäeval oli siis vaba päev. Terve hommikupooliku õmblesin endale trakse pükstele, lõunatasin ja vinnasin end vastu tahtmist taas kogunemisele. Olgugi, et oli TAIle eelnev päev, siis võeti asja väga lebolt. Ehk siis à la [TIINA!] kui oli vaja koreograafiat teha, pandi muusika peale, aga ega midagi ei tehtud ikka. Ühesõnaga asi oli vähem ette valmistatud kui meie endise 9a moeshowd või jõulukavad, ja see juba on midagi:D
Mingil hetkel otsustasin, et aitab, ei viitsinud niisama passida ja läksin koju. Käisime Marianaga Martiniga jooksmas. See kujunes välja küll rohkem minu jooksmiseks, sest Mariana väsis kahe hetkega, aga väga hea, mulle meeldis!:)
Õhtul olin kodus vaikselt, põdesin järgmise päeva pärast.
Niisiis neljapäev ja see kauaoodatud TAI. Kogunesime enne kaheksat ühe klassivenna juures, kes elab spordiplatsile kõige lähemalt, panime rongkäigu kostüümid maha, puhusime õhupallid täis, sidusime raami külge, võtsime selle kaasa koos kõige muu pila-palaga- kaasa elamiseks trummid, kostüümid, parukad, kõristid, plakatid, erinevad täispuhutavad vidinad jne. Staadionile olid kogunenud Liceo 1 ja Liceo 2 klassiblokid, kõigil oma koht ja pisut ruumi seada üles oma fänninurk. Ja nii see siis käiski, et trummipõrin ja muu müra ümbritses terve päeva, ja see väsitas- olla terve päeva Rocki-Kalevi mängul näiteks (fännisektori ees istudes).
Niiet need kes tegid, tegid sporti, kes ei teinud, elasid kaasa. Ma 100m ei jooksnud, aga pärast teadet küll. Ja jess, Mari ei õpi ka kunagi- kordus mitte-soojaks-tegemise-viga, ehk esimesed sammud, ja ma tõmbasin jalad ära. JA ma pidin pärast nende jalgadega läbi Carmelo rongkäigus olema, hüpeldes-kareldes-tantsides! Polnud mitte tore, aga mis teha, laps ei õpi.
Tegelikult rääkisid teised ka, et selle aasta TAI oli maru igav ja halvasti korraldatud, ma olen täiesti nõus- see kaasaelamise osa staadionil kiskus küll igavaks.
Aga õnneks aeg ju siiski lendab ja juba poole 5 ajal lõppes spordiprogramm ning läksime end kostümeerima. Püksid jalga, traksid peale, särk selga, pea pähe, käed roheliseks, pildid tehtud ja minek! Kogunema pidime kell 5, liikuma saime vast 6 ajal. Ning Liceo 2 muusika- „Mambo nr 5“ taustal kõndisime läbi Carmelo. Jaa, see oli siiski tantsimine- meie tegime ka oma koreograafia kõndimise kõigus.
Aga mis mulle sümpatiseerib, on see, kuidas tegelikult on nad näinud vaeva meeletult kogu ettevalmistuse kallal. Meie klass oli halb näide, aga oli klasse, kus 43 õpilast oli end riietanud ühtemoodi- kuued lastud õmmelda vanematel või õmblejal, oli grimme väga meisterlikke, suuri atraktsioone juures, mida kõike- ehk nagu karneval. Rahvas oli kogunenud tänavatele, ergutas ja elas kaasa- kogu linna üritus!
Ehk siis üks päev väga väsitav, jalad olid kanged ja valutasid, nägu oli päikesepunetuses- hoolimata mu spf 30st. Koju, palju vett, natuke süüa ja magama!
Reedel võtsin rahulikult, käisin hispaania keeles, oma viinamarju pildistamas- rattaga tasa ja targu, tegi jalgadele head!
Täna käisime Leoni ja Luisaga jalutamas rannas, vaatasime Marianaga „Marley y yo“d, aitasin süüa teha ja ühesõnaga, puhkasin jälle täiega:) Homme kui ilma on, balneariosse, kui pole, jääme koju ja teeme alfajore- kohalik maius! Praegu igatahes väljas möllab taas.
Ja ma ei suuda uskuda, et ma nii lühidalt kirjutasin:D
Kallid, Mari!
viernes, octubre 9
martes, octubre 6
Mulle meeldib siin! :)
Selleks, et alustada blogi positiivselt, teha teid õnnelikuks, ning teate, nii ongi. Aga ma peaks siiski lause veidi ümber muutma. Või sealt ei tohiks välja lugeda, et mulle meeldib Uruguays. Mulle meeldib see roll, mis mul siin on, mulle meeldib olla oma peres, ja mis peamine, mulle meeldib see vahetuõpilasevärk. Sest iga päev on uus ja põnev ja teistsugune, kogu aeg saan midagi uut teada, mõtiskleda selle kõige kallal.
Samas kui Eestis mõtlesin, et uouu, lähen Uruguaysse, lähen aastaks, lähen vahetusõpilaseks, siis see tundus midagi lahedat, erilist, tegelikult on ju sama. Olen siin, elan peres, käin koolis, tegelen muude tegevustega, kõik on lihtsalt pisut teistsugune, aga see, et ma korrutan pidevalt võõrastele, et ma olen vahetusõpilane, on ainult üks mehaaniline lause, sest mul absoluutselt pole tunnet, nagu ma oleks vahetusõpilane vahetusaastal Ladina-Ameerikas, Uruguays.
