Ütleme nüüd nii, et nüüd saab mõned päevad eemal oldud!
Eile oli mid Luisa ja Leoniga club Leoni õhtusöök-kokkutulekule kutsutud. Seal me siis käisime, veidi igavlesime ja kuulasime eakate ümmarguste juttu... aga sisi lõpuks rääkisime ise ka, meilt küsiti ja rääkisime veel ja nii ta läks.
Täna oli viimane koolipäev siis sel , hmm, veerandil. Kolmel nädalal kui täpsem olla, siis juulini jutti!
Ootan tõsimeeli tulevat nädalat, meile juba ekskursioonid välja mõeldud;)
Pero... si me voy a escribir a mi diario, lo mejor lugar para expresar todos los sentimientos, es mi ańo ahi adentro!
Besos a todos!
sábado, marzo 27
martes, marzo 23
Ükskord tõuseb ikka päike!
Tereee,
Ütleme nii, et ma lõpuks kirjutan :). Mul on olnud niipalju hetki vahepeal, kus tahaks võtta arvuti kätte ja kirjutada, aga see tuhin tuleb alati kas koolis või rattaga sõites või nii hilja, et lihtsalt homse päeva huvides jätan kirjutamata…
Ma juba ammu tahtsin kirjutada eelmisest nädalavahetuses, täiesti niisama, aga lihtsalt… Kusjuures ma isegi ei mäleta praegu, mis ma tolle reede õhtul tegin, aga ilmselt oli üsna kodune teema. Laupäeval ärkasin üles ja läksin rattaringile, mul oli juba ammu plaanis seda juba teha, näe sai lõpuks ka teostatud! Siukene 40km, üles-alla-üles-alla, aga maastik ümber oli nii ilus, ilm oli ka laitmatu, et ma ei suutnud niutsuda ei pääris mitmete tee ääres olevate kurvale teele saadetud loomadega, ei metsikute aukude ja nende parandustega(teeaugu parandus on siin põhimõtteliselt nagu vastand augule, kolmemõõtmelisus väljapoole) ega isegi mitte oma ratta üle, mis iseenesest on ilus ja tore, isegi minu mõõdus, aga lisaks ebameeldivale sadulale on tal ka vaid üks käik, ja noh, ma juba ju mainisin, et tee käis üles-alla- ja ikka selliseid parimaid rattaralli künkaid mööda…Aga jah, ilgelt hea enesetundega jõudsin tagasi, lõunastasime ja eks niisama ta läks, perega sai ühendust võetud ja muud säärast. Pühapäeval läksime perega balneariosse, nagu kombeks, eks;) Ja mina siis mõtlesin, et mis see olgu, et päevitus iga päevaga järjest maha kulub ja lasin sel kollasel keral end natuke närida. Võttis hästi, aga ikkagi, üks päev jäi veidi väheseks… Ning selle mainimisega ilmselt tuleb ära nimetada Uruguay viimane päevitamine. Sest sel pühapäeval sadas ja sadas ja sadas ning tegelikult on nii, et õhus on sügist tunda, ses mõttes, et ega kraad ikka üle 23 ma arvan ei küündi enam, ehkki päike on soe, koolis käin ka õhtupoolikuti, seega sellist päikse ligipääsemisaega nagu eriti pole…
Novot, ja eks umbes niimoodi meil too nädalavahetus möödus. Nädala sees, mis ma tegin, eks ikka kool ja muu selline, ühel õhtul lugesin erinevate vahetusõpilaste blogisid, aktuaalseid ning eelmisest aastast Sabinet. Sealt sain filmiideid ja no teate, paluun kui te näinud ei ole, siis „August rush“ on tõesti must-see-listis. Tiina ma juba tegin fanatiks ja ise olen ülivaimustunud, teate ma pisardasin selle filmi ajal omajagu kordi!
Jah, niiet siis lugesin teiste blogisid… Ja sellest sain ka muidugi parajaid impulsse kirjutamiseks, kas teate, ma ikka üldse ei oska seda kunsti! Ei kurdaks oskuse üle kirjutada sama mahlaselt nagu maitseb värskelt puu otsast võetud apelsin, sama värviliselt nagu paistab varasuvine vikerkaar ning sama kaasakiskuvalt nagu mõjutab möödavuhisev metroo perrooni ääres hõljuvat satikat. See on Anne. Ja kuigi Anne on ka üks lihtne eesti nimi, olin mina ikka kunagi Mari nägu.
Siinkohal tuleb mainida, et viimane mainitu oli ka üks põhjusi, miks ma suvaliselt hetkel arvutit kätte ei võtnud ja kohe trükkima ei hakanud, välja oleks kukkunud üks segapudru, aga ammu teada, et riisi- ja kaerahelbepuder on paremad kui seda on neljaviljapuder…
Lähme nädalaga edasi… Kätte jõudis neljapäev, väljasõit kell kolm, kella seitsmest Montevideos rahvamassiga sissepääsujärjekorras. Käimas on Guns n’ Roses’e Ladina-Ameerika kontserttuur. Saime sisse, võtsime parimad saadaolevad kohad ning jäime ootama. Kontsertpaigaks toosama kuulus jalkastaadium. Esimene soojendusbänd pidi sisenema kell 9, lavale jõudsid nad 10.25… Mängisid muusikat, tuli teine, tuli kolmas. Ja siis lõppude lõpuks, kui kõik tegelt ka olid juba omadega kergelt läbi ja tüdinud, 1.30 hakkas oodatud show pihta… Aga asi oli rahulik. Eks ta juba seetõttu, et alkoholi kohapeal ei müüdud, seega sellise 6tunnise ootamise peale on ka enne tarvitatud vägijookide mõju kadunud ning oli neljapäeva õhtu, rahvas oli väsinud ja ootamisest läbi, seega mingit mällu ei tekitatud. Kui siis jah, välja arvata see, et lõhuti staadionit ümbritsev värav- nimelt tribüünidelt leiti väravas auke, kust läbi pugeda ja väljakule joosta, kust siis palju parem vaade ja võimalik ikka korralikult näppu visata, ning kuna valvurid ei suutnud asja õigel ajal kontrolli alla saada, lõhuti konkreetselt üks postivahe väravat ära ja sisse jooksis sadu inimesi, meil ülevalt tribüünilt asja maru koomiline jälgida, rahvas vilistas, plaksutas ja elas esimestele läbipugejatele kaasa, kui asi edasi läks, oli näha rahvamasse allpoole suundumas, et isegi väljakule pääseda.
Ühesõnaga, kontsert oli täitsa okei, ütleme nii, et ma ootasin rohkemat, aga mis seal salata, tõepoolest oli tunne, et see tüüp hakkab karjääri lõpetama. Sest kõvast rockist oli asi kaugel, esitas hästi palju meloodilisemaid teoseid, oli kuumi ja populaarseimaid laule muidugi, aga need tehti ka oluliselt rahulikumalt ja õõtsuvamalt… Ei, aga ei saa kurta, asi oli seda siiski väärt! Tagasi Carmelosse jõudsime 7.30 reede hommikul, suundusime magama ja mina läksin veel pärastpoole kooli, tuleb muidugi tunnistada, et seal midagi ei toimunud:D.
Koolist tahtsin ka kirjutada, need kolm tundi pandi meile kolmapäeva ja reedesse juurde, ja muide, kehaline on vabatahtlik, aga sedagi valikuvõimalusel, trummipõrin, teisipäeval või neljapäeval! Hah, kui ma ükskord uue kalendri koostan, siis ma teen selle vist teisipäev-neljapäev-teisipäev-neljapäev, sest muud päevad lihtsalt ei eksisteeri…
Inglise keeles tegime proovitesti, lisaks sellele, et ma sain kergelt varem valmis ja lasin lehe teistele vaatlemiseks, kirjutasin viimasesse ülesandesse ühe nõutud lõigu asemel terve lehe täis. Õpetaja mainis, et uuh, neljast lausest oleks piisanud ning teised tõepoolest kirjutasid max. 2 lauset. Ja teate mis teemaks oli!? Endast pidi kirjutama(endast, oma perest, hobidest, soovidest, MILLEST IGANES)! Appiappiappi. Kõik, mis nad suutsid kirjutada oli: My name is […]. I am 16 year old. I like mate and play footbal.
