Tervitusi toome palmisaarelt oujee… Tegelikult ei oska ma kunagi alustada ja ühestki palmisaarest on asi kaugel, sest siin SAJAB, jälle! Ma ei suuda uskuda, see on see meeletu selle-aasta-needus!
Votnii, aga tegelikult olen ma parasjagu bussis teel kodu poole. Paneks siis kirja ära, kuidas päälinna-päävad möödusid!
Reedel õnneks ei pidanud väljuma päris koidikul, vaid saime tervelt hommikuni magada. Jõudsime kohale, mu esimene üllatus oli see, et keset bussiterminali on ehitud jõulukuusk üles pandud! Kolmapäeva hilisööl seda veel polnud, reede hommikul juba küll;)) Ja üldse, nüüd meil siin alanud kogu jõulutrall, ma usun nagu teilgi! Kõikjal on kuused, karra-ja muude ehete putkad on avatud, bussid on kaunistatud, shoppingukeskuste „jõulumaadest“ rääkimata. Aga mis ma tähele olen pannud, et see ei ajagi mind nii marru praegu. Eestis käiksin ma ringi ja kiruksin omaette(ja teistele), et miks nad peavad keset sügist, novembris juba kuused-ehted üles panema, sest nii nõme on mingis lörtsis paterdades laulvaid jõulutaate kuulata. Siin aga on mul vist tunne nagu filmis, käid mööda tänavaid, endal riided iga päevaga jäävad napimaks(sajud jätame välja, ehkki soe on ikka) ja vaatad akendelt jõulukaunistusi, ehk siis minu jaoks soe ja jõulud, on vaid filmis:D. Ja muidugi mu mitte-jõulunördimusele võib kaasa aidata see, kuidas meile kõikvõimalikes kohtades räägiti, et jõulud on üks raskemaid aegu ja kõige erinevam, sest jõulukultuur on ju nii erinev ning pole omaoma pere, seega ma olin nii ettevalmistatud, et praegu tundub kõik lust ja lillepidu, teistsugune kogemus, teate küll!
Aga üleüldiselt olid meil väga lebokad päevad, Marianal oli vaid kaks korda proov, siis mina tiirutasin kesklinnas jalutada, neelasin poode(ja midagi ei leidnud) ning nautisin üksindust rahva keskel. Lõppkokkuvõttes tegime me aga palju oste, ma ostsin endale oma mate(kõrt ja termost veel pole::D), sain endale suure otsimise tagajärjel uued bikiinid(pärast nägin veel ilusaimaidki, kus on õiglus!?), ning igast muud vajalikku sai ka ostetud.
Kahel õhtul käisime kinos, esiteks siis MJ „This is it“’i nägin ära, no see kuju oli ikka kuningas, teist temasugust enam ei tule… Ning teisel päeval vaatasime „La Cruda Verdad’i, ehk ma ei tea kuidas ta eestikeelne tõlge on täpselt, aga „The ugly Truth“ igatahes, ning naersime terve filmi:D
Ükspäev käisime veel laadal, ehkki oli natuke liigselt saasta riidekaupa ja vähem käsitööd, siis mõnus oli ikka, tõi hansakad ja muu sellise meelde:)
Minu tahtsin minna ka Montevideo neisse rikkamatesse linnaosadesse, seega ükspäev sõitsime bussiga Carrascosse ja jalutasime seal ringi. Tuleb tunnistada, et ma tundsin end kohe hästi, olin mõnus-puhas, eramajad ja tänavad, puud ja mururibad, mm!
Ja te ei kujuta ette, kui palju siin kuldseid retriivereid ringi liigub! Ja ma ütlen, Duncsi igatsen kõige rohkem! Aga jaa, neid on siin iga nurga peal, ehkki kõik on suured karvased ja pügamata. Ning ma arvan, et esimest korda elus nägin ka seda, kuidas (nagu filmis), loomapoes on toake, kus müüakse kutsikaid, seega kõik, kes tahavad, käivad akna taga ja võivad sealt vaadata, kuidas kutsikad oma erinevates puurides-kastikestes koos õdede-vendade või juba üksinda-jäänult mängivad. Tuleb tunnistada, et jälle olid kuldse kutsikad, tuli tugitooli all magav Duncsu meelde!:)
Ja ega me muud suurt ei teinudki, magasime palju, sõime. Sellega seoses, sõime NII häid jäätiseid taas, kurja miks Eestisse seda itaalia köögi kultuuri pole tulnud- pastad ja jäätised! Eile õhtul oli Marianal esitlus bändikesega, käisin kuulamas kogu üritust, oli täitsa kobe, ehkki ma ju muusikast mingit matsu ei jaga!
Kusjuures haiguse suutsin ka endale jälle külge haarata kuskilt, niisiis nohutasin kogu selle aja, õnneks on nüüd juba parem.
Mis veel, ema-isa saatsid juba reedel sõnumi, et kohale jõudis kiri Helgi Sillalt, lähen kodus kohe lugema!:)
Aga nüüd ja, jään koduseks, teen sporti-täielikku vajadust tunnen juba, käin hispaania keeles, otsin sõbrad üles ja teen nendega midagi, ning siis juba nädala pärast on oodata Anu ja Karlat külla, siis teeme ühe SUPERLAHEDA olemise, külastame ümberkaudseid kohti jne.
Aa, ja sel pühapäeval on siis valimised uuesti ning varsti on Mariana sünnipäev ja siis jõulud ja aastavahetus ja siis perega La Paloma ja siis mõned nädalad, kus oleks vanemaid oodata-me oleme terve perega nii elevuses, päriselt ma nii tahaks, et te tulete ja siis teile oma elukest siin näidata ja riiki läbi sõita:)! Vot ja siis lähme YFUga juba reisile ja see suvi meil lõpeb!
Teie aga hoiduge seagripist ja lehtede lugemisest ning suurest kartusest ning vaadake suusatamist ning hakake seda harrastama niipea kui võimalik(ma kuulsin juba tegelikult, et me suur suusahull aina treenib ja treenib:))
Edu ja tervist,
Mari.
miércoles, noviembre 25
jueves, noviembre 19
Lühidalt!
Holahola! Olen kodus. Ja seda tervelt veidi rohkemaks kui 24ks tunniks! Et siis edasi Montevideosse põrutada:) Seega ma teen La Paloma reisi kokkuvõtte ära! Oli lahe, oli küll:D
Reedel siis läksime, Montevideo bussijaamas kõigiga kokkusaamine oli superlahe, umbes selline tunne, nagu on hommikul enne Kiltsi laagreid alati;) Ühel hetkel läksime bussile, jõudsime La Palomasse. Ööbimiskoht oli ühes kämpingumajas, olime üheteistkümneses toas kolmeteistkümnekesi, enamus saksa tüdrukud. Seega ruumi palju polnud, pidi kellestki kogu aeg üle hüppama ning sakslased tegid seal toas oma kogunemisi ka, ehk siis see polnud just jubelahe kohati, aga leidsime muid paremaid tegevusi! Mis mind enim häiris oli see, et maru palju oli ingliskeelset suhtlemist. Nagu ikka, sakslased omavahel saksa keeles ja siis ülejäänud inglise keeles, ehkki vabatahtlikud rääkisid ju hispaaniat. Mul alguses tuli automaatselt hispaania, ka siis kui kuulsin inglist, lõpuks sain juba inglise keeles ka hakkama.:D
Aga esimesel õhtupoolikul läksime juba randa, oli küll tuulina ja pilvine(tuuline on kogu aeg), aga mõnus ikka. Ujusime, nautisime! Üldse, need lained, issand kui kaif! Teistel päevadel saime ikka mõnusaid laineid, hüppasime, püüdsime laineid, hoidsime ujumiriietest kõvasti kinni, sest vastasel juhul oleks lihtsalt ilma neist kõik jäänud:D Vesi oli randa krabisid ja merekarpe toonud. Seda kõik oli karpidest sinine ja sinna hulka hunnikutes valgeid kuivanud krabikesi, oli ka randu, kus leidus meeletutes kogustes värvilisi merekarpe, ja tõesti mustast kuldseteni välja!
Esimesel päeval tulime koju tagasi, sõime, järgmine päev ka vabalt, lõdvalt. Käisime rannas, mängisime võrku ja muid pallimänge, ujusime ja võtsime pilvi. Lobisesime, rääkisime juhtunust ja tegime huumorit, süüa saime maru hästi! Ja palju…
Samuti oli kaasas üks vabatahtlik, kes tuleb juunis Tallinna Ülikooli õppima, seega meil Anuga oli kihvt, suhtlesime temaga, olime vaimustuses, daa:D
Nii, aga pühapäeval läksime väljasõidule. Ärkasime varakult, sõime, istusime bussi-kusjuures üksteise sülle ja maha, sest kohti lihtsalt tuli puudu. Külastasime Santa Teresa kindlust, ühte botaanikaaia moodi paika, lõunatasime ühes kämpingus ja siis läksime külla nimega Punta del Diablo. Üks pisike külake, ilusa rannaga, praegusel ajal mõnus ja rahulik, peesitasime rannas ja olime igatpidi mõnusad:) Jõudsime õhtul väsinutena tagasi ja õhtud läksid nagu ikka, süüa oodates, lobisedes, süües, lobisedes jne.
Esmaspäeval tuli taas vara ärgata. Esmalt jalutasime La Pedrera linnakeses. Mõnus- kõnnid kõnnid, siis tuleb ookean vastu, ise seisad kõrgemal kaljunukil, valged majad ja taamalt paistvad rannad! Mmmmmm.
