sábado, diciembre 25

El recuerdo, como una vela, brilla más en Navidad.- Charles Dickens

Feliz Navidad queridos!


Hola mis amigos!

les quiero desear una Navidad suave, inolvidable y brillante con la gente mas querida.
Que pasen las fiestas asi, que no se coman ni toman demasiado, para que puedan disfrutar el sentimiento! El sentimiento del amor, la presencia del amor!

Disfruten el calor, la playa, los bailes, nosotros aca en Europa adentro de la nieve, del frio, disfrutando la navidad blanca, sintiendo el calor de la chimenea, el calor que viene de nuestros queridos que nos dan todo su amor!

Muy feliz Navidad, muy felices fiestas!

Besos, abrazos,
Mari.

miércoles, diciembre 15

that somebody is me.!

A veces pienso que me quiero ir de aca. Quiero ir al mundo, otra vez. Quiero estudiar, quiero trabajar con algo que me guste. Pero quiero sacarme de esta tension que hay aca...

Hoy la profe de historia nos conto la historia de sus examenes en la universidad. Eran sobre la epoca 1600-1900, lo mas dificil. Hico el examen cinco veces!!! Nos dijo que eran siepre dos preguntas que podias preparar antes de ir a contestar, pero una tema que te pregunto asi espontaneo y lo tenian que contestar rapido. Aunque hay temas como la revolucion de Fracia y etc, los importanes, le habian preguntado:

"Que paso en la politica nacional de Uruguay en los 1930!?"


Me quede con la boca abierta...

domingo, octubre 31

El que la sigue la consigue.

En Saaremaa, en una isla estona con mi madre y hermanita.

Hoy terminan las vacaciones... Otros 7 semanas hasta la navidad. Ojala con la nieve, la re extrańo! ahora la epoca oscura, fuhh! Cambiamos la hora, ahora nos difernciamos solo unos 4 horas, espectacular!

Hace un ańo ayer termino con el liceo, quede a vacaciones y me fui a Rivera, a Minas de Corrales, las inundaciones, huuh, nunca las voy a olvidar! Empezaron LAS vacaciones, 4 meses divinos!
Pero entonces ustedes ahora tiene prubas de fin del ańo, SUERTE a todos, a ellos para quienes son las ultimas en bachillerato y a todos los otros! Despues se quedan libres para unos meses largos, andan llendo a la playa, hacen cualquier cosa, les deseo todo lo mejor, y hagan algo que nunca hicieron, planean algo divertido, extrańo, nuevo!!!

Yo pase esta semana de otońo bieen, fuimos a una isla con la familia, a una spa, alla nos re relajamos y descansamos, comimos tambien muchisimo!
Volvimos y pase unos dias con Mariana y su hermana aca en mi ciudad. Vivitamos a un museo- tipo el LATU, alla hubo una expocicion invisible, te mandan a un cuarto todo oscuro, alla alguien te guia, fuimos a un parque, hicimos una vuelta con el bote y despues tomamos unos cafes en la cafeteria- todo en la oscuridad, no vimos nada! Y el proposito de eso es mostrar a la gente con viven los ciegos, el guia tambien era un ciego. Buenisimo! Tambien fuimos al cine 4D sobre Tartu, mi ciudad- la primera pelicula 4D que han hecho en Estonia.

Y asi se termino la semana libre, los ultimos dias mas o menos en casa, estudiando, cocinando, haciendo realmente cosas que tenia que hacer ya hace dias, asi que la pase bien, la semana, muy util!

sábado, octubre 9

LA ESPERANZA ES UN BUEN DESAYUNO PERO UNA MALA CENA.

Les voy a escribir:) Son unos dias muy muy ocupados, vienen los primeros pruebas grandes, :))
Yo estoy todo bien, llendo al baile tipico estono, es bastante dificil hacerlo, cada vez algo nuevo, pero me guste la complicacion de eso...
en futboll, Estonia gano contra Serbia, somos lo primeros quienes ganaron en su cancha durante estos ultimos partidos.
Mis actores y cantores favoritos estonos partieron para hacer un viaje de todo el mundo en un catamaran, van a volver el mayo 2012, uhh, como los estoy esperando YA! con todas las historias graciosas, duras y divertidas, con nuavas canciones!

Y ahora voy a contestar a ustedes mas o menos:)
  • Tuti- siii, estoy intentando de escribir y hablar y leer el espańol, pero siempre cuando voy a hablar en voz alta me parece que tengo un accento horrrrriiiible, medio rural, o algo asi:D anda a aprender el frances, es muy facil sabiendo el espańol!;) Y sii, quiero comunicarme con ustedes, por eso el blog... Y gracias por los patitos. Seguramente en unos dias voy a estar podrida de ellos y los cambio, pero hasta que esten, disfrutalos;)jaja Y yo tambien estoy pensando en ustedes, hablando de ustedes y etc, estan en mi corazon !!! Un beso grandisimo!

  • Florencia-El TAI, jaja, si vi algunas fotos de eso. Espero que lo pasaron lo mas bien, par vos el ultimo! Que tradicion carmelitano, jaja ya me imagino como lo prepararon hace mil ańos y el festivo en las calles... Con las palabras, hmm, a veces me pongo pensar algo en espańol y no vienen las palabras, pero siempre en unos segundos los (el paus ahora tambien!:)) acuerdo de vuelta;) Un besoooo para vos tambien!

  • Papy- jaja, claro claro fue algo como el miercoles y estabas en Montevideo seguramente, pero cuando vallas, acordate de mi y ...(pero no me compres mis 100 grammos) Y todavia no he hecho con mi supermaquina, pero si hice un monton de veces diferentes pastas, con diferentes salsas etc. En estos dias tambien ya tengo pensado de hacer el dulce de leche y si me sale bien, hago los alfajorsitos tambien!:) BESOOOOOS para vos y mamy!

  • Pele- aa, la verdad que yo tambien ya estoy esperando de volver a ver a ustedes... Y como fue eso con las vacaciones en estonia, cuando van a venir??:) Buenobueno, pero vos vas a tener un viaje a Europa seguraente, tocando la guitarra y todo asi... Besooo!

  • aa, Denis- quiero entrar a clase ahora y decir "buen diaaa, aaa que sueńo, porque tenemos filosofia??" Besotes para ustedes alla!

  • Angiii- no quise ponerte a llorar!!! Sii, yo tambien tengo imagenes de vos, de tu casa, la perrita Lakita, tu voz y el habla filosofico, uuh, te extrańo!!! Seguramente he llevado una valija entera de conocimientos, pensamientos de Uruguay y los voy a usar en toda mi vida, pensando que ustedes me lo enseńaron!:) Un beso grandisimo!

y buenas noches para todos:)

domingo, septiembre 26

Lo que bien se aprende, nunca se pierde.

Uuuh, otra vez que no he escrito tanto tiempo.
Estoy llendo a liceo, tengo varias cosas despues del liceo, llego a casa tipo de noche, tardisimo. Y tengo que estudiar. mhmhh, y asi no encuentro ni una hora para comunicarme, para escribir, yo que se, subir fotos. NADA. Me siento mal por eso... Bueno, pero el liceo, esta bien:))
Ahora se termino la semana loca, vienen dos media tranquis para seguir entonces raaaapido!
Estoy llendo a las clases de frances. Jej, me estoy reconfundiendo:D Pinso. - el libro, le livre, QUEEE?? Sii, son muy parecidos, pero para hablar me cuesta y hacer oraciones, y cada tanto digo " Siii, sii, bueno!" Y me corrigo " OUIII!!!"

Aparte no quiero que piensen que estoy olvidando de ustedes o que no quiero hablar con ustedes. NO nada que ver!!! Los extrańo ! Pero ahora si estoy de vuelta en la vida estona, estoy adentro de eso. Y leyendo el blog de la chica estona que esta haciendo el ańo en Montevideo ahora, mirando las fotos, pienso que uuh que lindo toda la experiencia que vivi alla... Que buenos recuerdos que tengo, que siempre tengo alguien quien me espere, quien me reciba...

Intento de oranizarme mejor para comunicar, para escribir, todo... Y por favor, nunca es mucho recibir cartas o algo de ustedes. Escriban me algo, siempre lo leo! Cualquier cosa: " hoy fuimos a comer a la casa de ella... nos pasamos re divertidos." o " hoy fui a Palmira a comprar pasta, compramos ravioles con la verdura, los mejores de todo!!!" etc...

Aparte. Mi madre me dice que cambie durante el ańo, sii obviamente, pero tambien dice que cada dia soy mas Mari que antes, que la diferencia esta disminuyendo dia por dia. y es algo que no estoy de acuerdo. Quiero quedarme con la actitud de Mari uruguaya!!! A veces me gusto mas que la parte estona...

Bueno, ahora me voy a dormir- mańana los profes me esperan en el liceo, con mucho trabajo...

Buenas noches divinos!:)) Un beso!

domingo, septiembre 12

NADA ES PERMANENTE A EXCEPCIÓN DEL CAMBIO.

Hace mucho que no escribo...
Estoy llendo a liceo, tengo los dias llenos, la verdad que si. Hasta que no puedo encontrar tiempo para llamar a los amigos para encontrarnos, tomar un te, un mate o lo que sea. Ni que hablar de escribir el blog. Esta mal. Quien hace, llega de hacer todo.

El liceo, hmm, esta bien creo. La clase es mas o menos. hay de todo un poco. Hay tipos que te hacen preguntar" DE DONDE VIENEN??" y hay otros muy amables. Tenemos muchos actividadas en las seguientes semanas ,como somos los nuevos en el liceo... noches de conocer, dia del zorro- todo mi clase tiene que ir vestido a violeta. Y mas y mas...

Aparte del liceo... Estoy en el coro. Mańana voy a llamar a un profe de la guitarra, ahora que tengo sus contactos y el martes voy a una danza. Danza nacional de Estonia, quierooo hacerlo! Y en algunos dias vamos con mi madre a un club de deportes para hacer diferentes gimnasias, o rowing(en las maquinas) o pilates etc. Entonces, no estoy aburriendo:)

La semana pasada fuimos al teatro tres veces. Es que era un festival en mi ciudad y hicieron MUY BUEN teatro! El domingo que viene tenemos el maraton de Tartu- el bici en el bosque, 43 km.
Ahora estoy media refriada, pero ya me voy a mejorar que papy me mando los bombones de quaco y miel(por internet, mentalmente, pero no importa!!!)

Y si, como andan ustedes? No se nada...

domingo, agosto 29

"¿Qué es el hombre en la naturaleza? Una nada frente al infinito, un todo frente a la nada. Un medio entre todo y nada".

Mmmm, no saben como pasamos el fin de semana...!!!! Lo mas bien! Lo mas lindo, Lo mas divertido, interesante y feliz!!! :)

El viernes vinieron Mariana y Pille a Tartu, las fuimos a buscar al terminal con mi madre y mi hermana. Besamos, abrazamos, saludamos, sonreimos... Mandamos las cosas con mi madre y hermana a casa y nosotros con Pille y Mariana fuimos a caminar por mi ciudad, por Tartu. aaah, yo estaba superalegre que estaba Mariana alla, ni deje la sonrisa para dos segundos:)

Vimos a raekoja plats, a iglesia Jaani, a Toomemägi, a Kuradisild y Inglisild, a Emajõgi y mucho mucho mas, comimos un rico pasta(si, se puede tambien en Estonia:D) y fuimos acercando a mi casa, pasamos por la casa de la tia de Pille y Mariana y charlamos un rato alla. Fuimos a mi casa, anduvimos alla comiendo frutas, jugando juegos de la mesa.

Si, verdaderamente en los dos dias lo que ma hicimos fue comer y despues, JUGAR:) Triin, mi hermana tuvo mucha suerte, jaja:) Y si entonces hicimos una vuelta con el perro, cocinamos y nos acostamos.

El sabado nos despertamos, cantamos a Triin una cancion de cumple- se acuerdan de PALJU ÕNNE SULLE!! ? jeje, casi asi:D, damos los regalitos ( estonos y uruguayos, otra vez, que suerte- tan internacional!:D) y fuimos a desayunar. El sabado fue rapido, eramos muchos- mis abuelos y tias etc. Habia mucho ruido, habia charlas de todos los temas( MUSICA), habia mucho para comer y un chico de dos ańos para jugar , y por supuesto mi hermana de 10 ańos, jaja:D

Creo que lo pasamos lindo, digo, yo si, es muy tipico un cuple de nuestra familia asi... Lo que espero es que Mariana lo pudo disfrutar igual, aunque todos la querrian hablar, (musica), preguntar, dar comida:D etc.
Espero que lo disfrutaste, o por lo menos, ahora tenes una idea de un cumple estono familiar;)) Los vas a tener mas, seguro!

De noche cuando se fueron todos nos quedamos tranquis a casa, miramos la tele(creo que fue la primera vez que mire la tele en casa despues de volver:D) y nos acostamos.
El domingo nos fuimos tempranito a Tallinn, llevamos las chicas a casa, alla nos invitaron con el te, las chinchillas y las chicas Mirtel y Kätrin:) Mariana vive en un lugar muy lindo, la verdad que si! :)) Bosqueeee!!! MUCHO bosque!

Ohh, dale, ahora me canse mucho, es que anduvimos en los shoppings todo el dia y volvimos a Tartu, estoy muerta!

El miercoles empieza el liceo... YA . pero el otońo ya llego, me parece. Hace frio . Por suerte que tenemos calefaccion, gracias a Dios!

Un beso para todos y los quiero mucho!

jueves, agosto 26

Querer es poder.

Holaaa a todos! :))

Hace mucho que no escribi. Pero bueno, ahora lo hago!
Estoy en casa de vuelta. que comoda me siento, uhh:)) Pero igual el viaje nos paso muy rapido, lo disfrutamos tanto que parecia que se paso volando, vimos muchisimos lugares maravillosos. Conocimos a algunas ciudades y cultura-Venecia, Firenze, Bologna, Verona, Pisa... y tambien anduvimos por los departamentos de Toscana y Liguria, son DIVINOS! Toscana es EL lugar, los vińedos, el paisaje, los pueblos chiquitos entre las montańas, demaaaas!!! Y liguria tiena la costa maravillosa mediterranea...

Pero ahora en casa, uhhh, hay mucho para hacer. Y no lo imagino, digo, ni empezo el liceo pero ya estoy ocupada cada dia con OCHO MIL cosas, pero me gusta, asi de noche cayendo a mi cama siento que el dia valio mucho:))
Ayer fui a un encuentro de mi liceo, digo los nuevos compańeros mios. Les explico. Voy a un otro liceo, que enrealidad es solo bachillerato y entonces todos que vienen "al quarto" son nuevo y no se conocen entre ellos. Y entonces cada ańo siempre hacen encuentros, fiesta para conocerse. Y si, yo tambien fuui ayer, fue lindo. Hicimos algunos juegos para conocernos, charlamos y reimos. Me gusto bastante, quede contenta!

