Tervist, neiud-noorukesed! Ma teen kiirelt ja lühidalt, laager oli lahe!!! Nautisin täiega, tutvusin HULGA uue rahvaga, aeg lendas ja ära ei tahtnud tulla.
Seda aga pidin ma nimelt tegema. Päev varem kui teised. Ja siis nad laulsid mulle kõik koos, kõige ilusamat laulu, kallistasid ja musitasid ja ütlesid kõike ilusat ning kinkisid mulle laagri grupipildi, mis mõned päevad varem tehti(ma ei tea, kust nad selle välja võlusid:D) ning laulsid kõik koos: "Ära mine, ära mine, et ta ei läheks, et ta ei läheks!" jne, liigutav oli:))
Igatahes jään üliilusate mäleststega ja võib juhtuda, et kui mul väga palju aega üle jääb, siis ma tagasitulles arutlen sel teemal natuke pikemalt, sest iseenesest mõtlema pani!
JA MUIDE, KILTSI TAHAAAAN, TEIEGA!!!!!
Aga homme (loe 3.40 öösel) läheb buss Montevideosse, seal üks päev orientatsiooni, esmaspäeva hommikul hispaania keele test ning sisi väljasõit Iguazu'sse.
Kallid, ja jaanuar LENDAS, mis toimub!? Loodan, et järgmiste kuudega on samuti, sest
1. siis mulle jääb ülim mulje, sest aeg on veedetud parimat võimalikku moodi ja tehtud-nähtud palju
ja 2. siis ma ju olengi varsti oma vaiba peal Duncsiga müramas!
Sest ma igatsen seda loomakest.
Ja teid muid loomi.
Mina.
domingo, enero 31
lunes, enero 25
Buenos Aires-Carmelo-Colonia-Montevideo
Jätkame sealt, kust pooleli jäi!
Reede, 15.jaanuar
Hommikul ärkasime, kohe randa! Olime ühed esimesed, kes jõudsid. Surfiputka surfarid olid enamuses ka alles ise vees, kaugel taamal. Võtsime Marianaga lauad ja läksime vette. Kohe esimese asjana hakkas silma, et vesi oli millimallikaid TÄIS! Aga oli ka loogiline, eelmisel päeval oli veetemperatuur oluliselt soojem, seega olid soojad hoovused toonud millimallikad ka sisse. Aga lained olid korralikud, mõnus, parajalt suured, kuid veidi mäslev- liiga tihedalt tulid teised, kukkusid üksteisele peale. Ühesõnaga Mariana oli oma 10 minutikest ära ja läks välja, mina jäin nende ollustega võistlema. See oli tõesti nii, et sa vaatad, et laine tuleb ja näed seal sees korraga 30 millimallikat, siis paned hinge kinni ja üritad püsti jääda, näo ja käed väljapoole vett jätta ning kui see on sul õnnestunud ja vool liiga tugev pole olnud, siis tunned ainult jalgadel ja poolel kehal kipitust. Jah, see vesi oli tõesti täis neid molluskeid! Ma astusin oma paar-kolm tükki katki, ja pärast olin üle keha, kõigist kohtadest sügelev, ka nägu! Brr. AGA! Asi oli seda väärt:)) Tõesti, see kaif!
Nii, aga igatahes siis suundusime koju tagasi, panime asjad kokku, sõime lõunat ja jätsime Uruvanematega hüvasti, läksime Carmelo poole teele- Kati, Janno, Triin, Mari ja Mariana. Ei läinud päris ainult kiirteed mööda, keerasime ilusatesse suvituslinnadesse sisse ja sõitsime veidi mööda rannikut, sõime Piriapolises jäätist ning järgmise peatuse tegime Montevideos, rahaautomaat! Seal juba otse ja õnnelikult Carmelosse! Jõudsime kohale, mu Eesti pere nägi ka mu kodulinnakest kallikest, käisime poes ja ostsime süüa ning läksime koduga tutvuma.
Igatahes mulle tundus, et emmele-issile väga meeldis. Ütlesid, et piltidelt oli oluliselt väiksem ja kehvem mulje jäänud…Nii tore, mulle ka meeldib, vaid jah, asukoht on vale- selles ka nõustusid nemad pärast unetut ööd motomüra tõttu! Ehk jah õhtul sõime ja sättisime magama, olulised netiretked ka…
Laupäev, 16.jaanuar.
Varajane äratus, hommikusöögilaud. Tuleb tunnistada, et ma seoses Eesti pere siinolekuga olen oluliselt rikkalikumalt toitunud hommikuti, emme keetis ükspäev isegi putru, päris huvitav oli süüa, ehkki kõht oli küll pärast pool päeva täis!:D
Autosse ja teele Colonia poole, et seal laevale minna ja Buenos Airesesse sõita! Autos ma avastasin oma 5 asja, mis koju olid jäänud. Lisaks sellele oli issi jätnud kuulsad uruguay „valged paberid“ koju…HUUMOR! Kes ei tea, siis „valge paber“ on siin selline tähtis paberilipik, mis sulle antakse riiki sisenedes ja sa EI TOHI SEDA ÄRA KAOTADA, sest siis tuleb jamasid:D Ja noh, me nüüd tahame riigist välja minna, ILMA valge paberita:D Niisiis, esimene sadamatädi ütles, et peame trahvi maksma, teine onu tegi kahtlase näo, aga pigistas silmad kinni ja pani südamele, et me tagasitulles selle ikka alles hoiaks ning kolmas tädi pani külmalt templi sisse riigist väljumise kohta… Vedas seekord!
Niisiis, aga läksime laeva, jõudsime Buenosesse ja maabusime. Meile nimelt pidi üks tuttav onu vastu tulema, et siis väikse ekskursioonikese teha, keda polnud oli aga tema! Siis süttis tuluke ja ma tulin selle peale, et aga Argentiina oli ju nii kangekaelne ja ei keeranud kella, seega on neil üks tund vähem!!! Jep, leidsime kella ja veendusime selles, egas midagi, natuke oodata, ühed alfajorid( tuleb taas mainida emme kiindumust!) ning juba ta tuligi!
Arutasime läbi, kuidas päeva teeme ja läksime teele. Sadas vihma, algul natuke, siis juba oluliselt rohkem. Emme ostis vihmavarju ja võttis Triinu ka hõlma alla, teised vettisime. Käisime ja kõndisime, jalutasime ja astusime. Ikka mööda olulistest platsidest, majadest, teatritest, tänavatest, hoonetest. Tuleb tunnistada, et ega see nüüd nii jama linn polegi kui issi enne rääkis. Ehkki mulle tavaliselt suurlinnad ei meeldi, polnud sellel häda midagi. Täitsa vahvad ehitised ja tänavanurgad olid;) Paraku on aga see, et ega me ei näinud seda tõelist Buenos Airest praegu, sest tänavad olid tühjad, autosid peaaegu ei sõitnudki, jalakäijatest rääkimata. Mingil hetkel tegime lõunasöögi, praed toodi ette nõnda, et igaüks oleks tahtnud kaks inimest juurde kutsuda seda sööma, kuid hinnad see-eest olid normaalsed.
Ilm paranes, täitsa ilusaks läks kohe, saime hakata vaikselt pilte tegema ning päikselist linnailu nautima. Kui olulisemad kohad käidud said, võtsime metroo ja sõitsime hotelli. Metroo oli maru vahva, puust! Esimene Ladina-Ameerikas, üldse üks esimesi maailmas. Jõudsime hotelli, tänasime Santiago ära ja olime maru õnnelikud sellise päeva eest! Sest ise poleks tõesti osanud kuskile minna, kuskil käia ega teada, mida vaadata… Tegime vaikse tunni ja hakkasime sättima end riidesse, meid ootas õhtusöögiga tangoshow.
Õhtusöök, hmm, jah, teenindus tundus hea olevat, aga söök oli ka võimas! Saime tunda Argentiina kultuuri- saime suure lihakäntsaka(absoluutselt maitsetu) ning portsjoni friikartuleid kõrvale:D:D Einoh, egas midagi, järgmine kord teame! Liha saatsime muidugi tagasi üleküpsetamisele ka… Aga hakkas show, jaa, see oli juba midagi paremat. Muusikud olid tasemel, lauljatega oli nii ja naa ja tantsijatega jäi ka rahule. Ehkki tõesti, ega neid eriti vaadata ei tahtnud, sest nad olid vanad ja koledad:D Ei, pole hullu, saime elamuse küll! Hotell ja magusasse unne!!!
Pühapäev, 17.jaanuar.
Ärkasime ja einestasime ühe korraliku hotellihommikusöögi. Tegime check-in’i ja astusime välja kuumusesse. Jah, päike paistis lagipähe ilma ühegi abistava pilvetutita ning meie jalutasime ja jalutasime. Oli ilus tänav! Esimeseks siis peatusime kalmistul, astusime sisse. Suur ja uhke! Midagi sellist mina igatahes varem näinud ei ole, seal olid nagu omaette majakesed, kuhu siis maeti keegi rikas kuulus/usklik koos kogu perekonnaga.
Läksime edasi, laadatasime natuke ja suundusime loomaaeda. Seal läheduses oli parajasti Dakari ralli lõpetamine, seega natuke müra ja kära ja rahvast, aga ei seganud meid ta rohkem kui väljas valitsev temperatuur. Käisime mööda loomaaeda ringi ja ootasime midagi kihvti toredat ja lahedat, aga paraku seda me ei leidnud. Jõudsime ka järeldusele, et inimene hellitatakse ära, inimene harjub ja talle ei tundu enam eriline näha kolme elevanti või kahte kaelkirjakut, sest seda on juba nähtud. Eriti veel emme-issi, kes kõiksugu elukaid vabas looduses rahulikult ringi jalutamas näinud, nende oma keskkonnas.