Ja ma EI liialda!!! Grammatikaharjutuses pidi panema past simple või present simple, kusjuures õpetaja ütles enne klassi ees ära, et esimene lõik on kõik minevikus ja teine kõik tulevikus, ei, kõik vigane! Kuulamisülesandes oli 4 pilti, absoluutselt erinevatel teemadel, kassetilt tuli tekst ja sa pidid ühendama pildi ja teksti, ei seda ei suudetud! Siis oli üks sõnauss, kust pidi leidma sõnad ja jaotama õigesse tulpa(pere, toit, sport, ilm)… Sõnauss oli umbes selline:volleyballmothersisterbreadmilkwetfootballfathersunnyaerobics ja noh, neil oli raskusi selle harjutusega. Teate, mul hakkas tõesti kahju neist noortest, neil pole võimalustki end harida, neilt ei nõuta midagi, isegi kui õpetajal oleks teatud tase(ehkki ma ei tea, nende tasemel ta on jah, aga ega ma keerulisemad ingliskeelt teda rääkimas pole kuulnud…)
Ühesõnaga aitab ka inglisest, sest see on ausalt tund, kus ma alati kõige rohkem imestan… Ehkki kasvõi näiteks keemiaski, millest me alustasime, kordamisest. Olgu, aga mille kordamisest!? Aatom- koosneb aatomituumast, ja mis see on seal ümber ja kuidas neid osi nimetatakse ja kas te ikka mäletate, et elektronid on negatiivse laenguga ja prootonid positiivsega ning muide, NEUTROnid on NEUTRaalsed! Hmm, siis ma mõtlesin taas et, misasja, nad on siis nagu üheteistkümnes klass või!?!?
Aga teate, füüsika õpetaja on lahe. Ja nagu tõeliselt. Ta on nii ülimalt sisse võetud oma teemast. Esiteks toimub klassis alati ühine arutlemine- olgu, seda esimestel tundidel, sest nüüdseks on kõigil juba motivatsioon kadunud, ning tema räägib ja räägib ja seletab kõik ära ja nii juhtubki, et keegi küsib midagi ja edasi ja edasi ja me olemegi teemalt meeletult eemale kaldunud, aga asi on põnevam:D Ta tõesti, on selle õpetajaandega pärjatud, tegelikult ütleks, et ta on ise nii vaimustuses füüsikast;)
Ning matemaatika B on selline olümpiaadi-mata rohkem ning tavamatas võtsime ruutvõrratusi, et siis Memmile näiteks mainimiseks.
Jah, ja siiani mu lõngakera siis nüüd lahti rulluski… See nädalavahetus läks ka nagu ta läks, laupäeval läksime kõigepealt perega külla ja siis mina sealt edasi sõprade juurde, istusime ja lobisesime niisama. Pühapäevane päev oli siis selline pidev sadu ja torm ja taevasärts. Ühel hetkel istusime autosse ja sõitsime Coloniasse, lihtsalt et minna uurima infot. Meil nimelt suur soov Marianaga järgmine nädal Mendozasse minna, aga uskuge või mitte, aga seda on ülimalt keeruline siit organiseerida.. Ja meil on vaja kõigest transporti, sest majutus on seal olemas… Ja saime positiivset infot, eks näis, mis nad meile ka vastavad! Ütleks nii, et asi on üsna käes juba:D
Aga see saaks lahe olema. Mendoza, kes siis veel ei tea, on üks Argentiina piirkond parajalt Tšiili piiri ääres, seega mäed ja ilu ning peale selle on ta üks maailma tuntuid veinipiirkondi… So it sounds like mountains and wineyards, isn’t that great!?
Nonii, aga nüüd ma küll lõpetan ja hakkan uinuma! Muide, meil on siin praegu üks rootslasest vahetusüliõpilane Tšiilist ning temaga kaasas tšiillasest sama ala õppiv fotograafiaga tegelev tüübins. Nad lähvad homme siin liceosse, sest kirjutavad ühest kohalikust programmist artiklit või uurivad vms… kusjuures selle rootslase nimi on Karin Johansson ja kui ma ainult seda nime nägin ja tast midagi veel ei teadnud, tekkis mul küsimus, et ouuuu, kust see naine pärit on!?
Ja muide, eile kohtusin inimesega, kes läheb juuni keskel Soome mingile koolitusele, ja tal lipsas peast läbi idee pärast baltimaid külastada! Haaa! Ta läheb Soome ja mõtles, et seega läheks ka Eestisse. Kas see ka mitte ei kõla hästi!?!? Ei, minu meelest ülituus.
Niiet palun väga, maailm on väike!
Aga mu väiksesse maailma mahuvad paraku pikad ja tüütud postitused, ma tõesti üritan seda vältida:)! Aga vähemalt on teil vaheaeg ja rohkem aega seda lõpmatut informatsiooni endasse ammutada.
Ma hoian katseteljatele pöialt!(uued sõnad on alati toredad)
Ütleme nii, et ma lõpuks kirjutan :). Mul on olnud niipalju hetki vahepeal, kus tahaks võtta arvuti kätte ja kirjutada, aga see tuhin tuleb alati kas koolis või rattaga sõites või nii hilja, et lihtsalt homse päeva huvides jätan kirjutamata…
Ma juba ammu tahtsin kirjutada eelmisest nädalavahetuses, täiesti niisama, aga lihtsalt… Kusjuures ma isegi ei mäleta praegu, mis ma tolle reede õhtul tegin, aga ilmselt oli üsna kodune teema. Laupäeval ärkasin üles ja läksin rattaringile, mul oli juba ammu plaanis seda juba teha, näe sai lõpuks ka teostatud! Siukene 40km, üles-alla-üles-alla, aga maastik ümber oli nii ilus, ilm oli ka laitmatu, et ma ei suutnud niutsuda ei pääris mitmete tee ääres olevate kurvale teele saadetud loomadega, ei metsikute aukude ja nende parandustega(teeaugu parandus on siin põhimõtteliselt nagu vastand augule, kolmemõõtmelisus väljapoole) ega isegi mitte oma ratta üle, mis iseenesest on ilus ja tore, isegi minu mõõdus, aga lisaks ebameeldivale sadulale on tal ka vaid üks käik, ja noh, ma juba ju mainisin, et tee käis üles-alla- ja ikka selliseid parimaid rattaralli künkaid mööda…Aga jah, ilgelt hea enesetundega jõudsin tagasi, lõunastasime ja eks niisama ta läks, perega sai ühendust võetud ja muud säärast. Pühapäeval läksime perega balneariosse, nagu kombeks, eks;) Ja mina siis mõtlesin, et mis see olgu, et päevitus iga päevaga järjest maha kulub ja lasin sel kollasel keral end natuke närida. Võttis hästi, aga ikkagi, üks päev jäi veidi väheseks… Ning selle mainimisega ilmselt tuleb ära nimetada Uruguay viimane päevitamine. Sest sel pühapäeval sadas ja sadas ja sadas ning tegelikult on nii, et õhus on sügist tunda, ses mõttes, et ega kraad ikka üle 23 ma arvan ei küündi enam, ehkki päike on soe, koolis käin ka õhtupoolikuti, seega sellist päikse ligipääsemisaega nagu eriti pole…
Novot, ja eks umbes niimoodi meil too nädalavahetus möödus. Nädala sees, mis ma tegin, eks ikka kool ja muu selline, ühel õhtul lugesin erinevate vahetusõpilaste blogisid, aktuaalseid ning eelmisest aastast Sabinet. Sealt sain filmiideid ja no teate, paluun kui te näinud ei ole, siis „August rush“ on tõesti must-see-listis. Tiina ma juba tegin fanatiks ja ise olen ülivaimustunud, teate ma pisardasin selle filmi ajal omajagu kordi!
Jah, niiet siis lugesin teiste blogisid… Ja sellest sain ka muidugi parajaid impulsse kirjutamiseks, kas teate, ma ikka üldse ei oska seda kunsti! Ei kurdaks oskuse üle kirjutada sama mahlaselt nagu maitseb värskelt puu otsast võetud apelsin, sama värviliselt nagu paistab varasuvine vikerkaar ning sama kaasakiskuvalt nagu mõjutab möödavuhisev metroo perrooni ääres hõljuvat satikat. See on Anne. Ja kuigi Anne on ka üks lihtne eesti nimi, olin mina ikka kunagi Mari nägu.