Ahora los proximos dia, nos encontremos con los amigos, es tipo ultimo momento para encontrarnos a cualquier hora, por el tema de que en una semana empieza el liceo y vamos a estar superocupadas... El viernes viene Mariana con su hermana estona a visitarnos, se quedan para el cumple de mi hermana que es el sabado, nos vamos a conocer un poco de Tartu y lo vamos a pasar SUPERLINDO! :))))

Y ahora es la epoca otońal(ni idea si existe la palabra:D) y entonces te vas afuera atras de la casa y juntas manzanas y ciruelas para comerlos superfrescos... Mm, lo amo, amo frutas, amo que puedo comer frutas de mi jardin, superfrescos, derecho del arbol:)) Y despues cocino tortas/tartas/galletitas etc, mmmmmmmque rico! :))

Y bueno, ahora termino para escribirles de vuelta en algun momento.
Un besooo para todos ustedes, un special beso!! :)

miércoles, agosto 4

Nunca es tarde para bien hacer; haz hoy lo que no hiciste ayer.

Bueno, ahora estoy acá, escribiendo un blog que en realidad debía empecar a escribir hace 3 semana. Siii, 3 semanas que estoy en Estonia, no lo creo! La verdad, que el tiempo corre, vuela, salta- no sé, que hace, pero pasa rapidísimo!
Qapaz que es mejor que no escribí antes, es que para mi era muy difícil adaptarme, es a vecez hasta ahora. Es que todo vino de golpe, rápido, no estaba preparada para eso, y ahora cada día encuentro algo nuevo, algo nuevo que es viejo, pero lo veo deiferente, lo veo nuevo. Lo estoy mirando, sintiendo, oliendo de otra manera.
Los olores es otro tema- son los que te hacen el golpe más fuerte aún! En mi año hable con mis padres, nos comunicamos por el skype con los amigos, vi fotos de ellos y más, pero nadie me pudo pasar los olores. Y cada lugar, cada persona, cada estación tiene sus olores… Yo por ejemplo cuando la primera vez salí del auto en mi ciudad, en mi barrio, sentí el olor de mi barrio en verano, es el olor de acá y no hay en otros lugares! Lloré como loca, era un recuerdo…
Y eso es, cada día algo nuevo, los recuerdos. Hay recuerdos buenos, hay los malos. Pero siempre me hacen sentir un dolorsito, es todo muy diferente compardo lo de allá… Y entonces no sé, que es lo que quiero, quiero mucho, quiero todo, quiero demasiado. Cada sentimiento de recuerdo me pone a un posición de defensa… Contra qué???
Aaahh, taa, hay que vivir lo mismo para entenderlo, creo. Muchas veces quiero escribir lo que siento, veo o digo, pero no tengo lapiz o estoy vaga de abrir la compu. Intento de curarme, pasar mis sentimiento a papel cuando lo necesito.
Ojalá, que no escribo demasiado, pero hay que expresarlo, abrirlo, verdad?

El año vale la pena, totalmente, pero hay de todo, hay que luchar! Y no solo durante el año, después tambien, readaptando!

Mariana, ya te quiero ver! Estoy picando de enseñarte Estonia, Tartu, mis familiares!!! Te espero con mucho amor ! :)
Y para los otros, mi hicieron el año, son MUY importantes! Les quiero a TODOS! Unos más, otros menos, es la vida- nada es igual, todo depende y lo que das, recibís!

Un beso gradísimo! :)
Mari.

lunes, julio 12

Ulme.

oleks nagu unenäos, see on imelik, see on kõik väga imelik.

sábado, julio 10

Asun teele.

Te juro, que no quiero ahora. No quiero, NO QUIEROOOO!!!

martes, julio 6

Teate, ma nüüd kirjutan siit viimast korda ilmselt... Nii palju on teha pidevalt, nii palju tahan teha ja nii tore on teha...:)

Ja ma ohh, raske on.......
Ning ma võin ju öelda, et jou, laupäeval siit minema, aga tegelikult pole see mulle kohale jõudnud!!!

sábado, julio 3

Emotsioone tulvil päev...

Uuuuh, te tahaksite ka siin riigis olla praegusel ajal, ME OLEME POOLFINAALIS!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
!!!!!!!!!!!!!!!!

Tänane päev, ullalaaa, esiteks lugesin, et Kiku jätab tippspordiga hüvasti, ma lugesin ja mul käisid külmavärinad läbi... Tegelikult on see ju m6istetav ja loomulik ja k6ike, aga mul on tunne, et ma olen juba suur kuidagi, sest tema oli enam-vähem see minu-aja-sportlane. Tüdruk tegi, mida hing ihaldas ja k6ige selle juures andis oma riigile nii palju juurde, need hetked, need emotsioonid, 6nnetulvad, lakkehüppamised, ühine r66m ja pidutsemine. Väga ilusad aastad :))

Ja et mul sellest tundest küll poleks olnud, tuli veel kolm pikka tundi pärast piinelda, AGA ME V6ITSIME, täitsa uskumatuuuuuuuuuuuu, aga mul süda l6i kolmkümmend korda kiiremini, nelja parima hulka saime!!! Faaaa!!! Külmavärinad käisid taas läbi, aga teate, see mäng oli ka....MEIL ON NII PALJU 6NNE OLNUD SELLE MMi JOOKSUL, me oleme seda väärt ka:) Viimased minutid, PENALT LATTI, kas te teate ka, kuidas siin k6ike tähistatakse!??!?!?!

SEE ON EMOTSIOOON!!!

domingo, junio 27

Es como algo... imposible... increible... impensable...RARO

Mida kõike miljon asja ma teha olen jõudnud viimastel nädalatel… Ja siia pole kirja midagi saanud. Ja need on aasta parimad nädalad olnud, rahvas on parim olnud, ma olen saanud nautida täiel rinnal, täiel. Nautida lihtsalt olemist kellegi seltskonnas ilma ebamugavustundeta ja ilma et ma igavleks! Fah. Mitte et ma oleks enne kurb olnud või igavlenud, aga mul olid teised sõbrad, kellel olid teised huvid, kellel olid need omad vead, mis mulle rohkem vastukarva käivad, kes ei ole minu seltskond. Nüüd aga leidsin rahva, kes jah, on minu seltskond. Ma tunnen kõigi vastu suurt respekti, ma naudin nendega olemist ja me saame niisama istuda ja lobiseda, suhelda ning nii tohutult mõnus on. Ja ma tõesti ei taha öelda, et ma kuni maini ei elanud ja ei nautinud, ma lihtsalt nautisin teisi asju, nüüd saan tunnetada ühe hea omaealiste seltskonna võlusid:)
Ja seega ongi natuke kahju, et ma pole seda siia üles täheldanud, kuid äkki ongi parem, need on need minu hetked, mis mulle jäävad meelde, jäävad. Ja tekitavad selle sädeme, mis hiljem südames palju nostalgiat tekitab, silmad hajameelselt helkima lööb ning suile naeratuse toob. Need hetked, mil ma mõistan, et kurat, ma olen ikka nii õnnelik, et ma selliseid hetki olen saanud kogeda…
Aga MMiga seoses on siin muidugi palju poleemikat ! Ja no mõelge ometi, me oleme maailma KAHEKSA PAREMA SEAS!!!! Ja lähme vastamisi Ghanaga, mis ei kõla ka midagi nii võitmatut nagu Brasiilia või Portugal või Saksamaa või Argentina.
Mul on ametlik koondisesärk olemas, Forlani 10 isiklikult ;)jaja. Isa lubas, et kui Uruguay finaali jõuab, siis ta ostab väikese teleka ning mina pean lennupiletid ümber vahetama, seega HOIDKE ALT!! ;))
Pärast võite on peredes, linnades, kogu RIIGIS suu tähistamine, rongkäigud, vilistamised pasundamised ja kõike muud võimalikku, et väljendada seda puhast rõõmu, mis 11 meest ühel muruväljakul palli taga ajades oma rahvasse tekitada suudavad, see on TUNNE!!!
Ühel nädalavahetusel käisin Montevideos, tšillisme seal... Külm oli, pidevalt. Uhh, see on ebameeldiv!
Aaa, kool sai läbi, sellest tahtsin ka kirjutada. Nüüd jõudis neile siis nn talvevaheaeg, kaks nädalat. Kaks nädalat, mis siis täpselt lõppevadki laupäevaga, mil meil lennuk läheb.
Aga koolist lahkumine oli imelik... Aasta aega siiski samas keskkonnas, ja nüüd järsku, kõik, mitte kunagi enam! Kaks nädalat tagasi saime kooli poolt juba lahkumise, meile kingiti klassifoto ja eelmise kooliaasta piltidega CD kooli poolt, nüüd, viimasel päeval oli kõik normaalne... Kuni ühel hetkel hunnik läks klassist välja, tulid tagasi ja neil oli kingitus tehtud meile, mulle ja Leonile, sest me ju käime ühes klassis. Ja see oli kuidagi nii... armas... Nad kinkisid mulle Carmelo suveniiri(ainuke probleem ongi, et see kaalub oma 3 kilo...haha, nagu mul muid asju polekski!) Jah... Nad on toredad, :) Ning sel päeval jäin kuidagi kõikide õpetajatega lobisema, rääkisime ja arutlesime elu teemadel, tegelt ka:D Keemia õpetaja soovitas mul keemiat minna õppima, isssiiiii! :D pärast läksin ja tervitasin direktorit ja õppealajuhatajaid ka, mõnus oli... mu eelmise aasta kirjanduse õpetaja meenutas hetki eelmisest aastas, see oli ka nii puudutav, ta mäletas... Aga ta on ka kooli parim õpetaja!! Ohh, jah, nii siis saigi läbi, istusin ratta selga ja sõitsin minema, jättes kooli seljataha. Et eestis veel kolm aastat seda rõõmu nautida ning oma elu edasi lükata :D
Ohjaa, need viimased nädalad on tegelikult rasked, pidev surve on peal. Ei tohiks teada, millal lähen , või peaks minema järsku, homme, sest surub surub, tegelikult ka!!!

  • En el techo de Luisa, es un lugar maravilloso, es el mejor lugar de Carmelo, la mejor vista a la ciudad, es hermoso. Estar alla con toda la gente buena, que estan tocando la guitarra, ademas tocando la guitarra superbien, porque son Dioses, son los mejores. Los amo: a Luisa, a Rodrigo, a Pele, a Ivan, a Tatiana, a Tuti !!!

jueves, junio 17

3-0


S6i s6i s6i kama!!!!

lunes, junio 14

Mundial de Sud-Africa 2010!!!!

Vamoooos, CELESTE!!! :) Koik Uruguay poolt! Prantsusmaaga viik, edasi tulevad voidud!(Finaalis Brasiilia vastu pole enam vahet, kes v6idab)

Ylik6va n2dalavahetus oli, tegima balnearios laagerdust, j22b meelde!
Iga j2rgnev p2ev tundub eelmisest parem, iga j2rgnev p2ev tundub eelmisest lyhem, iga j2rgnev p2ev tundub nauditavam.

M6eldamatu, uskumatu, peaaegu nagu v6imatu !??

lunes, junio 7

Para un cachito bo carteeeero!!

Ma pole jälle pikka aega kirjutanud. Aga eks ta ole nii, et üritan võimalikult palju teha, käia, olla rahvaga- sõprade, Luisa, tema sõprade, perega. Ja mul tuleb see maru hästi välja ka;) Ja õnneks pole nagu midagi õppida ka, seega hea lihtne lebokas! Üsna suvevaheaja tunne on;)

Ei, tegelikult on olnud mõned punktid, mida olen plaaninud kirja panna…

Ükspäev jõudsid mulle siis lennuajad täpselt, ametlikult, siit lahkun 14.20 10.juulil, Eestis olen 00.20 12.juulil… Vahepealsed peatused on siis Madrid, Frankfurt ja Helsingi.

Sama ümbrikuga jõudis minuni ka keeletesti tulemus. 98%, pole paha.

Siis, lõpuks ometi, sain kätte oma paki, mis Montevideos 4 nädalat passis!!! Norra vill, Duncsu lõhn(aitäh vanaema!!!), kutsumartsipan(aitäh Memmi!), Triinu kutsukaart(obvio, que aitäh Triinu!), issi loetamatu kiri:D(ausalt ka, üks sõna on mul ikka veel tuvastamata!)… TÄNKJUU! :)

Mis siis veel… Eelmisel nädalal sai kahel korral teatris käidud, Carmelos. Ühel õhtul oli üsna jama etendus, teisel päeval aga ülikõva tükk, üks näitleja, monoloogesitus, aga JUBE HEA! Tabav ja vaimukas. Pealkiri oli „Õps“ Nii hea on teatris käia!

Mis veel!? Nädalavahetus… Eelmisel nädalavahetusel käisime laupäeval Nueva Palmiras veidi, sadas vihma, pool pühapäeva veetsime Colonias, ilus ja tore, aga maru külm oli. Isa nimelt käis Martiniga Buenos Aireses ühel jooksul, tagasi tulid hunnikute auhindadega- küpsiseid, mütse, särke, majoneese ja mida kõike veel, hästi rahul, nii hea! Sel nädalvahetusel, AHJAA!

Laupäeval käisime Balnearios, Luisa ja ühe ta sõbrantsi võtsime ka kaasa, ülimõnus oli, päike paistis ja soojendas! Ning eile tataratatataaa! Tegime DULCE DE LECHET, kodust! Ja teate, megahea jäi! Seega, polegi nii palju probleemi, nüüd on oskus endal käpas ja ei pea Eestis puudust tundma;) Meid õpetas üks endine kondiiter, iseenesest on maru lihtne, mõned nipid ja kaks tundi segamist- eks siis saab juba juustusuppi ka samal ajal teha!! Hehe.

Jaaa, mul ei tulegi enam midagi meelde, mida veel mainida. Kamin on endiselt hea ja armas, ehkki viimased päevad on juba päikselisemad ja soojemad, norra vill ka olemas ning puha hää kõik! Isa kinkis mulle ühe raamatu, nii ma seda siin loen, naudin ilusat keelt ja kirjandust!

Ah, ja mu telefon ei saada enam sõnumeid, mul pole õrna aimugi mispärast, helistab ja vastu võtab kõik, aga ise sõnumeid ei saada:D Nii nad siis andsid mulle mingi oma vana telefoni, funkab, aga veider on ikka.

NING HEAD VAHEAEGA! (Need, kel eksameid pole;)) Aga teil see-eest tuleb ilus ja tore lõpetamine!

lunes, mayo 31

Muide seda et mu 19.46 kilone pakk jõudis Eestisse, 2 ja poole nädalaga.
Ja muide seda ka, et mu sünnipäevapakk on ikka veel Montevideos, sest nad ei suuda seda Montevideost Carmelosse toimetada, 3 nädalaga!!!
HUUMOR:D

viernes, mayo 28

Fin del viaje!