Ja üleüldse oli meil hoolimata pideva vee tarbimisest vedelikupuudus ja me otsustasime minna mõnda kergemasse keskkonda. Läksime metrooga kesklinna, jalutasime jalakäijate tänaval, šoppasime suveniire ning astusime jäätisekohvikusse, et üks magus amps võtta! Ning siis juba tuligi aeg suunduda taas sadamasse ja astuda laevale! Uruguaysse sisenemine läks hästi, muide:D
Jõudsime Carmelosse, seal ootasid meid ema-isa, jutlesime ja lobisesime, õhtustasime ning lime väga väsinud…
Esmaspäev, 18.jaanuar
Oli siis päev, mille me võtsime veidi vabamalt ja rahulikumalt. Magasime veidi kauem, hommikustasime ja läksin eesti perega neile Carmelo ümbrust näitama. Sõitsime autoga, vaatasime mu viinamarjad üle, käisime ühes veinikeldris, ostsime sealt veini kokku, üliodavalt ning käisime ka kohalikus piimatehases, ostsime Calcari dulce de lechet ja juustu, juba oluliselt krõbedama hinnaga… Naasesime koju ja lõunatasime kõik koos, mina oma peredega- oma nelja vanema ja kahe õega, paraku oli kohal vaid üks koer. Pärast sööki läksime jalutama. Vaatasime koduranna üle, jutlesime seal veidi. Koju tagasi jõudes istusime veidi ja arutasime järgmiste päevade suhtes ning siis läksime välja, balneariosse. Ja nagu mullegi, hakkas emmele-issile see koht kohe meeldima, nagu ühest perest oleks!;) Võitlesime veidi sääskedega ja tegime pilti ja läksime tagasi. Taas õhtu ja öö nagu ikka.
Teisipäev, 19.jaanuar.
Ühine hommikusöök ja pakkisime kohvrid ning tegime minekut. Taas mina oma eestlastega. Colonia. Tõdesime tema ilus! Sõitsime härjavõitlusareenist mööda, parkisime end vanalinna lähedusse ja jalad alla ning minekule! Kõndisime mööda tema kauneid tänavaid, sisenesime käsitöölaatadele ja suveniiripoodidesse, nautisime. Tõusime ka tuletorni. Tuleb tunnistada, et ma polnud varem Rio de la Platal selliseid laineid näinud ja üleva sai sellest tunnistust- tuul oli tõeliselt vali, toeta end julgelt talle vastu, kuid fotokast hoia kõvasti kinni! Loomulikult sisenesime teatriaeda ja tegime seal kauneid spiraali-pilte, selgelt mu lemmikud sellest reisist! Kui linnake juba peaaegu risti-põiki läbi oli käidud, sõitsime minema. Söögipeatuse tegime teepealses „ Uruguay parimate chivitode restoranis“ ja noo, ega siiani pole midagi vastu küll saanud! Ning samuti ostsime sealt virsikuid, mida pärast sõime ja mõtlesime, et nooo, tead sõidaks tagasi ja naudiks! Kusjuures, kilohind umbes-täpselt 6 krooni!!! Ja siinkohal tuleb mainida, et ma lähen sinna laagrisse samma paika ning räägitakse, et seal saab neid virsikuid kõikse aeg süüa, VIRSIKUDIEET! Olguolgu, natuke arbuusi ka vahele, mida muide ostame siit niiumbes 5-6 krooni kilo…
Jõudsime Montevideosse, läksime hotelli. Lihtne, kuid ilus hotell, väga korralik ja puhas! Läksime välja shoppingusse, sõime arvake-ära-mida, JÄÄTIST ja läksime hotelli tagasi, öö oli.(mul muidugi olid eestikeelsed raamatud, mida ma täie rinnaga nautisin!)
Kolmapäev, 20.jaanuar
Nonii, Montevideo päev, pealinnapäev! Eine, ja läksime kesklinna. Seal siis taas tiirutasime ja uudistasime tähtsamaid kohti… Käisime karnevalimuuseumis, panka, teatrisse ja suveniirikatesse astusime sisse. Montevideo nagu Montevideo ikka! Läksime lõunatama veeäärsesse restorani, saime taas megapraed, aga samuti ka megamaitsvad! Hotelli ja natuke puhkust(raamatuid) ning läksime taas välja. Teise shopingusse(oleme originaalsed, teine jäätisekohvik ka!!) ja pärast seda ühele karnevaliproovile. Toimus murgaproov, sinna kauaks ei jäänud, võtsime hoopis suuna vastavatesse linnaosadesse, kus võiks candombe’t kuulata. Candombe nimelt on kohaliku karnevaliga kaasas käiv trummimuusika. Ja kuidas meil vedas! Sattusime nägema ühte väga korralikku candombe gruppi, olid tantsijad, olid trummimehed. Kõige vahvam oli vaadata sellist pisikest, 3-aastast põnni, trumm seljas, mööda tänavat käimas ja kaasa mängimas, kusjuures täiesti rütmis ja väga õigesti! Novot ja siis õnnelikud sellisest kogemusest, sai päev taas läbi.
Neljapäev, 21.jaanuar.
Nonii siis, hommikusöök ja asjad kokku. JUBA jõudis kätte nende äraminekupäev! Kaks nädalat sai läbi. Said kiiresti läbi, kuid samas tegime palju ja kõik kahe nädala tagune tundub kaugustes olevat! Mu uruema ja uruõde tulid ka pealinna, saime lennujaamas kokku, kallistasime ja jätsime hüvasti! Triin oli takjas! Ühel hetkel avastasin mütsid, jumala tutimütsid!, nende „talveasjade“ kotist ja siis sai tutimütsi-pilti tehtud. Ühesõnaga, egas midagi, said need nädalad läbi, minul üle 5 kuu siin oldud, ilmselt alla 6 veel ja siis olen ma juba tagasi Eestis. Jube, kuidas aeg lendab!
Aga väga tore oli, ja kindlasti ei ole midagi sellist, et ma nüüd olen meeletus koduigatsuses ja nutus ja halas, ei!(hoolimata issi pidevast veenmisest, et tal on tagasisõiduks 4 piletit:D) Ma arvan, et kõigile oli vahva, et mu Eesti vanemad käisid ja nägid, kuidas mu siinne riik ja kodu ja elu välja näeb, et mu kaks pere kohtusid ning et tegelikult nüüd ma saan siiski oma aastat edasi elada, natuke uute mõtete ja hinnangutega! Vähemalt ei pea emme enam tapeete seinalt alla kraapima kui ma haige olen, sest ta teab, et mu eest tõesti hoolitsetakse ka siin! Onju!?:) Ja pealekauba, nüüd on Marianal ka otsus üsna selge- Eesti ootab!!!
Ahh teate,
Kuradi ilus on see elu ikka mul!
Teie Õnneseen:)
Reede, 15.jaanuar
Hommikul ärkasime, kohe randa! Olime ühed esimesed, kes jõudsid. Surfiputka surfarid olid enamuses ka alles ise vees, kaugel taamal. Võtsime Marianaga lauad ja läksime vette. Kohe esimese asjana hakkas silma, et vesi oli millimallikaid TÄIS! Aga oli ka loogiline, eelmisel päeval oli veetemperatuur oluliselt soojem, seega olid soojad hoovused toonud millimallikad ka sisse. Aga lained olid korralikud, mõnus, parajalt suured, kuid veidi mäslev- liiga tihedalt tulid teised, kukkusid üksteisele peale. Ühesõnaga Mariana oli oma 10 minutikest ära ja läks välja, mina jäin nende ollustega võistlema. See oli tõesti nii, et sa vaatad, et laine tuleb ja näed seal sees korraga 30 millimallikat, siis paned hinge kinni ja üritad püsti jääda, näo ja käed väljapoole vett jätta ning kui see on sul õnnestunud ja vool liiga tugev pole olnud, siis tunned ainult jalgadel ja poolel kehal kipitust. Jah, see vesi oli tõesti täis neid molluskeid! Ma astusin oma paar-kolm tükki katki, ja pärast olin üle keha, kõigist kohtadest sügelev, ka nägu! Brr. AGA! Asi oli seda väärt:)) Tõesti, see kaif!
Nii, aga igatahes siis suundusime koju tagasi, panime asjad kokku, sõime lõunat ja jätsime Uruvanematega hüvasti, läksime Carmelo poole teele- Kati, Janno, Triin, Mari ja Mariana. Ei läinud päris ainult kiirteed mööda, keerasime ilusatesse suvituslinnadesse sisse ja sõitsime veidi mööda rannikut, sõime Piriapolises jäätist ning järgmise peatuse tegime Montevideos, rahaautomaat! Seal juba otse ja õnnelikult Carmelosse! Jõudsime kohale, mu Eesti pere nägi ka mu kodulinnakest kallikest, käisime poes ja ostsime süüa ning läksime koduga tutvuma.
Igatahes mulle tundus, et emmele-issile väga meeldis. Ütlesid, et piltidelt oli oluliselt väiksem ja kehvem mulje jäänud…Nii tore, mulle ka meeldib, vaid jah, asukoht on vale- selles ka nõustusid nemad pärast unetut ööd motomüra tõttu! Ehk jah õhtul sõime ja sättisime magama, olulised netiretked ka…
Laupäev, 16.jaanuar.
Varajane äratus, hommikusöögilaud. Tuleb tunnistada, et ma seoses Eesti pere siinolekuga olen oluliselt rikkalikumalt toitunud hommikuti, emme keetis ükspäev isegi putru, päris huvitav oli süüa, ehkki kõht oli küll pärast pool päeva täis!:D
Autosse ja teele Colonia poole, et seal laevale minna ja Buenos Airesesse sõita! Autos ma avastasin oma 5 asja, mis koju olid jäänud. Lisaks sellele oli issi jätnud kuulsad uruguay „valged paberid“ koju…HUUMOR! Kes ei tea, siis „valge paber“ on siin selline tähtis paberilipik, mis sulle antakse riiki sisenedes ja sa EI TOHI SEDA ÄRA KAOTADA, sest siis tuleb jamasid:D Ja noh, me nüüd tahame riigist välja minna, ILMA valge paberita:D Niisiis, esimene sadamatädi ütles, et peame trahvi maksma, teine onu tegi kahtlase näo, aga pigistas silmad kinni ja pani südamele, et me tagasitulles selle ikka alles hoiaks ning kolmas tädi pani külmalt templi sisse riigist väljumise kohta… Vedas seekord!
Niisiis, aga läksime laeva, jõudsime Buenosesse ja maabusime. Meile nimelt pidi üks tuttav onu vastu tulema, et siis väikse ekskursioonikese teha, keda polnud oli aga tema! Siis süttis tuluke ja ma tulin selle peale, et aga Argentiina oli ju nii kangekaelne ja ei keeranud kella, seega on neil üks tund vähem!!! Jep, leidsime kella ja veendusime selles, egas midagi, natuke oodata, ühed alfajorid( tuleb taas mainida emme kiindumust!) ning juba ta tuligi!