Aga ma nüüd rohkem päevast. Ööst esmalt… Päris ausalt, ma pole sellist tormi kogenud, mis täna öösel oli!(Me ju magasime Triinuga selle eluhirmsaima turbulentsi ka maha tookord) Igatahes eile oli ilus ilm, päikseline ja puha, hommikupoole ärkan, meeeeletu tuul! Akna taga on sellised allalastavad rulood, väga stabiilsed, need kolisesid vasta akent, tuul ulgus, vihm peksis katusele, olevat rahet tulnud, no minu jaoks oli vihmgi juba maruvali. Ühesõnaga, nagu sõda oli lahti(mitte et ma teaks, mis tunne see on). Ainult et mille see kaasa tõi!? Kuumus, lämbus, nagu troopika- laiuskraadide järgi nagu ei ütleks…
Seega ärkasime ikka samal ajal, aga mina küsisin, kas ma võin koju jääda, ja isa ütles, et loomulikult. Ma mitte vihma pärast, pigem see, et koolis oleks nagunii nii oma 4/5 inimest.. Seega hommikustasin- ma olen üsna nüüd juba jogurtile üle läinud, kaifin täiega! Hakkasin raamatut lugema, aga peagi ärkas ema, kes kutsus mind aeroobikasse kaasa endaga. Novoila, nii ma olingi 8.15 trenniukse taga:D Eestis pole ka olnud kunagi see enne-kooli-ujuja, seega kuidagi varajane tundus. Tuli treener, tegime trenni- meid oli 4+ treener. Ja noo, ma leemendasin. Ning kõige muuga sain hakkama, aga kõhulihaseed, annab tunda, et pole midagi teinud! Seega oli üks mõnus raske trenn.
Kodu, päästev dušš ja hakkasin lugema taas. Lugesin ja tegelesin oma Picasa ja nägudetuvastamisega. Lõuna, õppisin füüsikat netist- khmm, ei tulnud hästi välja, tegin palju muud nipet-näpet, mida edasi lükates tuleks kõik-asjad-kaelas tunne. Ehk siis toimus järjekordne rahavahetus, jeesh, et dollar mingi ERImadal on! Ostsin endale võrgu jaoks põlvekaitsmed, kirjatarbeid, postkontor on endiselt sõber jne.
Õhtul käisime Marianaga Martiniga jooksmas- pime tüdruk ei käi enam, ainult mehega käime, seega tavaliselt käib isa, aga kuna ta oli täna tööl, siis me asendame teda:) Milline kuumus, aga jooksusamm tuli isegi veel välja, ma ütlen, ma pean hakkama jooksmas käima!
Kodus õhtul veel lugesin, ja nii ta läks, pärast hernestega õhtusööki nüüd olen blogi postitamas ning magama! Et minna homme kooli ainukese päeva sel nädalal,
Besitos lugejaskond!
Ja muide kui ma trennist tulin, siis jalutas mulle klassivend vastu kooliasjadega, seega neil sai varem läbi, ning muide see torm lõppes üsna kohe, päeva peale läks üliilusaks ja ma vist ei maininud, et selleks hetkeks kui me Martiniga jooksma läksime oli päike juba nii väljas, et mul olid pärast sellest 40st minutist randid pükstest:D Hei, ja meil on oktoobri algus!
Ning La Palomasse lähme YFUga hoopis 13-18 november, seega õe sünkar kodus ja jeeesh, ootan:))
Selleks, et alustada blogi positiivselt, teha teid õnnelikuks, ning teate, nii ongi. Aga ma peaks siiski lause veidi ümber muutma. Või sealt ei tohiks välja lugeda, et mulle meeldib Uruguays. Mulle meeldib see roll, mis mul siin on, mulle meeldib olla oma peres, ja mis peamine, mulle meeldib see vahetuõpilasevärk. Sest iga päev on uus ja põnev ja teistsugune, kogu aeg saan midagi uut teada, mõtiskleda selle kõige kallal.
Samas kui Eestis mõtlesin, et uouu, lähen Uruguaysse, lähen aastaks, lähen vahetusõpilaseks, siis see tundus midagi lahedat, erilist, tegelikult on ju sama. Olen siin, elan peres, käin koolis, tegelen muude tegevustega, kõik on lihtsalt pisut teistsugune, aga see, et ma korrutan pidevalt võõrastele, et ma olen vahetusõpilane, on ainult üks mehaaniline lause, sest mul absoluutselt pole tunnet, nagu ma oleks vahetusõpilane vahetusaastal Ladina-Ameerikas, Uruguays.