Siinkohal tuleb mainida, et viimane mainitu oli ka üks põhjusi, miks ma suvaliselt hetkel arvutit kätte ei võtnud ja kohe trükkima ei hakanud, välja oleks kukkunud üks segapudru, aga ammu teada, et riisi- ja kaerahelbepuder on paremad kui seda on neljaviljapuder…
Lähme nädalaga edasi… Kätte jõudis neljapäev, väljasõit kell kolm, kella seitsmest Montevideos rahvamassiga sissepääsujärjekorras. Käimas on Guns n’ Roses’e Ladina-Ameerika kontserttuur. Saime sisse, võtsime parimad saadaolevad kohad ning jäime ootama. Kontsertpaigaks toosama kuulus jalkastaadium. Esimene soojendusbänd pidi sisenema kell 9, lavale jõudsid nad 10.25… Mängisid muusikat, tuli teine, tuli kolmas. Ja siis lõppude lõpuks, kui kõik tegelt ka olid juba omadega kergelt läbi ja tüdinud, 1.30 hakkas oodatud show pihta… Aga asi oli rahulik. Eks ta juba seetõttu, et alkoholi kohapeal ei müüdud, seega sellise 6tunnise ootamise peale on ka enne tarvitatud vägijookide mõju kadunud ning oli neljapäeva õhtu, rahvas oli väsinud ja ootamisest läbi, seega mingit mällu ei tekitatud. Kui siis jah, välja arvata see, et lõhuti staadionit ümbritsev värav- nimelt tribüünidelt leiti väravas auke, kust läbi pugeda ja väljakule joosta, kust siis palju parem vaade ja võimalik ikka korralikult näppu visata, ning kuna valvurid ei suutnud asja õigel ajal kontrolli alla saada, lõhuti konkreetselt üks postivahe väravat ära ja sisse jooksis sadu inimesi, meil ülevalt tribüünilt asja maru koomiline jälgida, rahvas vilistas, plaksutas ja elas esimestele läbipugejatele kaasa, kui asi edasi läks, oli näha rahvamasse allpoole suundumas, et isegi väljakule pääseda.
Ühesõnaga, kontsert oli täitsa okei, ütleme nii, et ma ootasin rohkemat, aga mis seal salata, tõepoolest oli tunne, et see tüüp hakkab karjääri lõpetama. Sest kõvast rockist oli asi kaugel, esitas hästi palju meloodilisemaid teoseid, oli kuumi ja populaarseimaid laule muidugi, aga need tehti ka oluliselt rahulikumalt ja õõtsuvamalt… Ei, aga ei saa kurta, asi oli seda siiski väärt! Tagasi Carmelosse jõudsime 7.30 reede hommikul, suundusime magama ja mina läksin veel pärastpoole kooli, tuleb muidugi tunnistada, et seal midagi ei toimunud:D.
Koolist tahtsin ka kirjutada, need kolm tundi pandi meile kolmapäeva ja reedesse juurde, ja muide, kehaline on vabatahtlik, aga sedagi valikuvõimalusel, trummipõrin, teisipäeval või neljapäeval! Hah, kui ma ükskord uue kalendri koostan, siis ma teen selle vist teisipäev-neljapäev-teisipäev-neljapäev, sest muud päevad lihtsalt ei eksisteeri…
Inglise keeles tegime proovitesti, lisaks sellele, et ma sain kergelt varem valmis ja lasin lehe teistele vaatlemiseks, kirjutasin viimasesse ülesandesse ühe nõutud lõigu asemel terve lehe täis. Õpetaja mainis, et uuh, neljast lausest oleks piisanud ning teised tõepoolest kirjutasid max. 2 lauset. Ja teate mis teemaks oli!? Endast pidi kirjutama(endast, oma perest, hobidest, soovidest, MILLEST IGANES)! Appiappiappi. Kõik, mis nad suutsid kirjutada oli: My name is […]. I am 16 year old. I like mate and play footbal.
Ja ma EI liialda!!! Grammatikaharjutuses pidi panema past simple või present simple, kusjuures õpetaja ütles enne klassi ees ära, et esimene lõik on kõik minevikus ja teine kõik tulevikus, ei, kõik vigane! Kuulamisülesandes oli 4 pilti, absoluutselt erinevatel teemadel, kassetilt tuli tekst ja sa pidid ühendama pildi ja teksti, ei seda ei suudetud! Siis oli üks sõnauss, kust pidi leidma sõnad ja jaotama õigesse tulpa(pere, toit, sport, ilm)… Sõnauss oli umbes selline:volleyballmothersisterbreadmilkwetfootballfathersunnyaerobics ja noh, neil oli raskusi selle harjutusega. Teate, mul hakkas tõesti kahju neist noortest, neil pole võimalustki end harida, neilt ei nõuta midagi, isegi kui õpetajal oleks teatud tase(ehkki ma ei tea, nende tasemel ta on jah, aga ega ma keerulisemad ingliskeelt teda rääkimas pole kuulnud…)
Ühesõnaga aitab ka inglisest, sest see on ausalt tund, kus ma alati kõige rohkem imestan… Ehkki kasvõi näiteks keemiaski, millest me alustasime, kordamisest. Olgu, aga mille kordamisest!? Aatom- koosneb aatomituumast, ja mis see on seal ümber ja kuidas neid osi nimetatakse ja kas te ikka mäletate, et elektronid on negatiivse laenguga ja prootonid positiivsega ning muide, NEUTROnid on NEUTRaalsed! Hmm, siis ma mõtlesin taas et, misasja, nad on siis nagu üheteistkümnes klass või!?!?
Aga teate, füüsika õpetaja on lahe. Ja nagu tõeliselt. Ta on nii ülimalt sisse võetud oma teemast. Esiteks toimub klassis alati ühine arutlemine- olgu, seda esimestel tundidel, sest nüüdseks on kõigil juba motivatsioon kadunud, ning tema räägib ja räägib ja seletab kõik ära ja nii juhtubki, et keegi küsib midagi ja edasi ja edasi ja me olemegi teemalt meeletult eemale kaldunud, aga asi on põnevam:D Ta tõesti, on selle õpetajaandega pärjatud, tegelikult ütleks, et ta on ise nii vaimustuses füüsikast;)
Ning matemaatika B on selline olümpiaadi-mata rohkem ning tavamatas võtsime ruutvõrratusi, et siis Memmile näiteks mainimiseks.
Jah, ja siiani mu lõngakera siis nüüd lahti rulluski… See nädalavahetus läks ka nagu ta läks, laupäeval läksime kõigepealt perega külla ja siis mina sealt edasi sõprade juurde, istusime ja lobisesime niisama. Pühapäevane päev oli siis selline pidev sadu ja torm ja taevasärts. Ühel hetkel istusime autosse ja sõitsime Coloniasse, lihtsalt et minna uurima infot. Meil nimelt suur soov Marianaga järgmine nädal Mendozasse minna, aga uskuge või mitte, aga seda on ülimalt keeruline siit organiseerida.. Ja meil on vaja kõigest transporti, sest majutus on seal olemas… Ja saime positiivset infot, eks näis, mis nad meile ka vastavad! Ütleks nii, et asi on üsna käes juba:D
Aga see saaks lahe olema. Mendoza, kes siis veel ei tea, on üks Argentiina piirkond parajalt Tšiili piiri ääres, seega mäed ja ilu ning peale selle on ta üks maailma tuntuid veinipiirkondi… So it sounds like mountains and wineyards, isn’t that great!?
Nonii, aga nüüd ma küll lõpetan ja hakkan uinuma! Muide, meil on siin praegu üks rootslasest vahetusüliõpilane Tšiilist ning temaga kaasas tšiillasest sama ala õppiv fotograafiaga tegelev tüübins. Nad lähvad homme siin liceosse, sest kirjutavad ühest kohalikust programmist artiklit või uurivad vms… kusjuures selle rootslase nimi on Karin Johansson ja kui ma ainult seda nime nägin ja tast midagi veel ei teadnud, tekkis mul küsimus, et ouuuu, kust see naine pärit on!?