Arutasime läbi, kuidas päeva teeme ja läksime teele. Sadas vihma, algul natuke, siis juba oluliselt rohkem. Emme ostis vihmavarju ja võttis Triinu ka hõlma alla, teised vettisime. Käisime ja kõndisime, jalutasime ja astusime. Ikka mööda olulistest platsidest, majadest, teatritest, tänavatest, hoonetest. Tuleb tunnistada, et ega see nüüd nii jama linn polegi kui issi enne rääkis. Ehkki mulle tavaliselt suurlinnad ei meeldi, polnud sellel häda midagi. Täitsa vahvad ehitised ja tänavanurgad olid;) Paraku on aga see, et ega me ei näinud seda tõelist Buenos Airest praegu, sest tänavad olid tühjad, autosid peaaegu ei sõitnudki, jalakäijatest rääkimata. Mingil hetkel tegime lõunasöögi, praed toodi ette nõnda, et igaüks oleks tahtnud kaks inimest juurde kutsuda seda sööma, kuid hinnad see-eest olid normaalsed.
Ilm paranes, täitsa ilusaks läks kohe, saime hakata vaikselt pilte tegema ning päikselist linnailu nautima. Kui olulisemad kohad käidud said, võtsime metroo ja sõitsime hotelli. Metroo oli maru vahva, puust! Esimene Ladina-Ameerikas, üldse üks esimesi maailmas. Jõudsime hotelli, tänasime Santiago ära ja olime maru õnnelikud sellise päeva eest! Sest ise poleks tõesti osanud kuskile minna, kuskil käia ega teada, mida vaadata… Tegime vaikse tunni ja hakkasime sättima end riidesse, meid ootas õhtusöögiga tangoshow.
Õhtusöök, hmm, jah, teenindus tundus hea olevat, aga söök oli ka võimas! Saime tunda Argentiina kultuuri- saime suure lihakäntsaka(absoluutselt maitsetu) ning portsjoni friikartuleid kõrvale:D:D Einoh, egas midagi, järgmine kord teame! Liha saatsime muidugi tagasi üleküpsetamisele ka… Aga hakkas show, jaa, see oli juba midagi paremat. Muusikud olid tasemel, lauljatega oli nii ja naa ja tantsijatega jäi ka rahule. Ehkki tõesti, ega neid eriti vaadata ei tahtnud, sest nad olid vanad ja koledad:D Ei, pole hullu, saime elamuse küll! Hotell ja magusasse unne!!!
Pühapäev, 17.jaanuar.
Ärkasime ja einestasime ühe korraliku hotellihommikusöögi. Tegime check-in’i ja astusime välja kuumusesse. Jah, päike paistis lagipähe ilma ühegi abistava pilvetutita ning meie jalutasime ja jalutasime. Oli ilus tänav! Esimeseks siis peatusime kalmistul, astusime sisse. Suur ja uhke! Midagi sellist mina igatahes varem näinud ei ole, seal olid nagu omaette majakesed, kuhu siis maeti keegi rikas kuulus/usklik koos kogu perekonnaga.
Läksime edasi, laadatasime natuke ja suundusime loomaaeda. Seal läheduses oli parajasti Dakari ralli lõpetamine, seega natuke müra ja kära ja rahvast, aga ei seganud meid ta rohkem kui väljas valitsev temperatuur. Käisime mööda loomaaeda ringi ja ootasime midagi kihvti toredat ja lahedat, aga paraku seda me ei leidnud. Jõudsime ka järeldusele, et inimene hellitatakse ära, inimene harjub ja talle ei tundu enam eriline näha kolme elevanti või kahte kaelkirjakut, sest seda on juba nähtud. Eriti veel emme-issi, kes kõiksugu elukaid vabas looduses rahulikult ringi jalutamas näinud, nende oma keskkonnas.
Ja üleüldse oli meil hoolimata pideva vee tarbimisest vedelikupuudus ja me otsustasime minna mõnda kergemasse keskkonda. Läksime metrooga kesklinna, jalutasime jalakäijate tänaval, šoppasime suveniire ning astusime jäätisekohvikusse, et üks magus amps võtta! Ning siis juba tuligi aeg suunduda taas sadamasse ja astuda laevale! Uruguaysse sisenemine läks hästi, muide:D
Jõudsime Carmelosse, seal ootasid meid ema-isa, jutlesime ja lobisesime, õhtustasime ning lime väga väsinud…
Esmaspäev, 18.jaanuar
Oli siis päev, mille me võtsime veidi vabamalt ja rahulikumalt. Magasime veidi kauem, hommikustasime ja läksin eesti perega neile Carmelo ümbrust näitama. Sõitsime autoga, vaatasime mu viinamarjad üle, käisime ühes veinikeldris, ostsime sealt veini kokku, üliodavalt ning käisime ka kohalikus piimatehases, ostsime Calcari dulce de lechet ja juustu, juba oluliselt krõbedama hinnaga… Naasesime koju ja lõunatasime kõik koos, mina oma peredega- oma nelja vanema ja kahe õega, paraku oli kohal vaid üks koer. Pärast sööki läksime jalutama. Vaatasime koduranna üle, jutlesime seal veidi. Koju tagasi jõudes istusime veidi ja arutasime järgmiste päevade suhtes ning siis läksime välja, balneariosse. Ja nagu mullegi, hakkas emmele-issile see koht kohe meeldima, nagu ühest perest oleks!;) Võitlesime veidi sääskedega ja tegime pilti ja läksime tagasi. Taas õhtu ja öö nagu ikka.
Teisipäev, 19.jaanuar.
Ühine hommikusöök ja pakkisime kohvrid ning tegime minekut. Taas mina oma eestlastega. Colonia. Tõdesime tema ilus! Sõitsime härjavõitlusareenist mööda, parkisime end vanalinna lähedusse ja jalad alla ning minekule! Kõndisime mööda tema kauneid tänavaid, sisenesime käsitöölaatadele ja suveniiripoodidesse, nautisime. Tõusime ka tuletorni. Tuleb tunnistada, et ma polnud varem Rio de la Platal selliseid laineid näinud ja üleva sai sellest tunnistust- tuul oli tõeliselt vali, toeta end julgelt talle vastu, kuid fotokast hoia kõvasti kinni! Loomulikult sisenesime teatriaeda ja tegime seal kauneid spiraali-pilte, selgelt mu lemmikud sellest reisist! Kui linnake juba peaaegu risti-põiki läbi oli käidud, sõitsime minema. Söögipeatuse tegime teepealses „ Uruguay parimate chivitode restoranis“ ja noo, ega siiani pole midagi vastu küll saanud! Ning samuti ostsime sealt virsikuid, mida pärast sõime ja mõtlesime, et nooo, tead sõidaks tagasi ja naudiks! Kusjuures, kilohind umbes-täpselt 6 krooni!!! Ja siinkohal tuleb mainida, et ma lähen sinna laagrisse samma paika ning räägitakse, et seal saab neid virsikuid kõikse aeg süüa, VIRSIKUDIEET! Olguolgu, natuke arbuusi ka vahele, mida muide ostame siit niiumbes 5-6 krooni kilo…
Jõudsime Montevideosse, läksime hotelli. Lihtne, kuid ilus hotell, väga korralik ja puhas! Läksime välja shoppingusse, sõime arvake-ära-mida, JÄÄTIST ja läksime hotelli tagasi, öö oli.(mul muidugi olid eestikeelsed raamatud, mida ma täie rinnaga nautisin!)
Kolmapäev, 20.jaanuar
Nonii, Montevideo päev, pealinnapäev! Eine, ja läksime kesklinna. Seal siis taas tiirutasime ja uudistasime tähtsamaid kohti… Käisime karnevalimuuseumis, panka, teatrisse ja suveniirikatesse astusime sisse. Montevideo nagu Montevideo ikka! Läksime lõunatama veeäärsesse restorani, saime taas megapraed, aga samuti ka megamaitsvad! Hotelli ja natuke puhkust(raamatuid) ning läksime taas välja. Teise shopingusse(oleme originaalsed, teine jäätisekohvik ka!!) ja pärast seda ühele karnevaliproovile. Toimus murgaproov, sinna kauaks ei jäänud, võtsime hoopis suuna vastavatesse linnaosadesse, kus võiks candombe’t kuulata. Candombe nimelt on kohaliku karnevaliga kaasas käiv trummimuusika. Ja kuidas meil vedas! Sattusime nägema ühte väga korralikku candombe gruppi, olid tantsijad, olid trummimehed. Kõige vahvam oli vaadata sellist pisikest, 3-aastast põnni, trumm seljas, mööda tänavat käimas ja kaasa mängimas, kusjuures täiesti rütmis ja väga õigesti! Novot ja siis õnnelikud sellisest kogemusest, sai päev taas läbi.
Neljapäev, 21.jaanuar.
Nonii siis, hommikusöök ja asjad kokku. JUBA jõudis kätte nende äraminekupäev! Kaks nädalat sai läbi. Said kiiresti läbi, kuid samas tegime palju ja kõik kahe nädala tagune tundub kaugustes olevat! Mu uruema ja uruõde tulid ka pealinna, saime lennujaamas kokku, kallistasime ja jätsime hüvasti! Triin oli takjas! Ühel hetkel avastasin mütsid, jumala tutimütsid!, nende „talveasjade“ kotist ja siis sai tutimütsi-pilti tehtud. Ühesõnaga, egas midagi, said need nädalad läbi, minul üle 5 kuu siin oldud, ilmselt alla 6 veel ja siis olen ma juba tagasi Eestis. Jube, kuidas aeg lendab!
Aga väga tore oli, ja kindlasti ei ole midagi sellist, et ma nüüd olen meeletus koduigatsuses ja nutus ja halas, ei!(hoolimata issi pidevast veenmisest, et tal on tagasisõiduks 4 piletit:D) Ma arvan, et kõigile oli vahva, et mu Eesti vanemad käisid ja nägid, kuidas mu siinne riik ja kodu ja elu välja näeb, et mu kaks pere kohtusid ning et tegelikult nüüd ma saan siiski oma aastat edasi elada, natuke uute mõtete ja hinnangutega! Vähemalt ei pea emme enam tapeete seinalt alla kraapima kui ma haige olen, sest ta teab, et mu eest tõesti hoolitsetakse ka siin! Onju!?:) Ja pealekauba, nüüd on Marianal ka otsus üsna selge- Eesti ootab!!!
Ahh teate,
Kuradi ilus on see elu ikka mul!