Edasi Cabo Polonio külakesse. See asub mere ääres, kuid sisemaale pääseb vaid üle liivadüünide. Seega sõitsime sinna sellistes veokites. Ning küla on kuulus selle poolest, et seal puuduv vesi ja elekter. Ning KUI kena rand! Pool päeva vedelesimegi seal rannal ja siis käisime jalutamas külas. Mulle tõesti meeldis, kuidagi veider tunne tuli, et ikka on selliseid kohti maailmas. Majad olid väga kaootiliselt paigutatud, tänavad puudusid, kõik oli vaid liiv ja natuke murukest ka, uudistasime merihüljeste elu, kuidas nad seal kivide peal peesitasid ning läksime ronisime ühe düüni otsa, tegime seal traditsioonilist üheskoos allahüppamist ja kõiksugu erinevaid pilte. Tuleb tunnistada, et ühel või kahel ütles kaamera üles ka, ma õnneks suutsin end sellest needusest eemale hoida. Läksime tagasi, sõitsime veokitega bussini ning sellega siis kodu poole. Oli palju päikesest põlenuid, minu pidev faktor 30 päästis mu kõigest peale punaste kõrvade, mille ma tõesti unustasin:D
Teisipäev oli viimane täispäev, hommikupoole olime rannas, kuid et ilm oli taas kiskunud pilviseks ning lõpuks hakkas sadama, mingit päevitamist ei toimunud ja läksime hostelisse tagasi, oli parasjagu vaba aega ning pärastlõunal käisime kohalikud tuletornis, oli veel vaba aega. Tegime Anuga shoppingutiiru, kuni hakkas päris sadama ja naasesime hostelisse.
Samuti olevat La Paloma viimase päeva traditsioon, et see on naiste päev, ehk siis mehed-poisid pidid süüa tegema. Saime grillkana, ja muud head paremat, maasikaid magustoiduks:) Ning huumorikaim osa algas siis, sest tuli Miss La Paloma võistlus, kuid võistlejateks siis posid, kes end naisteks riietusid, õigemini keda tüdrukud naisteks riietasid ja meikisid ja ehtisid. Oli moeshow, fotokaamerad sähvisid ja poisid üritasid kõigega üksteist üle trumbata. Leidsime võitja ning alustasime tantsuga. Nii siis läkski tants ja muusika kuni mingi kellani kui otsustasime randa minna, läksime kõik. Istusime seal, läks valgeks, läks maru ruttu ja naasesime hostelisse. Seal mindi nõnna pikkamisi magama, kes läks, kes mitte. Mina magasin ka oma natukesed tunnid.
Kolmapäev läks siis söömise-koristamise-söömise ja bussisõidu tähe all. Sai kõikidega hüvasti jäetud ja järgmist korda ootama jäädud:). Montevideos pidime bussi ootama, läksime ja istusime siis ühte baari ja hakkasime seltskonnaga jalkat vaatama. Nimelt siis teine Uurguay- Costa Rica mäng, ning joujeeeee, ME PÄÄSESIME LÕUNA-AAFRIKASSE MMile!!
Seega nii lõppes ilus La Paloma reis, koju jõudsime öösel, täna sain pikalt magada, aga ikka olen superväsinud, ning hommikul 5 paiku hakkame montevideosse taas sõitma, elagu suvi!
Kallikalli,
Mari.
Reedel siis läksime, Montevideo bussijaamas kõigiga kokkusaamine oli superlahe, umbes selline tunne, nagu on hommikul enne Kiltsi laagreid alati;) Ühel hetkel läksime bussile, jõudsime La Palomasse. Ööbimiskoht oli ühes kämpingumajas, olime üheteistkümneses toas kolmeteistkümnekesi, enamus saksa tüdrukud. Seega ruumi palju polnud, pidi kellestki kogu aeg üle hüppama ning sakslased tegid seal toas oma kogunemisi ka, ehk siis see polnud just jubelahe kohati, aga leidsime muid paremaid tegevusi! Mis mind enim häiris oli see, et maru palju oli ingliskeelset suhtlemist. Nagu ikka, sakslased omavahel saksa keeles ja siis ülejäänud inglise keeles, ehkki vabatahtlikud rääkisid ju hispaaniat. Mul alguses tuli automaatselt hispaania, ka siis kui kuulsin inglist, lõpuks sain juba inglise keeles ka hakkama.:D
Aga esimesel õhtupoolikul läksime juba randa, oli küll tuulina ja pilvine(tuuline on kogu aeg), aga mõnus ikka. Ujusime, nautisime! Üldse, need lained, issand kui kaif! Teistel päevadel saime ikka mõnusaid laineid, hüppasime, püüdsime laineid, hoidsime ujumiriietest kõvasti kinni, sest vastasel juhul oleks lihtsalt ilma neist kõik jäänud:D Vesi oli randa krabisid ja merekarpe toonud. Seda kõik oli karpidest sinine ja sinna hulka hunnikutes valgeid kuivanud krabikesi, oli ka randu, kus leidus meeletutes kogustes värvilisi merekarpe, ja tõesti mustast kuldseteni välja!
Esimesel päeval tulime koju tagasi, sõime, järgmine päev ka vabalt, lõdvalt. Käisime rannas, mängisime võrku ja muid pallimänge, ujusime ja võtsime pilvi. Lobisesime, rääkisime juhtunust ja tegime huumorit, süüa saime maru hästi! Ja palju…
Samuti oli kaasas üks vabatahtlik, kes tuleb juunis Tallinna Ülikooli õppima, seega meil Anuga oli kihvt, suhtlesime temaga, olime vaimustuses, daa:D
Nii, aga pühapäeval läksime väljasõidule. Ärkasime varakult, sõime, istusime bussi-kusjuures üksteise sülle ja maha, sest kohti lihtsalt tuli puudu. Külastasime Santa Teresa kindlust, ühte botaanikaaia moodi paika, lõunatasime ühes kämpingus ja siis läksime külla nimega Punta del Diablo. Üks pisike külake, ilusa rannaga, praegusel ajal mõnus ja rahulik, peesitasime rannas ja olime igatpidi mõnusad:) Jõudsime õhtul väsinutena tagasi ja õhtud läksid nagu ikka, süüa oodates, lobisedes, süües, lobisedes jne.
Esmaspäeval tuli taas vara ärgata. Esmalt jalutasime La Pedrera linnakeses. Mõnus- kõnnid kõnnid, siis tuleb ookean vastu, ise seisad kõrgemal kaljunukil, valged majad ja taamalt paistvad rannad! Mmmmmm.
Edasi Cabo Polonio külakesse. See asub mere ääres, kuid sisemaale pääseb vaid üle liivadüünide. Seega sõitsime sinna sellistes veokites. Ning küla on kuulus selle poolest, et seal puuduv vesi ja elekter. Ning KUI kena rand! Pool päeva vedelesimegi seal rannal ja siis käisime jalutamas külas. Mulle tõesti meeldis, kuidagi veider tunne tuli, et ikka on selliseid kohti maailmas. Majad olid väga kaootiliselt paigutatud, tänavad puudusid, kõik oli vaid liiv ja natuke murukest ka, uudistasime merihüljeste elu, kuidas nad seal kivide peal peesitasid ning läksime ronisime ühe düüni otsa, tegime seal traditsioonilist üheskoos allahüppamist ja kõiksugu erinevaid pilte. Tuleb tunnistada, et ühel või kahel ütles kaamera üles ka, ma õnneks suutsin end sellest needusest eemale hoida. Läksime tagasi, sõitsime veokitega bussini ning sellega siis kodu poole. Oli palju päikesest põlenuid, minu pidev faktor 30 päästis mu kõigest peale punaste kõrvade, mille ma tõesti unustasin:D
Teisipäev oli viimane täispäev, hommikupoole olime rannas, kuid et ilm oli taas kiskunud pilviseks ning lõpuks hakkas sadama, mingit päevitamist ei toimunud ja läksime hostelisse tagasi, oli parasjagu vaba aega ning pärastlõunal käisime kohalikud tuletornis, oli veel vaba aega. Tegime Anuga shoppingutiiru, kuni hakkas päris sadama ja naasesime hostelisse.
Samuti olevat La Paloma viimase päeva traditsioon, et see on naiste päev, ehk siis mehed-poisid pidid süüa tegema. Saime grillkana, ja muud head paremat, maasikaid magustoiduks:) Ning huumorikaim osa algas siis, sest tuli Miss La Paloma võistlus, kuid võistlejateks siis posid, kes end naisteks riietusid, õigemini keda tüdrukud naisteks riietasid ja meikisid ja ehtisid. Oli moeshow, fotokaamerad sähvisid ja poisid üritasid kõigega üksteist üle trumbata. Leidsime võitja ning alustasime tantsuga. Nii siis läkski tants ja muusika kuni mingi kellani kui otsustasime randa minna, läksime kõik. Istusime seal, läks valgeks, läks maru ruttu ja naasesime hostelisse. Seal mindi nõnna pikkamisi magama, kes läks, kes mitte. Mina magasin ka oma natukesed tunnid.
Kolmapäev läks siis söömise-koristamise-söömise ja bussisõidu tähe all. Sai kõikidega hüvasti jäetud ja järgmist korda ootama jäädud:). Montevideos pidime bussi ootama, läksime ja istusime siis ühte baari ja hakkasime seltskonnaga jalkat vaatama. Nimelt siis teine Uurguay- Costa Rica mäng, ning joujeeeee, ME PÄÄSESIME LÕUNA-AAFRIKASSE MMile!!