Aga ma nüüd rohkem päevast. Ööst esmalt… Päris ausalt, ma pole sellist tormi kogenud, mis täna öösel oli!(Me ju magasime Triinuga selle eluhirmsaima turbulentsi ka maha tookord) Igatahes eile oli ilus ilm, päikseline ja puha, hommikupoole ärkan, meeeeletu tuul! Akna taga on sellised allalastavad rulood, väga stabiilsed, need kolisesid vasta akent, tuul ulgus, vihm peksis katusele, olevat rahet tulnud, no minu jaoks oli vihmgi juba maruvali. Ühesõnaga, nagu sõda oli lahti(mitte et ma teaks, mis tunne see on). Ainult et mille see kaasa tõi!? Kuumus, lämbus, nagu troopika- laiuskraadide järgi nagu ei ütleks…
Seega ärkasime ikka samal ajal, aga mina küsisin, kas ma võin koju jääda, ja isa ütles, et loomulikult. Ma mitte vihma pärast, pigem see, et koolis oleks nagunii nii oma 4/5 inimest.. Seega hommikustasin- ma olen üsna nüüd juba jogurtile üle läinud, kaifin täiega! Hakkasin raamatut lugema, aga peagi ärkas ema, kes kutsus mind aeroobikasse kaasa endaga. Novoila, nii ma olingi 8.15 trenniukse taga:D Eestis pole ka olnud kunagi see enne-kooli-ujuja, seega kuidagi varajane tundus. Tuli treener, tegime trenni- meid oli 4+ treener. Ja noo, ma leemendasin. Ning kõige muuga sain hakkama, aga kõhulihaseed, annab tunda, et pole midagi teinud! Seega oli üks mõnus raske trenn.
Kodu, päästev dušš ja hakkasin lugema taas. Lugesin ja tegelesin oma Picasa ja nägudetuvastamisega. Lõuna, õppisin füüsikat netist- khmm, ei tulnud hästi välja, tegin palju muud nipet-näpet, mida edasi lükates tuleks kõik-asjad-kaelas tunne. Ehk siis toimus järjekordne rahavahetus, jeesh, et dollar mingi ERImadal on! Ostsin endale võrgu jaoks põlvekaitsmed, kirjatarbeid, postkontor on endiselt sõber jne.
Õhtul käisime Marianaga Martiniga jooksmas- pime tüdruk ei käi enam, ainult mehega käime, seega tavaliselt käib isa, aga kuna ta oli täna tööl, siis me asendame teda:) Milline kuumus, aga jooksusamm tuli isegi veel välja, ma ütlen, ma pean hakkama jooksmas käima!
Kodus õhtul veel lugesin, ja nii ta läks, pärast hernestega õhtusööki nüüd olen blogi postitamas ning magama! Et minna homme kooli ainukese päeva sel nädalal,
Besitos lugejaskond!
Ja muide kui ma trennist tulin, siis jalutas mulle klassivend vastu kooliasjadega, seega neil sai varem läbi, ning muide see torm lõppes üsna kohe, päeva peale läks üliilusaks ja ma vist ei maininud, et selleks hetkeks kui me Martiniga jooksma läksime oli päike juba nii väljas, et mul olid pärast sellest 40st minutist randid pükstest:D Hei, ja meil on oktoobri algus!
Ning La Palomasse lähme YFUga hoopis 13-18 november, seega õe sünkar kodus ja jeeesh, ootan:))
domingo, octubre 4
Aga Maretil on sünnipäev! (Minul siin ikka veel!)
Ma tean, et ma nüüd kirjutan liiga tihedalt.
Aga esiteks mul tuli päeval meelde, et ma vist pole maininud, et Fattol oli sünnipäev ükspäev. Ja me läksime temaga jäätisekohvikusse, mina kui fotograaf;) Ning sealt tuligi mõte teha üks jutuke sellest. Seega pildistasin pidevalt, täiega põnev oli, veits vedas kutsil. Hiljem õhtupoole kui oli hetk aega, võtsin powerpointi lahti ja tegin ära. Pilt taustaks ning pisike tekst kõrvale, jutustavas vormis Fatto vaatevinklist. Kui isa ka hiljaõhta koju tuli, tuli teemaks Fatto sünnipäev ja ma sain oma teose välja tuua. Ning jee, neile meeldis:) Endal oli ka kohe pärast parem tunne, nad naersid ja kiitsid, et jaa Mari, sul kukkus see ilgelt hästi välja! Järgmisel päeval parandasime emaga keelelised vead ka ära, seega nüüd üks tip-top esitlus:)
Aga täna. Õde jõudis koju kella 8 ajal, seega magas poole kuueni õhtul. Mina ärkasin, sõin jogurtit kellogsite ja kuivatatud õuntega, oh seda ilusat elu, suhtlesin oma tihedaimate kirjasõprade-emme ja memmiga, ning jutlesin Mannuga, mmmmõnus!:) Siis lugesin oma Coelhod, rääkisin vanematega juttu, sõime lõunat ja läksime oksjonile! Jees, ma ükskord juba korra käisin oksjonil, seekord veidi kauem, tahtsime ühte lillepotti, aga kahjuks polnud valik parim, seega tulime tulema üsna kohe. Aga müstika ikka, kui odavalt kõik müüki pandi ning ka ära müüdi! Antiiksed ilusad asjad, loomulikult oli ka mõtetut träni, aga siiski.