Teie Õnneseen:)
viernes, enero 22
Eesti perega viimased päevad La Palomas.
Appiappi, kas ma pean tõesti kirjutama? Jaaa:D Nii, nüüd on pere läinud. Täitsa uskumatu. Sain just sõnumi:“ Tallinnas kohal, isa otsib lume alt autot, siis Tartu poole teele. Külma -15. Kuidas sul?“ Mul? Mul nagu ikka, nagu teil siin oli juba viimased kaks nädalat, mul on soe. Mul on päike. Mul on suvi. Mul on suvevaheaeg.
Aga siiski, mul pole seda, mida ma peaksin tõeliseks suvevaheajaks. Luisa saatis sõnumi, et ta on La Palomas koos sõpradega. Ja ma olen nii kade. Jah, see aeg seal oli nii ilus. Said ärgata, vaatamata vähestele unetundidele olid puhanud, said terve päeva mitte midagi teha. No issand, päike, ookean, raamatud, hea söök, mahlased puuviljad, hea seltskond. Ja noh, surfist rääkimata. Ühesõnaga jah, nüüd on vanematel jälle töö ja meie Marianaga oleme kodus, esmaspäevast lähme ühte laagrisse, kuni laupäevani, pühapäeval pean Montevideos olema, keskaasta orientatsioon, JUBA!! Ja sealt otse edasi Brasiiliasse, Iguazu kosed. Ja siis on veebruar edasi vaba, aga ma ei jäta ennast koju munema, ma võtan midagi ette.
Olgu, aga ma siis räägin nüüd natuke viimasest kahest nädalast, oma Eesti perega reisimisest.
Kohale jõudsid nad siis 8.jaanuar, Steneli sünnipäev, muuseas oli nii mõnus ta häält kuulda, siit nii lähedalt Tšiilist! Sellest päevast olen juba kirjutanud.
Laupäev, 9.jaanuar läks ka La Palomas, meri, rand, päike. Saime Anu ja Karlaga ka kokku, vanemad sõid oma esimesed jäätised, tuleb tunnistada, et emme armus küll ära ja järgmistel päevadel oli tema see, kes muretses, et me ikka jäätisekohvikusse ka jõuaks:)
Pühapäev, 10 jaanuar läksime Eesti perega väljasõidule. Põhisihtkoht Punta del Este, väga oluline rikaste kuurortlinn. Teel keerasime sisse Jose Ignacio küll, oli üks ülimalt ilus ja mõnus küla. Vaikne, aga ilusad majad, ilus asukoht, tõsiselt õdus. Jõudsime Punta del Estesse, saime infopunktist linnakaardi ja läksime ringkäigule, sõime kala, jalutasime edasi. Üldjuhul jäi mulje selline kahevahel. Linnana Punta del Este mulle ei meeldi, on küll kõrghooned, kuid mitte ühtegi ilusat kõrghoonet, kõik on sellised vanad ja äbarikud. Rand on rahvast täis, kuid TÄIS. Ainus kena koht linnas on päris poolsaare tipp, kus on ilusate eramajade rajoon, seal on kenam ja vaiksem, mõnus. Edasi läksime lähedal asuvasse Punta Ballena külla. Sellelt poolsaarelt avanes võimas vaade ümbrusele tema merepinnast kõrgema asetuse tõttu. Ning seal asus ka kuulus „majaküla“ Ehk ühe kunstniku idee ehitada suur maja ühele majaküljele, selline veidra arhitektuuriga, erinevatest väikestest osadest koosnev, seal on hotell, restoran ja tema näitus. Ei sisenenud. Õhtul läksime koju tagasi, ostsime tee pealt jäätist ja mainimist vajav arbuusiost toimus ka. Nimelt mina ei viitsinud autost välja minna ja ütlesin issile, kuidas on „pool arbuusi palun“. Vähe sellest, et tal see 10 meetriga meelest läks ja ikka žestimängu pidi mängima, said kohalikud kohe „rahakotiga valget turisti“ ära kasutada ja küsisid poole arbuusi eest normaalse 50 peeso eest 100 peesot. Eks ma siis pärast naersin talle näkku:D
Minu viisid nad La Pedrerasse lühifilmifestivalile, mu Urupere nimelt juba ootas seal, ja ise läksid koju magama. Filmid olid väga absurdsed ja mõttetud, kõik jõudsime sellele järeldusele. Hüppasime linnast läbi, sõime chivitod ja koju .
Esmaspäev, 11. jaanuar.
Pärast otsustamist jäime La Palomasse, ma sain oma viimase surfitunni, läksime rannikust kaugemale, õpetaja oma lauaga. Eem, raske oli, maru raske:D Justnimelt sinna „sisse“ saamine, mis teha, ikka treenitus puudub, seega oligi nende kätega natuke nadi lugu, lihtsalt lained tulid vastu, ja sina sõua neist läbi, üle, mida kõike, et edasi, voolule vastu saada! Ühel hetkel olime siis õige koha peal, aga ega siis laineid ju ei tulnud kohe, tuli oodata, selle ajaga suutsime juba õigest kohast ära loksuda, tuli taas käed aerudeks panna ja sõuda, sõuda, sõuda:D Taas kohal, tuleb laine, olen valmis minema, vajub enne ära, taas õigest kohast eemal, jnejne:D Seega, kui ma ühel hetkel suutsin ühe laine võtta, see murdus, ma alla laudasin ja püsti jäin, oli ikka MARU hea tunne küll:) Peale selle, need lained seal sees on ikka teine asi, ei pea end kukkudes vastu liiva ära lööma ja mööda maad kraapides end haavama. Ahh, ülimõnus, ÜLImõnus! Seega, me olime seal tund aega, üks laine sai ilusti võetud, teine jäi poolikuks ja mõned vajusid enne ära, ülejäänud aeg läks käte krampi sõudmisele. Aga asi tõesti on seda väärt.
Aga sel päeval läksime kesklinna poole ka oma Eesti perega, käisime poode ja laatasid mööda, nautisime rahvast ja ilma, ja loomulikult JÄÄTIST!;)(Tervitused emmele!)
Õhtul oli meie aias grillikas, ühed tuttavad olid külas oma nelja lapsega. Oli vahva. Just seepärast, et üldiselt mu perel selliseid kokkusaamisi pole sõpradega. Hästi valus teema. Lihtsalt pole selliseid sõpru, kellele võiks kell 9 suveõhtul helistada, et „hei, mis teete, tulge külla!“ ja siis see teoks teha, lausa puhta ööni kitarri mängides, kamina ees istuda ja lobiseda. Elu on ilus mul seal Eestimaal, :)
Teisipäev, 12.jaanuar.
Läksime hommikul Eesti perega välja, taas. Käisime Santa Teresa kindluse ja pargi juures, samuti Punta del Diablo küla. Mina olin kõike näinud, seega oli mul selline pooligav, kaasa aitas ka pilvetagune ilm, hiljem tõusis lausa tuul, siis oli selline tormav, et toidukohas hakkasid lauad lendama, noh, tuli sisse kolida! Aga üldjuhul, sõime taas hästi, meranni- või kalatoitu ning veetsime ühe normaalse päeva, pole mõtet rääkidagi KUI palju rohkem rahvast on praegu, jaanuaris, nendes kõigis rannikuäärsetes külades nagu La Pedrera ja Punta del Diablo, kui seda oli novembris. Rahvas tuleb, ja puhkab. Noored telkidega ja odavalt, pered majadesse ja vähe suurema eelarvega.
Õhtul läksin oma Uru perega La Pedrerasse samale perele külla, sõime empanadasid ja mängisime Wiid;)
Kolmapäev, 13.jaanuar
Taas Eesti pere autosse ja varajane minek. Seekord siis tahtsime minna väiksele matkale. Sierra de las Animas. Jõudsime kohale, kotid selga korraliku veevaruga, siis anti meile juhised kätte ja minek! Selles mõttes, et pidi korda hoidma väga tugevalt ja reeglid-keelud-kohustused olid kindlalt paigas. Esmalt muidugi oli meil (kusjuures mul kõige vähem) ussihirm, seda oli igal sammul tunda. Tuleb tunnistada, et õnneks me ei kohanud neid terve matka jooksul(isegi mitte terve reisi jooksul ei jooksnud nad ühegagi kokku). Niisiis, algus oli jah parajalt vinguv, sest tee oli kitsas ja oksad käisid pinda ja pähe ja pidi küürutama ja ronima vaid. Aga ühel hetkel läks rada laiemaks ja kõik oli kohe palju hõlpsam. Jõudsime pisikeste koskedeni, mis oligi lõpp-punkt. Seal nautisime loodusilu(jah, isegi Uruguays leidub midagi sellist:D) ning näksisime, et koguda energiat tagasi alla minemiseks. Mulle meeldis kohutavalt, sest ma olen loodusest küll viimased 5 kuud puudust tundud. Nüüd sain võsastikku, koske, mäge ja selle kokku moodustavat ilu nautida:)
Autosse jõudes otsustasime, mida edasi teha, läksime Minas’e linna. Üks pisike linnake keset künklikku maastikku, muidugi meeldis… Tahtsime koobastesse siseneda, kuid lubatud oli vaid giidiga, et me olime ainukesed ka, kes seal ootasid, siis mõtlesime, et olgu, laseme jalga, mis me ikka tund aega ootama peame giidi. Ise imestasime, et miks küll Absoluutselt mitte üski turist seal ei käi, reklaami pole, ei midagi. Seega läksime Minasesse einestama ja asusime tagasiteele. Valisime kaardilt raja „panoramic view“’ga. Osutus mitte väga populaarselt sõidetavaks kitseteeks. Või siiski ehk midagi laiemat. Kuid panoraamilisi vaateid saime me seal tõesti igas suunas imetleda, oli kaunis! Ma ütleks, et sellest sai mu üks lemmikkohti Uruguays, asjal oli ilu! Läbisime need 27 km tunni ajaga ning sõitsime maanteed pidi koju. Jõudsime pimedas.
Neljapäev, 14.jaanuar.
Nonii, minek! Seekord siis kahe perega, ja kohaks Cabo Polonio. Jah, ma armastan seda kohta. Kuid tuleb tunnistada, et seekord oli millegipärast kõik maru must ja räpane, rahvast voolas kogu päeva jooksul palju juurde ja restoranid olid rahvast täis. Seega jah, on küll ilus pisike külake keset liivadüüne, kuid mulle sümpatiseeris esimene kord siiski rohkem. Issi muidugi tundis seda vabadust ja rahu seal seegi kord.
