viernes, abril 16

28.juuni-3.juuli

Triin läheb loomelaagrisse! :))

Eks näis, mis nüüd saab!

jueves, abril 15

Mäed ja veinid.

Ma siiski, jah, tahan midagi Mendozast jäädvustada…
Läksime kodust ära laupäeva keskpäeval, paadiga üle jõe ja Buenos Aireses bussijaama. Täitsa uskumatu, milline koobas on Buenos Airese ametlik bussijaam. Me pidime seal kaks tundi ootama, esmalt võttis kõhedaks küll, aga leidsime kõige turvalisema koha ja istusime oma kandamitega maha.
Bussireis Mendozasse, 12 tundi, jummala okeilt läks kõik! Buss siis see nn vooditüüp, ülimugav, õhtusöök, hommikusöök ka hinnas. Niisiis Mendozasse jõudsime pühapäeva varahommikul 7 aegu! Saime Pilari ja Horacioga kokku, hästi tore rahvas! Pilar on siis isa sugulane, Horacio tema abikaasa. Läksime nende koju, tegime väikse istumise ja matejoomise, läksime välja.
Autoga, linna uudistama. Siis enamjaolt sellised tähtsad paigad, tõusime ühe künka tippu ja uudistasime seal ringi, peaaegu 1000m merepinnast:)
Kuna aga päike hakkas kõrvetama ja lõunaaeg tuli kätte, naasesime koju. Seal nimelt olid veel kraadinumbrid neljandas kümnes positiivsuse poolel.
Kodus einestasime ja tegime väikse uinaku, sest me Marianaga olime omadega pärispäris läbi, mina eelkõige, vanake… Esimestel aastatel Kiltsis EI OLNUD seda probleemi, väsimust!
Õhtul viis Horacio meid kesklinna, jalutasime seal Pilariga ning käisime tähtsamad kohad läbi. Mendozas on üks suur park, roheline ja ilus, mäed on taustaks, no kuidas muidu saabki! Seega rahvas koguneb sinna meeletult ja peab piknikku… Kuna Mendoza nimelt sajab vähe- kõik sademed langevad teiselpool mägedeahelikku maha ja nendeni jõuab juba kerge õhumass, siis seal on kastmissüsteem, mis saab alguse mägedest ning oli kasutusel juba ammuvanasti, nimelt siis sellised kanalisüsteemid, ja neid on terve linn täis;)
Aga jah, jummalast mõnus linnake teine, puid ja kauneid tänavaid, parke parasjagu- „Hispaania väljak“ sai mu kindlaks lemmikuks, nimelt kõik pingid ja purskkaev oli tehtud keraamilistest plaatidest, ka maas olid suured plaadid, mille vahel väikesed pildikestega keraamilised plaadid, ilgelt nunnu ja ilus:) Mingi kunstilennu lõpetajate töö!
Niisiis, järgmisel päeval Horacio ja Pilar olid tööle minemas, meie hommikupooliku veetsime kodus, pärastlõunaks olime endale ekskursiooni broneerinud. Kaks veinitehast, oliiviistandus. Alustasime siis väikese veinikeldriga, puhta käsitööna valmiv värk, või noh, selles mõttes, et väikestes kogustes. Saime ringkäigu ja degusteerimise, loomulikult. Hmm, pole vist vaja mainida, et need veinid olid tõesti head!!! Uskumatu!
Edasi läksime oliiviõlitehasesse. Seal ka räägiti, kuidas asi käib ning saime nende õlisid maitsta koos saiaga, kuivatatud tomatit ning rosinaid ka:) Que delicia!
Pärast siis industriaalne veinitehas- võidame kvantiteedis, kaotame kvaliteedis ütlus pidas täitsa paika. Mis küll ei tähenda, et sealne toodang oleks kehv olnud…
Hiljem lipsasime ühest pisifarmist ka läbi, või ütleme nii, et naine kasvatas omajagu puid- kõike veidi ning siis saagist valmistas moosi-mutsu-keedist- ühesõnaga, minu jaoks oleks nagu enam-vähem Memmi juurde sattunud!
Niisiis sai ka esmaspäev vaikselt läbi, ootama jäi üks maailma kauneimaid teisipäevi!:) Ahha, ei, olgu, tegelikult kaa oli vahva ja ilus ja kaunis ja hingemattev! Nimelt siis hommikul asjad autosse ja mägedesse minek! Läksime ühe Pilari sõbrannaga. Mina eksole ootasin ikka sellist serpentiine mööda käivat mägiteed, aga kus sa sellega- jumala lai maantee! Aga eks asi ole selles, et see on rahvusvaheline tee, mis viib siis Tsiili lõppkokkuvõttes! Tegime algul mõned peatused, pildistasime, ahhetasime, nautisime! Tee viis ikka sissepoole ja sissepoole ja mäed ei lõppenud, vastupidi, nad ühe näisid kerkivat ja paljunevat! Saime imetleda lumiseid tippe, ning järjest kaugenevaid mäeahelaid, moodustades seega kauni sügavusefekti!
Jõdsime Puente del Inca’ni, mis on looduslikult tekkinud „sild“ keset mägesid, kõik puhta kollastes toonides, müstiline ja võluv!
Jätkasime Aconcagua rahvuspargini, sealt siis nimelt saab ka mäkke päris tippu tõusta, loomulikult vajaliku ettevalmistusega ning õigel ajal- Aconcagua on siis nimelt Ameerika kõrgeim tipp, 6900millegagi meetrit. Meie tegime seal aga väikese jalutuskäigu, fotojäädvustused ja istusime veidike kaunite laguunide ääres, kuulates vaikust, nautides ilma ja tunnetades kogu seda ilu ja vabadust, ohh KUI mõnus!