Nii, ma nüüd jätkan meie reisiga. Sõitsime siis Riverasse. Öösel, bussis oli väga külm ja väga ebamugav. Vihale ajas lausa. Jõudsime Riverasse, vihmvihmvihm! Läksime Anu koju, tutvusime ta ema ja vennaga, einestasime kergelt, tegime kiired pesud ning läksime uurisime bussipiletite teemat ning tegime väikse tiiru keskuses, fuuhh, sadas ja me saime täiesti läbimärjaks… aga vähemalt ära ei sulanud ja porised tennised said ka veidi puhtamaks:D Naasesime koju, lõunatasime koos ta perega, mm, hea oli! Siis mina tegin väikse siesta, teised olid arvutis, kuulasid muusikat, vaatasid pilte… Ülimuhe, märg, ladistav ja kergelt jahe. Kui mul ühel hetkel üksi magamisest villand sai, siis jõime matet ja ma suutsin oma šokolaadisooviga Anu oma Marabu piparmündišoko avama panna! MARABU PIPARMÜNDISOKOLAAAAAAD, te ju teate, et see on puhas nauding! Fah, nii me siis sõime terve tahvli ära!! Umbes nelja peale… Edasi istusime autosse ja Anu ema tegi meile ühe kihvti tiiru Riveras ja Santa Anas- mis on siis sama linna Brasiiliapoolne külg… Nägime kohalikku olustikku, Brasiilia ja Uruguay erinevusi, mingeid ilgeid häärbereid ja kõige kurvemaid slumme… Pärast jättis ta siis meid kesklinna, me jäime seal ringi jalutama koos Anu ja Karlaga, väisasime poode ja proovisime umbes kuues erinevas poes juustu, alati ikka sama jutuga, et homme tuleme hommikul ostma:D Kuratlikult nalja sai, siis lõpuks läksime Karla juurde. Karla peres oli ühel aastal üks sakslanna, kes juhuslikult on Luisa sõbranna Saksamaal, seega oli pilte ja jutte, mida nad vahetasid. Ning siis jõudsimegi selleni, et nad kutsusid meid õhtustama ka, sõime kõik koos ühe rikkaliku ASADO! Noh, pärast neid pakisuppe ja pirukakesi oli ikka taevalikult hea;) Jutlesime veel veidi ning sõitsime tagasi Anu juurde, kus sättisime end magama. Luisaga läksime koos hambaid pesema, khmm, sellest parem ei räägiks, kuidas me lõpetasime kõike päeval toimunut üles kirjutama vanale vetsupaberirullile, ise naerdes kõveras maas, ja nagu tõsimeeli! Leiutasime luuletusi ja panime riimi, kergelt andis väsimus tunda, haha:D Enda jaoks:

  • De donde son los quesos? Aaa, de Colonia, NUNCA HE PROBADO UN QUESO DE COLONIA! Podemos probar, hmm, alg omas semiduro, alg omas como parmesano!? Bueno, manana vamos de vuelta, chauuu! HAHA=) Los freeshops, las palabras mas largas de diferentes idiomas, MARABU, luisa casi iba a comer un chivito!, la cuenta de la vida y burro, el padre sonriente y la madre pesada, burlar a taxista, la amistad entre Luisa y yo, hablando todas las noches de todo, faa, disfrutar este ano, absolutamente!

Nii, jõuame eelviimase päevani. Hommikul ärkasime, einetasime ja läksime siis oma linnaringile, juustudeni loomulikult ei jõudnud. ;) Esmalt muidugi jõime ühe VÄRSKE BRASIILIA MAHLA!!! Faah, need on kõige paremad maailmas, ja pealegi mida odavust, see pole normaalne! Pealaegi oli pärast kõht ka veel täis! Tegime mõned kiired ostud, võtsime bussipiletid ning lippasime Anu kodust läbi, jätsime kõigiga hüvasti ning bussile. Rivera-Durazno… Teel nägime uut ja huvitavat, kuid mind ka midagi juba tuttavat… Jõudsime siis lõpuks Duraznosse, kus meid ootasid Alica ja Janica, saksa pealetung taaskord:D Läksime Alica juurde, kus me siis ka öömaja pidime saama. Tutvusime ta perega , huuh ta ema on parasjagu hull, selline hüperaktiivne ja väga otsekohene, aga nad saavad väga hästi ja on kõik tõeliselt head inimesed. Seal sõime natuke mandariine nende mandariinipuust, mmm ja läksime linnatiiru tegema. Käisime koolis, mingis muuseumis, kohtusime ta sõpradega, sisenesime mingisse kirikusse, mis tegelt ka on kõige veidram ehitis, mis ma näinud olen. (ega ma ju palju ka näinud pole) See kirik on nimelt ehitatud ilma tugitaladeta, ja noo, püsib püsti nagu naks! Siis tuli ta isa, tegime veidi kastisõitu-jah, külm oli!! Ja uurisime, mis läheduses veel on, jõgi ja rand ja kohalikud sillad;) läksime koju tagasi, tegime süüa-midagi saksapärast ja viisime ühe belgia tüdruku koju, kes ka meiega kaasas käis mingist hetkest. Nii siis päev lõppes, meil Luisaga kamina ees juteldes! Enda jaoks:

  • Paso de los toros, la madre de Alica, huuh, las amigas de Alica, los museos, mandarinas, mermeladas ja el gorro del gaucho, escribiendo al diario de luisa, las pelotas de las papas, faa, las cuentas de la madre! Y mucho mas…

Ja jõuame viimase päevani! Ärkasime varakult, käisime koolist läbi, teisest seekord, tutvusime selle majaga ning rahvaga ning juba bussiterminali taas, Durazno-Colonia. Colonias võtsime paar tunnikest ringi liikumiseks, sõime superodava lõuna superkaunis kohas ja väisasime suveniiripoode mööda, sest neid seal jagub! Nautisime, Colonia on endiselt super!!! Lõpuks astusime siis taas bussi ja Carmelo poole teele… Olime kodus :) Enda jaoks:

  • Porque Luisa es la mejor!!! Es mi sol, tan brillante cada dia! Le quiero mucho.

jueves, mayo 27

Carmelo-Paysandu-Salto-Rivera(-Paso de los Toros)-Durazno(-Trinidad-Cardona-Rosario)-Colonia-Carmelo

Heip, everyone!
Tagasi kodus, luud- kondid terved, ise õnnelik ja rahul. Faaa, ülim reis oli! Natuke siis sellest.
Läksime neljapäeva hommikul, Paysandu’sse. Seal tegime jalutustiirukese, einestasime, jätkasime tiiru. Saime mingi ettekujutuse sellest linnast. Eino, tegelikul ju väike ja üsna mõttetu, ma ausaltöelda ootasin rohkem. Aga üles-alla käivad tänavad ikka, see on kihvt ning jalutad jõe ääres ning vaatad vähem kui saja meetri kaugusel laiuvat Argentiinat. :D Ehkki ma vaikselt ka juba uruguaystun ja mulle käivad argentiinlased alati vastukarva, kui ma neid kohtan. Uruguaylastel nimelt on mingi ühine vimm argentiinlaste vastu, aga tõepoolest, ega nad end kiitmast ei väsi!
Nonii, siis saime seal korra kokku Anu ja ühe tema sõbrannaga, jõime mõned mated ning juba ootas meid taas buss. Enda jaoks:
· Paysandu võiks siis kokku võtta lausega „ Me parece bien!“(Yo y Luisa solo lo entendemos!)
Sõit Saltosse. Haaa, vot seal algas tõeline reis. Saime bussilt maha ja seadsime suuna hotelli poole, hmm, panime teeotsast mööda, ja kõik sellepärast, et minul oli kaart ja ma olin ILGELT ametis parasjagu sõnumi kirjutamisega ning jah, nii ta läks… (AGA ma ütlesin, et meil on vaja kõndida 5 kvartalit ja pöörata, mul endal läks lihtsalt lugemine sassi:D) Jõudsime hostelisse, ilgelt muhedad onud seal meil vastas, lobisesime veidi ja kõik särki-värki sellist, läksime välja taas, kinno. Haaaaah! Vaatasime ühte uruguay filmi. Khmm, no tõepoolest, ma isegi ei hakka kirjeldama:D Ning siis läksime jõime ühe kohvikese veel pärast ning läksime hostelisse, kuhu siis Luisale, minule ja Leonile oli seltsiks jõudnud ka Christine. Jou eesti- saksa 1-3… Enda jaoks:
· Selle päeva saab kokku võtta näiteks „aquella casa terriblemente grande, el dueńo+ todo incluido y entonces el mensajito a Pele:D, tambien Raul y el otro, menos que 25 y la sorpresa, el mojito bien brasilero y andar cantando en las calles nocturnas de Salto!!“
Järgmisel hommikul saime kiire hommikusöögi ning istusime asjadega autosse, ning terminali. Seal kohtusime siis teiste yfukatega, kes Saltosse olid tulnud. Nimelt me olime siis esimene lend, kes selle reisi sai, avajad! A las termas de Salto! Ehkki meid olid vaid pooled, oli ikkagi tore .Meiega tehti seal intervjuud televisiooniks ning siis istusime bussi ning esimesse paika teele(Las termas de Arapey). Meid jagati majakestesse, tegime väikse lõuna ning läksime „safarile“ Einoh, me kõik mõtlesime, et see on midagi natuke, autodega ringi ajamine, aga ohei, metsa! Võssa! Ja tõsimeeli, 90% rahvast olid kaasa võtnud ühe paari jalanõusid(nendest 70% olid valged) ning ehk kaks paari teksasid. Ja ega minagi üks erandeist pole, panin keset metsa ringi valgete teksade ja tennistega, ronisin mööda puid, ületasin palki mööda oja jnejne. Pärast oli kõik täiesti mudased. Aga iseenest oli ülituus. Meile tehti väike ülesanne ka, otsida kodutee, kompassi kasutades, leidsime kõige otsema! Jeje(ma kirjutasingi pragu Hehe jottidega!!!!!!!! Espańol..) No ja siis läksime tagasi, vahetasime riided ning läksime kuumaveebasseinidesse. Iseenesest hästi tore ja lahe ju, et looduslik kuum vesi ja puha, aga kui basseinid on absoluutselt kõige tavalisemad basseinid, siis ei teki mingit lõõgastavat mõnusat tunnet… Mingi hetk tulime välja ja läksime endale õhtusööki ostma. Kusjuures kogu reisi jooksul käis suuremat sorti raha kokkuhoid, sest bussipiletid röövisid kogu raha. Ja nii siis oligi, et sel ööl sõime nelja peale pakisuppi, niiumbes 7 krooni eest:D Õhtut jätkasime trallides, pildistades, lauldes ja nii edasi, nagu ikka. Enda jaoks:
· Reedene, mida öelda!? „ Siempre nos quedamos ultimos, Sharine y otra cabańa, otra vez YO NUNCA, La americana, que despues de Salto fue a nuestra casa, Santa Teresa, etc“
Laupäev. Ärkasime, einestasime, joguuuurt puuviljadega. Astusime taas bussi. Parque acuatico. Jõudsime uude keskusesse, kus samuti basseinid, oluliselt atraktiivsem, igast vooluga jõgesid, laineid, massaaze ja isegi veetorusid. Veetsime siis päeva seal, sõime ja jõime värsket apelsinimahla, lustisime veel, tegime väikseid võistluseid, pildistasime, nautisime, mängisime kitarri ja palju muud, aaaa, ja muide päike oli pilve taga, aga pärast tunnikest basseinis veetmist olid randid:D Nagu mis mõttes, mai lõpp!?!? Olgu, ega ma mingi ära ei põlenud ega sinna poolegi, aga selgelt oli jumet näha… aga ärge muretsege, teil on seal suvi ja ma jõuan piisavalt lumivalgukesena Eestisse… Niisiis kui aeg otsa sai, läksime kohaliku bussiga Salto linna, hostalisse. Haa, buss oli ülituus, selline tüüp-edela raudtee!:D Sees vana ja stiilne. Jõudsime, sättisime endid sisse ja saime parajalt vaba aega. Uurisime veidi ümbrust, naasesime hostalisse, ootasime oma hamburgereid, mida meile seal siis valmistati. Sõime ja nautisime õhtut edasi. Enda jaoks:
· Faa, el otro dia en Salto… El Polo, mensajeando, los shots, alla abajo de la lluvia, en la parada del omnibus, la plaza de Artigas, otra vez Enya, por favor! El taxista y su historia de Colonia, pero nos engańo!!! Ta, y mucho mas.
Ning siis algaski juba viimane yfupäev. Check out, uude keskusesse. See oli kõige suuremal alal, kõige asustatum ja meeldis mulle kõige vähem. Tegime mõned tiirud, sõime lõunat, läksime basseinidesse ja mängisime saksa yfu mänge ning rääkisime saksa yfu orientatsioonidest, que demas! Siis hakkas aga vihma sadama ning me pidime tegema kõik võimaliku, et kaitsta oma riideid, kotte, kaameraid, KÕIKE! Huuh, läbimärjad olime! Sai päev ka seal läbi, mina viskasin oma ujukad ära. Ma tõesti ei tea, mis ma Eestis keset ilmselget juulikuud ilma bikiinideta tegema hakkan, aga olgu siis nii=) Läksime ootasime bussi, istusime bussi ning varsti jõudsime siis Salto terminali, sisenesime, sõime mõned saiakesed ja küpsised yfu poolt, ning jäime oma bussi ootama. Ametlikult sai reis läbi, meie Luisaga kavatsesime seda jätkata, teele Rivera poole! Ehk siis oligi nii, et me ootasime 9 TUNDI selles bussijaamas, mis iseenesest on koos shopinguga, ehk siis midagi seal ikka on, aga mitte kella 3ni öösel… Magasime, käisime tasuta kinos, väisasime poode, uurisime raamatupoes raamatuid, sõime minimaalselt, tegime pilte, kuulasime muusikat, suhtlesime rahvaga… Kuna vihma sadas, siis jah, väljaminekust jäid vaid unistama!!! See öö oli RASKE! Enda jaoks:
· Los juegos en la piscina, en la terminal- el cine gratis, los argentinos, MOVERNOS 3 VECES, todos durmiendo, escribir al cuaderno de Luisa, las llaves y el bebe de Judith(su monologo), y al final terminar con todo lo que habia sobrado, tratando de jugar, pero fue imposible por la cansancia, asi que nos quedamos cantando cumbia en voz alta en la terminal. Faa, que horror!:D La noche, feisimaaaa, friaaa y incomoda!

Nüüd ma ehk jätkan mõni teine päev;) Homme kooli pole, sest õpetajatel on kogunemispäev ning siis ju tunde ei toimuuuuu, seega põrrapõrra, vabaa! Ehkki jah, kitarr on hommikul vara, ja sinna on äänud vaid 8 tundi, uni tule rutuga ning magama mind vii!!!
Andke andeks kui see postitus oli teie jaoks liiga segane, aga asi on selles, et lihtsalt juhtus liiga palju ja seega ma kirjutasin nii, et ma ise aru saaksin ja ei hakanud pikalt laialt seletama…

jueves, mayo 20

Algo de que ha pasado...