Tõusime düünile, üritasime oma kauaoodatud sunboardi teha, aga jah, tuhkagi! Ei tea, kas parafiin polnud parafiin või mis, aga igatahes laud ei libisenud, kohe mitte üldse. Seega me kergelt öelda pettusime ja võtsime niisama päikest niikaua kui julges, siis tegime „HOLA TIINA!“ ära ning olime kõik maru õnnelikud:) Jalutasime tagasi küla poole, käisime merilõvisid nautimas ja pildistamas ning istusime restorani maha. Saime hästi süüa taaskord ja kõhud täis suundusime külast minema.
Uru pere läks La Palomasse tagasi, sest Marianal veel surfitund, meie aga läksime kohalikku „metsa“. Tegemist oli ainult siin kasvava ombu(?) puu kasvualaga. Sõitsime paadiga mõnikümmend minutit, saime maha ja tehti meile 800 m ringkäik metsas. Jah, tule Eestist Uruguay metsa, ei, HALB IDEE! Olid küll need mõned ombu puud, suured ja kiiresti kasvavad, kuid mille puit ei maksa midagi ega kõlba millekski, sest on nii pudenev, kuid siiski ei olnud asjal mingit väärtust. Mina muidugi kirusin, oleks ka saanud laua võtta ja surfama minna… Kuid ehk oli veel lootust jõuda Mariana tunni lõpuks… Kui oh ei! Muidugi peab juhtuma midagi sellist, nagu seda on näiteks paadimootori seiskumine keset jõge! Einoh, seega seda seal parandati, kohalikud tädid tegid nõmedat nalja ja hirnusid naerda, tõesti nagu hobused! Siis hakkasid meist rääkima, et vaesed turistid saavad sellist šokki, midagi aru ei saa kuni ma neile vastu ütlesin, et „noh, ma tegelikult räägin ka hispaania keelt…“
Õnneks sai paadi käima ja jõudsime lõpuks auto juurde kaldale tagasi. La Palomasse, otse randa! Muidugi olid Marianal tunnid lõppenud, kuid kuna ta oli üsna heas tujus, siis ma suutsin ta veenda uuesti lauda võtmast ja vette minemast. Nii me tegime:) AAAH, KUI SUPER! Ja ma teadsin, et järgmise päeva varajasest väljasõidust ei tule midagi välja, sest ma tahan veel enne seda viimase tunnikese laineid võtta!
Kuid jah, neljapäeval läksime majakestesse tagasi, tegime ühise õhtusöögi ja nii ta tuli, see öö. Surfiunenägudega!
Aga siiski, mul pole seda, mida ma peaksin tõeliseks suvevaheajaks. Luisa saatis sõnumi, et ta on La Palomas koos sõpradega. Ja ma olen nii kade. Jah, see aeg seal oli nii ilus. Said ärgata, vaatamata vähestele unetundidele olid puhanud, said terve päeva mitte midagi teha. No issand, päike, ookean, raamatud, hea söök, mahlased puuviljad, hea seltskond. Ja noh, surfist rääkimata. Ühesõnaga jah, nüüd on vanematel jälle töö ja meie Marianaga oleme kodus, esmaspäevast lähme ühte laagrisse, kuni laupäevani, pühapäeval pean Montevideos olema, keskaasta orientatsioon, JUBA!! Ja sealt otse edasi Brasiiliasse, Iguazu kosed. Ja siis on veebruar edasi vaba, aga ma ei jäta ennast koju munema, ma võtan midagi ette.
Olgu, aga ma siis räägin nüüd natuke viimasest kahest nädalast, oma Eesti perega reisimisest.
Kohale jõudsid nad siis 8.jaanuar, Steneli sünnipäev, muuseas oli nii mõnus ta häält kuulda, siit nii lähedalt Tšiilist! Sellest päevast olen juba kirjutanud.
Laupäev, 9.jaanuar läks ka La Palomas, meri, rand, päike. Saime Anu ja Karlaga ka kokku, vanemad sõid oma esimesed jäätised, tuleb tunnistada, et emme armus küll ära ja järgmistel päevadel oli tema see, kes muretses, et me ikka jäätisekohvikusse ka jõuaks:)
Pühapäev, 10 jaanuar läksime Eesti perega väljasõidule. Põhisihtkoht Punta del Este, väga oluline rikaste kuurortlinn. Teel keerasime sisse Jose Ignacio küll, oli üks ülimalt ilus ja mõnus küla. Vaikne, aga ilusad majad, ilus asukoht, tõsiselt õdus. Jõudsime Punta del Estesse, saime infopunktist linnakaardi ja läksime ringkäigule, sõime kala, jalutasime edasi. Üldjuhul jäi mulje selline kahevahel. Linnana Punta del Este mulle ei meeldi, on küll kõrghooned, kuid mitte ühtegi ilusat kõrghoonet, kõik on sellised vanad ja äbarikud. Rand on rahvast täis, kuid TÄIS. Ainus kena koht linnas on päris poolsaare tipp, kus on ilusate eramajade rajoon, seal on kenam ja vaiksem, mõnus. Edasi läksime lähedal asuvasse Punta Ballena külla. Sellelt poolsaarelt avanes võimas vaade ümbrusele tema merepinnast kõrgema asetuse tõttu. Ning seal asus ka kuulus „majaküla“ Ehk ühe kunstniku idee ehitada suur maja ühele majaküljele, selline veidra arhitektuuriga, erinevatest väikestest osadest koosnev, seal on hotell, restoran ja tema näitus. Ei sisenenud. Õhtul läksime koju tagasi, ostsime tee pealt jäätist ja mainimist vajav arbuusiost toimus ka. Nimelt mina ei viitsinud autost välja minna ja ütlesin issile, kuidas on „pool arbuusi palun“. Vähe sellest, et tal see 10 meetriga meelest läks ja ikka žestimängu pidi mängima, said kohalikud kohe „rahakotiga valget turisti“ ära kasutada ja küsisid poole arbuusi eest normaalse 50 peeso eest 100 peesot. Eks ma siis pärast naersin talle näkku:D
Minu viisid nad La Pedrerasse lühifilmifestivalile, mu Urupere nimelt juba ootas seal, ja ise läksid koju magama. Filmid olid väga absurdsed ja mõttetud, kõik jõudsime sellele järeldusele. Hüppasime linnast läbi, sõime chivitod ja koju .
Esmaspäev, 11. jaanuar.
Pärast otsustamist jäime La Palomasse, ma sain oma viimase surfitunni, läksime rannikust kaugemale, õpetaja oma lauaga. Eem, raske oli, maru raske:D Justnimelt sinna „sisse“ saamine, mis teha, ikka treenitus puudub, seega oligi nende kätega natuke nadi lugu, lihtsalt lained tulid vastu, ja sina sõua neist läbi, üle, mida kõike, et edasi, voolule vastu saada! Ühel hetkel olime siis õige koha peal, aga ega siis laineid ju ei tulnud kohe, tuli oodata, selle ajaga suutsime juba õigest kohast ära loksuda, tuli taas käed aerudeks panna ja sõuda, sõuda, sõuda:D Taas kohal, tuleb laine, olen valmis minema, vajub enne ära, taas õigest kohast eemal, jnejne:D Seega, kui ma ühel hetkel suutsin ühe laine võtta, see murdus, ma alla laudasin ja püsti jäin, oli ikka MARU hea tunne küll:) Peale selle, need lained seal sees on ikka teine asi, ei pea end kukkudes vastu liiva ära lööma ja mööda maad kraapides end haavama. Ahh, ülimõnus, ÜLImõnus! Seega, me olime seal tund aega, üks laine sai ilusti võetud, teine jäi poolikuks ja mõned vajusid enne ära, ülejäänud aeg läks käte krampi sõudmisele. Aga asi tõesti on seda väärt.
Aga sel päeval läksime kesklinna poole ka oma Eesti perega, käisime poode ja laatasid mööda, nautisime rahvast ja ilma, ja loomulikult JÄÄTIST!;)(Tervitused emmele!)
Õhtul oli meie aias grillikas, ühed tuttavad olid külas oma nelja lapsega. Oli vahva. Just seepärast, et üldiselt mu perel selliseid kokkusaamisi pole sõpradega. Hästi valus teema. Lihtsalt pole selliseid sõpru, kellele võiks kell 9 suveõhtul helistada, et „hei, mis teete, tulge külla!“ ja siis see teoks teha, lausa puhta ööni kitarri mängides, kamina ees istuda ja lobiseda. Elu on ilus mul seal Eestimaal, :)
Teisipäev, 12.jaanuar.
Läksime hommikul Eesti perega välja, taas. Käisime Santa Teresa kindluse ja pargi juures, samuti Punta del Diablo küla. Mina olin kõike näinud, seega oli mul selline pooligav, kaasa aitas ka pilvetagune ilm, hiljem tõusis lausa tuul, siis oli selline tormav, et toidukohas hakkasid lauad lendama, noh, tuli sisse kolida! Aga üldjuhul, sõime taas hästi, meranni- või kalatoitu ning veetsime ühe normaalse päeva, pole mõtet rääkidagi KUI palju rohkem rahvast on praegu, jaanuaris, nendes kõigis rannikuäärsetes külades nagu La Pedrera ja Punta del Diablo, kui seda oli novembris. Rahvas tuleb, ja puhkab. Noored telkidega ja odavalt, pered majadesse ja vähe suurema eelarvega.