Kodust läbi ja läksime balneariosse. Jeeesh, ma sain tööd teha:D Nii palju kui pool tunnikest taimede kastmist voolikuga saab tööks nimetada, aga siiski, midagigi! Mõnus oli, üldse meeleolu oli rahulik ja oma. Tegin tagasisõidul pilte tuult püüdvast Fattost, ise rahul:)
Kodus äratasime Mariana, mina panin pildid arvutisse, vaadake, juhhuuu oktoobrikuu kausta! Ning hakkasin nautima Picasa uue versiooni lisasid! Ma tõeliselt fännan, ning pere nakatus kohe ka ning tõmbasid endale picasa ja hakkasid pilte grupeerima:D Ühel hetkel tuli aga isa ja ütles, et kuule, mõtlesime, et teeks täna seda kartuli-tangu putru, mul oli, et eee, okei. Käisime poes, tulime tagasi ja hakaksin tegema. No ma võin öelda, et tuli küll välja, ehkki jah, kasutasin ka ikkagi mikserit lõppfaasi saavutamiseks ning perele ka maitseees, võit! Ema oli õunakooki ka teinud, nautisime seda- oli hea, aga toskat ikka üle ei löö:)
Kuna Mariana on selle kooli prjektigrupiga mingil ühisel õhtusöögil, siis olime ema-isaga, jäime laua taha jutlema taas. Teemad tõsisemad, valusamad, aga ma juba ootan järgmist sellist kõnelust!
Ma nüüd mõtlen veel Maretile ja sätin pilte edasi, head tudu!:)
Mari.
Aga esiteks mul tuli päeval meelde, et ma vist pole maininud, et Fattol oli sünnipäev ükspäev. Ja me läksime temaga jäätisekohvikusse, mina kui fotograaf;) Ning sealt tuligi mõte teha üks jutuke sellest. Seega pildistasin pidevalt, täiega põnev oli, veits vedas kutsil. Hiljem õhtupoole kui oli hetk aega, võtsin powerpointi lahti ja tegin ära. Pilt taustaks ning pisike tekst kõrvale, jutustavas vormis Fatto vaatevinklist. Kui isa ka hiljaõhta koju tuli, tuli teemaks Fatto sünnipäev ja ma sain oma teose välja tuua. Ning jee, neile meeldis:) Endal oli ka kohe pärast parem tunne, nad naersid ja kiitsid, et jaa Mari, sul kukkus see ilgelt hästi välja! Järgmisel päeval parandasime emaga keelelised vead ka ära, seega nüüd üks tip-top esitlus:)
Aga täna. Õde jõudis koju kella 8 ajal, seega magas poole kuueni õhtul. Mina ärkasin, sõin jogurtit kellogsite ja kuivatatud õuntega, oh seda ilusat elu, suhtlesin oma tihedaimate kirjasõprade-emme ja memmiga, ning jutlesin Mannuga, mmmmõnus!:) Siis lugesin oma Coelhod, rääkisin vanematega juttu, sõime lõunat ja läksime oksjonile! Jees, ma ükskord juba korra käisin oksjonil, seekord veidi kauem, tahtsime ühte lillepotti, aga kahjuks polnud valik parim, seega tulime tulema üsna kohe. Aga müstika ikka, kui odavalt kõik müüki pandi ning ka ära müüdi! Antiiksed ilusad asjad, loomulikult oli ka mõtetut träni, aga siiski.
Kodust läbi ja läksime balneariosse. Jeeesh, ma sain tööd teha:D Nii palju kui pool tunnikest taimede kastmist voolikuga saab tööks nimetada, aga siiski, midagigi! Mõnus oli, üldse meeleolu oli rahulik ja oma. Tegin tagasisõidul pilte tuult püüdvast Fattost, ise rahul:)
Kodus äratasime Mariana, mina panin pildid arvutisse, vaadake, juhhuuu oktoobrikuu kausta! Ning hakkasin nautima Picasa uue versiooni lisasid! Ma tõeliselt fännan, ning pere nakatus kohe ka ning tõmbasid endale picasa ja hakkasid pilte grupeerima:D Ühel hetkel tuli aga isa ja ütles, et kuule, mõtlesime, et teeks täna seda kartuli-tangu putru, mul oli, et eee, okei. Käisime poes, tulime tagasi ja hakaksin tegema. No ma võin öelda, et tuli küll välja, ehkki jah, kasutasin ka ikkagi mikserit lõppfaasi saavutamiseks ning perele ka maitseees, võit! Ema oli õunakooki ka teinud, nautisime seda- oli hea, aga toskat ikka üle ei löö:)
Kuna Mariana on selle kooli prjektigrupiga mingil ühisel õhtusöögil, siis olime ema-isaga, jäime laua taha jutlema taas. Teemad tõsisemad, valusamad, aga ma juba ootan järgmist sellist kõnelust!
Ma nüüd mõtlen veel Maretile ja sätin pilte edasi, head tudu!:)
Mari.