Hey guys!
Well, minul tulevad nüüd väiksed reisupäevad taas…Nimelt siis homme hommikul seljakotid selga ja bussi! Lähme Paysandu’sse, sealt edasi samal õhtul Saltosse, ööbime ja hommikul hakkab juba reis kõik-yfukad-koos (ehk siis tegelikult läheb meid sinna mingi 25, sest ülejäänutel pole raha). Väisame Salto soojaveeallikaid ja Salto linna ennast. Eks näis, sellest saab siis pärast kirjutada. Ning kui see pühapäeval läbi saab, siis ilmselt jätkame oma teekonda kuskil suunas, Artigas või Rivera vms! Ühesõnaga, lähme põhja!
Aga senimaani on olnud, hmm, sügis. Lehti puus pole, (muide, ma praegu avastasin, et mu arvuti klaviatuur on maru pehmeks läinud) ööd on külmad, Luisaga oleme väga lähedased, koolis on täitsa okei (kui välja jätta kõik hullud õpetajad:D Ükspäev läksime ühega sõnelema, klass hoidis minu poole öeldes „hästi Mari!“ jne, hahaaaa!) ja jah, eks nii ta ole!
Nädalavahetuse veetsime ka hästi, laupäev rohkem koduselt, pühapäeval läksime perega väljasõidule, siin oli meil siis emadepäev ka, käisime Fray Bentoses, läbisime Mercedese ja Dolorese ka, sain natuke rohkem tutvust ümbruskonnaga, tore oli :) Selline positiivne ja kõik, ehkki Fray Bentoses pidime ühele naisele külla minema, aga teda polnud ja kõik teised, keda otsisime, olid ka linnast kadunud:D Heh, nagu tõsiselt ka, linn oli tühi, meil oli tunne, et kõik on pommihirmus evakueerunud!
Ning esmaspäeval tegime väikse rattatiiru ning me Marianaga pühendasime end muusikale, tegime muusikat, kitarri, basskitarri ja süntesaatoriga. Jah, kes ei tea, ma käin kitarritundides! Mina, Mari Sild. Aga ise olen hullvaimustuses!
Ja ma muud nagu ei oskagi mainida… Kirjanduses õpime Dantet ja tema „jumalikku komöödiat“, keemias igast gaaase, matemaatika kahes jaguvust ja kõike sinna kuuluvat, teoreeme hulganisti, ning tavamatas LOGARITME! ;)
Aga teile kallid ja paid ja see you!

martes, mayo 11

Ja kõikidele emadele head möödunud emadepäeva!!!

Ma nüüd kirjutan veidi viimasest nädalast… Või noh siis niimoodi, et sünnipäev algas kolmapäeval kella kuue aegu, eks ta ju ole nii, eesti aja järgi ma siis sündisin 17 aastat tagasi. Perekonnal õnnestus küll kõik kõige õigemasse auku susata oma üllatusega...
Nii, aga neljapäev siis. Teate, siin sünnipäev ei ole üldse selline ilusnunnulahe päev, et lähed kooli ja saad õnnitlusi, lillekesi ja palju kallistusi. Siin on pigem nii, et kui sul on sünnipäev, siis sul on nii-öelda õigus jääda koju ja sul pole üldse tahtmistki kooli end vedada… Aga mina muidugi läksin, sain seal ilusaid õnnesoove, mulle lauldi oma hmm, neli korda viie tunni jooksul, ühe korra kõvasti koridoris, mina nagu ikka kõrvadeni punaseks:D Einoh, ega ta nüüd nii hull ei olnud, aga parasjagu selline tähelepanu-keskpunktis tunne oli küll…
Muide seda ma veel ei maininudki, et esiteks mul ju on sünnipäev sügisel, nagu uouuu, mis mõttes!? Ja teiseks, see oli selle nädala kõige kehvem päev, ilma poolest- hommikul sadas isegi vihma, õhtupoolikuks õnneks selgines… Ja kolmandaks, ma alustasin oma sünnipäevahommikul kitarritundidega!! :)
Nii aga päev läks siis nagu läks, ise olin isegi jumala õnnelik, pärast jäid veel matemaatikad ära ja sai varem koju… Koju jõudes leidsin ema väga loiuna eest… täitsa uskumatu, ma kusjuures olen mõelnud, et ma pole ema selle aasta jooksul veel haigena näinud, ja nüüd minu sünnipäevaks ta haigestus, aga ikka totaalselt, ta nägi välja tõsiselt haige, hästi kahju oli vaadata.
Nii aga kohe jõudis Tere, Mariana ristiema, kes tuli ka mu sünnipäevaks Montevideost siia, hästi lahe. Nii me siis lobisesime temaga, mis tähendab tõesti pidevat jutlemist(kuulamist), sest see inimene oskab rääkida:D Lõpetasime kõik väsinult, aga tema istus taas bussile ja mulle tulid külalised. Olin siis sõpru kutsunud õhtuks… Leon ja kõik tüdrukud, täiesti kohutav! Aga mis sa teed kui millegipärast on rohkem tüdrukuteseltskond sattunud ümber igalpool… Vahepeal viskab üle ka, ainult naised ümberringi, õudus:D Ei, aga tegelikult pole asi nii hull, poisse leidub ikka ka, kusjuures eriti nüüd, viimastel päevadel olen rohkem kokku sattunud nendega.
Nonii, aga siis me pidasime mu sünnipäeva, lobisesime ja sõime ja laulsime PALJU ÕNNE SULLE ja pildistasime, ei, väga hästi läks, tõepoolest! Ja nad olid teinud mulle ühe plaadi piltidega, nagu väike videoklipp, selle aasta mälestus ja selline. Ehkki ma siiski pidasin alles oma sünnipäeva ja mitte ärasaatmispidu, siis ma ei tundunud veel nii, et kohe nüüd on läbi kõik ja minek, aga hästi armas žest oli ikka nende poolt…
Vot ja nii me siis lõpetasime selle päeva, Luisa ja Leoniga jäime veidi kauemaks rääkima, aga läksid ka nemad. Reede oli koolis ja ma isegi ei mäleta, mis veel juhtus, aa, õhtul käisime Luisaga Oysteini tervitamas, kes oli oma Norra perega Carmelos parasjagu. ILGELT külm öö oli, läksime välja ka pärast. Alustasin oma sõpradega, edasi olin Luisa ja tema sõpradega. Baaris oli üks bänd mängimas, issand kui superhästi nad mängisid kõik, lust oli kuulata! Sellist flamenkot ja muud säärast stiili… Nautisime täiel rinnal koos Luisa ja ühe kitarristi vennaga- kes Luisaga hea sõber, kellelt saime ka teada, et see üks kitarrist on 24 aastane ja alustas kõigest 19-aastasel kitarriga… Seega, ma arvan, et mul on lootust veel!:D
Novot. Ja siis laupäeva hommikul tegime mõningad ostud ja istusime bussi peale, et ühe sõbranna(Rosina) maale sõita. Tegelikult oli see Rosina õe endise poisi pere kodu. Hahaa, kui kandiline! Ja teate, see koht oli IMELINE! Nagu tõsimeeli, ma ei tee nalja. Siinne maastik, siinsed lehmad ja hobused. Ja nende maja oli absoluutselt ülilahe, selline üle 200 aasta vana, aga ilus ja mõnus ja hubane.
Jõudsime ja tegime väikse tiiru ümbruskonnas, kohtusime hobustega, kes tikuvad ise ligi, sellised head ja rahulikud, mängisime nelja koeraga, kuulasime papagoide kisa, mis ümberkaudsetelt puudelt kostus ja nautisime vaikust, nagu tõsimeeli! Isegi männimühin oli kosta! Olgugi, et loomad häälitsesid… Tegime väikse lõuna ja läksime hobuseid valmis sättima. Vahepeal käisime bussipeatuses perepoega toomas ja siis naastes läksime selle perepojaga koos hobustega sõitma. Vot, see on nüüd ka tehtud! Ja täitsa lõpp kui kaif oli, sa lihtsalt naudid! Kõnnid keset põlde, keset põõsastikku, võsa, laant, otsid teisi hobuseid, kes peaks ka kuskil seal läheduses olema, aga kuna neil on nii palju vaba ruumi, siis ega sa tegelikult neid üles ei leiagi… Peremehel on nimelt 420 hektarit maad, mis te arvate, nagu koduõu, eks!? Aga eks ta ole siis hobuste, lehmade käes, soja kasvatavad ja maisi. Kindlasti midagi veel, aga rohkem ei tea… Päike hakkas loojuma ja muutis kogu olemise selliseks punakas-oranžiks, täiesti lõpp, milline nauditav olek! Ainus teema oligi, et algul oli metsikult sääski ja pärast külmenes(mis õnneks ajas vähemalt sääsed peitu). Läksime tagasi, ise ilgelt rahul. Õhtu veetsime lobisedes, matet juues, kamina ees istudes, sõime õiget „maarooga“- un rico quiso a la olla en el fuego! Pott tulle ja pada mulises!
Järgmisel päeval ärkasime rahulikult ja läksime kõrvalküla uudistama. Concillas. Selline pisike nunnu külake, tänavatel kasvasid tsitruspuud kõigile noppimiseks, mõnes kohas oli isegi kõrvits! Perepoeg tegi meiega seal tiiru paljajalu, see oli selline pisike asi, aga teate, tekitab sus sellise vaba tunde, et nüüd sa oledki maal, lähed teed oma sünnikülale tiiru ümber, paljajalu. Ma ei tea, kas te seda mõistate, aga mina tundsin seda. Pärast istusime Luisa ja Rosinaga autokasti ja sõitsime nõnna, tuules, lauldes ja tagasõitjatele lehvitades, taas see tunne, see vabadus, see, mida ma ehk oleks uruguayst oodanud, mida ma äkki oleks tahtnud rohkem tunda. Aga selle lühikese hetke tõttu äkki ma nautisin teda rohkem, kes seda teab. Jõudis ka teine perepoeg koju, läksime koju tagasi, lõunatasime ja läksime välja, pildistasime ja nautisime, lamasime päikse käes, muru peal, tegime kukerpalle ja hundirattaid, võtsime jalanõud jalast ära. Mina isiklikult polnud veel Uruguays nii head muru kohanud, see oli hea, see oli maru hea tunne! MA TAHAN PALJAJALU ÕUES KÄIA! Ohh, juulijuuli! Novot ja mingi hetk siis saabus ka nende ema, kes lõunatas ka ja kellega me siis pärast Carmelosse tagasi sõitsime. Emal oli teises kõrvalkülas nädalavahetusel Reiki koolitus, rääkisime sellest, kuulasime imejutte, jäime asjast rohkem kui huvituma. Teate, see oli üks parimais nädalavahetusi mu selle aasta jooksul! Või vähemalt tuli ta õigel hetkel, sest ausalt ka, sellest tänavamürast on mul juba täiesti kõriauguni ja rohkemgi veel… praegugi näiteks, olen kamina ees, hoolitsen tule eest, hästi mõnus ja soe ja nautimist väärt, aga mingi dibla tuleb ja mõtleb, et on lahe ning sõidab täiel kiirusel majast mööda, jee, rahu ja vaikus on see!
Aga jah, tänane päev läks ka mõnusalt, pakkisin lõpuks ometi paki ära ja panin ta Eesti poole teele. Täitsa uskumatu, 19-kilone sai teine!!! Enne mind ta ilmselt ei jõua, aga tühja kah!
Pärast sain veidi Luisaga kokku ja siis läksin randa, istusime seal, jõime matet ja mängisime kitarri(ehk siis minu tegevust just mängimiseks ei saa nimetada, aga eks ma ju üldistasin:D) ja noh, te ju võite ette kujutada kui mõnus see oli! Loojuv päike, kuid siiski veel paitas põski! Mm…

Head ööd!

sábado, mayo 8

Sügisene sünnipäev.

Ma kirjutaksin siia ehk natuke korralikumagi kirjutise, aga kuna ma peaks juba sõbranna juures olema ja ma nüüd päris staarina ei taha ka end tunda- õiged tähed jõuavad ju ikka viimastena...
Aga mul oli meeldejääv päev, tõesti oli! Palju rohkem kui ma oleks uskunud. Aitäh kõigile, kes kuskit-miskitpidi mulle kallid saatsid!
Homme lähme Luisa ja Rosinaga Rosina tuttavate maale, hobuseeeed! :) Ja pühapäeva hommikul naaseme, pühapäeval on kohalike omavalimiste valimised ning esmaspäev vaba, üldse mai lõpuni tundub väga lebo tulevat... Või noh, augusti lõpuni tegelikult! ;))


On peagi möödas elu pikim lend/.../Ja meel on hea, sest nüüd ma tean- on naaseda ja minna võrdselt hea...

domingo, mayo 2

Üle väga pika aja!

Huu, kuidas ma tahaks praegu kirjutada, aga ma arvan, et ma ei jõua eriti kaugele, sest Luisa tuleb mind varsti otsima ja siis me läheme välja, tema sõpradega siis seekord...
Aga esiteks tuleb mainida, et täitsa lõpp, mis tunde suudavad mu vanemad mus tekitada, kusjuures mu mõlemad pered. Ja ma pole enam milleski kindel. Ma hakkasin täna kaks korda nutma, ja seda kõike ainult uudishimust! Sest ma ei tea midagi, mida nad teavad ja apppiiii, ma tahan teada! Ehkki jah, ma saan hiljemalt neljapäeval selle teada. Ja ma saan aru, et veel eesti aja järgi ka. Aga kas need kaks asja on omavahel seotud või, eeeee, MIS TOIMUB!? :D
Ma suutsin siinseid vanemaid ka küsitleda, ja noo, Mariana kergelt naeris mulle näkku, ema-isa olid üsna niisama, ema peitis pead kohati. Pärast suutis öelda, et eiei ma ei tohi midagi öelda:D Ja kusjuures ma ikka ei tea, kas nad teavad või mitte. Haaa! Müsteerium. Ma tean, et emme ja issi praegu naeravad täiega selle üle, kuidas ma siin piinlen uudishimus, aga no teate, ma veel ükskord teen teile tagasi!