Õhtul läksin oma Uru perega La Pedrerasse samale perele külla, sõime empanadasid ja mängisime Wiid;)
Kolmapäev, 13.jaanuar
Taas Eesti pere autosse ja varajane minek. Seekord siis tahtsime minna väiksele matkale. Sierra de las Animas. Jõudsime kohale, kotid selga korraliku veevaruga, siis anti meile juhised kätte ja minek! Selles mõttes, et pidi korda hoidma väga tugevalt ja reeglid-keelud-kohustused olid kindlalt paigas. Esmalt muidugi oli meil (kusjuures mul kõige vähem) ussihirm, seda oli igal sammul tunda. Tuleb tunnistada, et õnneks me ei kohanud neid terve matka jooksul(isegi mitte terve reisi jooksul ei jooksnud nad ühegagi kokku). Niisiis, algus oli jah parajalt vinguv, sest tee oli kitsas ja oksad käisid pinda ja pähe ja pidi küürutama ja ronima vaid. Aga ühel hetkel läks rada laiemaks ja kõik oli kohe palju hõlpsam. Jõudsime pisikeste koskedeni, mis oligi lõpp-punkt. Seal nautisime loodusilu(jah, isegi Uruguays leidub midagi sellist:D) ning näksisime, et koguda energiat tagasi alla minemiseks. Mulle meeldis kohutavalt, sest ma olen loodusest küll viimased 5 kuud puudust tundud. Nüüd sain võsastikku, koske, mäge ja selle kokku moodustavat ilu nautida:)
Autosse jõudes otsustasime, mida edasi teha, läksime Minas’e linna. Üks pisike linnake keset künklikku maastikku, muidugi meeldis… Tahtsime koobastesse siseneda, kuid lubatud oli vaid giidiga, et me olime ainukesed ka, kes seal ootasid, siis mõtlesime, et olgu, laseme jalga, mis me ikka tund aega ootama peame giidi. Ise imestasime, et miks küll Absoluutselt mitte üski turist seal ei käi, reklaami pole, ei midagi. Seega läksime Minasesse einestama ja asusime tagasiteele. Valisime kaardilt raja „panoramic view“’ga. Osutus mitte väga populaarselt sõidetavaks kitseteeks. Või siiski ehk midagi laiemat. Kuid panoraamilisi vaateid saime me seal tõesti igas suunas imetleda, oli kaunis! Ma ütleks, et sellest sai mu üks lemmikkohti Uruguays, asjal oli ilu! Läbisime need 27 km tunni ajaga ning sõitsime maanteed pidi koju. Jõudsime pimedas.
Neljapäev, 14.jaanuar.
Nonii, minek! Seekord siis kahe perega, ja kohaks Cabo Polonio. Jah, ma armastan seda kohta. Kuid tuleb tunnistada, et seekord oli millegipärast kõik maru must ja räpane, rahvast voolas kogu päeva jooksul palju juurde ja restoranid olid rahvast täis. Seega jah, on küll ilus pisike külake keset liivadüüne, kuid mulle sümpatiseeris esimene kord siiski rohkem. Issi muidugi tundis seda vabadust ja rahu seal seegi kord.
Tõusime düünile, üritasime oma kauaoodatud sunboardi teha, aga jah, tuhkagi! Ei tea, kas parafiin polnud parafiin või mis, aga igatahes laud ei libisenud, kohe mitte üldse. Seega me kergelt öelda pettusime ja võtsime niisama päikest niikaua kui julges, siis tegime „HOLA TIINA!“ ära ning olime kõik maru õnnelikud:) Jalutasime tagasi küla poole, käisime merilõvisid nautimas ja pildistamas ning istusime restorani maha. Saime hästi süüa taaskord ja kõhud täis suundusime külast minema.
Uru pere läks La Palomasse tagasi, sest Marianal veel surfitund, meie aga läksime kohalikku „metsa“. Tegemist oli ainult siin kasvava ombu(?) puu kasvualaga. Sõitsime paadiga mõnikümmend minutit, saime maha ja tehti meile 800 m ringkäik metsas. Jah, tule Eestist Uruguay metsa, ei, HALB IDEE! Olid küll need mõned ombu puud, suured ja kiiresti kasvavad, kuid mille puit ei maksa midagi ega kõlba millekski, sest on nii pudenev, kuid siiski ei olnud asjal mingit väärtust. Mina muidugi kirusin, oleks ka saanud laua võtta ja surfama minna… Kuid ehk oli veel lootust jõuda Mariana tunni lõpuks… Kui oh ei! Muidugi peab juhtuma midagi sellist, nagu seda on näiteks paadimootori seiskumine keset jõge! Einoh, seega seda seal parandati, kohalikud tädid tegid nõmedat nalja ja hirnusid naerda, tõesti nagu hobused! Siis hakkasid meist rääkima, et vaesed turistid saavad sellist šokki, midagi aru ei saa kuni ma neile vastu ütlesin, et „noh, ma tegelikult räägin ka hispaania keelt…“
Õnneks sai paadi käima ja jõudsime lõpuks auto juurde kaldale tagasi. La Palomasse, otse randa! Muidugi olid Marianal tunnid lõppenud, kuid kuna ta oli üsna heas tujus, siis ma suutsin ta veenda uuesti lauda võtmast ja vette minemast. Nii me tegime:) AAAH, KUI SUPER! Ja ma teadsin, et järgmise päeva varajasest väljasõidust ei tule midagi välja, sest ma tahan veel enne seda viimase tunnikese laineid võtta!
Kuid jah, neljapäeval läksime majakestesse tagasi, tegime ühise õhtusöögi ja nii ta tuli, see öö. Surfiunenägudega!
sábado, enero 16
Eiiiiiii.
Nii, nüüd see on käes. Ma olen täiesti sõltuvuses surfamisest. Nüüd ma enam ei tea, kuidas ma Eestis saan elada, ma ju ei saa seal minna ja end ookeani meelvalda visata ja siis rõõmutada kui natuke tast jagu olen saanud ja laual püsti jäänud. See tunne, see tunne, see tunne. Armusin ära!
Jah, ja nii ongi. Et täna hommikul veel enne äratulekut laenutasin laua ja läksin vette, vesi oli täis, aga nagu tõesti täis millimallikaid. Nii, et kui laine tuli, siis sa nägid laine sees oma 30 molluskit vähemalt. Aga ei, ma surusin hambad kokku ja jäin sisse. Ja välja tulin õnnelikult, õnnelikumalt kui kunagi varem, ehkki kurvalt, sest see oli siiski viimane kord. Ohhh. Jah, ja peale selle, mul kõrvetas igalt poolt, ja noo, igalt poolt! Nad suutsid mulle näkku ka laksu ära anda, on jultunud.
Aga ühesõnaga, jah, oleme elus ja jõudsime Carmelosse, mina peaksin magama, aga kasutasin internetivõlusid ja teatan teile, et ahooiii, homme lähme Buenos Airesesse, hiljem kirjutan ühe pika pika blogi, ausalt ma luban!
Elu on ilus. ja lendab kiiresti.
Ja see aasta, see on midagi teistsugust, see on midagi hämmastavat, see on midagi müstilist.
Te olete mulle kallid!
PS! Oh kui tore, et teil seal lumi on ja kodus kõik hästi ja Duncsu, ma igatseen sind! Aga tegelikult, Tuhrikud, teid kõiki!
Ja PS2! Mannuu, nii suured aitähid, ma sain su kirja kätte, nii mõnus oli lugedaaaa! suuured kallid!:))
ja Steneli, veel soovin ma sulle õnne! Ja tahaksin sind näha...
Tiiiiiiiiiiiiiinaaaa!!!
Jah, ja nii ongi. Et täna hommikul veel enne äratulekut laenutasin laua ja läksin vette, vesi oli täis, aga nagu tõesti täis millimallikaid. Nii, et kui laine tuli, siis sa nägid laine sees oma 30 molluskit vähemalt. Aga ei, ma surusin hambad kokku ja jäin sisse. Ja välja tulin õnnelikult, õnnelikumalt kui kunagi varem, ehkki kurvalt, sest see oli siiski viimane kord. Ohhh. Jah, ja peale selle, mul kõrvetas igalt poolt, ja noo, igalt poolt! Nad suutsid mulle näkku ka laksu ära anda, on jultunud.
Aga ühesõnaga, jah, oleme elus ja jõudsime Carmelosse, mina peaksin magama, aga kasutasin internetivõlusid ja teatan teile, et ahooiii, homme lähme Buenos Airesesse, hiljem kirjutan ühe pika pika blogi, ausalt ma luban!
Elu on ilus. ja lendab kiiresti.
Ja see aasta, see on midagi teistsugust, see on midagi hämmastavat, see on midagi müstilist.
Te olete mulle kallid!
PS! Oh kui tore, et teil seal lumi on ja kodus kõik hästi ja Duncsu, ma igatseen sind! Aga tegelikult, Tuhrikud, teid kõiki!
Ja PS2! Mannuu, nii suured aitähid, ma sain su kirja kätte, nii mõnus oli lugedaaaa! suuured kallid!:))
ja Steneli, veel soovin ma sulle õnne! Ja tahaksin sind näha...
Tiiiiiiiiiiiiiinaaaa!!!
lunes, enero 11
Viivitusega postitus.
Opladii, opladaa, laulge kaaasaaa… Elu siis kolmandast kaheksanda jaanuarini või midagi sellist… Kolmandast kuue-seitsmendani olime siin, La Palomas, oma Uruguay perega, nagu ikka käisime rannas ja olime kodus ja põhiline, et puhkasime, saime rahulikult olla, ei tõmmelnud. Väikeseks miinuseks oli vaid see, et vahepeal olid oma 3 päeva, kus taevas oli kattunud pilvekihiga, ehkki üldjuhul kadus see õhtupoolikuks. Käisime linnas jalutamas, käsitöölaadal, jeerum, ma armastan neid kohti, nagu ikka omad hääd hansakad… Aa, ja surfitunnid toimusid muidugi ka, suurte lihasvaludega ning ma oma jalgadest parem ei räägigi, ma ei saa voodis kõhuligi magada, sest põlved ja sellest allapoole on kõik üleniiii valulik ja noh, poolenisti sinine…AGA NII LAHE ON :D Seega, ei huvita, mis need jalad arvavad.
Nii, ühesõnaga oligi siis selline mõnus elu, puuviljade söömine(ei, tegelikult ärge arvake, et ma kuskil Ecuadoris olen, et ma puuvilju sööks, ma lihtsalt söön siin neid rohkem kui kodus) ja lebok. Kuni siis neljapäeva hommikuni, mil pidid mu vanemad Eestimaalt jõudma… Kolmapäeva õhtul mingil hetkel läksin närviliseks, nagu tõesti, maru imelik, jõudsin koju ja lugesin sõnumit, et ohhhoo, aga neil on lend oma 12 või rohkem tundi edasi lükatud, siis oli mul küll tunne, et no ma teadsin juuuu! Aga sain kõiksugustelt kanalitelt info kätte, ja jäin rahulikult magama, neljapäeva elasime ka rahulikult, kuid õhtul läks juba kahtlaseks, neist polnud mingit infot. Nimelt Frankfurt-Sao Paolo lennuk lükati järgmisse päeva ja nad eeldatavalt pidid nüüd Sao Paolos olema, et hakata endale Montevideoni edasilendu võitlema. Meie lennujaama vastu ei läinud, ei teadnud absoluutselt mitte midagi. Siis ühel hetkel hommikul kui mul liialt kahtlane hakkas, otsustasin, olgu, panen riidesse ja lähen kõnnin suurte puude vahelt välja, et levi leida. Jõudsin 100 meetrit kodust eemale, ja hakkasid tulema, 4 sõnumit korraga. Maru hea, nemad olid jõudnud Montevideosse, öösel hotelli võtnud. Tegime kiired infovahetused, sain teada, et nad hakkavad tulema ja mainisin, et andku teada kui läheduses.