Edasi tõusime veidi veel kuni Argentiina-Tsiili piiripunktini ning siis keerasime end tagasi allamäkke. Mainida tuleks siis, et ennast halvasti või jõuetult või valutavalt ei tundnud ma end kordagi, ainuke märk kõrgusest minu küljes oli kaameraku, mis jonnis töötamast! Kõrgeim kõrgus siis 3200m.
Langesime ja langesime ja einestasime ja langesime ja õhtupimeduses jõudsime Mendozasse tagasi, ise ilgelt rahul, kuid parajalt kurnatud:) Uni oli magus ja rahulik!
Niimoodi seega oleme omadega kolmapäevas. Hommikul läksime Marianaga kahekesi linna ja tiirutasime seal, ostlesime veidi ning vahtisime ringi! Lõunaks koju tagasi, väike siesta ning pärast seda viis Horacio meid nende mägimajja. Ehk siis üks imeline koht keset mägesid, seal on selline külakeste grupp, kõik on ilusad nunnud väiksed majakesed kaunis rohelises ja künklikus ümbruses. Kuna nende poeg tegeleb käsitööga, siiamaani saviga, kuid nüüd läks vahelduseks plastikule üle, siis nende majake on ka värvitud nii vahvalt värviliseks, ilmselt te juba nägite picasast pilte;)
Seal me siis veetsime oma päeva, poolteist. Esimesel õhtul tegime paar jalutustiiru. Tegelikult ongi, et meie päev koosnes tukkumisest, jalutamisest ja söömisest. Ning sinna juurde palju loba, nii tarka juttu kui ka klatši. Kohale jõudes oli kuum suveilm, nad ise imestasid, kuidas see võimalik, õhtul pimadas käisin veel lühikeste pükstega ringi. Kuid siis juba järgmine päev ärgates oli ilm pilves ning külm, öösel sadas- lähed välja ja avastad, et nähtavatele mäetippudele on valget pinda juurde tulnud, haa- seal sadas lund! Novot seega teise päeva veetsime me üsna külmetades, õhtuks olid seljas kõik võimalikud riided ning meeleldi jäid kas tuppa sooja või läksid jooksvas tempos mägedest ülesse;) Järgmine hommik aga taas siras päike ning ilm oli ilusast ilusam, ehkki mitte nii soe, aga ei saa kurta. Mida ilmaimesid seal!? Esimesel päeval võta päikest, oma 25 kraadi oli küll ning teisel päeval langes 10ni vähemalt…
Aga jah, ronid ühe väikse künka otsa ja niipea kui vaade vähegi nukist üle paistab, avanevad uued mäeväljad, ja jätkuvad ja jätkuvad ja no ära ei lõpe! Uskumatu kui ilus see on! Võimas, jõuline!
Niisiis, need päevad seal olid ka ülivinged. Pilariga saime kõigest räägitud, leidsime palju ühist- nagu juba enne mainitud Pipi Pikksukk näiteks ja palju muud, maailmas on kõikjal ilusaid inimesi!
Tagasisõit Mendozasse tuleb ka jäädvustada, see oli taas ühe Pilari sõbraga, endise rallisõitjaga. Seega, hmm, ega spidomeeter väga täisnurga alla ei vajunud, max oli niiumbes 162 km/h. Aga ei, mees juhtis maru hästi ja ühtegi korda ei tekkinud ohutunnet, ja me räägime mägedes sõitmisest, haha!
Niisiis jõudsime koju, taaskohtusime Horacioga, muljetasime, einestasime ja oligi aeg taas bussijaama minna. Te ei kujuta ette kui kiirest see reis läks. Aga tõesti, kui unustamatu see oli! Ei olnud lihtsalt turistid-Argentiina-turismipiirkonnas, me elasime siiski ehtsas kodus, ehtsas mägikülakeses, kus nurgapealsest poekesest sai värskeid saiu osta, La vida merece disfrutarse!
Ademas, mendocinos toman vino para todas las comida, sii, eso es america latina! En Uruguay no tanto…
Jõudsime Mendozaga ühele poole! Nüüd kaks nädalat kooli saab taas varsti läbi, eks kõik ole ikka nii nagu enne. Te ainult ei kujuta ette, praeguseks on hmm, 36 tundi järjest sadanud. Ja ma EI luiska! See teeb veidi kurnatuks olemise, aga mis sääl ikka! Tartu üleujutused on muidugi ennekuulmatud, kust see vesi sinna kõik sai( jah ma tean, et teil oli palju lund!)!?
Siis meil oli mõned päevad üks prantslane siin, kes Prantsusmaal elab nimelt Sveitsi piir ääres- mägedes ja on windsurfer, hõh päris mage!
Sel nädalavahetusel sai päris palju veedetud aega väljaspool kodu, pühapäeval käis üks murgagrupp siin, asi oli Üle Kõige! Ma arvan, et see miski, mis mulle kõige rohkem Uruguay juures meeldib, on murga. Candombe ka muidugi.
Ilgelt tahaks minna Härma kevadkontserdile, rohkem kui kunagi varem! Rohkem kui kunagi varem tahaks praegu Eestisse, korraks, mõneks tunniks! Ning rohkem kui kunagi varem hindan eesti kooli.
Veel, vaadake huvitavat filmi „The man from the Earth“

