Teen nüüd teile siia eilse päeva blogi- Montevideo ekskursioon Mariana kooligrupiga. Meid oli 23 õpilast, sellest samast grupist „science, arte y luz“, kool oli neil selle sõidu kinni maksnud, midagi, mida tihti ei juhtu, aga nad olid sel aastal eriti saavutuslikud ka! Seega reis oli ka kihvt!
Päev algas siis kella 3 ajal, kell 4 kogunesime kooli juurde. Buss oli tellitud, kõik väga tipp-topp korras ja puhas ja uus kui välja jätta see, et istmevahed olid peaaegu olematud. Mina olin vist ainus, kes tudus minnes, teised panid seal ikka laulu cumbia saatel.
Esimene külastus oli LATU, see on umbes nagu Heureka ja kõik need teised muuseumid, kus kõik tehakse selgeks katsetustega. Ning kuna mulle meeldivad sellised asjad, siis jaa, mulle meeldis! Meil oli giid, käisime temaga ringi, Mari sai aru, mis ta rääkis ja oli õnnelik. Kõige pisema kõrvale oli suur tubaka-teemaline ekspositsioon, erinevad faktid, kellad- näiteks, et maailmas sureb iga 6 sekundi tagant üks inimene suitsetaja, suurepärased näited suitsetamise tagajärgede kohta jnejne. Ning teine suuremat sorti ülespanek oli Antarktika kohta, esmalt film ning infotahvlid, siis astusime lennukisse ja maandusime sellega Antarkikas, astusime uksest välja külmakambrisse:D Väidetavalt oli -5, nii vähe ju!, aga väga külm tundus- olen Eestist!?
Edasi läksime ühte fotolaborisse, kus tavaliselt gruppe ei käi, aga meie olime saanud kuidagi tutvuste kaudu. Seletati ja näidati, kuidas fotosid ilmutatakse- nagu päris-päris vedelikes solpsutades. Erinevaid näiteid, mis juhtub, kui valgust lastakse liiga vähe, kui pannakse tuli põlema liiga varakult, jäetakse pilt teatud vedelikku liiga kauaks jne. Ja noo, nii huvitav minu meelest- esiteks fotograafindus, teiseks kogu see süsteem, kuidas toimuvad rektsioonid ja pilt ilmub nähtavale valgelt paberilehelt!
Siis tegime väikse lõunatamise, khmm, istusime Montevideo peaväljakul Artigase kuju kõrval muru ja kõnnitee peal ja õgisime empanadasid või burgereid, kes mida.
Edasi läksime ühele fotonäituse avamisele. Kihvt koht oli, selline pisike, aga kelder oli kivimüüridega, aga väga elegantne. Sel aastal oli ühel korvpallikohtumisel tapetud kaks pisikest(9-aastast) poissi, kusjuures eri aegadel, eri viisil ja nad ei tundud üksteist, aga mõlema nimi oli Rodrigo. See näitus oligi selleteemaline, kuidas nende mälestuseks on tehtud graffiteid, tatoveeringuid jne.
Edasi läksime Hispaania kultuurikeskusesse. See on üks hoone, kus kõik saavad käia, on raamatuid-filme hispaania-keelseid, saab kuulata raadiprogramme ja mida kõike veel. Mõeldud põhiliselt hispaanlastele, et nad saaks käia seal oma aega rahulikult sisustamas. Meie istutasime end laste-nurka, mina vaatasin, et ohhoo- raamat „25 Euroopa populaarsemat jutustust“, avasin selle ning leidsingi ühe loo, mis on pärit Eestist! Seejärel loeti see kõva häälega kõigile ette:)
Pärast seda külastasime veel ühte fotonäitust, mis mulle tõsiselt meeldis. Pildid olid jäädvustatud ühes vaeses Uruguay külakeses. Must-valged, pisikeste põnnide ja kasside-koertega. Meeeeeldis!
Seejärel käisime kunstimuuseumis, kus olid väga väärtuslikud uruguay kunstnike teosed. Et ma sellisest kunstist midagi väga ei jaga, siis olnud ma just väga vaimustatud, aga tore oli ikka.
Siis anti meile 1.5 tundi veeta lõbustuspargis. Haah! Lahti oli täpselt kaks atraktsiooni. Montana rusa- ehk ameerika mäed, olid suletud. Avatud siis see autodega rammimise atraktsioon, no mulle on see alati suht meeldinud, käisin ühe korra ja igav oli:D Ning teine asi oli „rock and samba“- ehk siis üks suur taldrik, kõik istusid ringis, see väristas ja keerutas ning kõik muidugi cumbia rütmis! Noo, käisin küll 3 korda, aga igavlesin ikkagi- langevarjuga ikka päris võrrelda ei saa:)
Viimaseks läksime ühte shoppingusse, seal oli vedi vaba aega, siis kogunesime ja einetasime ning asusime koduteele. Ei jäänud meie Marianaga ka pealinna, sest ei saanud Terega kontakti, et tema juured ööbida. Aah, see sõit oli jube, radikas kuumas, ruumi polnud ja uni oli suur. Aga okei, õnneks olime lõpuks kodus, sai õpetajad ära tänatud, et ma kaasa sain ning tõesti, olin rahul selle päevaga!
Kallikalli,
Mari.
No hay comentarios.:
Publicar un comentario