Ise läksime randa, oli päev ilus nagu ikka, surfamine, koju tagasi ja juba nad helistasid, oodatust varem, oiii, see oli selline jeerum-issand-milline rahutus tunne, ala see, mis valdab igal hommikul enne Kiltsi laagrit(siinkohal tervitaks neid kõiki, kes seda kaunist kohta külastamas käisid ühel kenal talvepäeval, ja kõiki neid, keda nad seal kohtasid samuti!). jaaaa, seal nende auto oligi!
Ühesõnaga, Triin hüppas takjana musse kinni, selle vahega, et võrreldes 4 kuu taguse Tallinna lennujaamaga olid ta käed omad parajad sentimeetrid kõrgemal, ning pealagigi kuidagi kohmetult kõrgel, minu pisike õde, kes kasvab suureks, issand kui õudne! Emme kalli oli nagu arvata, kerge hellushoog ja issssiiiiikallliii, no issikalli on mõnus kalli, suur ja tugev, seda ma igatsesin!
Vot, kohtusid mu kaks peret. Tegime lõunasöögi, mul oli maru veider, ja maru keeruline ka! Kolmekeelne mõtlemine, tõlkimine ja seletamine:) Tegime siesta ja õhtul randa, käisime issi ja Triinuga vees, me issiga tulime pärast välja, millimallikakõrvetustest õhetavad, aga muidu oli mõnus(ehkki oli kõigest kerge lainetus;)).Tegime väheke liivadüünisõitu, jõime esimesed mated ja jäädvustasime selle kõik pildile… Kaunis päevake:) Õhtul läksime kontserdile, mis olevat murga etendus, murga on siinse karnevali üks osa, üks kostümeeritud grupp on laval ja laulab. Noh, algul oli paraku hulganisti soojendusesinejaid, kuid lõpuks jõudsime murgani ka, oli vahva, kuid Triin oli väsinud ja läksime temaga koju.
Siinkohal tuleb mainida, et kodujuust on ikka maru hea asi, must leib merevaigu, vorsti ju kodujuustuga, nooo:D ja tuleb tunnistada, et kohukesedki olid endised!!
Nii, ühesõnaga oligi siis selline mõnus elu, puuviljade söömine(ei, tegelikult ärge arvake, et ma kuskil Ecuadoris olen, et ma puuvilju sööks, ma lihtsalt söön siin neid rohkem kui kodus) ja lebok. Kuni siis neljapäeva hommikuni, mil pidid mu vanemad Eestimaalt jõudma… Kolmapäeva õhtul mingil hetkel läksin närviliseks, nagu tõesti, maru imelik, jõudsin koju ja lugesin sõnumit, et ohhhoo, aga neil on lend oma 12 või rohkem tundi edasi lükatud, siis oli mul küll tunne, et no ma teadsin juuuu! Aga sain kõiksugustelt kanalitelt info kätte, ja jäin rahulikult magama, neljapäeva elasime ka rahulikult, kuid õhtul läks juba kahtlaseks, neist polnud mingit infot. Nimelt Frankfurt-Sao Paolo lennuk lükati järgmisse päeva ja nad eeldatavalt pidid nüüd Sao Paolos olema, et hakata endale Montevideoni edasilendu võitlema. Meie lennujaama vastu ei läinud, ei teadnud absoluutselt mitte midagi. Siis ühel hetkel hommikul kui mul liialt kahtlane hakkas, otsustasin, olgu, panen riidesse ja lähen kõnnin suurte puude vahelt välja, et levi leida. Jõudsin 100 meetrit kodust eemale, ja hakkasid tulema, 4 sõnumit korraga. Maru hea, nemad olid jõudnud Montevideosse, öösel hotelli võtnud. Tegime kiired infovahetused, sain teada, et nad hakkavad tulema ja mainisin, et andku teada kui läheduses.
Ise läksime randa, oli päev ilus nagu ikka, surfamine, koju tagasi ja juba nad helistasid, oodatust varem, oiii, see oli selline jeerum-issand-milline rahutus tunne, ala see, mis valdab igal hommikul enne Kiltsi laagrit(siinkohal tervitaks neid kõiki, kes seda kaunist kohta külastamas käisid ühel kenal talvepäeval, ja kõiki neid, keda nad seal kohtasid samuti!). jaaaa, seal nende auto oligi!
Ühesõnaga, Triin hüppas takjana musse kinni, selle vahega, et võrreldes 4 kuu taguse Tallinna lennujaamaga olid ta käed omad parajad sentimeetrid kõrgemal, ning pealagigi kuidagi kohmetult kõrgel, minu pisike õde, kes kasvab suureks, issand kui õudne! Emme kalli oli nagu arvata, kerge hellushoog ja issssiiiiikallliii, no issikalli on mõnus kalli, suur ja tugev, seda ma igatsesin!
Vot, kohtusid mu kaks peret. Tegime lõunasöögi, mul oli maru veider, ja maru keeruline ka! Kolmekeelne mõtlemine, tõlkimine ja seletamine:) Tegime siesta ja õhtul randa, käisime issi ja Triinuga vees, me issiga tulime pärast välja, millimallikakõrvetustest õhetavad, aga muidu oli mõnus(ehkki oli kõigest kerge lainetus;)).Tegime väheke liivadüünisõitu, jõime esimesed mated ja jäädvustasime selle kõik pildile… Kaunis päevake:) Õhtul läksime kontserdile, mis olevat murga etendus, murga on siinse karnevali üks osa, üks kostümeeritud grupp on laval ja laulab. Noh, algul oli paraku hulganisti soojendusesinejaid, kuid lõpuks jõudsime murgani ka, oli vahva, kuid Triin oli väsinud ja läksime temaga koju.
Siinkohal tuleb mainida, et kodujuust on ikka maru hea asi, must leib merevaigu, vorsti ju kodujuustuga, nooo:D ja tuleb tunnistada, et kohukesedki olid endised!!
lunes, enero 4
Ma ju ei saa mainimata jätta:D
Upladii ja lallallaaa!
Kui ma siin juba olen ja sain arvutisse kirjutatud postituse blogisse üles riputada, siis ma ei saa mainimata jätta eilset päeva!!!
Niisiis, 3.detsember, pereni jäänud 4 päeva!
Eks kõik oli ikka samasugune, olgu sarnane... Lihtsalt selle vahega, et pere ütles, et vot selline on suve esimene päev! Sest ilm oli meeldiv, olgu päike oli eile väga tugev, seega ma kergelt sügelen praegu, aga muidu oli mõnus, ja vesi, ooh. Jah, ei olnud palju palju laineid, vesi oli rahulikum, superläbipaistev, kuid siiski olid kohatisd lained. Supersuper oli, vesi oli isegi soojem, seega seal hulpida, milline õnn! Noh, ja seega me otsustasimegi Marianaga, et teeme selle ära, kasutame head ilma, alustasime surfitundidega. juhuuuuu:D Seega, 6 tundi saame, eile oli esimene. Ja noo, ma mõnusalt valutan oma käelihaseid praegu:D ja selja-, ja natuke ka jala-...
AGA NIII LAHE ON NOOOH!:D
Kui ma siin juba olen ja sain arvutisse kirjutatud postituse blogisse üles riputada, siis ma ei saa mainimata jätta eilset päeva!!!
Niisiis, 3.detsember, pereni jäänud 4 päeva!
Eks kõik oli ikka samasugune, olgu sarnane... Lihtsalt selle vahega, et pere ütles, et vot selline on suve esimene päev! Sest ilm oli meeldiv, olgu päike oli eile väga tugev, seega ma kergelt sügelen praegu, aga muidu oli mõnus, ja vesi, ooh. Jah, ei olnud palju palju laineid, vesi oli rahulikum, superläbipaistev, kuid siiski olid kohatisd lained. Supersuper oli, vesi oli isegi soojem, seega seal hulpida, milline õnn! Noh, ja seega me otsustasimegi Marianaga, et teeme selle ära, kasutame head ilma, alustasime surfitundidega. juhuuuuu:D Seega, 6 tundi saame, eile oli esimene. Ja noo, ma mõnusalt valutan oma käelihaseid praegu:D ja selja-, ja natuke ka jala-...
AGA NIII LAHE ON NOOOH!:D
mõned päevad edasi, puhkusepäevi!
31.detsember 2009
Teate, ma ausalt väga ei mäleta, kuidas see päev oli, aga eks ta selline mõnus puhkus- hea puhkus- vaikne puhkus- päevitamise ja magamisega puhkus oli:) Aga igatahes hommikul ärkasime parajalt varakult nagu ikka, issand kui mõnus, ärkad(oled kusjuures mitmeid unenägusid näinud unes[täna nägin, et seisin Tartus, mis polnud tegelikult ükski paik Tartus, bussipeatuses ja ootasin bussi, et kooli minna- see oli 14 kusjuures. Ja siis tuli üks hobune, muuseas number 14 kaela riputatud, ja ütles, et täna bussid ei sõida. Seega nii nagu me seal olime, neljakesi, istusime hobuse selga ja hakkasime kooli poole sõitma. Vahva ju:D]) aga igatahes, ärkad ja oled veel kergelt unenägude huumoris sees, tõmbad kardina eest, sulle vaatavad vastu kaunid männid ja selge sinine taevas. Siis naeratad, ärkad, kõnnid pidžaamas alla, tervitad ema-isa põsemusi ja „tere hommikuga“, teed ukse lahti, astud trepile ja hingad sisse mõnust värsket õhku, kuulatad vaikust ja juba kujutad ette, kuidas täna tuleb mõnus rannapäev. Siis teed puuviljadest ja jogurtist koosneva hommikueine, määrid end kreemidesse, seod rannaräti ümber ja jalutad randa. Ahh, edasi võite ise kõike oma soovi järgi kujundada!
