lunes, mayo 31

Muide seda et mu 19.46 kilone pakk jõudis Eestisse, 2 ja poole nädalaga.
Ja muide seda ka, et mu sünnipäevapakk on ikka veel Montevideos, sest nad ei suuda seda Montevideost Carmelosse toimetada, 3 nädalaga!!!
HUUMOR:D

viernes, mayo 28

Fin del viaje!

Nii, ma nüüd jätkan meie reisiga. Sõitsime siis Riverasse. Öösel, bussis oli väga külm ja väga ebamugav. Vihale ajas lausa. Jõudsime Riverasse, vihmvihmvihm! Läksime Anu koju, tutvusime ta ema ja vennaga, einestasime kergelt, tegime kiired pesud ning läksime uurisime bussipiletite teemat ning tegime väikse tiiru keskuses, fuuhh, sadas ja me saime täiesti läbimärjaks… aga vähemalt ära ei sulanud ja porised tennised said ka veidi puhtamaks:D Naasesime koju, lõunatasime koos ta perega, mm, hea oli! Siis mina tegin väikse siesta, teised olid arvutis, kuulasid muusikat, vaatasid pilte… Ülimuhe, märg, ladistav ja kergelt jahe. Kui mul ühel hetkel üksi magamisest villand sai, siis jõime matet ja ma suutsin oma šokolaadisooviga Anu oma Marabu piparmündišoko avama panna! MARABU PIPARMÜNDISOKOLAAAAAAD, te ju teate, et see on puhas nauding! Fah, nii me siis sõime terve tahvli ära!! Umbes nelja peale… Edasi istusime autosse ja Anu ema tegi meile ühe kihvti tiiru Riveras ja Santa Anas- mis on siis sama linna Brasiiliapoolne külg… Nägime kohalikku olustikku, Brasiilia ja Uruguay erinevusi, mingeid ilgeid häärbereid ja kõige kurvemaid slumme… Pärast jättis ta siis meid kesklinna, me jäime seal ringi jalutama koos Anu ja Karlaga, väisasime poode ja proovisime umbes kuues erinevas poes juustu, alati ikka sama jutuga, et homme tuleme hommikul ostma:D Kuratlikult nalja sai, siis lõpuks läksime Karla juurde. Karla peres oli ühel aastal üks sakslanna, kes juhuslikult on Luisa sõbranna Saksamaal, seega oli pilte ja jutte, mida nad vahetasid. Ning siis jõudsimegi selleni, et nad kutsusid meid õhtustama ka, sõime kõik koos ühe rikkaliku ASADO! Noh, pärast neid pakisuppe ja pirukakesi oli ikka taevalikult hea;) Jutlesime veel veidi ning sõitsime tagasi Anu juurde, kus sättisime end magama. Luisaga läksime koos hambaid pesema, khmm, sellest parem ei räägiks, kuidas me lõpetasime kõike päeval toimunut üles kirjutama vanale vetsupaberirullile, ise naerdes kõveras maas, ja nagu tõsimeeli! Leiutasime luuletusi ja panime riimi, kergelt andis väsimus tunda, haha:D Enda jaoks:

  • De donde son los quesos? Aaa, de Colonia, NUNCA HE PROBADO UN QUESO DE COLONIA! Podemos probar, hmm, alg omas semiduro, alg omas como parmesano!? Bueno, manana vamos de vuelta, chauuu! HAHA=) Los freeshops, las palabras mas largas de diferentes idiomas, MARABU, luisa casi iba a comer un chivito!, la cuenta de la vida y burro, el padre sonriente y la madre pesada, burlar a taxista, la amistad entre Luisa y yo, hablando todas las noches de todo, faa, disfrutar este ano, absolutamente!