Seega nii lõppes ilus La Paloma reis, koju jõudsime öösel, täna sain pikalt magada, aga ikka olen superväsinud, ning hommikul 5 paiku hakkame montevideosse taas sõitma, elagu suvi!
Kallikalli,
Mari.
jueves, noviembre 12
Kodupäevad jälle läbi.
Päriselt-päriselt, aeg jookseb eest ära ja mina ei ulatu ratsmetest ka kinni haarata, et seda natukenegi pidurdada!
Said läbi need kodused päevad, homme varahommikul(4.35) läheb juba buss Montevideosse, et siis seal kõigi vahetusõpilastega kokku saada JAAAA La Palomasse minna, aah, kuidas ma aga seda ootan, nagu päriseelt! Ehkki tegelikult on natuke kurvavõitu ka, jälle tuleb pere juurest ära minna... Aga see-eest kui ma järgmise kolmapäeva öösel tagasi jõuan, neljapäeva kodus olen ja teile blogi kirjutan, loomulikult, siis reedel lähme juba taas Montevideosse perega ja kes teab kui kauaks ma jään...
Aga mis meil siin toimunud on, teisipäeval käisime Colonias, ma endiselt armastan seda linna. Seekord sisenesime teisest küljest ja käisime ühes "spa and golf" hotellis, milles meil muidugi tuli plaan, et kui aasta lõpus raha üle jääb, siis lubame endale ühe väikse spa... See oli ilus, tõesti oli, ja mis minu jaoks veel tähtsam, hubane ja mõnus! Kasutatud oli palju puit- ja kivimaterjali, aah, nii mõnus!
Ja ühesõnaga jõuda tahtsin selleni, et see linnaosa, mida pidi me sisenesime, oli ka nii mõnus! Ei olnud tänavad justkui nurklauaga tõmmatud, oli rohelust ja parke, ringteid ja mida kõike veel, mis ühe linna ilusaks muudab! Ja loomulikult oli ka vanalinna ilu endine:)) Jalutasime, istusime kohvikus ja jõime ananassimahla ning nautisime nautisime... Sattusime mingile filmimisele. Kukkusime kaamerameestega rääkima, ütlesid, et film tuleb Coloniat tutvustav, aga et näitleja on "Colonia Sean Connery"- nägi täpselt Sean välja ka;) Lobisesime me vahetusaastast jne, muhe!
Kolmapäevane päev oli mul selline ringi tuiskamine- hispaania keel, otsisin endale päevitusriideid, jalanõusid( ostsin viimasest poest, lootusetuses ja ainult selle pärst, et on vaja 80 krooni eest...), käisime raamatukogus, ostsime bussipileteid, õhtul käisin isaga jooksmas, mõnus oli!
Täna hommikul emaga aeroobikas, siis lugesin, tegutsesin, nüüd teen netis kõik ära, mis vaja, hiljem hispaania keel, kohvri pakkimine, saan klassiõega kokku korra, pean veel poodidest nalle ja viimaseid vajalikke oste tegema, ning salsaaaa!:)) Ma loodan, et ühe õunakoogi jõuab ka tehtud... igatahes palju on teha!
Kuid ei ole miskit, homme algab lõbu!
Vot, aga tervitused teile sinna lumesse,
Mari.
Said läbi need kodused päevad, homme varahommikul(4.35) läheb juba buss Montevideosse, et siis seal kõigi vahetusõpilastega kokku saada JAAAA La Palomasse minna, aah, kuidas ma aga seda ootan, nagu päriseelt! Ehkki tegelikult on natuke kurvavõitu ka, jälle tuleb pere juurest ära minna... Aga see-eest kui ma järgmise kolmapäeva öösel tagasi jõuan, neljapäeva kodus olen ja teile blogi kirjutan, loomulikult, siis reedel lähme juba taas Montevideosse perega ja kes teab kui kauaks ma jään...
Aga mis meil siin toimunud on, teisipäeval käisime Colonias, ma endiselt armastan seda linna. Seekord sisenesime teisest küljest ja käisime ühes "spa and golf" hotellis, milles meil muidugi tuli plaan, et kui aasta lõpus raha üle jääb, siis lubame endale ühe väikse spa... See oli ilus, tõesti oli, ja mis minu jaoks veel tähtsam, hubane ja mõnus! Kasutatud oli palju puit- ja kivimaterjali, aah, nii mõnus!
Ja ühesõnaga jõuda tahtsin selleni, et see linnaosa, mida pidi me sisenesime, oli ka nii mõnus! Ei olnud tänavad justkui nurklauaga tõmmatud, oli rohelust ja parke, ringteid ja mida kõike veel, mis ühe linna ilusaks muudab! Ja loomulikult oli ka vanalinna ilu endine:)) Jalutasime, istusime kohvikus ja jõime ananassimahla ning nautisime nautisime... Sattusime mingile filmimisele. Kukkusime kaamerameestega rääkima, ütlesid, et film tuleb Coloniat tutvustav, aga et näitleja on "Colonia Sean Connery"- nägi täpselt Sean välja ka;) Lobisesime me vahetusaastast jne, muhe!
Kolmapäevane päev oli mul selline ringi tuiskamine- hispaania keel, otsisin endale päevitusriideid, jalanõusid( ostsin viimasest poest, lootusetuses ja ainult selle pärst, et on vaja 80 krooni eest...), käisime raamatukogus, ostsime bussipileteid, õhtul käisin isaga jooksmas, mõnus oli!
Täna hommikul emaga aeroobikas, siis lugesin, tegutsesin, nüüd teen netis kõik ära, mis vaja, hiljem hispaania keel, kohvri pakkimine, saan klassiõega kokku korra, pean veel poodidest nalle ja viimaseid vajalikke oste tegema, ning salsaaaa!:)) Ma loodan, et ühe õunakoogi jõuab ka tehtud... igatahes palju on teha!
Kuid ei ole miskit, homme algab lõbu!
Vot, aga tervitused teile sinna lumesse,
Mari.
martes, noviembre 10
Pilte!
Uruguay-Brasiilia piiril!
Istume ja naudime, tähelepanu sillale!
Ning nüüd sama koht, kuid silda pole, üleujutus!
Käisime kullakaevanduses, tegime pilti;)
Nende koduaed, lambakeseed!;)
Rivera reis, osa 2!
Nii, jätkan nüüd sealt, kuhu pooleli jäin… Kolmapäevast olime siis parasjagu väsinud-tüdinud-läbi vettinud, tudusime öösel koos katusele peksva vihmaga. Arvasime, et ehk lähme küll neljapäeval kooli, mina ka, sest ma mõtlesin, et oleks kihvt vaadata, kuidas ka teises riigi otsas kool toimib, aga et vihma sadas, siis ei läinud meist keegi… Pärast saime teada, et kooli polnud ka, sest elektrit polnud ja pealegi ei saanud õpetajad kohale, sest Corralest ümbritses vesivesivesi. Seega me läksime ja uudistasime, mis teema on… Läksime selle silla koha juurde. Ja mida me nägime, nagu tõesti, meeletu! Silda konkreetselt polnud näha, polnud! Parajaks huviobjektiks oli see kõigile, 6 aastat pole nõnna olnud. Joodi matet, arutleti teemat sõprade-naabritega ja tehti pilte, mina loomulikult ka. Aga tõesti, midagi sellist pole ma varem näinud, liiklusmärkidel vaid need tahvli osad paista, puudel ladvad ja tõesti, sillast ei jälgegi!!! Vett oli 7.7 m umbes kõige veerikkamal hetkel, meeletu!
Aga sel päeval oli meil minasesse minek- kulla-(ja hõbeda-)kaevandus. Ühe nende tuttava tüdruku isa töötab seal, tema kaudu saimegi. Astusime bussile, mis viis kõik töötajad kaevandusse, tegime seal situatsioonikoomikat, astusime mehi täis bussi:D Juba sõidul nägime, kuidas vesi on ka kaevanduse üle ujutanud, kõik on vett täis. Pärast räägiti, et kui neil juba turvasüsteem on hea ja kõik muu vajalik ka, siis probleemiks ongi vesi, sest pole piisavaid pumpasid, et vett välja pumbata maaalustest tunnelitest. Vot aga igatahes jõudsime kohale, see sõbra isa võttis meid vastu, andis kõigile helkur-vestid, kiivrid, andsime oma andmed, läbisime turvakontrolli väravad, istusime maasturisse ja tegime ringsõidu. Räägiti-seletati meile umbes kuidas asi toimib, kuulsime ühte pisikest plahvatust ka- kivi lõhestamist. Ühesõnaga tegelikult oli huvitav, peaks aga jälle juurde uurima asja… Aga igatahes leiavad-uurivad-vormivad oma saadused valmis ning kõik saadetakse ikka Šveitsi, see oli minu meelest asja juures kõige muhedam. Nõnda me seal lõpetasime, tegime veel pilte ja naasesime Corralesesse.
Seal me passisime ja passisime, aga ei tulnud ühtegi mõtet, mida teha. Käisime ja ostsime torta fritat, kohalik pagaritoode, mida ma siiani polnud jõudnud proovida. Mingil hetkel jõudiski kätte mate dulce hetk, jõime seda ja nii see õhtu läks, see õhtu, mis pidi olema mu viimane õhtu Minas de Corraleses.