Olgu, aga kirjutada tahaksin sellest, et meil oli lõpuorientatsioon yfukatega. JUBA. Ahh, see on tõesti veidi hirmutav, kuidas aeg lendab. Noonooo, nautida iga hetke ja elada hetkes, mitte paanitseda ajajooksu tõttu! Aga kurb on, uskumatult. Mõtled, et nagu tõepoolest saabki see aasta läbi mõne kuu pärast, see aasta, mida ja niii niii nii väga ootasin, mis oli mu mitme aasta unistus, mille üle ma olin nii rõõmus ja tänasin vanemaid kui juba siin olin ja sain tunda, et jah, see ongi see mida ma tahtsin. Ja nüüd on kõik. Aga tegelikult ei ole. Absoluutselt ei ole. See aasta jääb mulle igaveseks. Ta jääb mu mõtetesse, südamesse, teadmistesse. Mulle jäävad mälestused, mul meenuvad rõõmud ja kannatused, ma jään meenutama inimesi, igatsema inimesi, õppima inimestega kaugelt suhtlema, mulle jääb teadmine, et tegelikult on kõikjal maailmas inimesi, kes on sinuga samat laadi, kes sulle sarnanevad, kes elavad sinu elustiili, ehkki teises keskkonnas, sest nii paraku on, aga ikkagi ühtivad teie põhimõtted, te elate samade prioriteetide järgi, te naudite elu ühtviisi ja samadel hetkedel. Te lihtsalt olete sarnased. Olgugi, et sina oled eestlane ja tema uruguaylane.
Mõnda inimest oma yfu grupist ei näe ma ilmselt enam kunagi, me kogesime sama kogemust aasta aega, kuid nüüd on kõik. Õnneks tuleb meil veel üks kokkusaamine, kuid kõik sinna siiski ei tule. Ning õnneks on meie lennuk sama, mis sakslastel ja prantslasel, ehk siis me suurema osaga siiski näeme veel. Ja kõige hullem, et saame näha, kuidas nemad jõuavad Frankfurti, neid ootavad seal vanemad, sõbrad, tuttavad, kuidas neil emotsioonid väljuvad, kuidas nad saavad üle aasta aja oma lähedastega kokku, ja meie, ja meie oleme ikka veel kuskil kahevahel, kuskil ebakindluses, lahkusime Uruguays, lahkusime oma vahetusaastast, kõik on kurb kõik on masendus ja meid ei võta veel vastu üksi kallis armas oma eelmisest 16 aasta pikkusest eluperioodist. Õnneks oleme me Anuga kahekesi.

Aga jah, niisiis orientstsioon oli igav, superigav, sellega olid ka vabatahtlikud nõus, kuid rahvaga oli siiski hea. Buenos Aires pärast seda oli mõnus. Meid läks sinna 29, veidi üle poole, grupp oli mõnus. Hästi rahulik oli, uskumatu, mitte midagi ei juhtunud, kõik läks maru kenasti. Mitte midagi võrreldes La Paloma või Cataratase reisiga, rahu ja vaikus on see! Aga siiski me nautisime ja istusime ja rääkisime, jõime matet ja lobisesime hommikuni...
Üldiselt, mis sellest reisist kui iseenesest öelda tuleb, siis üks suur rahalugemisreis oli kõigil. Esimesel õhtupoolikul tegime väikse ekskursiooni, kusjuures mina olin enamust juba näinud ja sinna juurde palju rohkem juttu kuulnud, palju parema emotsiooni saanud, kuid siiski La Boca oli uus, ja ilus! Ning kogu ülejäänud aja veetsime osteldes, ja tõepoolest, osteldes! Küll peatänavatel, odavatel kõrvaltänavatel, shoppingukeskustest ja niii edasi. Jah, tegin ka päris mitmed ostud ja tuleb tunnistada, et jaaa, sai küll odavalt. Mitte küll Meeletult odavalt, kuid siiski, Eestis selliseid hindu ikka ei näeks.
Söögikohtades käis neli-kahe-eest pinnimine ning paraku tuli ühes kohas veel vähem ka onudele raha jätta, sest me saime promotsioonist lihtsalt valesti aru ja selle asemel, et 11 kohalikku maksta näo eest, tuli arve meile umbes 27 kohaliku eest, ja meil oli viimased kaks tundi selles linnas. Ehk siis me olime rahast TÜHJAD! Iseenesest mõeldes, 11 kohalikku on umbes 30 krooni ja 27 kohalikku seega umbes 67 krooni, ehk mis on VÄGA ODAV saada üks korralik maitsev pastaroog ja vesi ja superteenindus ühes üliilusas restoranis, aga noo, eks inimene harjub kõigega ja ei taha rohkem maksta(aga ausalt, meil polnud ka raha enam sel hetkel ja onu EI seletanud meile, kuidas asi oli!)
Vot, ja nii ta meil siis läkski, see kaunis reisuke. Tadaa kõigile Colonias ja kodupoole, oma voodisse! Viis päeva olime ära, aga tundis nagu üks igavik! Palju jõudsime ära teha. Ja teate, teisel päeval tänavale minnes oli imestus suur- sügis oli nii järsku kätte jõudnud, lehtedest puudel polnud haisugi!
Olguolgu, tegelikul on pool puud tühi, mitte terve, aga siiski, kuidagi rohkem päikest jõuab meieni ja palju tühjem on, uskumatu, meil on sügis! Ja siis me vahetusõpilastega avastasime, et hee, me pole 18 kuud saanud lehesõda teha ning kollastes kaunites hullata...

Õnneks on selle vastu oma pääääris mitu pikka suvekuud olnud! Ohjaa, nii hea on teha niipidi vahetust!

sábado, mayo 1

MARIANAL ON PERE!!!




viernes, abril 16

28.juuni-3.juuli

Triin läheb loomelaagrisse! :))

Eks näis, mis nüüd saab!

jueves, abril 15

Mäed ja veinid.

Ma siiski, jah, tahan midagi Mendozast jäädvustada…
Läksime kodust ära laupäeva keskpäeval, paadiga üle jõe ja Buenos Aireses bussijaama. Täitsa uskumatu, milline koobas on Buenos Airese ametlik bussijaam. Me pidime seal kaks tundi ootama, esmalt võttis kõhedaks küll, aga leidsime kõige turvalisema koha ja istusime oma kandamitega maha.
Bussireis Mendozasse, 12 tundi, jummala okeilt läks kõik! Buss siis see nn vooditüüp, ülimugav, õhtusöök, hommikusöök ka hinnas. Niisiis Mendozasse jõudsime pühapäeva varahommikul 7 aegu! Saime Pilari ja Horacioga kokku, hästi tore rahvas! Pilar on siis isa sugulane, Horacio tema abikaasa. Läksime nende koju, tegime väikse istumise ja matejoomise, läksime välja.
Autoga, linna uudistama. Siis enamjaolt sellised tähtsad paigad, tõusime ühe künka tippu ja uudistasime seal ringi, peaaegu 1000m merepinnast:)
Kuna aga päike hakkas kõrvetama ja lõunaaeg tuli kätte, naasesime koju. Seal nimelt olid veel kraadinumbrid neljandas kümnes positiivsuse poolel.
Kodus einestasime ja tegime väikse uinaku, sest me Marianaga olime omadega pärispäris läbi, mina eelkõige, vanake… Esimestel aastatel Kiltsis EI OLNUD seda probleemi, väsimust!
Õhtul viis Horacio meid kesklinna, jalutasime seal Pilariga ning käisime tähtsamad kohad läbi. Mendozas on üks suur park, roheline ja ilus, mäed on taustaks, no kuidas muidu saabki! Seega rahvas koguneb sinna meeletult ja peab piknikku… Kuna Mendoza nimelt sajab vähe- kõik sademed langevad teiselpool mägedeahelikku maha ja nendeni jõuab juba kerge õhumass, siis seal on kastmissüsteem, mis saab alguse mägedest ning oli kasutusel juba ammuvanasti, nimelt siis sellised kanalisüsteemid, ja neid on terve linn täis;)
Aga jah, jummalast mõnus linnake teine, puid ja kauneid tänavaid, parke parasjagu- „Hispaania väljak“ sai mu kindlaks lemmikuks, nimelt kõik pingid ja purskkaev oli tehtud keraamilistest plaatidest, ka maas olid suured plaadid, mille vahel väikesed pildikestega keraamilised plaadid, ilgelt nunnu ja ilus:) Mingi kunstilennu lõpetajate töö!
Niisiis, järgmisel päeval Horacio ja Pilar olid tööle minemas, meie hommikupooliku veetsime kodus, pärastlõunaks olime endale ekskursiooni broneerinud. Kaks veinitehast, oliiviistandus. Alustasime siis väikese veinikeldriga, puhta käsitööna valmiv värk, või noh, selles mõttes, et väikestes kogustes. Saime ringkäigu ja degusteerimise, loomulikult. Hmm, pole vist vaja mainida, et need veinid olid tõesti head!!! Uskumatu!
Edasi läksime oliiviõlitehasesse. Seal ka räägiti, kuidas asi käib ning saime nende õlisid maitsta koos saiaga, kuivatatud tomatit ning rosinaid ka:) Que delicia!
Pärast siis industriaalne veinitehas- võidame kvantiteedis, kaotame kvaliteedis ütlus pidas täitsa paika. Mis küll ei tähenda, et sealne toodang oleks kehv olnud…
Hiljem lipsasime ühest pisifarmist ka läbi, või ütleme nii, et naine kasvatas omajagu puid- kõike veidi ning siis saagist valmistas moosi-mutsu-keedist- ühesõnaga, minu jaoks oleks nagu enam-vähem Memmi juurde sattunud!
Niisiis sai ka esmaspäev vaikselt läbi, ootama jäi üks maailma kauneimaid teisipäevi!:) Ahha, ei, olgu, tegelikult kaa oli vahva ja ilus ja kaunis ja hingemattev! Nimelt siis hommikul asjad autosse ja mägedesse minek! Läksime ühe Pilari sõbrannaga. Mina eksole ootasin ikka sellist serpentiine mööda käivat mägiteed, aga kus sa sellega- jumala lai maantee! Aga eks asi ole selles, et see on rahvusvaheline tee, mis viib siis Tsiili lõppkokkuvõttes! Tegime algul mõned peatused, pildistasime, ahhetasime, nautisime! Tee viis ikka sissepoole ja sissepoole ja mäed ei lõppenud, vastupidi, nad ühe näisid kerkivat ja paljunevat! Saime imetleda lumiseid tippe, ning järjest kaugenevaid mäeahelaid, moodustades seega kauni sügavusefekti!
Jõdsime Puente del Inca’ni, mis on looduslikult tekkinud „sild“ keset mägesid, kõik puhta kollastes toonides, müstiline ja võluv!
Jätkasime Aconcagua rahvuspargini, sealt siis nimelt saab ka mäkke päris tippu tõusta, loomulikult vajaliku ettevalmistusega ning õigel ajal- Aconcagua on siis nimelt Ameerika kõrgeim tipp, 6900millegagi meetrit. Meie tegime seal aga väikese jalutuskäigu, fotojäädvustused ja istusime veidike kaunite laguunide ääres, kuulates vaikust, nautides ilma ja tunnetades kogu seda ilu ja vabadust, ohh KUI mõnus!
Edasi tõusime veidi veel kuni Argentiina-Tsiili piiripunktini ning siis keerasime end tagasi allamäkke. Mainida tuleks siis, et ennast halvasti või jõuetult või valutavalt ei tundnud ma end kordagi, ainuke märk kõrgusest minu küljes oli kaameraku, mis jonnis töötamast! Kõrgeim kõrgus siis 3200m.
Langesime ja langesime ja einestasime ja langesime ja õhtupimeduses jõudsime Mendozasse tagasi, ise ilgelt rahul, kuid parajalt kurnatud:) Uni oli magus ja rahulik!
Niimoodi seega oleme omadega kolmapäevas. Hommikul läksime Marianaga kahekesi linna ja tiirutasime seal, ostlesime veidi ning vahtisime ringi! Lõunaks koju tagasi, väike siesta ning pärast seda viis Horacio meid nende mägimajja. Ehk siis üks imeline koht keset mägesid, seal on selline külakeste grupp, kõik on ilusad nunnud väiksed majakesed kaunis rohelises ja künklikus ümbruses. Kuna nende poeg tegeleb käsitööga, siiamaani saviga, kuid nüüd läks vahelduseks plastikule üle, siis nende majake on ka värvitud nii vahvalt värviliseks, ilmselt te juba nägite picasast pilte;)
Seal me siis veetsime oma päeva, poolteist. Esimesel õhtul tegime paar jalutustiiru. Tegelikult ongi, et meie päev koosnes tukkumisest, jalutamisest ja söömisest. Ning sinna juurde palju loba, nii tarka juttu kui ka klatši. Kohale jõudes oli kuum suveilm, nad ise imestasid, kuidas see võimalik, õhtul pimadas käisin veel lühikeste pükstega ringi. Kuid siis juba järgmine päev ärgates oli ilm pilves ning külm, öösel sadas- lähed välja ja avastad, et nähtavatele mäetippudele on valget pinda juurde tulnud, haa- seal sadas lund! Novot seega teise päeva veetsime me üsna külmetades, õhtuks olid seljas kõik võimalikud riided ning meeleldi jäid kas tuppa sooja või läksid jooksvas tempos mägedest ülesse;) Järgmine hommik aga taas siras päike ning ilm oli ilusast ilusam, ehkki mitte nii soe, aga ei saa kurta. Mida ilmaimesid seal!? Esimesel päeval võta päikest, oma 25 kraadi oli küll ning teisel päeval langes 10ni vähemalt…
Aga jah, ronid ühe väikse künka otsa ja niipea kui vaade vähegi nukist üle paistab, avanevad uued mäeväljad, ja jätkuvad ja jätkuvad ja no ära ei lõpe! Uskumatu kui ilus see on! Võimas, jõuline!
Niisiis, need päevad seal olid ka ülivinged. Pilariga saime kõigest räägitud, leidsime palju ühist- nagu juba enne mainitud Pipi Pikksukk näiteks ja palju muud, maailmas on kõikjal ilusaid inimesi!
Tagasisõit Mendozasse tuleb ka jäädvustada, see oli taas ühe Pilari sõbraga, endise rallisõitjaga. Seega, hmm, ega spidomeeter väga täisnurga alla ei vajunud, max oli niiumbes 162 km/h. Aga ei, mees juhtis maru hästi ja ühtegi korda ei tekkinud ohutunnet, ja me räägime mägedes sõitmisest, haha!
Niisiis jõudsime koju, taaskohtusime Horacioga, muljetasime, einestasime ja oligi aeg taas bussijaama minna. Te ei kujuta ette kui kiirest see reis läks. Aga tõesti, kui unustamatu see oli! Ei olnud lihtsalt turistid-Argentiina-turismipiirkonnas, me elasime siiski ehtsas kodus, ehtsas mägikülakeses, kus nurgapealsest poekesest sai värskeid saiu osta, La vida merece disfrutarse!
Ademas, mendocinos toman vino para todas las comida, sii, eso es america latina! En Uruguay no tanto…
Jõudsime Mendozaga ühele poole! Nüüd kaks nädalat kooli saab taas varsti läbi, eks kõik ole ikka nii nagu enne. Te ainult ei kujuta ette, praeguseks on hmm, 36 tundi järjest sadanud. Ja ma EI luiska! See teeb veidi kurnatuks olemise, aga mis sääl ikka! Tartu üleujutused on muidugi ennekuulmatud, kust see vesi sinna kõik sai( jah ma tean, et teil oli palju lund!)!?
Siis meil oli mõned päevad üks prantslane siin, kes Prantsusmaal elab nimelt Sveitsi piir ääres- mägedes ja on windsurfer, hõh päris mage!
Sel nädalavahetusel sai päris palju veedetud aega väljaspool kodu, pühapäeval käis üks murgagrupp siin, asi oli Üle Kõige! Ma arvan, et see miski, mis mulle kõige rohkem Uruguay juures meeldib, on murga. Candombe ka muidugi.
Ilgelt tahaks minna Härma kevadkontserdile, rohkem kui kunagi varem! Rohkem kui kunagi varem tahaks praegu Eestisse, korraks, mõneks tunniks! Ning rohkem kui kunagi varem hindan eesti kooli.
Veel, vaadake huvitavat filmi „The man from the Earth“

Tahaks Vanemuise mäest alla minna, mööda Kuuni tänavat kõndida, Raekoja platsi ületada, Rüütlit pidi edasi minna ning endisesse Creppi sisse astuda, siis raamatukogust läbi põigata, midagi head kaasa näpata ning mööda emajõge kodupoole jalutada. Piki Lammi teed, siis sealt tagant metsa äärest ning koduväravas Duncsi tervitada, uksest sisse astuda, kõiki kallistada ning kodujuustu-mustikakoogist tüki näpata! Mmmmmm.

sábado, abril 10

Taavi blogi!