Nii, jõuame eelviimase päevani. Hommikul ärkasime, einetasime ja läksime siis oma linnaringile, juustudeni loomulikult ei jõudnud. ;) Esmalt muidugi jõime ühe VÄRSKE BRASIILIA MAHLA!!! Faah, need on kõige paremad maailmas, ja pealegi mida odavust, see pole normaalne! Pealaegi oli pärast kõht ka veel täis! Tegime mõned kiired ostud, võtsime bussipiletid ning lippasime Anu kodust läbi, jätsime kõigiga hüvasti ning bussile. Rivera-Durazno… Teel nägime uut ja huvitavat, kuid mind ka midagi juba tuttavat… Jõudsime siis lõpuks Duraznosse, kus meid ootasid Alica ja Janica, saksa pealetung taaskord:D Läksime Alica juurde, kus me siis ka öömaja pidime saama. Tutvusime ta perega , huuh ta ema on parasjagu hull, selline hüperaktiivne ja väga otsekohene, aga nad saavad väga hästi ja on kõik tõeliselt head inimesed. Seal sõime natuke mandariine nende mandariinipuust, mmm ja läksime linnatiiru tegema. Käisime koolis, mingis muuseumis, kohtusime ta sõpradega, sisenesime mingisse kirikusse, mis tegelt ka on kõige veidram ehitis, mis ma näinud olen. (ega ma ju palju ka näinud pole) See kirik on nimelt ehitatud ilma tugitaladeta, ja noo, püsib püsti nagu naks! Siis tuli ta isa, tegime veidi kastisõitu-jah, külm oli!! Ja uurisime, mis läheduses veel on, jõgi ja rand ja kohalikud sillad;) läksime koju tagasi, tegime süüa-midagi saksapärast ja viisime ühe belgia tüdruku koju, kes ka meiega kaasas käis mingist hetkest. Nii siis päev lõppes, meil Luisaga kamina ees juteldes! Enda jaoks:

  • Paso de los toros, la madre de Alica, huuh, las amigas de Alica, los museos, mandarinas, mermeladas ja el gorro del gaucho, escribiendo al diario de luisa, las pelotas de las papas, faa, las cuentas de la madre! Y mucho mas…

Ja jõuame viimase päevani! Ärkasime varakult, käisime koolist läbi, teisest seekord, tutvusime selle majaga ning rahvaga ning juba bussiterminali taas, Durazno-Colonia. Colonias võtsime paar tunnikest ringi liikumiseks, sõime superodava lõuna superkaunis kohas ja väisasime suveniiripoode mööda, sest neid seal jagub! Nautisime, Colonia on endiselt super!!! Lõpuks astusime siis taas bussi ja Carmelo poole teele… Olime kodus :) Enda jaoks:

  • Porque Luisa es la mejor!!! Es mi sol, tan brillante cada dia! Le quiero mucho.

jueves, mayo 27

Carmelo-Paysandu-Salto-Rivera(-Paso de los Toros)-Durazno(-Trinidad-Cardona-Rosario)-Colonia-Carmelo