Kuid juhtus ikka nii, et vihma sadas juurde, kõik ümbritsevad teed olid vee poolt blokeeritud ja busse ei väljunud reedel. Haha, kui humoorikas, olin esimest korda elus veevangis! Reede möödus ka meeletu kiirusega. Käisime jalutamas natuke, hakkas loomulikult sadama, saime märjaks… Aga siiski ma ei teinud esimesel päeval pilte, sest taevas oli kergelt pilvine, selline õrn valge pilvekiht oli, tahtsin sinisinisust, kuid sain vihma kõigil teistel päevil, seega näh, iluilusaid pilte mul polegi oma reisikesest. On üleujutuse ja igavuse peletamise pildid:D
Aga mis me reedel tegime, vaatasime „A Walk to Remember“’it Anu ja Karla kahe sõpaga. Mina lugesin Anult saadud „ Tõde ja Õigust“, issaaaand kui hea on lugeda seda, eesti keeles, oma rahva raamatut, FANTAST!:)) Reede õhtul läksime centrosse, istusime seal mingi ajani, siis käisime veel klubis nende isale õnne soovimas, sest tal oli sünnipäev saabunud-laupäeval ning läksime magama, et järgmisel hommikul päris zombied poleks…
See lootus läks aga paraku üsna luhta, ilm oli endiselt vihmane, istusime autosse(jess, saime autoga:)) ja sõitsime Riverasse. Seal olime kokku leppinud ühe hollandlannaga, et saame oma asjad tema juurde jätte, Anu ja Karla jäid sinna ööseks ka. Tuli tema ema meile järgi, viis meid nende elamisse. KHMM. Maja oli natuke Riverast väljas, mõnusa koha peal, ilus korralik suur maja, maja taga bassein, millest näha kogu Rivera, õhtul tuledevalgel, kujutage vaid ette seda ilu;) Pere on tal ka hästi tore, seega ilmselgelt on veel inimesi, kellel vedanud on, ehkki mul on ikka parem!
Nii me siis jutustasime natuke seal omavahel, siis saime lõunasööki- liha riisi ja hautatud juurviljadega, heaaa oli, magustoiduks veel riisiputru, magusat, natuke dulce de lechet peale, apppi kui hea! Siis sõitsime linna, saime seal veel ühe vahetusõpilasega kokku, USAst. Nad räägivad omavahel enamasti inglise keeles, seega meil oli ka see päev üsna selline inglise-hispaania segu, ehkki mina vist rääkisin küll kogu aeg hispaaniat, sest lihtsalt see tuleb automaatsemalt, olgugi, et mult küsitakse inglise keeles…
Nii me siis kõndisime Riveras, peatänaval. Seal on meeletult free shop’e, üldse kõiksugune poode, rahvast on palju, liiklust on palju. Aga Rivera on see linn, mis asjub Brsiilia piiri peal, seega ühel hetkel läheb linn üle Santana Livramentoks, ehk ühel hetkel sa lihtsalt oled Brasiilias:) Ja mis me siis tegime, läksime Brasiilia poolele šoppama, enne seda ostsime veel värskeid mahlu, AAH, te võite ette kujutada, KUI hea oli see mangomahl, mis ma kõigepealt jõin ning pärastine ananassikas, Anu banaanikas jnejne. Ning ühe suure topsitäie saime 9 krooniga, mis te sellest arvate, jääkski sinna, onju!?
Aga et minul oli jalanõudega natuke kitsas, sest need walkingud tõesti ei taha enam erti vastu pidada ning oma plätud lõhkusin ka ära, siis ostsin endale Brasiiliast uued jalanõud. Mul on nüüd Brasiilia ketsid;)
Käisime veel kohvikus kohvi joomas, istusime Uru-Bra piiril, tegime pilte, ma ostsn suveniirikesi endale ja hostõekesele, lobisesime. Tuli veel üks saksa tüdruk ka, on keele küll suurepäraselt suhu saanud, enne oli ka aasta õppinud. Aga mis ma veel teada sain, neil toimuvad seal ikka tunnid, harjutuste ja harjutustega, vot seda tahaks küll ka! Õnneks oli tore näha, kuidas mõned neist olid kaalus juurde võtnud(õelus:D), kuidas sellel ameeriklasel oli tõsine ameerika aktsent, see oli nii mõnusalt koomiline, ja ma ei taha üldse õel olla:D
Vot aga siis läksime uuesti selle hollandlanna koju, seal jõime veel kohvi ja vaatasime filmi, seekord siis „Hangover“’it. Pärast jäi veel natuke aega, kuidagi avati klaver ja hakati mängime-laulma. Esiteks olin ma lummatud, kuidas Sharine(hol) mängib, siis Karla, ning lisaks sellele veel Sharine hääl… Kuid! Siis alustati looga „Hallelujah“, kõik 10.augusti üritusest osavõtjad võivad aimata, millise tundega ma seda kuulasin, päriselt, no on ilus lugu ja see hääl! Ma tegin video, panen netti üles ka, oh, kallid sõbrad:)
Vot aga siis sõime veel pizzat-jaa, ma sõin sel nädalal nii palju ning mul tuli aeg bussile minna. Anu ja Karla tulid saatma, oh, vahetasime viimased sõnakesed, ühed meeletult soojad KALLID ja ma läksin, läksin ja jäin neid Carmelosse ootama…
Aeg lendab, lendab, lendab! Sain ilusti Montevideosse, seal teisele bussile ja hommikul kella 9ks olin Carmelos, oh juba bussis oli hea kodu tunne, siis sain bussilt maha ja jalutasin kohvriga koduni, PÄIKE PAISTIS, ema-isa-Fatto olid uksel vastas ja mul tulid pisarad silma, nagu päriselt:) Ma käisin nädal aega ära, jõudsin koju ja pisardasin! Selle reisiga hakkasin ma üha enam hindama oma õnne, kuidas mul on pere ja koduga vedanud, mõtiskletud-arutletud sai bussis piisavalt, nüüd saan edasi nautida koduu!
Sain kohvi, ja see kohe maitses teisiti, piim, puhtus ja maitsev! Ema oli porgandikeeksi ka teinud, oh seda õnnistust:) Avasin kohvri, kõik asjad pessu, Marianaga tegime ka tšauuu ja kallikalli- ta ju oli paar tunnikest tagasi alles sünnipäevalt jõudnud, tudus.
Olin kodus tagasi, oi kui hea!
Aga isa-emaga läksime mingisugusele üritusele, mis siin lähedal maakohas asub, midagi religioosset, aga meie nautisime ilusat ilma ja ostsime siis asadot, mis on ka selle fiesta osa. Mulle meeldis, see oli keset loodust, seal olid mingi vana kloostri varemed, rahulik ja mõnus, ilm oli ka nii ilus, ammu polnud sellist näinud!
Tulime koju tagasi, lõunatasime ja läksime magama Marianaga tagasi. Ma arvasin, et õhtul peaks ikka ärkama, ehkki ikka veel oli kogu kehas uni, uurisin viimase nädala uudised üle, tulid vanemad balneariost, õhtustasime ja ööunele!
Esmaspäeval Mariana koolis, mina olin kodus, lugesin oma „Tõde ja Õigust“, seadsin pilte korda ja tegin muud vajalikku, käisin viinamarju pildistamas, rattatiirul ja saabus taas õhtu.
Õnneks täna on nüüd väsimus läinud lõpuks, sain kõik vajalikud tegemised-kohustused ka tehtud… Lähme Luisa ja Leoniga Coloniasse, Luisa eile kutsus, et nad lähevad ta isaga. Eks ma siis kirjutan jälle millalgi, kuidas mul seal läks, mis me tegime…
Ning siis ongi jäänud veel kolmapäev ja neljapäev, reedel lähme juba varakult varakult ära, YFU laager La Palomas ning lubab 30 kraadi, ooooooooooooootaaan!:))
Ohh kui tore kõik on:D
Tervitused teile sinna,
Mina siit:)
Aga sel päeval oli meil minasesse minek- kulla-(ja hõbeda-)kaevandus. Ühe nende tuttava tüdruku isa töötab seal, tema kaudu saimegi. Astusime bussile, mis viis kõik töötajad kaevandusse, tegime seal situatsioonikoomikat, astusime mehi täis bussi:D Juba sõidul nägime, kuidas vesi on ka kaevanduse üle ujutanud, kõik on vett täis. Pärast räägiti, et kui neil juba turvasüsteem on hea ja kõik muu vajalik ka, siis probleemiks ongi vesi, sest pole piisavaid pumpasid, et vett välja pumbata maaalustest tunnelitest. Vot aga igatahes jõudsime kohale, see sõbra isa võttis meid vastu, andis kõigile helkur-vestid, kiivrid, andsime oma andmed, läbisime turvakontrolli väravad, istusime maasturisse ja tegime ringsõidu. Räägiti-seletati meile umbes kuidas asi toimib, kuulsime ühte pisikest plahvatust ka- kivi lõhestamist. Ühesõnaga tegelikult oli huvitav, peaks aga jälle juurde uurima asja… Aga igatahes leiavad-uurivad-vormivad oma saadused valmis ning kõik saadetakse ikka Šveitsi, see oli minu meelest asja juures kõige muhedam. Nõnda me seal lõpetasime, tegime veel pilte ja naasesime Corralesesse.