sábado, octubre 3
Ma olin ka pakihulluses:D
JOU! Tänane päev oli kohutav ja lahe. Ehk algus oli õudne... Kaks inglise keelt, no mina enam ei lähe sinna, ausalt, see ON absurdne! Siis ajalugu, jou lugesin Florecia(üks enimsuheldav klassiõde) kirjandusse koostatud jutukest. Siis bioloogi, kontrolltöö. Õpetaja ütles, et kui tahad, mine! Ja ma läksin:D Mitte küll raamatukokku nagu lubasin, vaid õue, SEST meil oli ilus ilm täna:) Ma ise ka ei usu! Tuulevaikne, pilvitu, soojapoolne. Opladii, aga hommik! Te ei kujuta ette KUI külm oli rattaga kooli sõita, sest hommik oli konkreetselt udune ja külm. Nagu meie novembrikuu hommikud, karge, udune ja lõikava külmaga- rattasõit on üsna vastunäidustatud... aga näe, mis ilma tõi!:) Seega ma nautisin veits ilma, järgmine tund oli filosoofia. Me ei teinud midagi. Mitte midagi, sest nad käisid ja küsisid järjest õpetajalt oma mingi projekti kohta ja noo, Mari igavles, TAAS. Siis tuli üks ja ainus põnevam tund, ehk kirjandus, esitlesime oma debati, sain hakkama kah. Küsimusi tekkis palju, aktsent oli kohutav, aga üldjuhul vist jäädi rahule, et ma olin selle ise teinud:) ning teine kirjandus igavledes. Oh seda rõõmsat koolipäeva!
Aga siis tulin koju ja sain süüa. Paar päeva tagasi ema rääkis, kuidas praegu on värskete herneste aeg, no ma siis rääkisin, kuidas ma hullun ja olen raudselt kohal(eestimaal olles) kui Memmil herned valmivad... Ning täna siis oli söök hernestega. Aga nii, et herned kergelt keedetud, siis panni koos tilga vee ja õliga ning muna ja siis sõime nagu praemuna hernestega vms. Riisi kõrvale, hea oli. Ema küsis, et noo, tuleb nüüd vanaema meelde, eks!? Ja siis ma jutustasin, et jaaa, ehkki me Eestis sööme herneid rohkem värskelt. Sellele järgnes imestus, vanemad polnud kunagi kuulnud, et herneid ka värskelt süüakse. Jajaaa, mina, et ikka otse peenrast ja oi kui maitsev! Oi kuiiii paljust nad ilma on jäänud!:D
Okei, tuli Mariana, istusime köögis, helises uksekell, Mariana läks avama, kuulsin oma nime, mõtlesin, et mõni klassiõde äkki vms. Aga ei, pakkkkpakkkpakkk mu Eesti esimene pakk jõudis kohale:D Oh seda õnne ja rõõmu!
Niisiis, avasin...Tataratattaataaatataaa! Ja mulle vaatasid odratangud vastu:D Ning emme-issi vast teavad, et nad ei pannud neid pealmiseks:D Ehk siis tangude pärast ma pakki tahtsin ja näädsa nüüd, nende kotike oli lõhkenud ja kogu pakk tangu täis... Aga pole hullu, õnneks oli kõik kilekoti sees(Timberlandi) ja kadu oli väga väike:) Aga šokolaadi peale ahhetasid kõik, halvaa-õnn oli ainult minul, pralineed ROHELISEEEED jeee:D Kõrvarõngad, memmi kommid, kaart, fotokapaber(mida ma alguses ikka lootsin, et ehk emme-issi kirjutasid mulle ka midagi, aga oh ei, tühipaljas lootus ainult! Ning jalaaaanõuuud, juhhei! Ning siis veel mingi pakike, ma algul ei saanud aru, aga siis Kuivatatuud õunaaad!!:)) [Te võite ainult aimata, et kogu perele maitses, ei, kõik juba jumaldavad!] Ja nõnna ta saigi läbi, mu pakiõnn. 09.09.09-02.10.09 23 päeva emme arvutuste järgi.
Edasi viis päev võrku, kus mul välja ei tulnud midagi seekord, aga see-eesti huumorit jagus ja nalja sai palju, järjest enam sulandun ja minuga suheldaks aina rohkem, lõbus oli!
Koju, väsinuna, viitsin aega igasugu erinevat moodi ja läksin tantsu. Oli täitsa okei, aga lihaseeed need mu lihased! Ah ja nüüd saan hakata neljapäeviti 20-22 salsat ka käia tantsimaaas(Carmelos);)) Eks ma lähe vaata üle, mis teema on!
Õhtul kodo jälgisin õe riietumist, valmistumist, lugesin raamatut ja lootsin midagi head süüa saada(mariana on see, kellele palju ei maitse, et ehk midagi uut ja huvitavat), aga daaaamnn pizza. Õnneks polnud hullu väga, olgugi et ainult põhi, salsakaste ja mozarella. MIKS nad kana või hakklina või ananassi või midagi head juurde ei pane!?!?
Aga uni tuleb külla ja paksuks läeb pea...
Buenas noches!
Ma õpetan neile juba päris mitmendat päeva "head ööd", aga see on liiga raske:D vanaema-vanaisa on igatahes oluliselt kergem ja ema ütleb peaaegu aktsendita!
musimusi!
Aga siis tulin koju ja sain süüa. Paar päeva tagasi ema rääkis, kuidas praegu on värskete herneste aeg, no ma siis rääkisin, kuidas ma hullun ja olen raudselt kohal(eestimaal olles) kui Memmil herned valmivad... Ning täna siis oli söök hernestega. Aga nii, et herned kergelt keedetud, siis panni koos tilga vee ja õliga ning muna ja siis sõime nagu praemuna hernestega vms. Riisi kõrvale, hea oli. Ema küsis, et noo, tuleb nüüd vanaema meelde, eks!? Ja siis ma jutustasin, et jaaa, ehkki me Eestis sööme herneid rohkem värskelt. Sellele järgnes imestus, vanemad polnud kunagi kuulnud, et herneid ka värskelt süüakse. Jajaaa, mina, et ikka otse peenrast ja oi kui maitsev! Oi kuiiii paljust nad ilma on jäänud!:D
Okei, tuli Mariana, istusime köögis, helises uksekell, Mariana läks avama, kuulsin oma nime, mõtlesin, et mõni klassiõde äkki vms. Aga ei, pakkkkpakkkpakkk mu Eesti esimene pakk jõudis kohale:D Oh seda õnne ja rõõmu!