Vot, seega eelmise aasta viimane päev oli selline, et me läksime tegelikult autoga randa, teisele kaldale. Sättisime end sisse, mängisime isaga mingisugust reketite-palliga rannamängu, peesitasime, mina lugesin raamatut, viskasime end lainetesse. Mingil hetkel tulid ema-isa jalutuskäigult tagasi, läksime meie Marianaga uurima, kuidas „surfikoolide“ hinnad ja tingimused on. Jah, saime teada, aga et teemas oli üks tund, mille kirjeldus oli à’la selline, et „esmalt soojendame, jookseme ja venitame, siis harjutame liival, kuidas seista ja lõpus ka venitame“, siis me emõtlesime, et joosta võime me ise ka. Oleks siis, et rohkem tunde, loogiline ju, et ei saa kohe lainetesse minna, aga noooo… Samuti leidsime ühe veidi kõrgema ja pikema laskumisega düüni omale… Vot aga mingil hetkel tuli lõuna ja läksime kodu poole, sõime ja siestale. Pärast tudumist läksime poodi, et teha tolle aasta viimased ostud, seal läks aega päris pikalt, seega tagasijõudes polnud enam aega randagi minna, niisiis veetsime õhtu koduselt, aias, lobisesime, jõime matet jnejne. Ahhaa, siis tuli Eestis uus aasta, siis sõime ja ootasime oma uut aastat. Vot nüüd oli küll naljaks minna välja, puhta särgiväel(ehkki siinsed ööd on tõesti KÜLMAD!) ning soovida teistele „Head uut aaaastaaaat!“ ning ilutulestikku imetleda. Vot, ja nõnda ta tuli, mu uus aasta. Seegi kord ei pühitsenud nagu uruguaylased, või nagu igalpool maailmas, pidu hommikuni.
1.jaanuar 2010, uuh kui lahe:D
Hommikupoolik oli nagu ikka… Läksime randa, siia oma lähedusse, lesisime, mul on uus päevituskreem, seega ma sain täna natuke jumet ka juurde, enne olin karmi kaitsva kihi all. Tulime koju, einestasime mõnusalt, taaskordne uinak. Siis läksime Marianaga jalutuskäigule, mille humoorilise alatooniga eesmärk oli „leida kaaslasi“. Ehk siis tegelikult üks tüdruk Fattole, sest läksime koera ujutama, ning mõned kutid meile ka, aga meie kriteeriumid olid palju karmimad, nad pidid surfilauda omama:D Oli mõnus, kahjuks kaamerata ja piltideta, kuid oli kaunis, hoolimata mõndadest ligitükkivatest krantsidest. Paraku aga ei täitnud oma eesmärki ja naasesime tühjade kätega. Hiljem läksime kogu perega ja uudistasime ümbrust, siis olime veidi rahulikult kodus ja õhtul läksime keskusse. Pole midagi võrrelda sellega, mis ta novembris oli. Rahvast on kordades kordades rohkem. Sõime ühed jäätised ja istusime mingisugust tsirkuseartistide etendust vaatama. Triinule oleks meeldinud! Tulime koju, sõime ja magama.
Head uut aastat muide!
2.jaanuar 2010
Nonii, veidi teistsugune päev. Pärast täitvat hommikusööki läksime Chuy linna, mis nimelt on üks paik Uruguay-Brasiilia piiril. Ega ta muuks eriti pole, kui poodlemiseks. Sest Free Shop’e ja muidu superodavaid butiike peatänav täis. Seega seal me olime, ühest poest teise käies, terve päeva. Tuleb tunnistada, et linn oli teistsugune, sellist Brasiilia ekstrakti oli juures, ning kõik OLI VÄGA ODAV. Mari muidugi nagu ikka, on piisavalt nõudlik, et endale eriti midagi leida, seega minu mõned ostud kogu pere ostudega võrreldes oli peaaegu mitte midagi. Aga vahva oli siiski vaadata uut kohta, uut elu, eks iga autosõitki ole omaette ekskursioon. Siin hoopis teistsuguses maakonnas, naturaalsed palmilagendikud, kohatised eemalt paistvad liivadüünid, veidi mägisem maastik. Vot, ja nii ta läks, õhtuks olime tagasi, siin ma nüüd olen kirjutades, sest internetiga ühendust ei saanud.
Jah, selline ta on, mu veidi teistsugune Uruguay-elu. Igas mõttes, Nii Eesti mõttes kui ka Uruguay mõttes. Aga see selleks, olen õnnelik.
Teate, ma ausalt väga ei mäleta, kuidas see päev oli, aga eks ta selline mõnus puhkus- hea puhkus- vaikne puhkus- päevitamise ja magamisega puhkus oli:) Aga igatahes hommikul ärkasime parajalt varakult nagu ikka, issand kui mõnus, ärkad(oled kusjuures mitmeid unenägusid näinud unes[täna nägin, et seisin Tartus, mis polnud tegelikult ükski paik Tartus, bussipeatuses ja ootasin bussi, et kooli minna- see oli 14 kusjuures. Ja siis tuli üks hobune, muuseas number 14 kaela riputatud, ja ütles, et täna bussid ei sõida. Seega nii nagu me seal olime, neljakesi, istusime hobuse selga ja hakkasime kooli poole sõitma. Vahva ju:D]) aga igatahes, ärkad ja oled veel kergelt unenägude huumoris sees, tõmbad kardina eest, sulle vaatavad vastu kaunid männid ja selge sinine taevas. Siis naeratad, ärkad, kõnnid pidžaamas alla, tervitad ema-isa põsemusi ja „tere hommikuga“, teed ukse lahti, astud trepile ja hingad sisse mõnust värsket õhku, kuulatad vaikust ja juba kujutad ette, kuidas täna tuleb mõnus rannapäev. Siis teed puuviljadest ja jogurtist koosneva hommikueine, määrid end kreemidesse, seod rannaräti ümber ja jalutad randa. Ahh, edasi võite ise kõike oma soovi järgi kujundada!
Vot, seega eelmise aasta viimane päev oli selline, et me läksime tegelikult autoga randa, teisele kaldale. Sättisime end sisse, mängisime isaga mingisugust reketite-palliga rannamängu, peesitasime, mina lugesin raamatut, viskasime end lainetesse. Mingil hetkel tulid ema-isa jalutuskäigult tagasi, läksime meie Marianaga uurima, kuidas „surfikoolide“ hinnad ja tingimused on. Jah, saime teada, aga et teemas oli üks tund, mille kirjeldus oli à’la selline, et „esmalt soojendame, jookseme ja venitame, siis harjutame liival, kuidas seista ja lõpus ka venitame“, siis me emõtlesime, et joosta võime me ise ka. Oleks siis, et rohkem tunde, loogiline ju, et ei saa kohe lainetesse minna, aga noooo… Samuti leidsime ühe veidi kõrgema ja pikema laskumisega düüni omale… Vot aga mingil hetkel tuli lõuna ja läksime kodu poole, sõime ja siestale. Pärast tudumist läksime poodi, et teha tolle aasta viimased ostud, seal läks aega päris pikalt, seega tagasijõudes polnud enam aega randagi minna, niisiis veetsime õhtu koduselt, aias, lobisesime, jõime matet jnejne. Ahhaa, siis tuli Eestis uus aasta, siis sõime ja ootasime oma uut aastat. Vot nüüd oli küll naljaks minna välja, puhta särgiväel(ehkki siinsed ööd on tõesti KÜLMAD!) ning soovida teistele „Head uut aaaastaaaat!“ ning ilutulestikku imetleda. Vot, ja nõnda ta tuli, mu uus aasta. Seegi kord ei pühitsenud nagu uruguaylased, või nagu igalpool maailmas, pidu hommikuni.
1.jaanuar 2010, uuh kui lahe:D
Hommikupoolik oli nagu ikka… Läksime randa, siia oma lähedusse, lesisime, mul on uus päevituskreem, seega ma sain täna natuke jumet ka juurde, enne olin karmi kaitsva kihi all. Tulime koju, einestasime mõnusalt, taaskordne uinak. Siis läksime Marianaga jalutuskäigule, mille humoorilise alatooniga eesmärk oli „leida kaaslasi“. Ehk siis tegelikult üks tüdruk Fattole, sest läksime koera ujutama, ning mõned kutid meile ka, aga meie kriteeriumid olid palju karmimad, nad pidid surfilauda omama:D Oli mõnus, kahjuks kaamerata ja piltideta, kuid oli kaunis, hoolimata mõndadest ligitükkivatest krantsidest. Paraku aga ei täitnud oma eesmärki ja naasesime tühjade kätega. Hiljem läksime kogu perega ja uudistasime ümbrust, siis olime veidi rahulikult kodus ja õhtul läksime keskusse. Pole midagi võrrelda sellega, mis ta novembris oli. Rahvast on kordades kordades rohkem. Sõime ühed jäätised ja istusime mingisugust tsirkuseartistide etendust vaatama. Triinule oleks meeldinud! Tulime koju, sõime ja magama.
Head uut aastat muide!
2.jaanuar 2010
Nonii, veidi teistsugune päev. Pärast täitvat hommikusööki läksime Chuy linna, mis nimelt on üks paik Uruguay-Brasiilia piiril. Ega ta muuks eriti pole, kui poodlemiseks. Sest Free Shop’e ja muidu superodavaid butiike peatänav täis. Seega seal me olime, ühest poest teise käies, terve päeva. Tuleb tunnistada, et linn oli teistsugune, sellist Brasiilia ekstrakti oli juures, ning kõik OLI VÄGA ODAV. Mari muidugi nagu ikka, on piisavalt nõudlik, et endale eriti midagi leida, seega minu mõned ostud kogu pere ostudega võrreldes oli peaaegu mitte midagi. Aga vahva oli siiski vaadata uut kohta, uut elu, eks iga autosõitki ole omaette ekskursioon. Siin hoopis teistsuguses maakonnas, naturaalsed palmilagendikud, kohatised eemalt paistvad liivadüünid, veidi mägisem maastik. Vot, ja nii ta läks, õhtuks olime tagasi, siin ma nüüd olen kirjutades, sest internetiga ühendust ei saanud.
Jah, selline ta on, mu veidi teistsugune Uruguay-elu. Igas mõttes, Nii Eesti mõttes kui ka Uruguay mõttes. Aga see selleks, olen õnnelik.
Suscribirse a:
Entradas (Atom)