Nädala TOP 2: Olen Treffneris Humanitaaris otse sees ning reaalis pääsesin vestlusele. See tähendab, et mul on võimalus veel saada Mari pinginaabriks :) + Karet sai otse humanitaari, palju õnne! :)


Anna mulle andeks, autori6igused!

AGA JEEEE MA OLEN NIIIII 6NNELIK!!!!! :):):):))::):):))::))

viernes, abril 9

cd824

olen treffneri nimekirja arvatud:)

martes, abril 6

6.aprill!

See väike põngerjas saab nüüd kaks sõrme püsti tõsta!!! Ja teate, seda ju seostati Mari tagasitulemisega! Ja ärge lugege nüüd siit välja, et ma igatsen või tahan tagasi, rõõmusõnum emmele lihtsalt, kes ei pea mu tuba koristama ega üksinda süüa tegema kui see kolme kuu pärast tõesti juhtuma hakkab… Seniks aga kallikoormad Tätale ja Kasparile!
Ja teate veel, külmaks läheb, järjest ja järjest enam! Külmad lõikavad tuuled, õhtuti tuleb sokid-pusad panna, varbad ja sõrmed on juba kergelt jääpurikad, mu super külma-soojatundlik nina annab endast pidevalt märku jne… Ei taha seda uskuda, aga this is a life. Ja ausalt, ma olen suur aastaringi fänn, see tähendab siis seda, et ma armastan nelja aastaaega, erinevat ja imelist, aga siinne poliitika mulle ikka ei istu. Kütet pole, siis lõdise ööd ja päevad läbi, mitu pikka kuud! Õnneks, ma ütlen, ootab mind kõige hullemal ajal soe Eestimaa suvi!
Tegelikult eksole pole ma oma mägedekülastusest veel bloginud, aga see kõik oli nii ilus ja hea, et ma kuidagi ei taha kogu seda ilu ära rikkuda. Jah, ma tean, ma nagunii ükshetk annan alla ja trükin endale siia kõik mälestuseks, aga ikkagi on ju tore seda praegu veel veidi edasi lükata! Räägiks lihtsalt niisama loba, igapäeva asjust ja sellisest…
Mis ma just avastasin täiesti kogemata uurides kooli kodukat, siinkohal pean siis härma silmas, et JUBA on katsetulemuste põhised nimekirjad üleval. Eelmisel aastal möödusid need nädalad aeglasemalt kui üks tigu Tartust Väike-Maarjasse roomaks, tänavu oleks aga selle vahemaa läbinud justkui valguskiirusel! Eks ootame veel HTGd, siis tuleb koode hakata murdma!

24-25 aprill( that’s a date of my love!) on siis montevideos aastalõpu orientatsioon. AASTALÕPU! Gaad, ehk siis räägitakse, kuidas ma kodumaale tagasijõudes pean taas ümber kohastuma ja sisse elama, seega ärge mulle väga pahaks pange kui ma hammustan, küünistan või teen midagi veel kahtlasemat, eks! Sest teadagi ju, ma siiski olen aasta teises kultuuri elanud ja ei mäleta enam õieti, kuidas kõik nüüd kodumaal oligi. Ma ükspäev just panin tähele, et ma olen nii kodustanud. See on absoluutselt kõige tavalisem asi, et sust sõidab tänaval mööda 70aastane onuke või tädike, absoluutselt kõige lärmakama kollaseks või punaseks või roheliseks värvitud motoga ning hüüab sulle möödaminnes mõned tervitused või mainib lihtsalt juuksevärvi(siinkohal pean vaid onukesi silmas). Ja et asi oleks veel õigem, on tal keegi seljataga ka istumas, mate ühes ja termos teises käes.
Ja siis ma mõtlesingi, et kas ma kunagi olin midagi sellist Eestis näinud. Ei, loomulikult mitte! Sest vastupidiselt internetile, mis õhu kaudu maailma kõiki otstesse rändab, jäävad igale riigile siiski mingid lihtsad kiiksud ja eripärad, mis selle suure kera vastaspoolustele ei jõua, jumal olgu tänatud selle eest!

Nüüd ma aga jään magama, et homme ärgata, hommikukohvi nautida(sokid jalas, pusa seljas), pilatesesse minna, kodutöid teha ning koolis lipata! Õnneks homne päev lõpeb juba veerand kuuest ning õhtupoolik on vaba, eks tuleb natuke end kokku võtta ja „vaja teha“ listi hakata maha kriipsutama. Kusjuures mul on seal kõige labasemad asjad nagu näiteks „osta kamm“ või „minna postkontorisse“, ning ma tõesti näitan üles lebotavat elustiili selliseid asju päev-päevalt edasi lükates, ehkki kammipood jääb umbes ee, 200 sammu kaugusele ning postkontor umbes kaks korda samapalju:D

But still, enjoy your spring, because someone in the other part of the world is freezing due to the autumn winds…
Kurat, kui kandiliseks see ingliskeel on jäänud!

domingo, abril 4

Kodu!

Teate, mis on kõige impressionantsem!? (on ikka ju see sõna!?)
Ma olen teises maailma otsas, ja sain niipalju tagasisidet, mis käis lapsepõlve/kodukoha kohta!
Esiteks, kui ma mainin, et elan linnas nimega Tartu, ütleb selle peale meie Mendoza majutaja, Pilar, aaa, see on ju see koht, kuhu J. Lotman läks! Haaa, mul jäi suu lahti!:D
Edasi, olen mina nende mägimajas ja vaatan seinamaale... Tšekin ühte ja teist, seal sellised laevapildid, sest neil isa oli olnud laevahull ning siis järsku, mida asja!??! Oli üks kena kaunis laev, selgelt vene keeles "Krusenstern" peale kirjutatud! Mul oli nagu, uouuuuu, kuhu ma sattunud olen!? Eks ma siis rääkisin neile kiltsist ja muust sellisest... Et noh, keset andide mägesid leida Krusensterni laev seinalt rippumas...
Ja kolmandaks, mis mulle enim südamesse läks- sööme restoranis viimase päeva puhul õhtust ja Pilar küsib, "Mari kuule, kas sa tead mida Pipi Pikksukast, ta kuskilt sealtkandist!?" Mul on nagu, JOU ma Astrid Lindgreniga üles kasvasingi!!! Tuleb välja, et nemad olid kunagi pipi filmi näinud ja laenutanud ja siis ükskord avastasid Uruguayst poest Pipi raamatu ja ostsid selle, ta näitas mulle ka seda pärast kodus. Ning et nende tütar oli sellega kasvanud, ilmselgelt olnud lemmik lasteraamat! Haaa! Meil on siin varemgi teemaks tulnud raamatud jms, aga noo, kui isegi mul need sakslased ei tea midagi Lindgrenist ega Pipist, siis ammugi pole neid tundnud ükski uruguaylane. Ja nüüd, lõpuks ometi:))

Ohh, maailm on NII väike!!
Ning Kaiale õnnesoovid ning hunnik kallistusi!:) Minul ju siiski veel siin õige kuupäev!;)

PS! Ma olin nii tubli ja panin juba kõik pildid, lausa allkirjastatult!

sábado, marzo 27

I'm going to be a little bit away...

Ütleme nüüd nii, et nüüd saab mõned päevad eemal oldud!
Eile oli mid Luisa ja Leoniga club Leoni õhtusöök-kokkutulekule kutsutud. Seal me siis käisime, veidi igavlesime ja kuulasime eakate ümmarguste juttu... aga sisi lõpuks rääkisime ise ka, meilt küsiti ja rääkisime veel ja nii ta läks.
Täna oli viimane koolipäev siis sel , hmm, veerandil. Kolmel nädalal kui täpsem olla, siis juulini jutti!

Ootan tõsimeeli tulevat nädalat, meile juba ekskursioonid välja mõeldud;)

Pero... si me voy a escribir a mi diario, lo mejor lugar para expresar todos los sentimientos, es mi ańo ahi adentro!

Besos a todos!

martes, marzo 23

Ükskord tõuseb ikka päike!