Niisiis, avasin...Tataratattaataaatataaa! Ja mulle vaatasid odratangud vastu:D Ning emme-issi vast teavad, et nad ei pannud neid pealmiseks:D Ehk siis tangude pärast ma pakki tahtsin ja näädsa nüüd, nende kotike oli lõhkenud ja kogu pakk tangu täis... Aga pole hullu, õnneks oli kõik kilekoti sees(Timberlandi) ja kadu oli väga väike:) Aga šokolaadi peale ahhetasid kõik, halvaa-õnn oli ainult minul, pralineed ROHELISEEEED jeee:D Kõrvarõngad, memmi kommid, kaart, fotokapaber(mida ma alguses ikka lootsin, et ehk emme-issi kirjutasid mulle ka midagi, aga oh ei, tühipaljas lootus ainult! Ning jalaaaanõuuud, juhhei! Ning siis veel mingi pakike, ma algul ei saanud aru, aga siis Kuivatatuud õunaaad!!:)) [Te võite ainult aimata, et kogu perele maitses, ei, kõik juba jumaldavad!] Ja nõnna ta saigi läbi, mu pakiõnn. 09.09.09-02.10.09 23 päeva emme arvutuste järgi.
Edasi viis päev võrku, kus mul välja ei tulnud midagi seekord, aga see-eesti huumorit jagus ja nalja sai palju, järjest enam sulandun ja minuga suheldaks aina rohkem, lõbus oli!
Koju, väsinuna, viitsin aega igasugu erinevat moodi ja läksin tantsu. Oli täitsa okei, aga lihaseeed need mu lihased! Ah ja nüüd saan hakata neljapäeviti 20-22 salsat ka käia tantsimaaas(Carmelos);)) Eks ma lähe vaata üle, mis teema on!
Õhtul kodo jälgisin õe riietumist, valmistumist, lugesin raamatut ja lootsin midagi head süüa saada(mariana on see, kellele palju ei maitse, et ehk midagi uut ja huvitavat), aga daaaamnn pizza. Õnneks polnud hullu väga, olgugi et ainult põhi, salsakaste ja mozarella. MIKS nad kana või hakklina või ananassi või midagi head juurde ei pane!?!?
Aga uni tuleb külla ja paksuks läeb pea...
Buenas noches!
Ma õpetan neile juba päris mitmendat päeva "head ööd", aga see on liiga raske:D vanaema-vanaisa on igatahes oluliselt kergem ja ema ütleb peaaegu aktsendita!
musimusi!
viernes, octubre 2
Pipiiiirrrirpiii.
Ma tean, et ma pole jälle kirjutanud oma 5 päeva, olen tahtnud, samas midagi otsest pole öelda ja seetõttu ta ongi sinnapaika jäänud…
Emme-issiga on saadud ikka rääkida, põhiliselt teemal nende siiatulek!:)) Jessjess, praeguse seisuga siis jah tulevad kahekesi ning niiumbes kaheks nädalaks, käib kõva piletite otsimine. Ning nüüd on viimastel päevadel maha peetud veel mõned vahvad vestlused sõpradega. Alustades Steneliga orksis tõsisemalt ja informatiivsemalt, Mirjamiga msnis klatšiinfoga, Ukuga ülimõnusalt, Tiinaga lebokalt(selliselt, mis on võimalik ainult temaga, tundes end seejuures megahästi) ning lõpetades Taunoga . Ning sinna juurde veel teised pisikeselt. Aaah, Anugaga ka, tahaks ikka rohkemrohkem infot vahetada:) Ühesõnaga, rahul olen.
Ja ega see nädal ongi selline rutiinsem olnud. Kool-tants-võrk-kool-hispaania keel-kool. Ning sinna ümber pere ja väsimus, mis mind sel nädalal valdab. Ei saa muidugi ka unustada seda ilma, mis meil siin valitseb! Esmaspäeval/teisipäeval tulin küll koolist koju lillade sõrmedega, hoolimata nende jope sisse peitmisest. Sest tuul on lihtsalt nii tappev ja külm. Aga vähemalt ei saja meil siin lörtsi, hihi!
Võrgus läks ilgelt hästi jälle viimane kord, teisipäevast siiani lihased valulikud. Täna käisin nende lihastega oma esimeses kehalises. See oli selline vahva, õpetaja on muhe. Algul oma 30 min tegime soojendust(mis tegelikult oli pärispäris tõhus!), siis venitasime 10 min, siis harjutasime TAIks, ehk siis mina kui teatevõistkonnas jooksja harjutasin, ega teised alad ei teinud eriti midagi:D Jooksime kaks korda läbi ja kõik. Lebokas, ma tean, aga Maril pärast lihased värisesid. Selle nimi on suvi Eestimaal ja poolteist kuud siin jooksuta. Õudne.