Tahaks Vanemuise mäest alla minna, mööda Kuuni tänavat kõndida, Raekoja platsi ületada, Rüütlit pidi edasi minna ning endisesse Creppi sisse astuda, siis raamatukogust läbi põigata, midagi head kaasa näpata ning mööda emajõge kodupoole jalutada. Piki Lammi teed, siis sealt tagant metsa äärest ning koduväravas Duncsi tervitada, uksest sisse astuda, kõiki kallistada ning kodujuustu-mustikakoogist tüki näpata! Mmmmmm.

sábado, abril 10

Taavi blogi!

Nädala TOP 2: Olen Treffneris Humanitaaris otse sees ning reaalis pääsesin vestlusele. See tähendab, et mul on võimalus veel saada Mari pinginaabriks :) + Karet sai otse humanitaari, palju õnne! :)


Anna mulle andeks, autori6igused!

AGA JEEEE MA OLEN NIIIII 6NNELIK!!!!! :):):):))::):):))::))

viernes, abril 9

cd824

olen treffneri nimekirja arvatud:)

martes, abril 6

6.aprill!

See väike põngerjas saab nüüd kaks sõrme püsti tõsta!!! Ja teate, seda ju seostati Mari tagasitulemisega! Ja ärge lugege nüüd siit välja, et ma igatsen või tahan tagasi, rõõmusõnum emmele lihtsalt, kes ei pea mu tuba koristama ega üksinda süüa tegema kui see kolme kuu pärast tõesti juhtuma hakkab… Seniks aga kallikoormad Tätale ja Kasparile!
Ja teate veel, külmaks läheb, järjest ja järjest enam! Külmad lõikavad tuuled, õhtuti tuleb sokid-pusad panna, varbad ja sõrmed on juba kergelt jääpurikad, mu super külma-soojatundlik nina annab endast pidevalt märku jne… Ei taha seda uskuda, aga this is a life. Ja ausalt, ma olen suur aastaringi fänn, see tähendab siis seda, et ma armastan nelja aastaaega, erinevat ja imelist, aga siinne poliitika mulle ikka ei istu. Kütet pole, siis lõdise ööd ja päevad läbi, mitu pikka kuud! Õnneks, ma ütlen, ootab mind kõige hullemal ajal soe Eestimaa suvi!
Tegelikult eksole pole ma oma mägedekülastusest veel bloginud, aga see kõik oli nii ilus ja hea, et ma kuidagi ei taha kogu seda ilu ära rikkuda. Jah, ma tean, ma nagunii ükshetk annan alla ja trükin endale siia kõik mälestuseks, aga ikkagi on ju tore seda praegu veel veidi edasi lükata! Räägiks lihtsalt niisama loba, igapäeva asjust ja sellisest…
Mis ma just avastasin täiesti kogemata uurides kooli kodukat, siinkohal pean siis härma silmas, et JUBA on katsetulemuste põhised nimekirjad üleval. Eelmisel aastal möödusid need nädalad aeglasemalt kui üks tigu Tartust Väike-Maarjasse roomaks, tänavu oleks aga selle vahemaa läbinud justkui valguskiirusel! Eks ootame veel HTGd, siis tuleb koode hakata murdma!