Seal me passisime ja passisime, aga ei tulnud ühtegi mõtet, mida teha. Käisime ja ostsime torta fritat, kohalik pagaritoode, mida ma siiani polnud jõudnud proovida. Mingil hetkel jõudiski kätte mate dulce hetk, jõime seda ja nii see õhtu läks, see õhtu, mis pidi olema mu viimane õhtu Minas de Corraleses.
Kuid juhtus ikka nii, et vihma sadas juurde, kõik ümbritsevad teed olid vee poolt blokeeritud ja busse ei väljunud reedel. Haha, kui humoorikas, olin esimest korda elus veevangis! Reede möödus ka meeletu kiirusega. Käisime jalutamas natuke, hakkas loomulikult sadama, saime märjaks… Aga siiski ma ei teinud esimesel päeval pilte, sest taevas oli kergelt pilvine, selline õrn valge pilvekiht oli, tahtsin sinisinisust, kuid sain vihma kõigil teistel päevil, seega näh, iluilusaid pilte mul polegi oma reisikesest. On üleujutuse ja igavuse peletamise pildid:D
Aga mis me reedel tegime, vaatasime „A Walk to Remember“’it Anu ja Karla kahe sõpaga. Mina lugesin Anult saadud „ Tõde ja Õigust“, issaaaand kui hea on lugeda seda, eesti keeles, oma rahva raamatut, FANTAST!:)) Reede õhtul läksime centrosse, istusime seal mingi ajani, siis käisime veel klubis nende isale õnne soovimas, sest tal oli sünnipäev saabunud-laupäeval ning läksime magama, et järgmisel hommikul päris zombied poleks…
See lootus läks aga paraku üsna luhta, ilm oli endiselt vihmane, istusime autosse(jess, saime autoga:)) ja sõitsime Riverasse. Seal olime kokku leppinud ühe hollandlannaga, et saame oma asjad tema juurde jätte, Anu ja Karla jäid sinna ööseks ka. Tuli tema ema meile järgi, viis meid nende elamisse. KHMM. Maja oli natuke Riverast väljas, mõnusa koha peal, ilus korralik suur maja, maja taga bassein, millest näha kogu Rivera, õhtul tuledevalgel, kujutage vaid ette seda ilu;) Pere on tal ka hästi tore, seega ilmselgelt on veel inimesi, kellel vedanud on, ehkki mul on ikka parem!
Nii me siis jutustasime natuke seal omavahel, siis saime lõunasööki- liha riisi ja hautatud juurviljadega, heaaa oli, magustoiduks veel riisiputru, magusat, natuke dulce de lechet peale, apppi kui hea! Siis sõitsime linna, saime seal veel ühe vahetusõpilasega kokku, USAst. Nad räägivad omavahel enamasti inglise keeles, seega meil oli ka see päev üsna selline inglise-hispaania segu, ehkki mina vist rääkisin küll kogu aeg hispaaniat, sest lihtsalt see tuleb automaatsemalt, olgugi, et mult küsitakse inglise keeles…
Nii me siis kõndisime Riveras, peatänaval. Seal on meeletult free shop’e, üldse kõiksugune poode, rahvast on palju, liiklust on palju. Aga Rivera on see linn, mis asjub Brsiilia piiri peal, seega ühel hetkel läheb linn üle Santana Livramentoks, ehk ühel hetkel sa lihtsalt oled Brasiilias:) Ja mis me siis tegime, läksime Brasiilia poolele šoppama, enne seda ostsime veel värskeid mahlu, AAH, te võite ette kujutada, KUI hea oli see mangomahl, mis ma kõigepealt jõin ning pärastine ananassikas, Anu banaanikas jnejne. Ning ühe suure topsitäie saime 9 krooniga, mis te sellest arvate, jääkski sinna, onju!?
Aga et minul oli jalanõudega natuke kitsas, sest need walkingud tõesti ei taha enam erti vastu pidada ning oma plätud lõhkusin ka ära, siis ostsin endale Brasiiliast uued jalanõud. Mul on nüüd Brasiilia ketsid;)
Käisime veel kohvikus kohvi joomas, istusime Uru-Bra piiril, tegime pilte, ma ostsn suveniirikesi endale ja hostõekesele, lobisesime. Tuli veel üks saksa tüdruk ka, on keele küll suurepäraselt suhu saanud, enne oli ka aasta õppinud. Aga mis ma veel teada sain, neil toimuvad seal ikka tunnid, harjutuste ja harjutustega, vot seda tahaks küll ka! Õnneks oli tore näha, kuidas mõned neist olid kaalus juurde võtnud(õelus:D), kuidas sellel ameeriklasel oli tõsine ameerika aktsent, see oli nii mõnusalt koomiline, ja ma ei taha üldse õel olla:D
Vot aga siis läksime uuesti selle hollandlanna koju, seal jõime veel kohvi ja vaatasime filmi, seekord siis „Hangover“’it. Pärast jäi veel natuke aega, kuidagi avati klaver ja hakati mängime-laulma. Esiteks olin ma lummatud, kuidas Sharine(hol) mängib, siis Karla, ning lisaks sellele veel Sharine hääl… Kuid! Siis alustati looga „Hallelujah“, kõik 10.augusti üritusest osavõtjad võivad aimata, millise tundega ma seda kuulasin, päriselt, no on ilus lugu ja see hääl! Ma tegin video, panen netti üles ka, oh, kallid sõbrad:)
Vot aga siis sõime veel pizzat-jaa, ma sõin sel nädalal nii palju ning mul tuli aeg bussile minna. Anu ja Karla tulid saatma, oh, vahetasime viimased sõnakesed, ühed meeletult soojad KALLID ja ma läksin, läksin ja jäin neid Carmelosse ootama…
Aeg lendab, lendab, lendab! Sain ilusti Montevideosse, seal teisele bussile ja hommikul kella 9ks olin Carmelos, oh juba bussis oli hea kodu tunne, siis sain bussilt maha ja jalutasin kohvriga koduni, PÄIKE PAISTIS, ema-isa-Fatto olid uksel vastas ja mul tulid pisarad silma, nagu päriselt:) Ma käisin nädal aega ära, jõudsin koju ja pisardasin! Selle reisiga hakkasin ma üha enam hindama oma õnne, kuidas mul on pere ja koduga vedanud, mõtiskletud-arutletud sai bussis piisavalt, nüüd saan edasi nautida koduu!
Sain kohvi, ja see kohe maitses teisiti, piim, puhtus ja maitsev! Ema oli porgandikeeksi ka teinud, oh seda õnnistust:) Avasin kohvri, kõik asjad pessu, Marianaga tegime ka tšauuu ja kallikalli- ta ju oli paar tunnikest tagasi alles sünnipäevalt jõudnud, tudus.
Olin kodus tagasi, oi kui hea!
Aga isa-emaga läksime mingisugusele üritusele, mis siin lähedal maakohas asub, midagi religioosset, aga meie nautisime ilusat ilma ja ostsime siis asadot, mis on ka selle fiesta osa. Mulle meeldis, see oli keset loodust, seal olid mingi vana kloostri varemed, rahulik ja mõnus, ilm oli ka nii ilus, ammu polnud sellist näinud!
Tulime koju tagasi, lõunatasime ja läksime magama Marianaga tagasi. Ma arvasin, et õhtul peaks ikka ärkama, ehkki ikka veel oli kogu kehas uni, uurisin viimase nädala uudised üle, tulid vanemad balneariost, õhtustasime ja ööunele!
Esmaspäeval Mariana koolis, mina olin kodus, lugesin oma „Tõde ja Õigust“, seadsin pilte korda ja tegin muud vajalikku, käisin viinamarju pildistamas, rattatiirul ja saabus taas õhtu.
Õnneks täna on nüüd väsimus läinud lõpuks, sain kõik vajalikud tegemised-kohustused ka tehtud… Lähme Luisa ja Leoniga Coloniasse, Luisa eile kutsus, et nad lähevad ta isaga. Eks ma siis kirjutan jälle millalgi, kuidas mul seal läks, mis me tegime…
Ning siis ongi jäänud veel kolmapäev ja neljapäev, reedel lähme juba varakult varakult ära, YFU laager La Palomas ning lubab 30 kraadi, ooooooooooooootaaan!:))
Ohh kui tore kõik on:D
Tervitused teile sinna,
Mina siit:)
Pool Rivera-reisi! Edu lugemisel:D
Appiappi, kuidas mul pole kannatust järgnevat blogi kirjutada, sest see tuleb pikk-pikk, aga ma tean, et ma pean selle praegu ära tegema, sest muidu ununeb ja kuhjub niipalju juurde!
Ehk siis olen nüüd õnnelikult tagasi kodus, veevangist pääsenud. Üldiselt võiks nädala ka mõne lausega kokku võtta, et oli teistsugune, et TERVE NÄDALA sadas ja ma jäin veevangi, bussid ei väljunud ja seega ei saanud ma oma cumple 15’le Carmelosse, aga muidu oli tore.
Seega kes lugeda ei viitsi, aitab nüüd küll, alustan täpsema kirjeldusega.