Tereee,

Ütleme nii, et ma lõpuks kirjutan :). Mul on olnud niipalju hetki vahepeal, kus tahaks võtta arvuti kätte ja kirjutada, aga see tuhin tuleb alati kas koolis või rattaga sõites või nii hilja, et lihtsalt homse päeva huvides jätan kirjutamata…
Ma juba ammu tahtsin kirjutada eelmisest nädalavahetuses, täiesti niisama, aga lihtsalt… Kusjuures ma isegi ei mäleta praegu, mis ma tolle reede õhtul tegin, aga ilmselt oli üsna kodune teema. Laupäeval ärkasin üles ja läksin rattaringile, mul oli juba ammu plaanis seda juba teha, näe sai lõpuks ka teostatud! Siukene 40km, üles-alla-üles-alla, aga maastik ümber oli nii ilus, ilm oli ka laitmatu, et ma ei suutnud niutsuda ei pääris mitmete tee ääres olevate kurvale teele saadetud loomadega, ei metsikute aukude ja nende parandustega(teeaugu parandus on siin põhimõtteliselt nagu vastand augule, kolmemõõtmelisus väljapoole) ega isegi mitte oma ratta üle, mis iseenesest on ilus ja tore, isegi minu mõõdus, aga lisaks ebameeldivale sadulale on tal ka vaid üks käik, ja noh, ma juba ju mainisin, et tee käis üles-alla- ja ikka selliseid parimaid rattaralli künkaid mööda…Aga jah, ilgelt hea enesetundega jõudsin tagasi, lõunastasime ja eks niisama ta läks, perega sai ühendust võetud ja muud säärast. Pühapäeval läksime perega balneariosse, nagu kombeks, eks;) Ja mina siis mõtlesin, et mis see olgu, et päevitus iga päevaga järjest maha kulub ja lasin sel kollasel keral end natuke närida. Võttis hästi, aga ikkagi, üks päev jäi veidi väheseks… Ning selle mainimisega ilmselt tuleb ära nimetada Uruguay viimane päevitamine. Sest sel pühapäeval sadas ja sadas ja sadas ning tegelikult on nii, et õhus on sügist tunda, ses mõttes, et ega kraad ikka üle 23 ma arvan ei küündi enam, ehkki päike on soe, koolis käin ka õhtupoolikuti, seega sellist päikse ligipääsemisaega nagu eriti pole…
Novot, ja eks umbes niimoodi meil too nädalavahetus möödus. Nädala sees, mis ma tegin, eks ikka kool ja muu selline, ühel õhtul lugesin erinevate vahetusõpilaste blogisid, aktuaalseid ning eelmisest aastast Sabinet. Sealt sain filmiideid ja no teate, paluun kui te näinud ei ole, siis „August rush“ on tõesti must-see-listis. Tiina ma juba tegin fanatiks ja ise olen ülivaimustunud, teate ma pisardasin selle filmi ajal omajagu kordi!
Jah, niiet siis lugesin teiste blogisid… Ja sellest sain ka muidugi parajaid impulsse kirjutamiseks, kas teate, ma ikka üldse ei oska seda kunsti! Ei kurdaks oskuse üle kirjutada sama mahlaselt nagu maitseb värskelt puu otsast võetud apelsin, sama värviliselt nagu paistab varasuvine vikerkaar ning sama kaasakiskuvalt nagu mõjutab möödavuhisev metroo perrooni ääres hõljuvat satikat. See on Anne. Ja kuigi Anne on ka üks lihtne eesti nimi, olin mina ikka kunagi Mari nägu.
Siinkohal tuleb mainida, et viimane mainitu oli ka üks põhjusi, miks ma suvaliselt hetkel arvutit kätte ei võtnud ja kohe trükkima ei hakanud, välja oleks kukkunud üks segapudru, aga ammu teada, et riisi- ja kaerahelbepuder on paremad kui seda on neljaviljapuder…
Lähme nädalaga edasi… Kätte jõudis neljapäev, väljasõit kell kolm, kella seitsmest Montevideos rahvamassiga sissepääsujärjekorras. Käimas on Guns n’ Roses’e Ladina-Ameerika kontserttuur. Saime sisse, võtsime parimad saadaolevad kohad ning jäime ootama. Kontsertpaigaks toosama kuulus jalkastaadium. Esimene soojendusbänd pidi sisenema kell 9, lavale jõudsid nad 10.25… Mängisid muusikat, tuli teine, tuli kolmas. Ja siis lõppude lõpuks, kui kõik tegelt ka olid juba omadega kergelt läbi ja tüdinud, 1.30 hakkas oodatud show pihta… Aga asi oli rahulik. Eks ta juba seetõttu, et alkoholi kohapeal ei müüdud, seega sellise 6tunnise ootamise peale on ka enne tarvitatud vägijookide mõju kadunud ning oli neljapäeva õhtu, rahvas oli väsinud ja ootamisest läbi, seega mingit mällu ei tekitatud. Kui siis jah, välja arvata see, et lõhuti staadionit ümbritsev värav- nimelt tribüünidelt leiti väravas auke, kust läbi pugeda ja väljakule joosta, kust siis palju parem vaade ja võimalik ikka korralikult näppu visata, ning kuna valvurid ei suutnud asja õigel ajal kontrolli alla saada, lõhuti konkreetselt üks postivahe väravat ära ja sisse jooksis sadu inimesi, meil ülevalt tribüünilt asja maru koomiline jälgida, rahvas vilistas, plaksutas ja elas esimestele läbipugejatele kaasa, kui asi edasi läks, oli näha rahvamasse allpoole suundumas, et isegi väljakule pääseda.
Ühesõnaga, kontsert oli täitsa okei, ütleme nii, et ma ootasin rohkemat, aga mis seal salata, tõepoolest oli tunne, et see tüüp hakkab karjääri lõpetama. Sest kõvast rockist oli asi kaugel, esitas hästi palju meloodilisemaid teoseid, oli kuumi ja populaarseimaid laule muidugi, aga need tehti ka oluliselt rahulikumalt ja õõtsuvamalt… Ei, aga ei saa kurta, asi oli seda siiski väärt! Tagasi Carmelosse jõudsime 7.30 reede hommikul, suundusime magama ja mina läksin veel pärastpoole kooli, tuleb muidugi tunnistada, et seal midagi ei toimunud:D.
Koolist tahtsin ka kirjutada, need kolm tundi pandi meile kolmapäeva ja reedesse juurde, ja muide, kehaline on vabatahtlik, aga sedagi valikuvõimalusel, trummipõrin, teisipäeval või neljapäeval! Hah, kui ma ükskord uue kalendri koostan, siis ma teen selle vist teisipäev-neljapäev-teisipäev-neljapäev, sest muud päevad lihtsalt ei eksisteeri…
Inglise keeles tegime proovitesti, lisaks sellele, et ma sain kergelt varem valmis ja lasin lehe teistele vaatlemiseks, kirjutasin viimasesse ülesandesse ühe nõutud lõigu asemel terve lehe täis. Õpetaja mainis, et uuh, neljast lausest oleks piisanud ning teised tõepoolest kirjutasid max. 2 lauset. Ja teate mis teemaks oli!? Endast pidi kirjutama(endast, oma perest, hobidest, soovidest, MILLEST IGANES)! Appiappiappi. Kõik, mis nad suutsid kirjutada oli: My name is […]. I am 16 year old. I like mate and play footbal.
Ja ma EI liialda!!! Grammatikaharjutuses pidi panema past simple või present simple, kusjuures õpetaja ütles enne klassi ees ära, et esimene lõik on kõik minevikus ja teine kõik tulevikus, ei, kõik vigane! Kuulamisülesandes oli 4 pilti, absoluutselt erinevatel teemadel, kassetilt tuli tekst ja sa pidid ühendama pildi ja teksti, ei seda ei suudetud! Siis oli üks sõnauss, kust pidi leidma sõnad ja jaotama õigesse tulpa(pere, toit, sport, ilm)… Sõnauss oli umbes selline:volleyballmothersisterbreadmilkwetfootballfathersunnyaerobics ja noh, neil oli raskusi selle harjutusega. Teate, mul hakkas tõesti kahju neist noortest, neil pole võimalustki end harida, neilt ei nõuta midagi, isegi kui õpetajal oleks teatud tase(ehkki ma ei tea, nende tasemel ta on jah, aga ega ma keerulisemad ingliskeelt teda rääkimas pole kuulnud…)
Ühesõnaga aitab ka inglisest, sest see on ausalt tund, kus ma alati kõige rohkem imestan… Ehkki kasvõi näiteks keemiaski, millest me alustasime, kordamisest. Olgu, aga mille kordamisest!? Aatom- koosneb aatomituumast, ja mis see on seal ümber ja kuidas neid osi nimetatakse ja kas te ikka mäletate, et elektronid on negatiivse laenguga ja prootonid positiivsega ning muide, NEUTROnid on NEUTRaalsed! Hmm, siis ma mõtlesin taas et, misasja, nad on siis nagu üheteistkümnes klass või!?!?
Aga teate, füüsika õpetaja on lahe. Ja nagu tõeliselt. Ta on nii ülimalt sisse võetud oma teemast. Esiteks toimub klassis alati ühine arutlemine- olgu, seda esimestel tundidel, sest nüüdseks on kõigil juba motivatsioon kadunud, ning tema räägib ja räägib ja seletab kõik ära ja nii juhtubki, et keegi küsib midagi ja edasi ja edasi ja me olemegi teemalt meeletult eemale kaldunud, aga asi on põnevam:D Ta tõesti, on selle õpetajaandega pärjatud, tegelikult ütleks, et ta on ise nii vaimustuses füüsikast;)
Ning matemaatika B on selline olümpiaadi-mata rohkem ning tavamatas võtsime ruutvõrratusi, et siis Memmile näiteks mainimiseks.
Jah, ja siiani mu lõngakera siis nüüd lahti rulluski… See nädalavahetus läks ka nagu ta läks, laupäeval läksime kõigepealt perega külla ja siis mina sealt edasi sõprade juurde, istusime ja lobisesime niisama. Pühapäevane päev oli siis selline pidev sadu ja torm ja taevasärts. Ühel hetkel istusime autosse ja sõitsime Coloniasse, lihtsalt et minna uurima infot. Meil nimelt suur soov Marianaga järgmine nädal Mendozasse minna, aga uskuge või mitte, aga seda on ülimalt keeruline siit organiseerida.. Ja meil on vaja kõigest transporti, sest majutus on seal olemas… Ja saime positiivset infot, eks näis, mis nad meile ka vastavad! Ütleks nii, et asi on üsna käes juba:D
Aga see saaks lahe olema. Mendoza, kes siis veel ei tea, on üks Argentiina piirkond parajalt Tšiili piiri ääres, seega mäed ja ilu ning peale selle on ta üks maailma tuntuid veinipiirkondi… So it sounds like mountains and wineyards, isn’t that great!?
Nonii, aga nüüd ma küll lõpetan ja hakkan uinuma! Muide, meil on siin praegu üks rootslasest vahetusüliõpilane Tšiilist ning temaga kaasas tšiillasest sama ala õppiv fotograafiaga tegelev tüübins. Nad lähvad homme siin liceosse, sest kirjutavad ühest kohalikust programmist artiklit või uurivad vms… kusjuures selle rootslase nimi on Karin Johansson ja kui ma ainult seda nime nägin ja tast midagi veel ei teadnud, tekkis mul küsimus, et ouuuu, kust see naine pärit on!?
Ja muide, eile kohtusin inimesega, kes läheb juuni keskel Soome mingile koolitusele, ja tal lipsas peast läbi idee pärast baltimaid külastada! Haaa! Ta läheb Soome ja mõtles, et seega läheks ka Eestisse. Kas see ka mitte ei kõla hästi!?!? Ei, minu meelest ülituus.
Niiet palun väga, maailm on väike!

Aga mu väiksesse maailma mahuvad paraku pikad ja tüütud postitused, ma tõesti üritan seda vältida:)! Aga vähemalt on teil vaheaeg ja rohkem aega seda lõpmatut informatsiooni endasse ammutada.

Ma hoian katseteljatele pöialt!(uued sõnad on alati toredad)

lunes, marzo 22

HTG, MHG, Tallinn.

Häid katseid mu uutele lennukaaslastele!

jueves, marzo 18

Ma tean,

ma lubasin endale täna eestikeelse blogi kirjutada, aga ma säästan sind, Tiina!

Ja piltidega on ka jama.

Bueno,

ahora sí, tengo unas ganas de escribir en español. ¿Por que? No se, quiza es que la mayoría no me entiende y los que entienden, ya saben lo que pienso, que quiero decir, porque ya tuvieron su año de intercambio en America Latina(o lo están viviendo ahora).
Es raro, es superraro, los ultimos dias he tenido muchisimas ganas de escribir sobre todas las cosas, absolutamente todas. El liceo, los amigos, la gente acá, ustedes allá...
Lo que yo siento, es que quiero saber hablar ya escribir español, pero perfectamente! Y ahí va, tengo ganas de aprender, me pongo a aprender y que hago si no entiendo!!! Que mierda cosa es subjuntivo!? Perdón, las palabras. No las uso, pero para explicar mis complicaciones en subjuntivo o las diferencias entre indefinido y imperfecto(creo que eran estos los que estoy confundiendo todo el tiempo)...
Pero ta, está bien! Ahora cuando de vuelta regresamos al liceo, después de este verano, entiendo en las clases, hago todo y estoy contenta. Bueno, hoy en literatura miramos la película "Edipo Rey" y sí, no entendí absolutamente nada:D Pero hablando de los otros, hoy aún hice la prueba diagnostica en Educación Ciudadana, que era difisilisimo, me fue bien, ni que hablar de las materias científicos!
Hoy cumplí 7 meses en Uruguay, me parece un montón, pero el tiempo vuela, pasa re rápido! Aunque digo, las primeras semanas parecen bien lejanas... Todas las noches me caí a la cama de cansancio, era espantoso el sueño que me entraba cada día, pero los viví disfrutando igual.
Así pasó tiempo y llegamos al verano... El verano tan lindo, nunca lo voy a olvidar, nunca. La Paloma y el campamiento, cumple de Mariana, la visita de mis padres, viaje a las Cataratas, a Rivera, a La Paloma con yfu, la visita de Anu y Karla, varias veces en Montevideo y mucho, mucho más!
Igual, todo eso no era, lo que iba a decir, sino que yo no entiendo por que están todos en Estonia tan deprimidos? Sí es que solo me parece así o este año todos verdaderamente pasan pensando en el trabajo y las tares que tienen, sin tener tiempo libre para los amigos, para la familia, para vivir y disfrutar!? Cada blog que leo me pone a pensar de esta manera, me hace triste verlos así! Es porque acá todos viven y disfrutan y no les importa si suspenden algo, dejan a hacer algo o lo olvidan... Ellos están felices! Diría yo, que aún son felices! Y estoy en Uruguay, que la vida no es tan sencilla y de joda que en Brasil...
Y ahora estoy terminando, les prometo(mejor decir que me prometo), que mañana de mañana voy a escribir un blog en estonio tambien... Porque... jaja, quién es lo que va mañana al capital a ver el concierto de Guns N' Roses!? Aunque creo que es solo de Axl Rose, pero me da igual :)
Les quiero mucho !!! y no dicen a nadie, pero lo extraño...
La noche soñé contigo[...]con los ojos bien abiertos...

viernes, marzo 12

Taavi!

Taaafkaaaa, Palju Õnne Sünnipäevaaaaks! check thiiiss!! Jou, sa meeldid mulle! Üks suuuuur kalli ka!

Ja noh teised ka- Tiina, Maret, Karet, Steneli(ma ei tea, kas sa olid siis) ja siis Vaska ja Ott ja keskõikveel, kes mu blogi ei loe...(tegelikult ma ei tea, kas Taavigi loeb:D)te olete asjaga kursis:D
Teie masendavatesse päevadesse natuke päikest!;)

Ja muide, üks minu uudis ka, eile avastati, et mul on tunniplaanist 3 tundi puudu, üks aine unustati lihtsalt sinna lisada!:D haha.

Ja Tšiili jälle värises. Pepe Mujica-meie uus president, oli seal nende uut presidenti ametisse panemas, olgu õnnitlemas, ja andis intervjuu ning ütles, et ta tahab tagasi Uruguaysse tulla, et ta tundis end päris ebakindlalt ja halvasti...

Hah noh.

jueves, marzo 11

12.juuli 00.20 Tallinna Lennujaam.

Nii, teate ma ikka peaks ka oma kooli-postituse ära tegema!:D Esmaspäeval läksime siis kooli, tehti umbes veerandtunnine sissejuhatus, enam-vähem, kuidas toimima hakkab ja klassidesse, tunnid:D Norm, eks! No ega loomulikult tunnis nii õppimist ei sisaldanud, aga siiski. Igas tunnis tutvustamine ja õpetajate ja ainega tutvumine...
kusjuures hästi kihvt on vaadata, esimestel päevadel ikka kõigil "koolivorm", mis meil on teksad/hall seelik ning valge kraega pluus, suvaline. eks noh, varsti pole enam kellelgi neid seljas näha:D
Klassiga on siis nüüd nii, et ma olen nn 11ndas(kusjuures eile mõtlesin sellele ja teate, nad on kõik lihtsalt nii väiksed! 16-aastased küll, aga tõesti tüdrukud on nii lühikesed, see on ikka masendav, kuidas rahvas on väike mul siinpool:D). Panin end reaalklassi kirja, see aasta aga on nii, et üks klass on reaal- ja loodusklassi segu. Reaalikaid on seal umbes 9. Ja siis ongi nii, et kõik põhiained on koos, erinevateks aineteks ongi vaid neil bioloogia ja meil matemaatika b.
Niisiis, praegu siiamaani on hästi palju segadust olnud iga päev, õpetajad ei tea, kuhu klassi minna, meie ei tea, mis tund tuleb ja tunniplaan muutub pidevalt:D Meil on veel eriti keeruline, sest lisaks mate ja bio jagunemisele on ka füsa, keemia praktikad, kus tehakse klass pooleks, aga seega suvaliselt ja reaal ja loodus segamini. Ning lisaks sellele on veel loodusklassil bio praktika, kus neid tehakse pooleks, ehk siis maailmas on palju segadust!
Ja teate mis on selle põhipõhjus!? Nimelt see, et siin õpetajad töötavad kahes/kolmes koolis, kusjuures nt. Carmelos ja Palmiras, mis on siit 20km kaugusel, seega nad võtavad kõigepealt kõikjalt maksimum arv tunde ja siis kui tunniplaanid tulevad, hakkavad bussiaegade ja endale sobivusega mängima ning ütlevad tunde ära nii, kuidas endale sobib! Hah, see on täiesti ebanormaalne! Ning lisaks veel õpetajad, kes tulevad "maalt" bussiga, seega ka neil peab arvestama busside sõidugraafiku sobivust! Täiesti absurd.
Ja seega me siis saime eile tunniplaani, ma tõesti loodan, et see muutub veel:D Kõik tuttavad õpetajad, emmega eesotsas, kas te ei arva, et see on aboluutselt kõige absurdsem ja ebanormaalsem tunniplaan üldse!? siit ta tuleb:
Esmaspäev 13.15- 18.10
  • Keemia praktika
  • Füüsika praktika
  • Füüsika
  • Füüsika
  • Matemaatika B
  • Matemaatika B

Ehk siis on küll vaid 6 tundi, aga KÕIK on reaal, okei, mulle sobib:D

Teisipäev 13.15-18.55

  • Kirjandus
  • Kirjandus
  • Inglise keel
  • Inglise keel
  • Matemaatika 2
  • VABA TUND
  • Füüsika

ehk siis vaba tund ja päev algab maru venivalt...

Kolmapäev 13.15-17.15

  • Kirjandus
  • Filosoofia
  • Filosoofia
  • Matemaatika
  • Matemaatika
  • Kirjandus

Ehk siis olgugi 5 tundi ja kaks matat, aga ikkagi filosoofiad ja kirjandused on kaaaa!

nüüd tuleb neljapäev, mul lemmik!

Neljapäev 12.25-19.45!!