24-25 aprill( that’s a date of my love!) on siis montevideos aastalõpu orientatsioon. AASTALÕPU! Gaad, ehk siis räägitakse, kuidas ma kodumaale tagasijõudes pean taas ümber kohastuma ja sisse elama, seega ärge mulle väga pahaks pange kui ma hammustan, küünistan või teen midagi veel kahtlasemat, eks! Sest teadagi ju, ma siiski olen aasta teises kultuuri elanud ja ei mäleta enam õieti, kuidas kõik nüüd kodumaal oligi. Ma ükspäev just panin tähele, et ma olen nii kodustanud. See on absoluutselt kõige tavalisem asi, et sust sõidab tänaval mööda 70aastane onuke või tädike, absoluutselt kõige lärmakama kollaseks või punaseks või roheliseks värvitud motoga ning hüüab sulle möödaminnes mõned tervitused või mainib lihtsalt juuksevärvi(siinkohal pean vaid onukesi silmas). Ja et asi oleks veel õigem, on tal keegi seljataga ka istumas, mate ühes ja termos teises käes.
Ja siis ma mõtlesingi, et kas ma kunagi olin midagi sellist Eestis näinud. Ei, loomulikult mitte! Sest vastupidiselt internetile, mis õhu kaudu maailma kõiki otstesse rändab, jäävad igale riigile siiski mingid lihtsad kiiksud ja eripärad, mis selle suure kera vastaspoolustele ei jõua, jumal olgu tänatud selle eest!

Nüüd ma aga jään magama, et homme ärgata, hommikukohvi nautida(sokid jalas, pusa seljas), pilatesesse minna, kodutöid teha ning koolis lipata! Õnneks homne päev lõpeb juba veerand kuuest ning õhtupoolik on vaba, eks tuleb natuke end kokku võtta ja „vaja teha“ listi hakata maha kriipsutama. Kusjuures mul on seal kõige labasemad asjad nagu näiteks „osta kamm“ või „minna postkontorisse“, ning ma tõesti näitan üles lebotavat elustiili selliseid asju päev-päevalt edasi lükates, ehkki kammipood jääb umbes ee, 200 sammu kaugusele ning postkontor umbes kaks korda samapalju:D

But still, enjoy your spring, because someone in the other part of the world is freezing due to the autumn winds…
Kurat, kui kandiliseks see ingliskeel on jäänud!

domingo, abril 4

Kodu!

Teate, mis on kõige impressionantsem!? (on ikka ju see sõna!?)
Ma olen teises maailma otsas, ja sain niipalju tagasisidet, mis käis lapsepõlve/kodukoha kohta!
Esiteks, kui ma mainin, et elan linnas nimega Tartu, ütleb selle peale meie Mendoza majutaja, Pilar, aaa, see on ju see koht, kuhu J. Lotman läks! Haaa, mul jäi suu lahti!:D
Edasi, olen mina nende mägimajas ja vaatan seinamaale... Tšekin ühte ja teist, seal sellised laevapildid, sest neil isa oli olnud laevahull ning siis järsku, mida asja!??! Oli üks kena kaunis laev, selgelt vene keeles "Krusenstern" peale kirjutatud! Mul oli nagu, uouuuuu, kuhu ma sattunud olen!? Eks ma siis rääkisin neile kiltsist ja muust sellisest... Et noh, keset andide mägesid leida Krusensterni laev seinalt rippumas...
Ja kolmandaks, mis mulle enim südamesse läks- sööme restoranis viimase päeva puhul õhtust ja Pilar küsib, "Mari kuule, kas sa tead mida Pipi Pikksukast, ta kuskilt sealtkandist!?" Mul on nagu, JOU ma Astrid Lindgreniga üles kasvasingi!!! Tuleb välja, et nemad olid kunagi pipi filmi näinud ja laenutanud ja siis ükskord avastasid Uruguayst poest Pipi raamatu ja ostsid selle, ta näitas mulle ka seda pärast kodus. Ning et nende tütar oli sellega kasvanud, ilmselgelt olnud lemmik lasteraamat! Haaa! Meil on siin varemgi teemaks tulnud raamatud jms, aga noo, kui isegi mul need sakslased ei tea midagi Lindgrenist ega Pipist, siis ammugi pole neid tundnud ükski uruguaylane. Ja nüüd, lõpuks ometi:))

Ohh, maailm on NII väike!!
Ning Kaiale õnnesoovid ning hunnik kallistusi!:) Minul ju siiski veel siin õige kuupäev!;)

PS! Ma olin nii tubli ja panin juba kõik pildid, lausa allkirjastatult!