Heip, everyone!
Tagasi kodus, luud- kondid terved, ise õnnelik ja rahul. Faaa, ülim reis oli! Natuke siis sellest.
Läksime neljapäeva hommikul, Paysandu’sse. Seal tegime jalutustiirukese, einestasime, jätkasime tiiru. Saime mingi ettekujutuse sellest linnast. Eino, tegelikul ju väike ja üsna mõttetu, ma ausaltöelda ootasin rohkem. Aga üles-alla käivad tänavad ikka, see on kihvt ning jalutad jõe ääres ning vaatad vähem kui saja meetri kaugusel laiuvat Argentiinat. :D Ehkki ma vaikselt ka juba uruguaystun ja mulle käivad argentiinlased alati vastukarva, kui ma neid kohtan. Uruguaylastel nimelt on mingi ühine vimm argentiinlaste vastu, aga tõepoolest, ega nad end kiitmast ei väsi!
Nonii, siis saime seal korra kokku Anu ja ühe tema sõbrannaga, jõime mõned mated ning juba ootas meid taas buss. Enda jaoks:
· Paysandu võiks siis kokku võtta lausega „ Me parece bien!“(Yo y Luisa solo lo entendemos!)
Sõit Saltosse. Haaa, vot seal algas tõeline reis. Saime bussilt maha ja seadsime suuna hotelli poole, hmm, panime teeotsast mööda, ja kõik sellepärast, et minul oli kaart ja ma olin ILGELT ametis parasjagu sõnumi kirjutamisega ning jah, nii ta läks… (AGA ma ütlesin, et meil on vaja kõndida 5 kvartalit ja pöörata, mul endal läks lihtsalt lugemine sassi:D) Jõudsime hostelisse, ilgelt muhedad onud seal meil vastas, lobisesime veidi ja kõik särki-värki sellist, läksime välja taas, kinno. Haaaaah! Vaatasime ühte uruguay filmi. Khmm, no tõepoolest, ma isegi ei hakka kirjeldama:D Ning siis läksime jõime ühe kohvikese veel pärast ning läksime hostelisse, kuhu siis Luisale, minule ja Leonile oli seltsiks jõudnud ka Christine. Jou eesti- saksa 1-3… Enda jaoks:
· Selle päeva saab kokku võtta näiteks „aquella casa terriblemente grande, el dueńo+ todo incluido y entonces el mensajito a Pele:D, tambien Raul y el otro, menos que 25 y la sorpresa, el mojito bien brasilero y andar cantando en las calles nocturnas de Salto!!“
Järgmisel hommikul saime kiire hommikusöögi ning istusime asjadega autosse, ning terminali. Seal kohtusime siis teiste yfukatega, kes Saltosse olid tulnud. Nimelt me olime siis esimene lend, kes selle reisi sai, avajad! A las termas de Salto! Ehkki meid olid vaid pooled, oli ikkagi tore .Meiega tehti seal intervjuud televisiooniks ning siis istusime bussi ning esimesse paika teele(Las termas de Arapey). Meid jagati majakestesse, tegime väikse lõuna ning läksime „safarile“ Einoh, me kõik mõtlesime, et see on midagi natuke, autodega ringi ajamine, aga ohei, metsa! Võssa! Ja tõsimeeli, 90% rahvast olid kaasa võtnud ühe paari jalanõusid(nendest 70% olid valged) ning ehk kaks paari teksasid. Ja ega minagi üks erandeist pole, panin keset metsa ringi valgete teksade ja tennistega, ronisin mööda puid, ületasin palki mööda oja jnejne. Pärast oli kõik täiesti mudased. Aga iseenest oli ülituus. Meile tehti väike ülesanne ka, otsida kodutee, kompassi kasutades, leidsime kõige otsema! Jeje(ma kirjutasingi pragu Hehe jottidega!!!!!!!! Espańol..) No ja siis läksime tagasi, vahetasime riided ning läksime kuumaveebasseinidesse. Iseenesest hästi tore ja lahe ju, et looduslik kuum vesi ja puha, aga kui basseinid on absoluutselt kõige tavalisemad basseinid, siis ei teki mingit lõõgastavat mõnusat tunnet… Mingi hetk tulime välja ja läksime endale õhtusööki ostma. Kusjuures kogu reisi jooksul käis suuremat sorti raha kokkuhoid, sest bussipiletid röövisid kogu raha. Ja nii siis oligi, et sel ööl sõime nelja peale pakisuppi, niiumbes 7 krooni eest:D Õhtut jätkasime trallides, pildistades, lauldes ja nii edasi, nagu ikka. Enda jaoks:
· Reedene, mida öelda!? „ Siempre nos quedamos ultimos, Sharine y otra cabańa, otra vez YO NUNCA, La americana, que despues de Salto fue a nuestra casa, Santa Teresa, etc“
Laupäev. Ärkasime, einestasime, joguuuurt puuviljadega. Astusime taas bussi. Parque acuatico. Jõudsime uude keskusesse, kus samuti basseinid, oluliselt atraktiivsem, igast vooluga jõgesid, laineid, massaaze ja isegi veetorusid. Veetsime siis päeva seal, sõime ja jõime värsket apelsinimahla, lustisime veel, tegime väikseid võistluseid, pildistasime, nautisime, mängisime kitarri ja palju muud, aaaa, ja muide päike oli pilve taga, aga pärast tunnikest basseinis veetmist olid randid:D Nagu mis mõttes, mai lõpp!?!? Olgu, ega ma mingi ära ei põlenud ega sinna poolegi, aga selgelt oli jumet näha… aga ärge muretsege, teil on seal suvi ja ma jõuan piisavalt lumivalgukesena Eestisse… Niisiis kui aeg otsa sai, läksime kohaliku bussiga Salto linna, hostalisse. Haa, buss oli ülituus, selline tüüp-edela raudtee!:D Sees vana ja stiilne. Jõudsime, sättisime endid sisse ja saime parajalt vaba aega. Uurisime veidi ümbrust, naasesime hostalisse, ootasime oma hamburgereid, mida meile seal siis valmistati. Sõime ja nautisime õhtut edasi. Enda jaoks:
· Faa, el otro dia en Salto… El Polo, mensajeando, los shots, alla abajo de la lluvia, en la parada del omnibus, la plaza de Artigas, otra vez Enya, por favor! El taxista y su historia de Colonia, pero nos engańo!!! Ta, y mucho mas.
Ning siis algaski juba viimane yfupäev. Check out, uude keskusesse. See oli kõige suuremal alal, kõige asustatum ja meeldis mulle kõige vähem. Tegime mõned tiirud, sõime lõunat, läksime basseinidesse ja mängisime saksa yfu mänge ning rääkisime saksa yfu orientatsioonidest, que demas! Siis hakkas aga vihma sadama ning me pidime tegema kõik võimaliku, et kaitsta oma riideid, kotte, kaameraid, KÕIKE! Huuh, läbimärjad olime! Sai päev ka seal läbi, mina viskasin oma ujukad ära. Ma tõesti ei tea, mis ma Eestis keset ilmselget juulikuud ilma bikiinideta tegema hakkan, aga olgu siis nii=) Läksime ootasime bussi, istusime bussi ning varsti jõudsime siis Salto terminali, sisenesime, sõime mõned saiakesed ja küpsised yfu poolt, ning jäime oma bussi ootama. Ametlikult sai reis läbi, meie Luisaga kavatsesime seda jätkata, teele Rivera poole! Ehk siis oligi nii, et me ootasime 9 TUNDI selles bussijaamas, mis iseenesest on koos shopinguga, ehk siis midagi seal ikka on, aga mitte kella 3ni öösel… Magasime, käisime tasuta kinos, väisasime poode, uurisime raamatupoes raamatuid, sõime minimaalselt, tegime pilte, kuulasime muusikat, suhtlesime rahvaga… Kuna vihma sadas, siis jah, väljaminekust jäid vaid unistama!!! See öö oli RASKE! Enda jaoks:
· Los juegos en la piscina, en la terminal- el cine gratis, los argentinos, MOVERNOS 3 VECES, todos durmiendo, escribir al cuaderno de Luisa, las llaves y el bebe de Judith(su monologo), y al final terminar con todo lo que habia sobrado, tratando de jugar, pero fue imposible por la cansancia, asi que nos quedamos cantando cumbia en voz alta en la terminal. Faa, que horror!:D La noche, feisimaaaa, friaaa y incomoda!