Ah ja hispaania keele tunnid on ka nüüd paranenud ja juba ütlesime, mida järgmine kord võiks teha. Ehk siis õpetaja leiab meile sobivad ülesanded/harjutused ja me ikka areneme seal keelelisel ka.
Oh, ja siis teisipäeva õhtust neljapäeva hommikuni oli siin üks argentiinlane couch surfinguga. Elab Buenos Airesest veidi väljas, aga maja on selline läbikäidav.(ei leidnud õigemat sõna) Ehk siis osad tulevad ja elavad 3 päeva, teised 3 nädalat, kolmandad 3 kuud. Ja meid kutsus igatahes ka, eriti just Marianat- mind, nagu ma aru sain. Lahenš. Ja ei saa mainimata jätta, et ühe Eesti-huvilise sain taas juurde;)
Ning eile õhtul tegin porgandikeeksi. No ja kui õnnelik! See tuli ideaalne, täpselt õige! Ja kõik sulasid, täna ka ei suuda keegi näppi eemal hoida. Tavaliselt meil peres siin söögikordade vahepeal ei sööda eriti, aga noo, porgandikeeksi ikka võib:D
Ja emme, sama päeva õhtul ütles ema, et on veel üks söök, mida me teinud pole- lihapallid! Seega neid sõime ka, mm. (teistele, me emme just tegi lihapalle ja palus mul rääkida hispaania keeles, et muud lauset ei tulnud, siis pidin ütlema „ma teen praegu lihapalle“)
Mis veel. Termika laulud hakkavad suvalisel hetkel kummitama. Ja pigem need vanad, a’la portselanist tüdruk jt. Oh aegu ammuseid, oh aegu kauneid neid! Ja Katrin Mandelist tunnen ka puudust, ja Tätte loomulikult!
Aa, keemia töö sain kätte, hinnet õpetaja ei pannud, aga oli alla kirjutanud „väga hea töö!“ Ning keemiast-füüsikast taipan juba oluliselt rohkem. Ma ütleks, et ma sain kõigest aru, mis toimus:D Ja ma viitsisin kuulata. Asja muidugi kergendab see, et keemias on teemaks orgaaniline keemia, mida me kevadel ju just võtsime. AH! Ja no mai tea, mis iks ajalugu neil siin on. Aga viimane töö oli igatahes Ameerika presidentide peale. Umbes 50ndad-60ndad. Ja tõesti kõik presidendid järjest, nende teod-mõttesuunad-projektid. Ning nüüd on teemaks Perestroika. Ja no mitte nii nagu me Eestis õpime seda ühe tunnikese! Neil on ikka oma kolm pikka täis kirjutatud lehte tekste ja teevad erinevaid grupitöid-ülesandeid sel teemal. Khm. MIKS!?
Üldse ma ei tea, kas ma olen maininud, et siin pole ühtegi õpikut. Kõigil on oma suured kaustikud ning sinna kirjutatakse ning lisaks jätavad õpetajad raamatukokku(mis ei toimi meie mõistes raamatukoguna) töölehti, mida kõik peavad siis minema sinna paljundama 1 PES/tk.
Aga mul mitte ei tule enam ühtegi ideed, mida kirjutada… Viimane päev veel välja kannatada ja pisike puhkus. Õnneks pole mul sünnipäeva nagu Marianal reede ööl.
Ning õigus! Me saime YFUst siis kogu aasta plaani. 13-18 detsember on olemine La Palomas, üks rannakuurort. Tuleb aga mainida, et mu õe VIIETEISTKÜMNES sünnipäev on 16. detsembril. Ta küll ei pea suurelt, aga no tõesti ei soovi ilma jääda sellest! Eks näis, mis saab. Ilgelt nõme ka, et nad nüüd minu pärast muudavad plaani, millal pisikeselt tähistada.
Aga ma olen ilgelt väsinud, ma tõesti ei tea millest, seega ma lõpetan ja lähen aitan õhtusööki valmistada.
Muide, tagasitulles teen teile kõige paremat riisi! Tõesti, riis ja riis ei ole samad! Ja ei ole midagi lihtsat kotiriisi juttu, saab palju (ja tõesti, PALJU) maitsvama ka teisiviisi. Ning retspte toon veel kuhjaga kaasa, elagu kokandus!
Emme-issiga on saadud ikka rääkida, põhiliselt teemal nende siiatulek!:)) Jessjess, praeguse seisuga siis jah tulevad kahekesi ning niiumbes kaheks nädalaks, käib kõva piletite otsimine. Ning nüüd on viimastel päevadel maha peetud veel mõned vahvad vestlused sõpradega. Alustades Steneliga orksis tõsisemalt ja informatiivsemalt, Mirjamiga msnis klatšiinfoga, Ukuga ülimõnusalt, Tiinaga lebokalt(selliselt, mis on võimalik ainult temaga, tundes end seejuures megahästi) ning lõpetades Taunoga . Ning sinna juurde veel teised pisikeselt. Aaah, Anugaga ka, tahaks ikka rohkemrohkem infot vahetada:) Ühesõnaga, rahul olen.