Ja muide, eile kohtusin inimesega, kes läheb juuni keskel Soome mingile koolitusele, ja tal lipsas peast läbi idee pärast baltimaid külastada! Haaa! Ta läheb Soome ja mõtles, et seega läheks ka Eestisse. Kas see ka mitte ei kõla hästi!?!? Ei, minu meelest ülituus.
Niiet palun väga, maailm on väike!
Aga mu väiksesse maailma mahuvad paraku pikad ja tüütud postitused, ma tõesti üritan seda vältida:)! Aga vähemalt on teil vaheaeg ja rohkem aega seda lõpmatut informatsiooni endasse ammutada.
Ma hoian katseteljatele pöialt!(uued sõnad on alati toredad)
lunes, marzo 22
jueves, marzo 18
Ma tean,
ma lubasin endale täna eestikeelse blogi kirjutada, aga ma säästan sind, Tiina!
Ja piltidega on ka jama.
Ja piltidega on ka jama.
Bueno,
ahora sí, tengo unas ganas de escribir en español. ¿Por que? No se, quiza es que la mayoría no me entiende y los que entienden, ya saben lo que pienso, que quiero decir, porque ya tuvieron su año de intercambio en America Latina(o lo están viviendo ahora).
Es raro, es superraro, los ultimos dias he tenido muchisimas ganas de escribir sobre todas las cosas, absolutamente todas. El liceo, los amigos, la gente acá, ustedes allá...
Lo que yo siento, es que quiero saber hablar ya escribir español, pero perfectamente! Y ahí va, tengo ganas de aprender, me pongo a aprender y que hago si no entiendo!!! Que mierda cosa es subjuntivo!? Perdón, las palabras. No las uso, pero para explicar mis complicaciones en subjuntivo o las diferencias entre indefinido y imperfecto(creo que eran estos los que estoy confundiendo todo el tiempo)...
Pero ta, está bien! Ahora cuando de vuelta regresamos al liceo, después de este verano, entiendo en las clases, hago todo y estoy contenta. Bueno, hoy en literatura miramos la película "Edipo Rey" y sí, no entendí absolutamente nada:D Pero hablando de los otros, hoy aún hice la prueba diagnostica en Educación Ciudadana, que era difisilisimo, me fue bien, ni que hablar de las materias científicos!
Hoy cumplí 7 meses en Uruguay, me parece un montón, pero el tiempo vuela, pasa re rápido! Aunque digo, las primeras semanas parecen bien lejanas... Todas las noches me caí a la cama de cansancio, era espantoso el sueño que me entraba cada día, pero los viví disfrutando igual.
Así pasó tiempo y llegamos al verano... El verano tan lindo, nunca lo voy a olvidar, nunca. La Paloma y el campamiento, cumple de Mariana, la visita de mis padres, viaje a las Cataratas, a Rivera, a La Paloma con yfu, la visita de Anu y Karla, varias veces en Montevideo y mucho, mucho más!
Igual, todo eso no era, lo que iba a decir, sino que yo no entiendo por que están todos en Estonia tan deprimidos? Sí es que solo me parece así o este año todos verdaderamente pasan pensando en el trabajo y las tares que tienen, sin tener tiempo libre para los amigos, para la familia, para vivir y disfrutar!? Cada blog que leo me pone a pensar de esta manera, me hace triste verlos así! Es porque acá todos viven y disfrutan y no les importa si suspenden algo, dejan a hacer algo o lo olvidan... Ellos están felices! Diría yo, que aún son felices! Y estoy en Uruguay, que la vida no es tan sencilla y de joda que en Brasil...
Y ahora estoy terminando, les prometo(mejor decir que me prometo), que mañana de mañana voy a escribir un blog en estonio tambien... Porque... jaja, quién es lo que va mañana al capital a ver el concierto de Guns N' Roses!? Aunque creo que es solo de Axl Rose, pero me da igual :)
Les quiero mucho !!! y no dicen a nadie, pero lo extraño...
La noche soñé contigo[...]con los ojos bien abiertos...
viernes, marzo 12
Taavi!
Taaafkaaaa, Palju Õnne Sünnipäevaaaaks! check thiiiss!! Jou, sa meeldid mulle! Üks suuuuur kalli ka!
Ja noh teised ka- Tiina, Maret, Karet, Steneli(ma ei tea, kas sa olid siis) ja siis Vaska ja Ott ja keskõikveel, kes mu blogi ei loe...(tegelikult ma ei tea, kas Taavigi loeb:D)te olete asjaga kursis:D
Teie masendavatesse päevadesse natuke päikest!;)
Ja muide, üks minu uudis ka, eile avastati, et mul on tunniplaanist 3 tundi puudu, üks aine unustati lihtsalt sinna lisada!:D haha.
Ja Tšiili jälle värises. Pepe Mujica-meie uus president, oli seal nende uut presidenti ametisse panemas, olgu õnnitlemas, ja andis intervjuu ning ütles, et ta tahab tagasi Uruguaysse tulla, et ta tundis end päris ebakindlalt ja halvasti...
Hah noh.
Ja noh teised ka- Tiina, Maret, Karet, Steneli(ma ei tea, kas sa olid siis) ja siis Vaska ja Ott ja keskõikveel, kes mu blogi ei loe...(tegelikult ma ei tea, kas Taavigi loeb:D)te olete asjaga kursis:D
Teie masendavatesse päevadesse natuke päikest!;)
Ja muide, üks minu uudis ka, eile avastati, et mul on tunniplaanist 3 tundi puudu, üks aine unustati lihtsalt sinna lisada!:D haha.
Ja Tšiili jälle värises. Pepe Mujica-meie uus president, oli seal nende uut presidenti ametisse panemas, olgu õnnitlemas, ja andis intervjuu ning ütles, et ta tahab tagasi Uruguaysse tulla, et ta tundis end päris ebakindlalt ja halvasti...
Hah noh.
jueves, marzo 11
12.juuli 00.20 Tallinna Lennujaam.
Nii, teate ma ikka peaks ka oma kooli-postituse ära tegema!:D Esmaspäeval läksime siis kooli, tehti umbes veerandtunnine sissejuhatus, enam-vähem, kuidas toimima hakkab ja klassidesse, tunnid:D Norm, eks! No ega loomulikult tunnis nii õppimist ei sisaldanud, aga siiski. Igas tunnis tutvustamine ja õpetajate ja ainega tutvumine...
kusjuures hästi kihvt on vaadata, esimestel päevadel ikka kõigil "koolivorm", mis meil on teksad/hall seelik ning valge kraega pluus, suvaline. eks noh, varsti pole enam kellelgi neid seljas näha:D
Klassiga on siis nüüd nii, et ma olen nn 11ndas(kusjuures eile mõtlesin sellele ja teate, nad on kõik lihtsalt nii väiksed! 16-aastased küll, aga tõesti tüdrukud on nii lühikesed, see on ikka masendav, kuidas rahvas on väike mul siinpool:D). Panin end reaalklassi kirja, see aasta aga on nii, et üks klass on reaal- ja loodusklassi segu. Reaalikaid on seal umbes 9. Ja siis ongi nii, et kõik põhiained on koos, erinevateks aineteks ongi vaid neil bioloogia ja meil matemaatika b.
Niisiis, praegu siiamaani on hästi palju segadust olnud iga päev, õpetajad ei tea, kuhu klassi minna, meie ei tea, mis tund tuleb ja tunniplaan muutub pidevalt:D Meil on veel eriti keeruline, sest lisaks mate ja bio jagunemisele on ka füsa, keemia praktikad, kus tehakse klass pooleks, aga seega suvaliselt ja reaal ja loodus segamini. Ning lisaks sellele on veel loodusklassil bio praktika, kus neid tehakse pooleks, ehk siis maailmas on palju segadust!
Ja teate mis on selle põhipõhjus!? Nimelt see, et siin õpetajad töötavad kahes/kolmes koolis, kusjuures nt. Carmelos ja Palmiras, mis on siit 20km kaugusel, seega nad võtavad kõigepealt kõikjalt maksimum arv tunde ja siis kui tunniplaanid tulevad, hakkavad bussiaegade ja endale sobivusega mängima ning ütlevad tunde ära nii, kuidas endale sobib! Hah, see on täiesti ebanormaalne! Ning lisaks veel õpetajad, kes tulevad "maalt" bussiga, seega ka neil peab arvestama busside sõidugraafiku sobivust! Täiesti absurd.