Nüüd ma ehk jätkan mõni teine päev;) Homme kooli pole, sest õpetajatel on kogunemispäev ning siis ju tunde ei toimuuuuu, seega põrrapõrra, vabaa! Ehkki jah, kitarr on hommikul vara, ja sinna on äänud vaid 8 tundi, uni tule rutuga ning magama mind vii!!!
Andke andeks kui see postitus oli teie jaoks liiga segane, aga asi on selles, et lihtsalt juhtus liiga palju ja seega ma kirjutasin nii, et ma ise aru saaksin ja ei hakanud pikalt laialt seletama…

jueves, mayo 20

Algo de que ha pasado...

Hey guys!
Well, minul tulevad nüüd väiksed reisupäevad taas…Nimelt siis homme hommikul seljakotid selga ja bussi! Lähme Paysandu’sse, sealt edasi samal õhtul Saltosse, ööbime ja hommikul hakkab juba reis kõik-yfukad-koos (ehk siis tegelikult läheb meid sinna mingi 25, sest ülejäänutel pole raha). Väisame Salto soojaveeallikaid ja Salto linna ennast. Eks näis, sellest saab siis pärast kirjutada. Ning kui see pühapäeval läbi saab, siis ilmselt jätkame oma teekonda kuskil suunas, Artigas või Rivera vms! Ühesõnaga, lähme põhja!
Aga senimaani on olnud, hmm, sügis. Lehti puus pole, (muide, ma praegu avastasin, et mu arvuti klaviatuur on maru pehmeks läinud) ööd on külmad, Luisaga oleme väga lähedased, koolis on täitsa okei (kui välja jätta kõik hullud õpetajad:D Ükspäev läksime ühega sõnelema, klass hoidis minu poole öeldes „hästi Mari!“ jne, hahaaaa!) ja jah, eks nii ta ole!
Nädalavahetuse veetsime ka hästi, laupäev rohkem koduselt, pühapäeval läksime perega väljasõidule, siin oli meil siis emadepäev ka, käisime Fray Bentoses, läbisime Mercedese ja Dolorese ka, sain natuke rohkem tutvust ümbruskonnaga, tore oli :) Selline positiivne ja kõik, ehkki Fray Bentoses pidime ühele naisele külla minema, aga teda polnud ja kõik teised, keda otsisime, olid ka linnast kadunud:D Heh, nagu tõsiselt ka, linn oli tühi, meil oli tunne, et kõik on pommihirmus evakueerunud!
Ning esmaspäeval tegime väikse rattatiiru ning me Marianaga pühendasime end muusikale, tegime muusikat, kitarri, basskitarri ja süntesaatoriga. Jah, kes ei tea, ma käin kitarritundides! Mina, Mari Sild. Aga ise olen hullvaimustuses!
Ja ma muud nagu ei oskagi mainida… Kirjanduses õpime Dantet ja tema „jumalikku komöödiat“, keemias igast gaaase, matemaatika kahes jaguvust ja kõike sinna kuuluvat, teoreeme hulganisti, ning tavamatas LOGARITME! ;)
Aga teile kallid ja paid ja see you!

martes, mayo 11

Ja kõikidele emadele head möödunud emadepäeva!!!