Ja ega see nädal ongi selline rutiinsem olnud. Kool-tants-võrk-kool-hispaania keel-kool. Ning sinna ümber pere ja väsimus, mis mind sel nädalal valdab. Ei saa muidugi ka unustada seda ilma, mis meil siin valitseb! Esmaspäeval/teisipäeval tulin küll koolist koju lillade sõrmedega, hoolimata nende jope sisse peitmisest. Sest tuul on lihtsalt nii tappev ja külm. Aga vähemalt ei saja meil siin lörtsi, hihi!
Võrgus läks ilgelt hästi jälle viimane kord, teisipäevast siiani lihased valulikud. Täna käisin nende lihastega oma esimeses kehalises. See oli selline vahva, õpetaja on muhe. Algul oma 30 min tegime soojendust(mis tegelikult oli pärispäris tõhus!), siis venitasime 10 min, siis harjutasime TAIks, ehk siis mina kui teatevõistkonnas jooksja harjutasin, ega teised alad ei teinud eriti midagi:D Jooksime kaks korda läbi ja kõik. Lebokas, ma tean, aga Maril pärast lihased värisesid. Selle nimi on suvi Eestimaal ja poolteist kuud siin jooksuta. Õudne.
Ah ja hispaania keele tunnid on ka nüüd paranenud ja juba ütlesime, mida järgmine kord võiks teha. Ehk siis õpetaja leiab meile sobivad ülesanded/harjutused ja me ikka areneme seal keelelisel ka.
Oh, ja siis teisipäeva õhtust neljapäeva hommikuni oli siin üks argentiinlane couch surfinguga. Elab Buenos Airesest veidi väljas, aga maja on selline läbikäidav.(ei leidnud õigemat sõna) Ehk siis osad tulevad ja elavad 3 päeva, teised 3 nädalat, kolmandad 3 kuud. Ja meid kutsus igatahes ka, eriti just Marianat- mind, nagu ma aru sain. Lahenš. Ja ei saa mainimata jätta, et ühe Eesti-huvilise sain taas juurde;)
Ning eile õhtul tegin porgandikeeksi. No ja kui õnnelik! See tuli ideaalne, täpselt õige! Ja kõik sulasid, täna ka ei suuda keegi näppi eemal hoida. Tavaliselt meil peres siin söögikordade vahepeal ei sööda eriti, aga noo, porgandikeeksi ikka võib:D
Ja emme, sama päeva õhtul ütles ema, et on veel üks söök, mida me teinud pole- lihapallid! Seega neid sõime ka, mm. (teistele, me emme just tegi lihapalle ja palus mul rääkida hispaania keeles, et muud lauset ei tulnud, siis pidin ütlema „ma teen praegu lihapalle“)
Mis veel. Termika laulud hakkavad suvalisel hetkel kummitama. Ja pigem need vanad, a’la portselanist tüdruk jt. Oh aegu ammuseid, oh aegu kauneid neid! Ja Katrin Mandelist tunnen ka puudust, ja Tätte loomulikult!
Aa, keemia töö sain kätte, hinnet õpetaja ei pannud, aga oli alla kirjutanud „väga hea töö!“ Ning keemiast-füüsikast taipan juba oluliselt rohkem. Ma ütleks, et ma sain kõigest aru, mis toimus:D Ja ma viitsisin kuulata. Asja muidugi kergendab see, et keemias on teemaks orgaaniline keemia, mida me kevadel ju just võtsime. AH! Ja no mai tea, mis iks ajalugu neil siin on. Aga viimane töö oli igatahes Ameerika presidentide peale. Umbes 50ndad-60ndad. Ja tõesti kõik presidendid järjest, nende teod-mõttesuunad-projektid. Ning nüüd on teemaks Perestroika. Ja no mitte nii nagu me Eestis õpime seda ühe tunnikese! Neil on ikka oma kolm pikka täis kirjutatud lehte tekste ja teevad erinevaid grupitöid-ülesandeid sel teemal. Khm. MIKS!?
Üldse ma ei tea, kas ma olen maininud, et siin pole ühtegi õpikut. Kõigil on oma suured kaustikud ning sinna kirjutatakse ning lisaks jätavad õpetajad raamatukokku(mis ei toimi meie mõistes raamatukoguna) töölehti, mida kõik peavad siis minema sinna paljundama 1 PES/tk.
Aga mul mitte ei tule enam ühtegi ideed, mida kirjutada… Viimane päev veel välja kannatada ja pisike puhkus. Õnneks pole mul sünnipäeva nagu Marianal reede ööl.
Ning õigus! Me saime YFUst siis kogu aasta plaani. 13-18 detsember on olemine La Palomas, üks rannakuurort. Tuleb aga mainida, et mu õe VIIETEISTKÜMNES sünnipäev on 16. detsembril. Ta küll ei pea suurelt, aga no tõesti ei soovi ilma jääda sellest! Eks näis, mis saab. Ilgelt nõme ka, et nad nüüd minu pärast muudavad plaani, millal pisikeselt tähistada.
Aga ma olen ilgelt väsinud, ma tõesti ei tea millest, seega ma lõpetan ja lähen aitan õhtusööki valmistada.
Muide, tagasitulles teen teile kõige paremat riisi! Tõesti, riis ja riis ei ole samad! Ja ei ole midagi lihtsat kotiriisi juttu, saab palju (ja tõesti, PALJU) maitsvama ka teisiviisi. Ning retspte toon veel kuhjaga kaasa, elagu kokandus!
jueves, octubre 1
Suscribirse a:
Entradas (Atom)