Pühapäeva õhtul lahkusin Carmelost, jõudsin ilusti Montevideosse, seal sõin salatit ja ootasin järgmist bussi. Istusin bussile, kõik said tasuta alfajori ja tass pepsit. Ehkki oli öö ja puha, bussis pime, kaks istet minu käsutuses, ei tahtnud und mitte tulla, üritasin uinuda, aga samas vaatasin ka välja, niipalju kui ma nägin- tumedaid varje. Ja mis ma avastasin, metsa! Jah, polnud küll see päris õige, meie mets- oli üsna istutatud värk, aga vähemalt ei näinud, et 10 rea pärast puud lõppeksid:) Ühel hetkel pidin bussi vahetama, istusin mikrobussi, sõitsime mööda Põhja-Uruguay künklikku maastikku, kohutavaid teid ja jõudsime Minas de Corralesesse. Juba siis öösel avaldas mulle muljet selle maastikulisus. Niiet kui ma natuke enne 5 hommikul kohale jõudsin, võtsid mind vastu unised Anu, Karla ja Karla ema Rossana.
Ma siis kõigepealt seletan ära. Selles majas elavad Rossana, tema mees Turco, nende tütar Itaahira(?) ning Rossana ema Ivonne. Anu- eesti tüdruku, võttis omale Ivonne ning Karla on yfu paberite järgi Rossana-Turco-Itaahira peres.
Et aga nii öö oli, ütlesin ära nii söögist kui ka kohvist ja heitsime kõik end magama. Oli soe, magamine linadega, mina padjata- Anu oli esimesed 2 kuud padjata maganud, sest lihtsalt seda ei antud talle… Sain isegi magada, ehkki ärkasin ikkagi esimesena, kobisin alla vannituppa. Esiteks haaras mind kuumus juba üleval, alla jõudes lisandusid sellele palju kärbseid ja lambalõhn- vaatasin aknast välja, ning sealt nad mind jõllitasidki;)
Ühesõnaga, tunne oli mul, et olen jõudnud tõesti kuhugi, millega olin arvestanud aasta tagasi lepingut allkirjastades. Kogu majapidamine ja pereelu. Majas oli korralagedus, mustus, kõiksugu putukad. Mitte et ma vinguks, aga lihtsalt ma näen kui väga on mul vedanud oma perega, ja ometi, puhtust peaks suutma ju igaüks pidada! Köögis võiks ju süües olla ikka nautimise tunne, vannitoas tahaks dušši alt astuda puhtale põrandale jne. Ehk siis maja oli suur, kuid asjad olid pilla-palla, tolmu-puru igal pool, ka kutsu lasti tuppa kohe pärast õues mõnes lambaaugus solberdamist… Anul ja Karlal on oma ühine tuba kahe voodi(madratsitest pole mõtet rääkida, sa vajud auku!), kapi ja paari kummutisega ning see on ainuke tuba ülemisel korrusel, sinna viiv trepp on paras õudus, astmed põlvekõrgused ja kaldus. Aga ma ei vingu, ausalt, ma kirjeldan ainult:D
Hommikul sain ka vanaemaga tuttavaks, kes parasjagu kellelegi kodus keemia tundi andis. Ta nimelt töötab koolis ja Liceos keemia ja füüsika õpetajana, samuti müüb igast ehte-kosmeetika pahna, midagi tellitavat ning annab klaveritunde. Turco on ühe kohaliku klubi omanik, seega tööle läheb keskpäevast ja järgmise hommikuni välja ning Rossana tötöab ka koolis ja Liceos õpetajana- inglise keel (ma arvan, et mu 2.klassis käiv õde ka oskab aasta pärast rohkem). Samuti läheb ta õhtul isale kluppi appi. Ning Itaahira käis koolis õhtupoole, seega ööni üleval, poole päevani magades ja siis kooli. Seega ega selles peres kedagi eriti kodus pole, enim näeb Ivonnet- vanaema.
Päeva jätkasime siis nii, et läksime natuke jalutama, kohaliku kogunemiskohani- silla ja jõekese äärde, istusime pingil, rääksime juttu ja kuulasime muusikat ning läksime tagasi koju, sõime lõunat. Ilm oli kuum, ega suurt isu ei olnud, seega kogu ülejäänud päev läkski umbes nii, et VETTVETTVETT, süüa ei tahtnud midagi. Aga pärast sööki läksime jalutasime veel, mina ju tahtsin nende külakesega tutvuda. Veendusin selles, et seal pole TÕESTI midagi teha, eriti sel kellaajal, mitte kedagi polnud tänavatel näha. Ja eks külas oligi pank, postkontor, kool, liceo, haigla, apteek, umbes üks riidepood, üks jalanõude pood, mõned toidukauplused, paar pagariäri, lihapoodi, paar klubi. Isegi sellist asja nagu plaza- väljak/plats, kus siin tavaliselt õhtused kogunemised toimuvad nii noortel kui vanadel, selle asemel oli lihtsal „centro“- ütleme nii, et peatänav, mille äärde rahvas õhtuti kogunes. Üks spordiväljaku moodi koht oli ka, mis aga suures enamuses oli sisustatud lastemänguplatsina… Ning Artigase plats, mis nagu tõesti, on igas linnas Uruguays, koosnes ka bussipeatusest ja paarist värviliseks värvitud üles-alla kiigest…Ning sellele kõigele lisaks kõndisid lehmad rahulikult üle tee ning mälusid koos hobuste rohtu tee kõrval.
Et meil oli kuumkuum, ja raske oli jalutada- Karlal eriti, läksime sinna isa klubisse ja mängisime piljardit. Mis mu jaoks ilgelt muhe oli, oli näha, kuidas tänavad on tühjad, aga klubis kohalikud vanamehed mängivad midagi piljardilaadset, taovad pokkerit, kulistavad õlu kurgust alla ning lõõbivad niisama- ning nii kogu päeva ja öö veel takkapihta!
Mingil hetkel naasesime tagasi koju, sõime „jäätiseputka“ jäätise- mis iseenesest oli maitsev ainult seetõttu, et teda sai söödud nii kuumal päeval. Mingil hetkel otsustasime minna siis sinna silla juurde taas, matega. Kaks nende sõpra tulid ka, istusime, lobisesime ja jõime matet. See paik seal on siis õhtupoolikutel/pärastlõunatel rahvastatud inimeste poolt- tulevad noored/tullakse peredega, matega, lastakse cumbiat jne. Istusime seal pikalt, meiega ühines veel tuttavaid, tehti pilte, lõõbiti niisama. Aga parajalt lõppe ja kuum ilm oli. Läksime koju tagasi, tegime pesu, sest kogu kere lihtsalt kleepus, võtsime natuke rahulikumalt, heitsime hetkeks pikaligi.
Kui saabus õhtu, läksime „centrosse“. Nimelt sinna siis kogunetakse õhtul/öösel, seda aga nädalavahetuseti rohkem, aga et esmaspäev oli olnud vaba päev, oli seegi kord rahvast. Ning mida noored siis teevad, joovad õlut, kuulavad cumbiat ning loomulikult teevad autode ja motodega ringe. Vot see on midagi, millest ma mitte aru ei saa. Nad lihtsalt sõidavad ringi, lihtsalt ringi, kulutavad bensiini ja siis vinguvad, et bensiin on nii kallis! Carmeloga võrreldes jäi mulle silma ainult vahe, et kui meil siin on MEELETULT neid põrisevaid „honditasid“, siis seal domineerisid ikka suuremad ja korralikumad masinad! Seega jalutasime seal veidi ringi, lobisesime mõne inimesega, istusime trepil, rääkisime omaette ilmaasju jne. Mingil hetkel otsustasime Anuga, et lähme jooksma, tegime seda. Tuleb muidugi tunnistada, et ma ei lasknud tal eriti trenni teha, sest noo, ega ma mingi jooksja pole! Aga mul siin isa juba Carmelos ootab, et Anu tuleks, saab Martiniga kõvemat trenni teha;)
Aga mis meie jooksuringi eriliseks tegi oli see, et me saime nautida looduse väge- nimelt oli lähenemas torm, taevas sähvatas iga hetke tagant valgeks, tegi kõiksugu vingerpusse, tõesti oli kaunis! Ühesõnaga lõppes mu esimene päev Minas de Corraleses ning algas tormtormtorm. Terve öö sadas ja müristas ja lõi äikest.
Järgmisel päeval ikka aina sadas, Karla oli haigestunud, ilmselt tegi talle päike liiga- tema oli see, kel eile oli kõige raskem ja ta otsis kõikse aeg varju, kuid meie ikka utsitasime, et noo jalutame veel natuke… Nüüd tal aga isa pani ta tunnistama, et päike-on-halb-päike-on-paha-enam-päikse-käes-ei-jaluta.
Niiet see päev jooksis väga kähku käest… Käisime natuke jalutamas, ostsime puuvilju ja tegime puuviljasalatit. Ma teile ütlen, kõik ülejäänud päevad ainult õgisime süüa, eriti just magusat! Kõiges on süüdi ilm! Olime rohkem kodusemad, jutlesime omavahel ning jah, nautisime eesti keelt Anuga ning põhjamaisust Karlaga:) Ning sel õhtul sain ka oma esimese magusa mate kogemuse. Nimelt nende vanaema on kuulus oma magusa mate poolest. Paneb lisaks mate yerba’le- matetee rohi, lisaks apelsini koort, õuna, kaneeli, piparmünti, aniisi, nelki, mett ning suhkrut ning tõesti, KUI maitsev see jäi! Sõime koos küpsiste ja sulatatud juustuga, khmm, dulce de leche oli siiski ka laual:D Sadu jätkus ja jätkus aina!