Ma nüüd kirjutan veidi viimasest nädalast… Või noh siis niimoodi, et sünnipäev algas kolmapäeval kella kuue aegu, eks ta ju ole nii, eesti aja järgi ma siis sündisin 17 aastat tagasi. Perekonnal õnnestus küll kõik kõige õigemasse auku susata oma üllatusega...
Nii, aga neljapäev siis. Teate, siin sünnipäev ei ole üldse selline ilusnunnulahe päev, et lähed kooli ja saad õnnitlusi, lillekesi ja palju kallistusi. Siin on pigem nii, et kui sul on sünnipäev, siis sul on nii-öelda õigus jääda koju ja sul pole üldse tahtmistki kooli end vedada… Aga mina muidugi läksin, sain seal ilusaid õnnesoove, mulle lauldi oma hmm, neli korda viie tunni jooksul, ühe korra kõvasti koridoris, mina nagu ikka kõrvadeni punaseks:D Einoh, ega ta nüüd nii hull ei olnud, aga parasjagu selline tähelepanu-keskpunktis tunne oli küll…
Muide seda ma veel ei maininudki, et esiteks mul ju on sünnipäev sügisel, nagu uouuu, mis mõttes!? Ja teiseks, see oli selle nädala kõige kehvem päev, ilma poolest- hommikul sadas isegi vihma, õhtupoolikuks õnneks selgines… Ja kolmandaks, ma alustasin oma sünnipäevahommikul kitarritundidega!! :)
Nii aga päev läks siis nagu läks, ise olin isegi jumala õnnelik, pärast jäid veel matemaatikad ära ja sai varem koju… Koju jõudes leidsin ema väga loiuna eest… täitsa uskumatu, ma kusjuures olen mõelnud, et ma pole ema selle aasta jooksul veel haigena näinud, ja nüüd minu sünnipäevaks ta haigestus, aga ikka totaalselt, ta nägi välja tõsiselt haige, hästi kahju oli vaadata.
Nii aga kohe jõudis Tere, Mariana ristiema, kes tuli ka mu sünnipäevaks Montevideost siia, hästi lahe. Nii me siis lobisesime temaga, mis tähendab tõesti pidevat jutlemist(kuulamist), sest see inimene oskab rääkida:D Lõpetasime kõik väsinult, aga tema istus taas bussile ja mulle tulid külalised. Olin siis sõpru kutsunud õhtuks… Leon ja kõik tüdrukud, täiesti kohutav! Aga mis sa teed kui millegipärast on rohkem tüdrukuteseltskond sattunud ümber igalpool… Vahepeal viskab üle ka, ainult naised ümberringi, õudus:D Ei, aga tegelikult pole asi nii hull, poisse leidub ikka ka, kusjuures eriti nüüd, viimastel päevadel olen rohkem kokku sattunud nendega.
Nonii, aga siis me pidasime mu sünnipäeva, lobisesime ja sõime ja laulsime PALJU ÕNNE SULLE ja pildistasime, ei, väga hästi läks, tõepoolest! Ja nad olid teinud mulle ühe plaadi piltidega, nagu väike videoklipp, selle aasta mälestus ja selline. Ehkki ma siiski pidasin alles oma sünnipäeva ja mitte ärasaatmispidu, siis ma ei tundunud veel nii, et kohe nüüd on läbi kõik ja minek, aga hästi armas žest oli ikka nende poolt…
Vot ja nii me siis lõpetasime selle päeva, Luisa ja Leoniga jäime veidi kauemaks rääkima, aga läksid ka nemad. Reede oli koolis ja ma isegi ei mäleta, mis veel juhtus, aa, õhtul käisime Luisaga Oysteini tervitamas, kes oli oma Norra perega Carmelos parasjagu. ILGELT külm öö oli, läksime välja ka pärast. Alustasin oma sõpradega, edasi olin Luisa ja tema sõpradega. Baaris oli üks bänd mängimas, issand kui superhästi nad mängisid kõik, lust oli kuulata! Sellist flamenkot ja muud säärast stiili… Nautisime täiel rinnal koos Luisa ja ühe kitarristi vennaga- kes Luisaga hea sõber, kellelt saime ka teada, et see üks kitarrist on 24 aastane ja alustas kõigest 19-aastasel kitarriga… Seega, ma arvan, et mul on lootust veel!:D
Novot. Ja siis laupäeva hommikul tegime mõningad ostud ja istusime bussi peale, et ühe sõbranna(Rosina) maale sõita. Tegelikult oli see Rosina õe endise poisi pere kodu. Hahaa, kui kandiline! Ja teate, see koht oli IMELINE! Nagu tõsimeeli, ma ei tee nalja. Siinne maastik, siinsed lehmad ja hobused. Ja nende maja oli absoluutselt ülilahe, selline üle 200 aasta vana, aga ilus ja mõnus ja hubane.
