See väike põngerjas saab nüüd kaks sõrme püsti tõsta!!! Ja teate, seda ju seostati Mari tagasitulemisega! Ja ärge lugege nüüd siit välja, et ma igatsen või tahan tagasi, rõõmusõnum emmele lihtsalt, kes ei pea mu tuba koristama ega üksinda süüa tegema kui see kolme kuu pärast tõesti juhtuma hakkab… Seniks aga kallikoormad Tätale ja Kasparile!
Ja teate veel, külmaks läheb, järjest ja järjest enam! Külmad lõikavad tuuled, õhtuti tuleb sokid-pusad panna, varbad ja sõrmed on juba kergelt jääpurikad, mu super külma-soojatundlik nina annab endast pidevalt märku jne… Ei taha seda uskuda, aga this is a life. Ja ausalt, ma olen suur aastaringi fänn, see tähendab siis seda, et ma armastan nelja aastaaega, erinevat ja imelist, aga siinne poliitika mulle ikka ei istu. Kütet pole, siis lõdise ööd ja päevad läbi, mitu pikka kuud! Õnneks, ma ütlen, ootab mind kõige hullemal ajal soe Eestimaa suvi!
Tegelikult eksole pole ma oma mägedekülastusest veel bloginud, aga see kõik oli nii ilus ja hea, et ma kuidagi ei taha kogu seda ilu ära rikkuda. Jah, ma tean, ma nagunii ükshetk annan alla ja trükin endale siia kõik mälestuseks, aga ikkagi on ju tore seda praegu veel veidi edasi lükata! Räägiks lihtsalt niisama loba, igapäeva asjust ja sellisest…
Mis ma just avastasin täiesti kogemata uurides kooli kodukat, siinkohal pean siis härma silmas, et JUBA on katsetulemuste põhised nimekirjad üleval. Eelmisel aastal möödusid need nädalad aeglasemalt kui üks tigu Tartust Väike-Maarjasse roomaks, tänavu oleks aga selle vahemaa läbinud justkui valguskiirusel! Eks ootame veel HTGd, siis tuleb koode hakata murdma!
24-25 aprill( that’s a date of my love!) on siis montevideos aastalõpu orientatsioon. AASTALÕPU! Gaad, ehk siis räägitakse, kuidas ma kodumaale tagasijõudes pean taas ümber kohastuma ja sisse elama, seega ärge mulle väga pahaks pange kui ma hammustan, küünistan või teen midagi veel kahtlasemat, eks! Sest teadagi ju, ma siiski olen aasta teises kultuuri elanud ja ei mäleta enam õieti, kuidas kõik nüüd kodumaal oligi. Ma ükspäev just panin tähele, et ma olen nii kodustanud. See on absoluutselt kõige tavalisem asi, et sust sõidab tänaval mööda 70aastane onuke või tädike, absoluutselt kõige lärmakama kollaseks või punaseks või roheliseks värvitud motoga ning hüüab sulle möödaminnes mõned tervitused või mainib lihtsalt juuksevärvi(siinkohal pean vaid onukesi silmas). Ja et asi oleks veel õigem, on tal keegi seljataga ka istumas, mate ühes ja termos teises käes.
Ja siis ma mõtlesingi, et kas ma kunagi olin midagi sellist Eestis näinud. Ei, loomulikult mitte! Sest vastupidiselt internetile, mis õhu kaudu maailma kõiki otstesse rändab, jäävad igale riigile siiski mingid lihtsad kiiksud ja eripärad, mis selle suure kera vastaspoolustele ei jõua, jumal olgu tänatud selle eest!
Nüüd ma aga jään magama, et homme ärgata, hommikukohvi nautida(sokid jalas, pusa seljas), pilatesesse minna, kodutöid teha ning koolis lipata! Õnneks homne päev lõpeb juba veerand kuuest ning õhtupoolik on vaba, eks tuleb natuke end kokku võtta ja „vaja teha“ listi hakata maha kriipsutama. Kusjuures mul on seal kõige labasemad asjad nagu näiteks „osta kamm“ või „minna postkontorisse“, ning ma tõesti näitan üles lebotavat elustiili selliseid asju päev-päevalt edasi lükates, ehkki kammipood jääb umbes ee, 200 sammu kaugusele ning postkontor umbes kaks korda samapalju:D
But still, enjoy your spring, because someone in the other part of the world is freezing due to the autumn winds…
Kurat, kui kandiliseks see ingliskeel on jäänud!
No hay comentarios.:
Publicar un comentario