  • Com. Visual ehk nö. kunst
  • Com. Visual
  • Com. Visual
  • Keemia
  • Keemia
  • Matemaatika 2
  • Matemaatika 2
  • Filosoofia
  • Filosoofia

Olgugi, et teile tunduvad 9 tundi absoluutselt normaalsed, on see siin täiesti üle mõistuse tapmine! Ja ma jõuan kell 8 koju! appiii

Reede 13.15-17.15

  • Matemaatika
  • Matemaatika
  • Matemaatika
  • Keemia
  • Inglise keel

Jep, saame ruttu vabaks ja 5 tundi, aga 3 matat ja siis veel keemia ka otsa, reedene päev, no eiei!

Vot sellised saavad mu kallid nädalakesed olema! Hommikuti üritan teha sporti, kuid teate see on ka siin linnakeses meil absoluutselt arusaamatu. Nagu tõepoolest, kõik on teisipäevita ja neljapäeviti!

Pilates- teisipev ja neljapäev(mina lähen teisipäeval, sest see on hommikune, neljapäeval sel ajal koolis)

Hommikune aeroobika- teisipäev ja neljapäev (teisip. juba pilates on, seega jääb neljapäev)

Ning kõik muu on õhtuti! Üks selline trenn, kus tehakse kõik, kuhu me Marianaga mõtlesime minna-aga nüüd on kahtlane- on näiteks ülla-ülla teisipäeviti ja neljapäeviti! (et ma teisipäeval hommikul pilateses ja neljapäeval lõpetan kooli öösel, siis jääb ära mulle tundub)

Võrkpall on hmm, teisipäeviti ja neljapäeviti!!! Ja siis veel reedel ja laupäeval on ka midagi, aga kõigele lisaks on see kellaaeg 20.30- 22.00 nii, jou öösel end trenni vedada, väga nagu ei kisu, pealekauba reede ja laupäeva õhtud on need vabamad, kus saaks sõpradega kokku, balneariosse minna vms...

Seega see kõik on siin üle mõistuse minu meelest!!! Niikaua kui veel ilm lubab tuleb rattaringidele jääda... Aga kuidas ma igatsen oma ratast ja Eesti teid(ma ausalt enam kunagi ei vingu, kui halva kattega nad on!!!)

Nonii, ja ma arvan, et põhiline, mis ma tahtsin sai ära! Lähen otsin midagi targemat tegevust, siiski enne tänast tapvat päevaaaa! Pealekauba tuleb lõunat süüa 11.30 ja noo, ma ärkasin 6.30, et hommikut süüa:D

kallid paid ja palju tervitusi!

sábado, marzo 6

Tiina, sa võid nüüd lilli ja liblikaid hakata joonistama!

Sain just emme käest!- jah, sest yfu eesti oli talle saatnud, ükski yfu mind pole teavitanud- oma tagasilendude andmed. Olgu, siiski veel poolikud, aga ega see lõpp väga palju varieeruda ei saa...

Seega siis 10.juuli õhtul 17.30 siinse aja järgi läheb Montevideost lennuk. Madridi ja edasi Frankfurti.
Frankfurti peaks jõudma 14.30 sealse aja järgi.

Tallinnani veel ei tea, aga lihtsad arvutused tooksid selle hetke 11.juuli õhtupoolikusse.


Niiet varsti näeme,
seniks aga kuulmiseni!

viernes, marzo 5

Lugege rõõmuks! :)

Ma hakkasin kitarri õppima!:D Mina, justament!
Teeme Marianaga vastastiktunde, mina talle eesti keelt, tema mulle kitarri. Maru lahe, aga näpuotsad tulitavad ja ranne ka valutab!
Olgu, aga rääkida tahtsin tegelikult Montevideo- päevadest. Läksime siis reedel Marianaga, jõudsime kohale, sõitsime kesklinna, einestasime ja läksime yfu kontorisse, Marianal said nüüd paberid ja dokumendid kõik sisse, natuke lobisetud ja minek. Seadsime suunad shoppingusse. Vaatasime endale kinoseansi valmis, enne veidi käisime ringi ja siis istusime filmi ette. Oh kui mõnus on kinos:D Pärast shoppasime veel veidi ja siis sõitsime hotelli, ema-isa ootasid meid juba seal.
Panime end valmis, et minna nn. Anti-murga showle. Murga on siis kohalik karnevali juurde käiv „etendus“. Nimelt see on üks koor, kus on 13 lauljat, 1 dirigent ning 3 muusikut(löökpillid- taldrikud, tamburiinid). Samal ajal on kõik väga kostümeeritud, maskeeritud ning taidlevad ja tantsivad pidevalt. Ka dirigent taidleb ning laulab vahest. Teemad on poliitilised, või üldse tõstetakse sõna kõige teemal, mis riigis toimib, kuidas aasta on möödunud, kõik võetakse ühtedesse lauludesse kokku. Laululõigud on pikad ja väga tabavad, humoorikad ja andekalt kokku pandud. Parimate murgagruppide esitlust on fantast kuulata, sest ka hääled on võimsad ja nõnda 13/14-kesi laulavad oma 5-häälselt, seega kui sõnadele pihta ei saaks, oleks superkogemus siiski! Ning murgaga alustatakse jaanuaris-veebruaris, grupid teevad väikseid esinemisi, et end rahvale tutvustada ning mingil hetkel hakkab juba konkurss. Igal õhtul toimuvad Montevideos etendused ja nii koguvad grupid punkte, saadakse edasi kolmandasse ringi ning selle lõppedes on võitja teada. Uruguaylased on ise väga uhked oma karnevali üle ja tulevad pidevalt välja trumbiga, et neil on ikka maailma kõige pikem karneval. See tulenebki sellest, et murgaetendused kestavad paar kuud!
Nii, aga meie läksime Anti-Murga showle, mis on ühe kindla grupi etendus, neil täitus nüüd 25 aastat esimesest esinemisest, ning nad teevad muusikat natuke kõigest, on ka osa karnevalist, kuid mitte ametlikult ning murga konkursidel ei osale, sest see pole puhas murga. Nii nad siis teevad maha murgat ja kõike muud. Iseenesest on ka suur rõhk kostüümidel, taidlemisel(suurem kui murgas, sest nad ju teevad järgi ja ikka natuke üle…) ning lauldakse mitmehäälselt ja aktuaalsetel teemadel. Mulle jäi tõsiselt hea kogemus sellest kõigest. Olgugi, et pooled korrad, kui saalitäis naerust rõkkas ja nii ka mu kõrvapingil vanemad, mina kergelt totu näoga vahtisin ja mõtlesin, et milles nali võis olla… Tegelikult on nii, et ka Mariana ei saanud kõigest aru, sest siin võeti kokku 25 aasta parimad palad, justkui juubelikontsert ning seega sa pidid lihtsalt kõike tundma, teadma ja oleksid naljale pihta saanud. Ema-isa ütlesid, et maru hästi oli tehtud, et niitohutult head sõnamängud olid saavutanud, kõikjal mängiti kahemõttelisusega. Aga ei, ma olin ülirahul pärast seda, sest hääled on kõvad, rahvas läks kaasa, nalja sai ja üleüldse, eks ma sain ikka ka millestki aru… Näiteks kui teemaks tulid selle aasta vihmad ja vihmad ja vihmad…
Pärast einestasime ning hotellis vajusime hetkega:) Järgmine hommik, järgmine päev. Esimesed uudised olid muidugi ebameeldivad, kõhedusttekitavad, Tšiili maavärin… Teate, see on tõesti nii, et kui sa oled ikka kohale lähemal, siis sa tunned nagu rohkem, et see sind puudutas ning asja õudust. Siin vaatad, et kogu maailm on nagu shokis, põhimõtteliselt on see siiski ju naaberriik, hästi paljudel on mitmeid tuttavaid, kes seal elavad, kõikidel käis jõnks läbi, telerid kandsid terveid päevi ülekandeid, raadiost jooksis infot, lehed kirjutasid ning linnas suurtel teadetepaneelidel jooksis ka värske info.
Olgu, aga meie hommikustasime ja läksime välja, läksime ühele laupäevasele laadale, jalutasime seal veidi, ostsime siit-sealt. Tuleb tunnistada, et ma ei suutnud taas rätikutele-sallidele vastu panna, tuli kohe kaks tükki osta. Karet, erilised kallid sulle ja siis teistele sallihulludele ka!;)
Asi läks palavaks ja väsitavaks, lõpetasime ära ja läksime sööma ühete Mehhiko restorani, aah, kui hea neil see köök ikka on!
Pärast hüppasime ühest kaubanduskeskusest läbi, ostsime kooliks vajalikke asju. Jah, see on täitsa jube, ma ükspäev sõbranna juures ka täheldasin fakti, et ta oli ostnud kaustikud valmis, pinali ka uue, selle täitnud ja siis näitas seda teisele sõbrannale. Mida augustilõpu tunnet! Aga puha märtsi algus… Aga mina sai endale vähemalt ilusad Uruguay kunstnike/Uruguay piltidega kaustikud, olen rahul, ning mate jaoks sai termose ka!
Hüppasime hotelli, mina tegin 15 min magamist, see juhtus kogemata, sest telekas oli lahti, aga silmad vajusid. Ning siis läksime tantarataaa! Jalka mängule! Meie- ehk siis mu isa ja õe koondis(ma siiani olen ajanud asja, et ei ma pole ühegi Uru jalkameeskonna poolt, asi lihtsalt on siin selline, et ollakse kahe meeskonna fännid enamjaolt ja siis käibki alati suur sõda Peńaroli ja Nacionali vahel:D), aga nüüd kui ma siis ikka olen ühel mängul käinud, olen mina ka PEŃAROLI tiimis! Kuna vastased olid mingid väiksed, siis ega midagi erilist oodatud mäng ei olnud, Nacionali ja Peńaroli vaheline mäng- classic, on ikka suursündmus omast killast. Aga ega see ei loe, tribüünid olid üsna rahvast täis(meie klubi fännid muidugi, teistele oli pisike sektor eraldatud) ning kaasaelamine käis. Eks mäng oli ka väga pingeline. Esimene meievärav umbes teisel minutil, teine värav seitsmendal. Siis ei juhtunud midagi uue poolaja umbes viienda minutini, kus üks meie oma sai punase kaardi, sellele järgnes paari minuti pärast ka vastastelt penalt, sees… Seis 2:1, juba pingeline! Kuid mõni minutike veel ja vastased viigistasid, kõigil suured hingevalud! Kuni päris päris lõpuni, nii 7 min enne vilet susserdasime veel ühe palli võrgu vahele ning HÜPPPASIIME ÕNNEST PÜSTI ja tantsisime kepslesime karglesime suure hooga! Seega, võit 3:2 ja õnn rõõm ning laululust kõigis!
Läsime hotellini, sõime pizzakas, pärast võtsime ühe jäätise ka ja uni oli taas nii magus nii magus!
Pühapäeval siis ärkasime ka parasjagu varakult, sõime ja läksime taas välja. Seekord siis ühele teisele laadale, pühapäeviti. Mulle räägiti enne, et see on nagu ülisuur, lõputu, võimatu on seda läbi käia, ja et seal leidub absoluutselt kõike. Varasematel laatadel on põhirõhk riietel ja siis midagi muud ka vahele, aga et seal olevat kõike, mis sulle üldse võiks pähe tulla… Ja noo, me tiirutasime seal ringi- tänavatel väljapanek, põhimõtteliselt ühe linnajao suurune, mine otse, keera paremale või vasakule ja noo, lõppu ei näe kuskil:D Tegelt ka, ja pealegi väljapanekud on ju oma kolmeses reas ikka igal tänaval, ehk siis see on meeletu, ma pole varem midagi sellist näinud… Ja teate, ma ostan homseks lennupileti Eestisse, kui keegi nimetaks mõne asja, mida seal ei leidunud!!! Olgu, alustasime lemmikloomadest- kutsikas, kassipojad, küülikud, kalad, kilpkonnad, roomajaid ei näinud, aga mulle öeldi, et tavaliselt on neid ka(ilmselt mõnes tänavanurga oli ka), siis edasi tulid puuviljad-juurviljad, siis loomulikult riideid, sokke, jalanõusid, mööblit, elektroonikat(kusjuures nii uut kui vana), raamatuid, istikuid, keraamikat ja loomulikult antiiksust. See osa oli kõige laiemalt esindatud(vähemalt meie käisime selles osas) ning seal oli kõike. Nagu tegelt ka! Raamatuid- ajakirju aastatest 1900, kassette, plaate, vinüülplaate, kaarte(kaasaarvatud tüüp- jalkatähed, kossutähed jne), marke, märke, ukselinke, õngeritvu, taldrikuid, kanne, saapa- ja kingapaelu miljonis erinevas värvitoonis, lampe, kohvimasinaid, tööriistu(miljonites erinevates variantides, ajastutelt, tootjatelt, kvaliteedilt) ja nii edasi ja nii edasi! Igast vanu pudeleid, veel alkoholiga, samas ka ilma, neid minipudeleid, minikokapudeleid, kõiksugust suveniirideks tehtud asju, kogumismünte. Igatahes nägin ära mingid iidvanad mäesuusasaapad, iidvanad veesuusad, superpuust iidvana sulgpallireketi, teate neid lambikesi, mis vanasti maalide kohale pandi, et neid valgustada ohh ja nii edasi, ma arvan, et 70% asjadest, millest ma möödusin, ei mäleta… Ja põhimõte oleks siis selline, et sa oled seal kasvanud, tunned peast, kuidas kõik asetseb ja kui midagi vaja, siis lihtsalt lähed kohale ja ostad selle ära. Ning see oleks sel juhul tõesti superlaat, supervõimalus kõike saada, odavalt pealekauba!
Vot, aga ma sain oma elamuse kätte ja väsisime jalutamast, käisime poest läbi ja hakkasime kodu poole sõitma. Söögipeatuseks oli loomulikult Nueva Helvecia ja tema kuulsad chivitod, pere teab, millest ma räägin!;)
Niisiis jõudsime pühapäeval koju ja täna on juba neljapäeva õhtu!!! Sisuliselt üks vaba päev, nädalavahetus ja KOOL! Brr, aga klass pidavat mul suur tulema, reaal ja 13.15 algavad tunnid…
Neil päevadel pole suurt midagi teinud, aga mõnus on olla, puhata, käia hommikuti rattaga sõitmas, tunda sügiselõhnu, kui öösel on sadanud, siis on kogu maailm täis aroome, päike paitab- hea on olla ühesõnaga ja ma naudin!

Triinule mõnusat voodislebamist ja teistele, ma ei teagi kohe, head talve jätku!? Saadan teile sinna päiksekuhilaid, need on need sulapäevad, aga ma ootaks vastukingitust aga…

…millegipärast tundub mulle, et see imeline valge ollus, mida teil seal nii ohtralt praegu leidub, sulab enne siiajõudmist ära.

Just happy to be here...

Ma panen teile mõne lingi, et murga't ka kuulata!!!
http://www.youtube.com/watch?v=1gh4Ewes2GA
http://www.youtube.com/watch?v=KGYBCykz9qw&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=H0r4mcx9ys4&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=jQ-5KCVjfgA natuke teistsugune, aga hea!!