Jõudsime ja tegime väikse tiiru ümbruskonnas, kohtusime hobustega, kes tikuvad ise ligi, sellised head ja rahulikud, mängisime nelja koeraga, kuulasime papagoide kisa, mis ümberkaudsetelt puudelt kostus ja nautisime vaikust, nagu tõsimeeli! Isegi männimühin oli kosta! Olgugi, et loomad häälitsesid… Tegime väikse lõuna ja läksime hobuseid valmis sättima. Vahepeal käisime bussipeatuses perepoega toomas ja siis naastes läksime selle perepojaga koos hobustega sõitma. Vot, see on nüüd ka tehtud! Ja täitsa lõpp kui kaif oli, sa lihtsalt naudid! Kõnnid keset põlde, keset põõsastikku, võsa, laant, otsid teisi hobuseid, kes peaks ka kuskil seal läheduses olema, aga kuna neil on nii palju vaba ruumi, siis ega sa tegelikult neid üles ei leiagi… Peremehel on nimelt 420 hektarit maad, mis te arvate, nagu koduõu, eks!? Aga eks ta ole siis hobuste, lehmade käes, soja kasvatavad ja maisi. Kindlasti midagi veel, aga rohkem ei tea… Päike hakkas loojuma ja muutis kogu olemise selliseks punakas-oranžiks, täiesti lõpp, milline nauditav olek! Ainus teema oligi, et algul oli metsikult sääski ja pärast külmenes(mis õnneks ajas vähemalt sääsed peitu). Läksime tagasi, ise ilgelt rahul. Õhtu veetsime lobisedes, matet juues, kamina ees istudes, sõime õiget „maarooga“- un rico quiso a la olla en el fuego! Pott tulle ja pada mulises!
Järgmisel päeval ärkasime rahulikult ja läksime kõrvalküla uudistama. Concillas. Selline pisike nunnu külake, tänavatel kasvasid tsitruspuud kõigile noppimiseks, mõnes kohas oli isegi kõrvits! Perepoeg tegi meiega seal tiiru paljajalu, see oli selline pisike asi, aga teate, tekitab sus sellise vaba tunde, et nüüd sa oledki maal, lähed teed oma sünnikülale tiiru ümber, paljajalu. Ma ei tea, kas te seda mõistate, aga mina tundsin seda. Pärast istusime Luisa ja Rosinaga autokasti ja sõitsime nõnna, tuules, lauldes ja tagasõitjatele lehvitades, taas see tunne, see vabadus, see, mida ma ehk oleks uruguayst oodanud, mida ma äkki oleks tahtnud rohkem tunda. Aga selle lühikese hetke tõttu äkki ma nautisin teda rohkem, kes seda teab. Jõudis ka teine perepoeg koju, läksime koju tagasi, lõunatasime ja läksime välja, pildistasime ja nautisime, lamasime päikse käes, muru peal, tegime kukerpalle ja hundirattaid, võtsime jalanõud jalast ära. Mina isiklikult polnud veel Uruguays nii head muru kohanud, see oli hea, see oli maru hea tunne! MA TAHAN PALJAJALU ÕUES KÄIA! Ohh, juulijuuli! Novot ja mingi hetk siis saabus ka nende ema, kes lõunatas ka ja kellega me siis pärast Carmelosse tagasi sõitsime. Emal oli teises kõrvalkülas nädalavahetusel Reiki koolitus, rääkisime sellest, kuulasime imejutte, jäime asjast rohkem kui huvituma. Teate, see oli üks parimais nädalavahetusi mu selle aasta jooksul! Või vähemalt tuli ta õigel hetkel, sest ausalt ka, sellest tänavamürast on mul juba täiesti kõriauguni ja rohkemgi veel… praegugi näiteks, olen kamina ees, hoolitsen tule eest, hästi mõnus ja soe ja nautimist väärt, aga mingi dibla tuleb ja mõtleb, et on lahe ning sõidab täiel kiirusel majast mööda, jee, rahu ja vaikus on see!
Aga jah, tänane päev läks ka mõnusalt, pakkisin lõpuks ometi paki ära ja panin ta Eesti poole teele. Täitsa uskumatu, 19-kilone sai teine!!! Enne mind ta ilmselt ei jõua, aga tühja kah!
Pärast sain veidi Luisaga kokku ja siis läksin randa, istusime seal, jõime matet ja mängisime kitarri(ehk siis minu tegevust just mängimiseks ei saa nimetada, aga eks ma ju üldistasin:D) ja noh, te ju võite ette kujutada kui mõnus see oli! Loojuv päike, kuid siiski veel paitas põski! Mm…