Ja seega me siis saime eile tunniplaani, ma tõesti loodan, et see muutub veel:D Kõik tuttavad õpetajad, emmega eesotsas, kas te ei arva, et see on aboluutselt kõige absurdsem ja ebanormaalsem tunniplaan üldse!? siit ta tuleb:
Esmaspäev 13.15- 18.10
kusjuures hästi kihvt on vaadata, esimestel päevadel ikka kõigil "koolivorm", mis meil on teksad/hall seelik ning valge kraega pluus, suvaline. eks noh, varsti pole enam kellelgi neid seljas näha:D
Klassiga on siis nüüd nii, et ma olen nn 11ndas(kusjuures eile mõtlesin sellele ja teate, nad on kõik lihtsalt nii väiksed! 16-aastased küll, aga tõesti tüdrukud on nii lühikesed, see on ikka masendav, kuidas rahvas on väike mul siinpool:D). Panin end reaalklassi kirja, see aasta aga on nii, et üks klass on reaal- ja loodusklassi segu. Reaalikaid on seal umbes 9. Ja siis ongi nii, et kõik põhiained on koos, erinevateks aineteks ongi vaid neil bioloogia ja meil matemaatika b.
Niisiis, praegu siiamaani on hästi palju segadust olnud iga päev, õpetajad ei tea, kuhu klassi minna, meie ei tea, mis tund tuleb ja tunniplaan muutub pidevalt:D Meil on veel eriti keeruline, sest lisaks mate ja bio jagunemisele on ka füsa, keemia praktikad, kus tehakse klass pooleks, aga seega suvaliselt ja reaal ja loodus segamini. Ning lisaks sellele on veel loodusklassil bio praktika, kus neid tehakse pooleks, ehk siis maailmas on palju segadust!
Ja teate mis on selle põhipõhjus!? Nimelt see, et siin õpetajad töötavad kahes/kolmes koolis, kusjuures nt. Carmelos ja Palmiras, mis on siit 20km kaugusel, seega nad võtavad kõigepealt kõikjalt maksimum arv tunde ja siis kui tunniplaanid tulevad, hakkavad bussiaegade ja endale sobivusega mängima ning ütlevad tunde ära nii, kuidas endale sobib! Hah, see on täiesti ebanormaalne! Ning lisaks veel õpetajad, kes tulevad "maalt" bussiga, seega ka neil peab arvestama busside sõidugraafiku sobivust! Täiesti absurd.
Ja seega me siis saime eile tunniplaani, ma tõesti loodan, et see muutub veel:D Kõik tuttavad õpetajad, emmega eesotsas, kas te ei arva, et see on aboluutselt kõige absurdsem ja ebanormaalsem tunniplaan üldse!? siit ta tuleb:
Esmaspäev 13.15- 18.10
- Keemia praktika
- Füüsika praktika
- Füüsika
- Füüsika
- Matemaatika B
- Matemaatika B
Ehk siis on küll vaid 6 tundi, aga KÕIK on reaal, okei, mulle sobib:D
Teisipäev 13.15-18.55
- Kirjandus
- Kirjandus
- Inglise keel
- Inglise keel
- Matemaatika 2
- VABA TUND
- Füüsika
ehk siis vaba tund ja päev algab maru venivalt...
Kolmapäev 13.15-17.15
- Kirjandus
- Filosoofia
- Filosoofia
- Matemaatika
- Matemaatika
- Kirjandus
Ehk siis olgugi 5 tundi ja kaks matat, aga ikkagi filosoofiad ja kirjandused on kaaaa!
nüüd tuleb neljapäev, mul lemmik!
Neljapäev 12.25-19.45!!
- Com. Visual ehk nö. kunst
- Com. Visual
- Com. Visual
- Keemia
- Keemia
- Matemaatika 2
- Matemaatika 2
- Filosoofia
- Filosoofia
Olgugi, et teile tunduvad 9 tundi absoluutselt normaalsed, on see siin täiesti üle mõistuse tapmine! Ja ma jõuan kell 8 koju! appiii
Reede 13.15-17.15
- Matemaatika
- Matemaatika
- Matemaatika
- Keemia
- Inglise keel
Jep, saame ruttu vabaks ja 5 tundi, aga 3 matat ja siis veel keemia ka otsa, reedene päev, no eiei!
Vot sellised saavad mu kallid nädalakesed olema! Hommikuti üritan teha sporti, kuid teate see on ka siin linnakeses meil absoluutselt arusaamatu. Nagu tõepoolest, kõik on teisipäevita ja neljapäeviti!
Pilates- teisipev ja neljapäev(mina lähen teisipäeval, sest see on hommikune, neljapäeval sel ajal koolis)
Hommikune aeroobika- teisipäev ja neljapäev (teisip. juba pilates on, seega jääb neljapäev)
Ning kõik muu on õhtuti! Üks selline trenn, kus tehakse kõik, kuhu me Marianaga mõtlesime minna-aga nüüd on kahtlane- on näiteks ülla-ülla teisipäeviti ja neljapäeviti! (et ma teisipäeval hommikul pilateses ja neljapäeval lõpetan kooli öösel, siis jääb ära mulle tundub)
Võrkpall on hmm, teisipäeviti ja neljapäeviti!!! Ja siis veel reedel ja laupäeval on ka midagi, aga kõigele lisaks on see kellaaeg 20.30- 22.00 nii, jou öösel end trenni vedada, väga nagu ei kisu, pealekauba reede ja laupäeva õhtud on need vabamad, kus saaks sõpradega kokku, balneariosse minna vms...
Seega see kõik on siin üle mõistuse minu meelest!!! Niikaua kui veel ilm lubab tuleb rattaringidele jääda... Aga kuidas ma igatsen oma ratast ja Eesti teid(ma ausalt enam kunagi ei vingu, kui halva kattega nad on!!!)
Nonii, ja ma arvan, et põhiline, mis ma tahtsin sai ära! Lähen otsin midagi targemat tegevust, siiski enne tänast tapvat päevaaaa! Pealekauba tuleb lõunat süüa 11.30 ja noo, ma ärkasin 6.30, et hommikut süüa:D
kallid paid ja palju tervitusi!
sábado, marzo 6
Tiina, sa võid nüüd lilli ja liblikaid hakata joonistama!
Sain just emme käest!- jah, sest yfu eesti oli talle saatnud, ükski yfu mind pole teavitanud- oma tagasilendude andmed. Olgu, siiski veel poolikud, aga ega see lõpp väga palju varieeruda ei saa...
Seega siis 10.juuli õhtul 17.30 siinse aja järgi läheb Montevideost lennuk. Madridi ja edasi Frankfurti.
Frankfurti peaks jõudma 14.30 sealse aja järgi.
Tallinnani veel ei tea, aga lihtsad arvutused tooksid selle hetke 11.juuli õhtupoolikusse.
Niiet varsti näeme,
seniks aga kuulmiseni!
Seega siis 10.juuli õhtul 17.30 siinse aja järgi läheb Montevideost lennuk. Madridi ja edasi Frankfurti.
Frankfurti peaks jõudma 14.30 sealse aja järgi.
Tallinnani veel ei tea, aga lihtsad arvutused tooksid selle hetke 11.juuli õhtupoolikusse.
Niiet varsti näeme,
seniks aga kuulmiseni!
viernes, marzo 5
Lugege rõõmuks! :)
Ma hakkasin kitarri õppima!:D Mina, justament!
Teeme Marianaga vastastiktunde, mina talle eesti keelt, tema mulle kitarri. Maru lahe, aga näpuotsad tulitavad ja ranne ka valutab!
Olgu, aga rääkida tahtsin tegelikult Montevideo- päevadest. Läksime siis reedel Marianaga, jõudsime kohale, sõitsime kesklinna, einestasime ja läksime yfu kontorisse, Marianal said nüüd paberid ja dokumendid kõik sisse, natuke lobisetud ja minek. Seadsime suunad shoppingusse. Vaatasime endale kinoseansi valmis, enne veidi käisime ringi ja siis istusime filmi ette. Oh kui mõnus on kinos:D Pärast shoppasime veel veidi ja siis sõitsime hotelli, ema-isa ootasid meid juba seal.