Kolmapäev. Ärkasime ja läksime 6.30 bussile, et Tacuarembo linna minna. Sadas, loomulikult. Sinna minekus tuli teha skeem- Corralesest bussiga ühte maantee-äärsesse peatusesse nimega Manuel Diaz ning seal oodata kuni mõõdub mõni buss, mis sõidab õiges suunas ja siseneb Tacuarembo linna. Niisiis, ootasime umbes 25 minutit, oli ka muud rahvast. Jõudsime pärale kella 8ks. Saime infopunktist vajalikud kaardid-mapid-bookletid ja mõtlesime, et okei, läheks siis kesklinna poole. SADAS! Istusime taksosse, küsiseme, kas mõnda kohvikut oleks kesklinnas lahti, ta arvas, et mitte ja me astusime autost välja tagasi:D Läksime bussijaama kohvikusse, sõime saiakese ja ma uurisin linnainfot, nuhkisin paar muuseumi ka välja, ja mida ikka turistid võõras linnas vihmase ilmaga teevad- kella 9ks läksime muuseumisse! Meil oli seal mingi lahke onu, kes tahtis meile natuke rääkida ka Uruguay ja selle linna ajaloost. Ega ta midagi erilist muuseum polnud, aga ajatäiteks käis kah. Siis avastasime kaks vihmatut hetke, tegime pilti ja läksime taas kohvikusse, mahlad/kohvid ja mõtlemine, mida edasi teha. Et vihma hakkas sadama taas, läksime ja ostsime omile vihmavarjud, odavad ja saastad, aga paariks tunniks/päevaks kõlbavad kah! Seega jalutasime, rohkem küll hüppasime üle lompide, külastasime poekesi-butiike ning toidupoodi. Küsisime endale restorani, läksime ja sõime seal ning naasesime bussiterminali. Linnast jäi mulje vesine ja märg, rahvast tänavatel polnud, midagi suurt näha ei saanud, aga tegelikult igalpool kuhu me ka ei sattunud, hakati meiega kohe huviga rääkima, küsiti, tunti huvi, tore oli:)
Niisiis läksime bussile, olime Manuel Diazis kell 3, Rossana oli eile öelnud, et buss tuleb sinna kell 4, mis meid Corralesesse tagasi toob. Ootasime, ei tulnud kell 4, saatsime sõnumi, et millal peaks tulema!?-„Nii umbes 5 paiku, lõbutsege!“ Hah, okei ootasime veel:D Siis küsisime meiega koos ootavalt naiselt, millal peaks tulema, ta arvas, et umbes poole 6 paiku, ootasime. Ei tulnud, ilmselgelt. Aga VIHMA SADAS! Mina lõbustasin end ilmselgelt pildistamisega, aga palju sa ikka ühes bussijaamas pisikese katuse all pildistada jõuad… Seega pärast KOLME TUNDI OOTAMIST KESET EIMIDAGIT PISIKESE KATUSE ALL PADUVIHMAS tuli kella 6 ajal buss:)! Ei lähe meil kunagi see reisuke meelest, ainuüksi selle Manuel Diazi pärast! Ja koju jõudes olime läbimärjad, mu jalad olid valged ja kortsus, nagu oleks terve päev vannis ligunenud. Oma walkingu-110krooni-jalanõud panin kuivama, nad kuivasid järgmised 4 päeva. Nad oleks päiksega 10 minutiga kuivad, aga nad kuivasid selles niiskuses ja vihmas NELI PÄEVA ilma tulemuseta! Vot sulle nalja, kui räägitakse, et lähed põhja, seal on kuum ja kuum ja sina saad hoopis vihmatormid ja üleujutuse kaela!
Aga sel õhtul, mis seal oli, mate dulce ja niisama lebo, mis muud ikka vihmaga teha…
Kuid oma jutuga jätkan ma homme hommikul, sest tõesti, ma ei jaksa enam ja ma usun, et teilgi on juba ammu tülpimus:))
Head ööd!
Ehk siis olen nüüd õnnelikult tagasi kodus, veevangist pääsenud. Üldiselt võiks nädala ka mõne lausega kokku võtta, et oli teistsugune, et TERVE NÄDALA sadas ja ma jäin veevangi, bussid ei väljunud ja seega ei saanud ma oma cumple 15’le Carmelosse, aga muidu oli tore.
Seega kes lugeda ei viitsi, aitab nüüd küll, alustan täpsema kirjeldusega.
Pühapäeva õhtul lahkusin Carmelost, jõudsin ilusti Montevideosse, seal sõin salatit ja ootasin järgmist bussi. Istusin bussile, kõik said tasuta alfajori ja tass pepsit. Ehkki oli öö ja puha, bussis pime, kaks istet minu käsutuses, ei tahtnud und mitte tulla, üritasin uinuda, aga samas vaatasin ka välja, niipalju kui ma nägin- tumedaid varje. Ja mis ma avastasin, metsa! Jah, polnud küll see päris õige, meie mets- oli üsna istutatud värk, aga vähemalt ei näinud, et 10 rea pärast puud lõppeksid:) Ühel hetkel pidin bussi vahetama, istusin mikrobussi, sõitsime mööda Põhja-Uruguay künklikku maastikku, kohutavaid teid ja jõudsime Minas de Corralesesse. Juba siis öösel avaldas mulle muljet selle maastikulisus. Niiet kui ma natuke enne 5 hommikul kohale jõudsin, võtsid mind vastu unised Anu, Karla ja Karla ema Rossana.
Ma siis kõigepealt seletan ära. Selles majas elavad Rossana, tema mees Turco, nende tütar Itaahira(?) ning Rossana ema Ivonne. Anu- eesti tüdruku, võttis omale Ivonne ning Karla on yfu paberite järgi Rossana-Turco-Itaahira peres.
Et aga nii öö oli, ütlesin ära nii söögist kui ka kohvist ja heitsime kõik end magama. Oli soe, magamine linadega, mina padjata- Anu oli esimesed 2 kuud padjata maganud, sest lihtsalt seda ei antud talle… Sain isegi magada, ehkki ärkasin ikkagi esimesena, kobisin alla vannituppa. Esiteks haaras mind kuumus juba üleval, alla jõudes lisandusid sellele palju kärbseid ja lambalõhn- vaatasin aknast välja, ning sealt nad mind jõllitasidki;)
Ühesõnaga, tunne oli mul, et olen jõudnud tõesti kuhugi, millega olin arvestanud aasta tagasi lepingut allkirjastades. Kogu majapidamine ja pereelu. Majas oli korralagedus, mustus, kõiksugu putukad. Mitte et ma vinguks, aga lihtsalt ma näen kui väga on mul vedanud oma perega, ja ometi, puhtust peaks suutma ju igaüks pidada! Köögis võiks ju süües olla ikka nautimise tunne, vannitoas tahaks dušši alt astuda puhtale põrandale jne. Ehk siis maja oli suur, kuid asjad olid pilla-palla, tolmu-puru igal pool, ka kutsu lasti tuppa kohe pärast õues mõnes lambaaugus solberdamist… Anul ja Karlal on oma ühine tuba kahe voodi(madratsitest pole mõtet rääkida, sa vajud auku!), kapi ja paari kummutisega ning see on ainuke tuba ülemisel korrusel, sinna viiv trepp on paras õudus, astmed põlvekõrgused ja kaldus. Aga ma ei vingu, ausalt, ma kirjeldan ainult:D
Hommikul sain ka vanaemaga tuttavaks, kes parasjagu kellelegi kodus keemia tundi andis. Ta nimelt töötab koolis ja Liceos keemia ja füüsika õpetajana, samuti müüb igast ehte-kosmeetika pahna, midagi tellitavat ning annab klaveritunde. Turco on ühe kohaliku klubi omanik, seega tööle läheb keskpäevast ja järgmise hommikuni välja ning Rossana tötöab ka koolis ja Liceos õpetajana- inglise keel (ma arvan, et mu 2.klassis käiv õde ka oskab aasta pärast rohkem). Samuti läheb ta õhtul isale kluppi appi. Ning Itaahira käis koolis õhtupoole, seega ööni üleval, poole päevani magades ja siis kooli. Seega ega selles peres kedagi eriti kodus pole, enim näeb Ivonnet- vanaema.
Päeva jätkasime siis nii, et läksime natuke jalutama, kohaliku kogunemiskohani- silla ja jõekese äärde, istusime pingil, rääksime juttu ja kuulasime muusikat ning läksime tagasi koju, sõime lõunat. Ilm oli kuum, ega suurt isu ei olnud, seega kogu ülejäänud päev läkski umbes nii, et VETTVETTVETT, süüa ei tahtnud midagi. Aga pärast sööki läksime jalutasime veel, mina ju tahtsin nende külakesega tutvuda. Veendusin selles, et seal pole TÕESTI midagi teha, eriti sel kellaajal, mitte kedagi polnud tänavatel näha. Ja eks külas oligi pank, postkontor, kool, liceo, haigla, apteek, umbes üks riidepood, üks jalanõude pood, mõned toidukauplused, paar pagariäri, lihapoodi, paar klubi. Isegi sellist asja nagu plaza- väljak/plats, kus siin tavaliselt õhtused kogunemised toimuvad nii noortel kui vanadel, selle asemel oli lihtsal „centro“- ütleme nii, et peatänav, mille äärde rahvas õhtuti kogunes. Üks spordiväljaku moodi koht oli ka, mis aga suures enamuses oli sisustatud lastemänguplatsina… Ning Artigase plats, mis nagu tõesti, on igas linnas Uruguays, koosnes ka bussipeatusest ja paarist värviliseks värvitud üles-alla kiigest…Ning sellele kõigele lisaks kõndisid lehmad rahulikult üle tee ning mälusid koos hobuste rohtu tee kõrval.