Head ööd!

sábado, mayo 8

Sügisene sünnipäev.

Ma kirjutaksin siia ehk natuke korralikumagi kirjutise, aga kuna ma peaks juba sõbranna juures olema ja ma nüüd päris staarina ei taha ka end tunda- õiged tähed jõuavad ju ikka viimastena...
Aga mul oli meeldejääv päev, tõesti oli! Palju rohkem kui ma oleks uskunud. Aitäh kõigile, kes kuskit-miskitpidi mulle kallid saatsid!
Homme lähme Luisa ja Rosinaga Rosina tuttavate maale, hobuseeeed! :) Ja pühapäeva hommikul naaseme, pühapäeval on kohalike omavalimiste valimised ning esmaspäev vaba, üldse mai lõpuni tundub väga lebo tulevat... Või noh, augusti lõpuni tegelikult! ;))


On peagi möödas elu pikim lend/.../Ja meel on hea, sest nüüd ma tean- on naaseda ja minna võrdselt hea...

domingo, mayo 2

Üle väga pika aja!

Huu, kuidas ma tahaks praegu kirjutada, aga ma arvan, et ma ei jõua eriti kaugele, sest Luisa tuleb mind varsti otsima ja siis me läheme välja, tema sõpradega siis seekord...
Aga esiteks tuleb mainida, et täitsa lõpp, mis tunde suudavad mu vanemad mus tekitada, kusjuures mu mõlemad pered. Ja ma pole enam milleski kindel. Ma hakkasin täna kaks korda nutma, ja seda kõike ainult uudishimust! Sest ma ei tea midagi, mida nad teavad ja apppiiii, ma tahan teada! Ehkki jah, ma saan hiljemalt neljapäeval selle teada. Ja ma saan aru, et veel eesti aja järgi ka. Aga kas need kaks asja on omavahel seotud või, eeeee, MIS TOIMUB!? :D
Ma suutsin siinseid vanemaid ka küsitleda, ja noo, Mariana kergelt naeris mulle näkku, ema-isa olid üsna niisama, ema peitis pead kohati. Pärast suutis öelda, et eiei ma ei tohi midagi öelda:D Ja kusjuures ma ikka ei tea, kas nad teavad või mitte. Haaa! Müsteerium. Ma tean, et emme ja issi praegu naeravad täiega selle üle, kuidas ma siin piinlen uudishimus, aga no teate, ma veel ükskord teen teile tagasi!