Panime end valmis, et minna nn. Anti-murga showle. Murga on siis kohalik karnevali juurde käiv „etendus“. Nimelt see on üks koor, kus on 13 lauljat, 1 dirigent ning 3 muusikut(löökpillid- taldrikud, tamburiinid). Samal ajal on kõik väga kostümeeritud, maskeeritud ning taidlevad ja tantsivad pidevalt. Ka dirigent taidleb ning laulab vahest. Teemad on poliitilised, või üldse tõstetakse sõna kõige teemal, mis riigis toimib, kuidas aasta on möödunud, kõik võetakse ühtedesse lauludesse kokku. Laululõigud on pikad ja väga tabavad, humoorikad ja andekalt kokku pandud. Parimate murgagruppide esitlust on fantast kuulata, sest ka hääled on võimsad ja nõnda 13/14-kesi laulavad oma 5-häälselt, seega kui sõnadele pihta ei saaks, oleks superkogemus siiski! Ning murgaga alustatakse jaanuaris-veebruaris, grupid teevad väikseid esinemisi, et end rahvale tutvustada ning mingil hetkel hakkab juba konkurss. Igal õhtul toimuvad Montevideos etendused ja nii koguvad grupid punkte, saadakse edasi kolmandasse ringi ning selle lõppedes on võitja teada. Uruguaylased on ise väga uhked oma karnevali üle ja tulevad pidevalt välja trumbiga, et neil on ikka maailma kõige pikem karneval. See tulenebki sellest, et murgaetendused kestavad paar kuud!
Nii, aga meie läksime Anti-Murga showle, mis on ühe kindla grupi etendus, neil täitus nüüd 25 aastat esimesest esinemisest, ning nad teevad muusikat natuke kõigest, on ka osa karnevalist, kuid mitte ametlikult ning murga konkursidel ei osale, sest see pole puhas murga. Nii nad siis teevad maha murgat ja kõike muud. Iseenesest on ka suur rõhk kostüümidel, taidlemisel(suurem kui murgas, sest nad ju teevad järgi ja ikka natuke üle…) ning lauldakse mitmehäälselt ja aktuaalsetel teemadel. Mulle jäi tõsiselt hea kogemus sellest kõigest. Olgugi, et pooled korrad, kui saalitäis naerust rõkkas ja nii ka mu kõrvapingil vanemad, mina kergelt totu näoga vahtisin ja mõtlesin, et milles nali võis olla… Tegelikult on nii, et ka Mariana ei saanud kõigest aru, sest siin võeti kokku 25 aasta parimad palad, justkui juubelikontsert ning seega sa pidid lihtsalt kõike tundma, teadma ja oleksid naljale pihta saanud. Ema-isa ütlesid, et maru hästi oli tehtud, et niitohutult head sõnamängud olid saavutanud, kõikjal mängiti kahemõttelisusega. Aga ei, ma olin ülirahul pärast seda, sest hääled on kõvad, rahvas läks kaasa, nalja sai ja üleüldse, eks ma sain ikka ka millestki aru… Näiteks kui teemaks tulid selle aasta vihmad ja vihmad ja vihmad…
Pärast einestasime ning hotellis vajusime hetkega:) Järgmine hommik, järgmine päev. Esimesed uudised olid muidugi ebameeldivad, kõhedusttekitavad, Tšiili maavärin… Teate, see on tõesti nii, et kui sa oled ikka kohale lähemal, siis sa tunned nagu rohkem, et see sind puudutas ning asja õudust. Siin vaatad, et kogu maailm on nagu shokis, põhimõtteliselt on see siiski ju naaberriik, hästi paljudel on mitmeid tuttavaid, kes seal elavad, kõikidel käis jõnks läbi, telerid kandsid terveid päevi ülekandeid, raadiost jooksis infot, lehed kirjutasid ning linnas suurtel teadetepaneelidel jooksis ka värske info.
Olgu, aga meie hommikustasime ja läksime välja, läksime ühele laupäevasele laadale, jalutasime seal veidi, ostsime siit-sealt. Tuleb tunnistada, et ma ei suutnud taas rätikutele-sallidele vastu panna, tuli kohe kaks tükki osta. Karet, erilised kallid sulle ja siis teistele sallihulludele ka!;)
Asi läks palavaks ja väsitavaks, lõpetasime ära ja läksime sööma ühete Mehhiko restorani, aah, kui hea neil see köök ikka on!
Pärast hüppasime ühest kaubanduskeskusest läbi, ostsime kooliks vajalikke asju. Jah, see on täitsa jube, ma ükspäev sõbranna juures ka täheldasin fakti, et ta oli ostnud kaustikud valmis, pinali ka uue, selle täitnud ja siis näitas seda teisele sõbrannale. Mida augustilõpu tunnet! Aga puha märtsi algus… Aga mina sai endale vähemalt ilusad Uruguay kunstnike/Uruguay piltidega kaustikud, olen rahul, ning mate jaoks sai termose ka!
Hüppasime hotelli, mina tegin 15 min magamist, see juhtus kogemata, sest telekas oli lahti, aga silmad vajusid. Ning siis läksime tantarataaa! Jalka mängule! Meie- ehk siis mu isa ja õe koondis(ma siiani olen ajanud asja, et ei ma pole ühegi Uru jalkameeskonna poolt, asi lihtsalt on siin selline, et ollakse kahe meeskonna fännid enamjaolt ja siis käibki alati suur sõda Peńaroli ja Nacionali vahel:D), aga nüüd kui ma siis ikka olen ühel mängul käinud, olen mina ka PEŃAROLI tiimis! Kuna vastased olid mingid väiksed, siis ega midagi erilist oodatud mäng ei olnud, Nacionali ja Peńaroli vaheline mäng- classic, on ikka suursündmus omast killast. Aga ega see ei loe, tribüünid olid üsna rahvast täis(meie klubi fännid muidugi, teistele oli pisike sektor eraldatud) ning kaasaelamine käis. Eks mäng oli ka väga pingeline. Esimene meievärav umbes teisel minutil, teine värav seitsmendal. Siis ei juhtunud midagi uue poolaja umbes viienda minutini, kus üks meie oma sai punase kaardi, sellele järgnes paari minuti pärast ka vastastelt penalt, sees… Seis 2:1, juba pingeline! Kuid mõni minutike veel ja vastased viigistasid, kõigil suured hingevalud! Kuni päris päris lõpuni, nii 7 min enne vilet susserdasime veel ühe palli võrgu vahele ning HÜPPPASIIME ÕNNEST PÜSTI ja tantsisime kepslesime karglesime suure hooga! Seega, võit 3:2 ja õnn rõõm ning laululust kõigis!
Läsime hotellini, sõime pizzakas, pärast võtsime ühe jäätise ka ja uni oli taas nii magus nii magus!
Pühapäeval siis ärkasime ka parasjagu varakult, sõime ja läksime taas välja. Seekord siis ühele teisele laadale, pühapäeviti. Mulle räägiti enne, et see on nagu ülisuur, lõputu, võimatu on seda läbi käia, ja et seal leidub absoluutselt kõike. Varasematel laatadel on põhirõhk riietel ja siis midagi muud ka vahele, aga et seal olevat kõike, mis sulle üldse võiks pähe tulla… Ja noo, me tiirutasime seal ringi- tänavatel väljapanek, põhimõtteliselt ühe linnajao suurune, mine otse, keera paremale või vasakule ja noo, lõppu ei näe kuskil:D Tegelt ka, ja pealegi väljapanekud on ju oma kolmeses reas ikka igal tänaval, ehk siis see on meeletu, ma pole varem midagi sellist näinud… Ja teate, ma ostan homseks lennupileti Eestisse, kui keegi nimetaks mõne asja, mida seal ei leidunud!!! Olgu, alustasime lemmikloomadest- kutsikas, kassipojad, küülikud, kalad, kilpkonnad, roomajaid ei näinud, aga mulle öeldi, et tavaliselt on neid ka(ilmselt mõnes tänavanurga oli ka), siis edasi tulid puuviljad-juurviljad, siis loomulikult riideid, sokke, jalanõusid, mööblit, elektroonikat(kusjuures nii uut kui vana), raamatuid, istikuid, keraamikat ja loomulikult antiiksust. See osa oli kõige laiemalt esindatud(vähemalt meie käisime selles osas) ning seal oli kõike. Nagu tegelt ka! Raamatuid- ajakirju aastatest 1900, kassette, plaate, vinüülplaate, kaarte(kaasaarvatud tüüp- jalkatähed, kossutähed jne), marke, märke, ukselinke, õngeritvu, taldrikuid, kanne, saapa- ja kingapaelu miljonis erinevas värvitoonis, lampe, kohvimasinaid, tööriistu(miljonites erinevates variantides, ajastutelt, tootjatelt, kvaliteedilt) ja nii edasi ja nii edasi! Igast vanu pudeleid, veel alkoholiga, samas ka ilma, neid minipudeleid, minikokapudeleid, kõiksugust suveniirideks tehtud asju, kogumismünte. Igatahes nägin ära mingid iidvanad mäesuusasaapad, iidvanad veesuusad, superpuust iidvana sulgpallireketi, teate neid lambikesi, mis vanasti maalide kohale pandi, et neid valgustada ohh ja nii edasi, ma arvan, et 70% asjadest, millest ma möödusin, ei mäleta… Ja põhimõte oleks siis selline, et sa oled seal kasvanud, tunned peast, kuidas kõik asetseb ja kui midagi vaja, siis lihtsalt lähed kohale ja ostad selle ära. Ning see oleks sel juhul tõesti superlaat, supervõimalus kõike saada, odavalt pealekauba!