Et meil oli kuumkuum, ja raske oli jalutada- Karlal eriti, läksime sinna isa klubisse ja mängisime piljardit. Mis mu jaoks ilgelt muhe oli, oli näha, kuidas tänavad on tühjad, aga klubis kohalikud vanamehed mängivad midagi piljardilaadset, taovad pokkerit, kulistavad õlu kurgust alla ning lõõbivad niisama- ning nii kogu päeva ja öö veel takkapihta!
Mingil hetkel naasesime tagasi koju, sõime „jäätiseputka“ jäätise- mis iseenesest oli maitsev ainult seetõttu, et teda sai söödud nii kuumal päeval. Mingil hetkel otsustasime minna siis sinna silla juurde taas, matega. Kaks nende sõpra tulid ka, istusime, lobisesime ja jõime matet. See paik seal on siis õhtupoolikutel/pärastlõunatel rahvastatud inimeste poolt- tulevad noored/tullakse peredega, matega, lastakse cumbiat jne. Istusime seal pikalt, meiega ühines veel tuttavaid, tehti pilte, lõõbiti niisama. Aga parajalt lõppe ja kuum ilm oli. Läksime koju tagasi, tegime pesu, sest kogu kere lihtsalt kleepus, võtsime natuke rahulikumalt, heitsime hetkeks pikaligi.
Kui saabus õhtu, läksime „centrosse“. Nimelt sinna siis kogunetakse õhtul/öösel, seda aga nädalavahetuseti rohkem, aga et esmaspäev oli olnud vaba päev, oli seegi kord rahvast. Ning mida noored siis teevad, joovad õlut, kuulavad cumbiat ning loomulikult teevad autode ja motodega ringe. Vot see on midagi, millest ma mitte aru ei saa. Nad lihtsalt sõidavad ringi, lihtsalt ringi, kulutavad bensiini ja siis vinguvad, et bensiin on nii kallis! Carmeloga võrreldes jäi mulle silma ainult vahe, et kui meil siin on MEELETULT neid põrisevaid „honditasid“, siis seal domineerisid ikka suuremad ja korralikumad masinad! Seega jalutasime seal veidi ringi, lobisesime mõne inimesega, istusime trepil, rääkisime omaette ilmaasju jne. Mingil hetkel otsustasime Anuga, et lähme jooksma, tegime seda. Tuleb muidugi tunnistada, et ma ei lasknud tal eriti trenni teha, sest noo, ega ma mingi jooksja pole! Aga mul siin isa juba Carmelos ootab, et Anu tuleks, saab Martiniga kõvemat trenni teha;)
Aga mis meie jooksuringi eriliseks tegi oli see, et me saime nautida looduse väge- nimelt oli lähenemas torm, taevas sähvatas iga hetke tagant valgeks, tegi kõiksugu vingerpusse, tõesti oli kaunis! Ühesõnaga lõppes mu esimene päev Minas de Corraleses ning algas tormtormtorm. Terve öö sadas ja müristas ja lõi äikest.
Järgmisel päeval ikka aina sadas, Karla oli haigestunud, ilmselt tegi talle päike liiga- tema oli see, kel eile oli kõige raskem ja ta otsis kõikse aeg varju, kuid meie ikka utsitasime, et noo jalutame veel natuke… Nüüd tal aga isa pani ta tunnistama, et päike-on-halb-päike-on-paha-enam-päikse-käes-ei-jaluta.
Niiet see päev jooksis väga kähku käest… Käisime natuke jalutamas, ostsime puuvilju ja tegime puuviljasalatit. Ma teile ütlen, kõik ülejäänud päevad ainult õgisime süüa, eriti just magusat! Kõiges on süüdi ilm! Olime rohkem kodusemad, jutlesime omavahel ning jah, nautisime eesti keelt Anuga ning põhjamaisust Karlaga:) Ning sel õhtul sain ka oma esimese magusa mate kogemuse. Nimelt nende vanaema on kuulus oma magusa mate poolest. Paneb lisaks mate yerba’le- matetee rohi, lisaks apelsini koort, õuna, kaneeli, piparmünti, aniisi, nelki, mett ning suhkrut ning tõesti, KUI maitsev see jäi! Sõime koos küpsiste ja sulatatud juustuga, khmm, dulce de leche oli siiski ka laual:D Sadu jätkus ja jätkus aina!
Kolmapäev. Ärkasime ja läksime 6.30 bussile, et Tacuarembo linna minna. Sadas, loomulikult. Sinna minekus tuli teha skeem- Corralesest bussiga ühte maantee-äärsesse peatusesse nimega Manuel Diaz ning seal oodata kuni mõõdub mõni buss, mis sõidab õiges suunas ja siseneb Tacuarembo linna. Niisiis, ootasime umbes 25 minutit, oli ka muud rahvast. Jõudsime pärale kella 8ks. Saime infopunktist vajalikud kaardid-mapid-bookletid ja mõtlesime, et okei, läheks siis kesklinna poole. SADAS! Istusime taksosse, küsiseme, kas mõnda kohvikut oleks kesklinnas lahti, ta arvas, et mitte ja me astusime autost välja tagasi:D Läksime bussijaama kohvikusse, sõime saiakese ja ma uurisin linnainfot, nuhkisin paar muuseumi ka välja, ja mida ikka turistid võõras linnas vihmase ilmaga teevad- kella 9ks läksime muuseumisse! Meil oli seal mingi lahke onu, kes tahtis meile natuke rääkida ka Uruguay ja selle linna ajaloost. Ega ta midagi erilist muuseum polnud, aga ajatäiteks käis kah. Siis avastasime kaks vihmatut hetke, tegime pilti ja läksime taas kohvikusse, mahlad/kohvid ja mõtlemine, mida edasi teha. Et vihma hakkas sadama taas, läksime ja ostsime omile vihmavarjud, odavad ja saastad, aga paariks tunniks/päevaks kõlbavad kah! Seega jalutasime, rohkem küll hüppasime üle lompide, külastasime poekesi-butiike ning toidupoodi. Küsisime endale restorani, läksime ja sõime seal ning naasesime bussiterminali. Linnast jäi mulje vesine ja märg, rahvast tänavatel polnud, midagi suurt näha ei saanud, aga tegelikult igalpool kuhu me ka ei sattunud, hakati meiega kohe huviga rääkima, küsiti, tunti huvi, tore oli:)
Niisiis läksime bussile, olime Manuel Diazis kell 3, Rossana oli eile öelnud, et buss tuleb sinna kell 4, mis meid Corralesesse tagasi toob. Ootasime, ei tulnud kell 4, saatsime sõnumi, et millal peaks tulema!?-„Nii umbes 5 paiku, lõbutsege!“ Hah, okei ootasime veel:D Siis küsisime meiega koos ootavalt naiselt, millal peaks tulema, ta arvas, et umbes poole 6 paiku, ootasime. Ei tulnud, ilmselgelt. Aga VIHMA SADAS! Mina lõbustasin end ilmselgelt pildistamisega, aga palju sa ikka ühes bussijaamas pisikese katuse all pildistada jõuad… Seega pärast KOLME TUNDI OOTAMIST KESET EIMIDAGIT PISIKESE KATUSE ALL PADUVIHMAS tuli kella 6 ajal buss:)! Ei lähe meil kunagi see reisuke meelest, ainuüksi selle Manuel Diazi pärast! Ja koju jõudes olime läbimärjad, mu jalad olid valged ja kortsus, nagu oleks terve päev vannis ligunenud. Oma walkingu-110krooni-jalanõud panin kuivama, nad kuivasid järgmised 4 päeva. Nad oleks päiksega 10 minutiga kuivad, aga nad kuivasid selles niiskuses ja vihmas NELI PÄEVA ilma tulemuseta! Vot sulle nalja, kui räägitakse, et lähed põhja, seal on kuum ja kuum ja sina saad hoopis vihmatormid ja üleujutuse kaela!
Aga sel õhtul, mis seal oli, mate dulce ja niisama lebo, mis muud ikka vihmaga teha…
Kuid oma jutuga jätkan ma homme hommikul, sest tõesti, ma ei jaksa enam ja ma usun, et teilgi on juba ammu tülpimus:))
Head ööd!
lunes, noviembre 9
lunes, noviembre 2
Minas de Corrales!!!
Heihei eestlased!
J6udsin ilusti Rivera maakonda, ilma yhegi probleemita! Kogu tegevusest ja m6tetest kirjutan tagasij6udes!
Aga seda v6in 8elda, et nyyd j6udsin Uruguaysse! V6i ma ei tea, Ladinasse, sellesse, millest sina issi r22gid ning mida ma ootasin...
olen 6nnelik inimene,
head kooli j2tku!
J6udsin ilusti Rivera maakonda, ilma yhegi probleemita! Kogu tegevusest ja m6tetest kirjutan tagasij6udes!
Aga seda v6in 8elda, et nyyd j6udsin Uruguaysse! V6i ma ei tea, Ladinasse, sellesse, millest sina issi r22gid ning mida ma ootasin...
olen 6nnelik inimene,
head kooli j2tku!
domingo, noviembre 1
Minas de Corrales.
Vot, mul on jäänud paar tundi bussini, tagasi olen laupäeva hommikul, ehk pühapäeval teen sissekande, nautige seni kooli ja talve tulekut!
Paid,
Mari.
Paid,
Mari.
Suscribirse a:
Entradas (Atom)