Olgu, aga kirjutada tahaksin sellest, et meil oli lõpuorientatsioon yfukatega. JUBA. Ahh, see on tõesti veidi hirmutav, kuidas aeg lendab. Noonooo, nautida iga hetke ja elada hetkes, mitte paanitseda ajajooksu tõttu! Aga kurb on, uskumatult. Mõtled, et nagu tõepoolest saabki see aasta läbi mõne kuu pärast, see aasta, mida ja niii niii nii väga ootasin, mis oli mu mitme aasta unistus, mille üle ma olin nii rõõmus ja tänasin vanemaid kui juba siin olin ja sain tunda, et jah, see ongi see mida ma tahtsin. Ja nüüd on kõik. Aga tegelikult ei ole. Absoluutselt ei ole. See aasta jääb mulle igaveseks. Ta jääb mu mõtetesse, südamesse, teadmistesse. Mulle jäävad mälestused, mul meenuvad rõõmud ja kannatused, ma jään meenutama inimesi, igatsema inimesi, õppima inimestega kaugelt suhtlema, mulle jääb teadmine, et tegelikult on kõikjal maailmas inimesi, kes on sinuga samat laadi, kes sulle sarnanevad, kes elavad sinu elustiili, ehkki teises keskkonnas, sest nii paraku on, aga ikkagi ühtivad teie põhimõtted, te elate samade prioriteetide järgi, te naudite elu ühtviisi ja samadel hetkedel. Te lihtsalt olete sarnased. Olgugi, et sina oled eestlane ja tema uruguaylane.
Mõnda inimest oma yfu grupist ei näe ma ilmselt enam kunagi, me kogesime sama kogemust aasta aega, kuid nüüd on kõik. Õnneks tuleb meil veel üks kokkusaamine, kuid kõik sinna siiski ei tule. Ning õnneks on meie lennuk sama, mis sakslastel ja prantslasel, ehk siis me suurema osaga siiski näeme veel. Ja kõige hullem, et saame näha, kuidas nemad jõuavad Frankfurti, neid ootavad seal vanemad, sõbrad, tuttavad, kuidas neil emotsioonid väljuvad, kuidas nad saavad üle aasta aja oma lähedastega kokku, ja meie, ja meie oleme ikka veel kuskil kahevahel, kuskil ebakindluses, lahkusime Uruguays, lahkusime oma vahetusaastast, kõik on kurb kõik on masendus ja meid ei võta veel vastu üksi kallis armas oma eelmisest 16 aasta pikkusest eluperioodist. Õnneks oleme me Anuga kahekesi.

Aga jah, niisiis orientstsioon oli igav, superigav, sellega olid ka vabatahtlikud nõus, kuid rahvaga oli siiski hea. Buenos Aires pärast seda oli mõnus. Meid läks sinna 29, veidi üle poole, grupp oli mõnus. Hästi rahulik oli, uskumatu, mitte midagi ei juhtunud, kõik läks maru kenasti. Mitte midagi võrreldes La Paloma või Cataratase reisiga, rahu ja vaikus on see! Aga siiski me nautisime ja istusime ja rääkisime, jõime matet ja lobisesime hommikuni...
Üldiselt, mis sellest reisist kui iseenesest öelda tuleb, siis üks suur rahalugemisreis oli kõigil. Esimesel õhtupoolikul tegime väikse ekskursiooni, kusjuures mina olin enamust juba näinud ja sinna juurde palju rohkem juttu kuulnud, palju parema emotsiooni saanud, kuid siiski La Boca oli uus, ja ilus! Ning kogu ülejäänud aja veetsime osteldes, ja tõepoolest, osteldes! Küll peatänavatel, odavatel kõrvaltänavatel, shoppingukeskustest ja niii edasi. Jah, tegin ka päris mitmed ostud ja tuleb tunnistada, et jaaa, sai küll odavalt. Mitte küll Meeletult odavalt, kuid siiski, Eestis selliseid hindu ikka ei näeks.
Söögikohtades käis neli-kahe-eest pinnimine ning paraku tuli ühes kohas veel vähem ka onudele raha jätta, sest me saime promotsioonist lihtsalt valesti aru ja selle asemel, et 11 kohalikku maksta näo eest, tuli arve meile umbes 27 kohaliku eest, ja meil oli viimased kaks tundi selles linnas. Ehk siis me olime rahast TÜHJAD! Iseenesest mõeldes, 11 kohalikku on umbes 30 krooni ja 27 kohalikku seega umbes 67 krooni, ehk mis on VÄGA ODAV saada üks korralik maitsev pastaroog ja vesi ja superteenindus ühes üliilusas restoranis, aga noo, eks inimene harjub kõigega ja ei taha rohkem maksta(aga ausalt, meil polnud ka raha enam sel hetkel ja onu EI seletanud meile, kuidas asi oli!)
Vot, ja nii ta meil siis läkski, see kaunis reisuke. Tadaa kõigile Colonias ja kodupoole, oma voodisse! Viis päeva olime ära, aga tundis nagu üks igavik! Palju jõudsime ära teha. Ja teate, teisel päeval tänavale minnes oli imestus suur- sügis oli nii järsku kätte jõudnud, lehtedest puudel polnud haisugi!
Olguolgu, tegelikul on pool puud tühi, mitte terve, aga siiski, kuidagi rohkem päikest jõuab meieni ja palju tühjem on, uskumatu, meil on sügis! Ja siis me vahetusõpilastega avastasime, et hee, me pole 18 kuud saanud lehesõda teha ning kollastes kaunites hullata...

Õnneks on selle vastu oma pääääris mitu pikka suvekuud olnud! Ohjaa, nii hea on teha niipidi vahetust!

sábado, mayo 1

MARIANAL ON PERE!!!