Vot, aga ma sain oma elamuse kätte ja väsisime jalutamast, käisime poest läbi ja hakkasime kodu poole sõitma. Söögipeatuseks oli loomulikult Nueva Helvecia ja tema kuulsad chivitod, pere teab, millest ma räägin!;)
Niisiis jõudsime pühapäeval koju ja täna on juba neljapäeva õhtu!!! Sisuliselt üks vaba päev, nädalavahetus ja KOOL! Brr, aga klass pidavat mul suur tulema, reaal ja 13.15 algavad tunnid…
Neil päevadel pole suurt midagi teinud, aga mõnus on olla, puhata, käia hommikuti rattaga sõitmas, tunda sügiselõhnu, kui öösel on sadanud, siis on kogu maailm täis aroome, päike paitab- hea on olla ühesõnaga ja ma naudin!
Triinule mõnusat voodislebamist ja teistele, ma ei teagi kohe, head talve jätku!? Saadan teile sinna päiksekuhilaid, need on need sulapäevad, aga ma ootaks vastukingitust aga…
…millegipärast tundub mulle, et see imeline valge ollus, mida teil seal nii ohtralt praegu leidub, sulab enne siiajõudmist ära.
Just happy to be here...
Ma panen teile mõne lingi, et murga't ka kuulata!!!
http://www.youtube.com/watch?v=1gh4Ewes2GA
http://www.youtube.com/watch?v=KGYBCykz9qw&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=H0r4mcx9ys4&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=jQ-5KCVjfgA natuke teistsugune, aga hea!!
Teeme Marianaga vastastiktunde, mina talle eesti keelt, tema mulle kitarri. Maru lahe, aga näpuotsad tulitavad ja ranne ka valutab!
Olgu, aga rääkida tahtsin tegelikult Montevideo- päevadest. Läksime siis reedel Marianaga, jõudsime kohale, sõitsime kesklinna, einestasime ja läksime yfu kontorisse, Marianal said nüüd paberid ja dokumendid kõik sisse, natuke lobisetud ja minek. Seadsime suunad shoppingusse. Vaatasime endale kinoseansi valmis, enne veidi käisime ringi ja siis istusime filmi ette. Oh kui mõnus on kinos:D Pärast shoppasime veel veidi ja siis sõitsime hotelli, ema-isa ootasid meid juba seal.
Panime end valmis, et minna nn. Anti-murga showle. Murga on siis kohalik karnevali juurde käiv „etendus“. Nimelt see on üks koor, kus on 13 lauljat, 1 dirigent ning 3 muusikut(löökpillid- taldrikud, tamburiinid). Samal ajal on kõik väga kostümeeritud, maskeeritud ning taidlevad ja tantsivad pidevalt. Ka dirigent taidleb ning laulab vahest. Teemad on poliitilised, või üldse tõstetakse sõna kõige teemal, mis riigis toimib, kuidas aasta on möödunud, kõik võetakse ühtedesse lauludesse kokku. Laululõigud on pikad ja väga tabavad, humoorikad ja andekalt kokku pandud. Parimate murgagruppide esitlust on fantast kuulata, sest ka hääled on võimsad ja nõnda 13/14-kesi laulavad oma 5-häälselt, seega kui sõnadele pihta ei saaks, oleks superkogemus siiski! Ning murgaga alustatakse jaanuaris-veebruaris, grupid teevad väikseid esinemisi, et end rahvale tutvustada ning mingil hetkel hakkab juba konkurss. Igal õhtul toimuvad Montevideos etendused ja nii koguvad grupid punkte, saadakse edasi kolmandasse ringi ning selle lõppedes on võitja teada. Uruguaylased on ise väga uhked oma karnevali üle ja tulevad pidevalt välja trumbiga, et neil on ikka maailma kõige pikem karneval. See tulenebki sellest, et murgaetendused kestavad paar kuud!
Nii, aga meie läksime Anti-Murga showle, mis on ühe kindla grupi etendus, neil täitus nüüd 25 aastat esimesest esinemisest, ning nad teevad muusikat natuke kõigest, on ka osa karnevalist, kuid mitte ametlikult ning murga konkursidel ei osale, sest see pole puhas murga. Nii nad siis teevad maha murgat ja kõike muud. Iseenesest on ka suur rõhk kostüümidel, taidlemisel(suurem kui murgas, sest nad ju teevad järgi ja ikka natuke üle…) ning lauldakse mitmehäälselt ja aktuaalsetel teemadel. Mulle jäi tõsiselt hea kogemus sellest kõigest. Olgugi, et pooled korrad, kui saalitäis naerust rõkkas ja nii ka mu kõrvapingil vanemad, mina kergelt totu näoga vahtisin ja mõtlesin, et milles nali võis olla… Tegelikult on nii, et ka Mariana ei saanud kõigest aru, sest siin võeti kokku 25 aasta parimad palad, justkui juubelikontsert ning seega sa pidid lihtsalt kõike tundma, teadma ja oleksid naljale pihta saanud. Ema-isa ütlesid, et maru hästi oli tehtud, et niitohutult head sõnamängud olid saavutanud, kõikjal mängiti kahemõttelisusega. Aga ei, ma olin ülirahul pärast seda, sest hääled on kõvad, rahvas läks kaasa, nalja sai ja üleüldse, eks ma sain ikka ka millestki aru… Näiteks kui teemaks tulid selle aasta vihmad ja vihmad ja vihmad…
Pärast einestasime ning hotellis vajusime hetkega:) Järgmine hommik, järgmine päev. Esimesed uudised olid muidugi ebameeldivad, kõhedusttekitavad, Tšiili maavärin… Teate, see on tõesti nii, et kui sa oled ikka kohale lähemal, siis sa tunned nagu rohkem, et see sind puudutas ning asja õudust. Siin vaatad, et kogu maailm on nagu shokis, põhimõtteliselt on see siiski ju naaberriik, hästi paljudel on mitmeid tuttavaid, kes seal elavad, kõikidel käis jõnks läbi, telerid kandsid terveid päevi ülekandeid, raadiost jooksis infot, lehed kirjutasid ning linnas suurtel teadetepaneelidel jooksis ka värske info.
Olgu, aga meie hommikustasime ja läksime välja, läksime ühele laupäevasele laadale, jalutasime seal veidi, ostsime siit-sealt. Tuleb tunnistada, et ma ei suutnud taas rätikutele-sallidele vastu panna, tuli kohe kaks tükki osta. Karet, erilised kallid sulle ja siis teistele sallihulludele ka!;)
Asi läks palavaks ja väsitavaks, lõpetasime ära ja läksime sööma ühete Mehhiko restorani, aah, kui hea neil see köök ikka on!
Pärast hüppasime ühest kaubanduskeskusest läbi, ostsime kooliks vajalikke asju. Jah, see on täitsa jube, ma ükspäev sõbranna juures ka täheldasin fakti, et ta oli ostnud kaustikud valmis, pinali ka uue, selle täitnud ja siis näitas seda teisele sõbrannale. Mida augustilõpu tunnet! Aga puha märtsi algus… Aga mina sai endale vähemalt ilusad Uruguay kunstnike/Uruguay piltidega kaustikud, olen rahul, ning mate jaoks sai termose ka!
Hüppasime hotelli, mina tegin 15 min magamist, see juhtus kogemata, sest telekas oli lahti, aga silmad vajusid. Ning siis läksime tantarataaa! Jalka mängule! Meie- ehk siis mu isa ja õe koondis(ma siiani olen ajanud asja, et ei ma pole ühegi Uru jalkameeskonna poolt, asi lihtsalt on siin selline, et ollakse kahe meeskonna fännid enamjaolt ja siis käibki alati suur sõda Peńaroli ja Nacionali vahel:D), aga nüüd kui ma siis ikka olen ühel mängul käinud, olen mina ka PEŃAROLI tiimis! Kuna vastased olid mingid väiksed, siis ega midagi erilist oodatud mäng ei olnud, Nacionali ja Peńaroli vaheline mäng- classic, on ikka suursündmus omast killast. Aga ega see ei loe, tribüünid olid üsna rahvast täis(meie klubi fännid muidugi, teistele oli pisike sektor eraldatud) ning kaasaelamine käis. Eks mäng oli ka väga pingeline. Esimene meievärav umbes teisel minutil, teine värav seitsmendal. Siis ei juhtunud midagi uue poolaja umbes viienda minutini, kus üks meie oma sai punase kaardi, sellele järgnes paari minuti pärast ka vastastelt penalt, sees… Seis 2:1, juba pingeline! Kuid mõni minutike veel ja vastased viigistasid, kõigil suured hingevalud! Kuni päris päris lõpuni, nii 7 min enne vilet susserdasime veel ühe palli võrgu vahele ning HÜPPPASIIME ÕNNEST PÜSTI ja tantsisime kepslesime karglesime suure hooga! Seega, võit 3:2 ja õnn rõõm ning laululust kõigis!
Läsime hotellini, sõime pizzakas, pärast võtsime ühe jäätise ka ja uni oli taas nii magus nii magus!
Pühapäeval siis ärkasime ka parasjagu varakult, sõime ja läksime taas välja. Seekord siis ühele teisele laadale, pühapäeviti. Mulle räägiti enne, et see on nagu ülisuur, lõputu, võimatu on seda läbi käia, ja et seal leidub absoluutselt kõike. Varasematel laatadel on põhirõhk riietel ja siis midagi muud ka vahele, aga et seal olevat kõike, mis sulle üldse võiks pähe tulla… Ja noo, me tiirutasime seal ringi- tänavatel väljapanek, põhimõtteliselt ühe linnajao suurune, mine otse, keera paremale või vasakule ja noo, lõppu ei näe kuskil:D Tegelt ka, ja pealegi väljapanekud on ju oma kolmeses reas ikka igal tänaval, ehk siis see on meeletu, ma pole varem midagi sellist näinud… Ja teate, ma ostan homseks lennupileti Eestisse, kui keegi nimetaks mõne asja, mida seal ei leidunud!!! Olgu, alustasime lemmikloomadest- kutsikas, kassipojad, küülikud, kalad, kilpkonnad, roomajaid ei näinud, aga mulle öeldi, et tavaliselt on neid ka(ilmselt mõnes tänavanurga oli ka), siis edasi tulid puuviljad-juurviljad, siis loomulikult riideid, sokke, jalanõusid, mööblit, elektroonikat(kusjuures nii uut kui vana), raamatuid, istikuid, keraamikat ja loomulikult antiiksust. See osa oli kõige laiemalt esindatud(vähemalt meie käisime selles osas) ning seal oli kõike. Nagu tegelt ka! Raamatuid- ajakirju aastatest 1900, kassette, plaate, vinüülplaate, kaarte(kaasaarvatud tüüp- jalkatähed, kossutähed jne), marke, märke, ukselinke, õngeritvu, taldrikuid, kanne, saapa- ja kingapaelu miljonis erinevas värvitoonis, lampe, kohvimasinaid, tööriistu(miljonites erinevates variantides, ajastutelt, tootjatelt, kvaliteedilt) ja nii edasi ja nii edasi! Igast vanu pudeleid, veel alkoholiga, samas ka ilma, neid minipudeleid, minikokapudeleid, kõiksugust suveniirideks tehtud asju, kogumismünte. Igatahes nägin ära mingid iidvanad mäesuusasaapad, iidvanad veesuusad, superpuust iidvana sulgpallireketi, teate neid lambikesi, mis vanasti maalide kohale pandi, et neid valgustada ohh ja nii edasi, ma arvan, et 70% asjadest, millest ma möödusin, ei mäleta… Ja põhimõte oleks siis selline, et sa oled seal kasvanud, tunned peast, kuidas kõik asetseb ja kui midagi vaja, siis lihtsalt lähed kohale ja ostad selle ära. Ning see oleks sel juhul tõesti superlaat, supervõimalus kõike saada, odavalt pealekauba!
Vot, aga ma sain oma elamuse kätte ja väsisime jalutamast, käisime poest läbi ja hakkasime kodu poole sõitma. Söögipeatuseks oli loomulikult Nueva Helvecia ja tema kuulsad chivitod, pere teab, millest ma räägin!;)
Niisiis jõudsime pühapäeval koju ja täna on juba neljapäeva õhtu!!! Sisuliselt üks vaba päev, nädalavahetus ja KOOL! Brr, aga klass pidavat mul suur tulema, reaal ja 13.15 algavad tunnid…
Neil päevadel pole suurt midagi teinud, aga mõnus on olla, puhata, käia hommikuti rattaga sõitmas, tunda sügiselõhnu, kui öösel on sadanud, siis on kogu maailm täis aroome, päike paitab- hea on olla ühesõnaga ja ma naudin!
Triinule mõnusat voodislebamist ja teistele, ma ei teagi kohe, head talve jätku!? Saadan teile sinna päiksekuhilaid, need on need sulapäevad, aga ma ootaks vastukingitust aga…
…millegipärast tundub mulle, et see imeline valge ollus, mida teil seal nii ohtralt praegu leidub, sulab enne siiajõudmist ära.
Just happy to be here...
Ma panen teile mõne lingi, et murga't ka kuulata!!!
http://www.youtube.com/watch?v=1gh4Ewes2GA
http://www.youtube.com/watch?v=KGYBCykz9qw&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=H0r4mcx9ys4&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=jQ-5KCVjfgA natuke teistsugune, aga hea!!
martes, marzo 2
Tšiili on lähedal, seda on tunda, on naaber, kõik läheb rohkem südamesse.
Õnn on sabas
Vana koer nägi kutsikat oma saba taga ajamas ja küsis: „Miks sa nii innukalt oma saba taga ajad?“ Kutsikas vastas: Ma uurisin mõttetarkust ja lahendasin probleemi, millega ei ole hakkama saanud veel ükski koer enne mind; mõistsin nimelt, et parim on koera jaoks õnn ja et see õnn asub sabas. Seepärast ajan ma seda taga ja kui ma selle kätte saan, siis on ta minu oma.“
„Mu poeg,“ ütles vana koer,“ ka mina uurisin kunagi seda probleemi. Ka mina mõistsin, et õnn on imetore ja et see õnn asub minu sabas. Kuid siis märkasin, et ükskõik kuhu ma ka ei läheks ja mida ma ei teeks, tuleb ta mu järel.“
Ma tunnen, et mul on ka selline saba!
Vana koer nägi kutsikat oma saba taga ajamas ja küsis: „Miks sa nii innukalt oma saba taga ajad?“ Kutsikas vastas: Ma uurisin mõttetarkust ja lahendasin probleemi, millega ei ole hakkama saanud veel ükski koer enne mind; mõistsin nimelt, et parim on koera jaoks õnn ja et see õnn asub sabas. Seepärast ajan ma seda taga ja kui ma selle kätte saan, siis on ta minu oma.“
„Mu poeg,“ ütles vana koer,“ ka mina uurisin kunagi seda probleemi. Ka mina mõistsin, et õnn on imetore ja et see õnn asub minu sabas. Kuid siis märkasin, et ükskõik kuhu ma ka ei läheks ja mida ma ei teeks, tuleb ta mu järel.“
Ma tunnen, et mul on ka selline saba!
Suscribirse a:
Entradas (Atom)