jueves, diciembre 31

pidev soolakiht.

Heihei! Tahtsin tegelikult kirjutada üleeile(esmaspäeval), aga maru kiireks läks ja seda õiget hetke ei leidnud. Nimelt siis, mis öelda oli, oli see, et jõulud said mööda, minu haiguseke läks ka üle, sättisime end neil päevil valmis La Palomasse minekuks! Pakkisime kõike, jätsime kodu korda, pesime vajalikke pesusid jne. Meie Marianaga oleme kaardimänguhooajas, ja tegelikult üldse, niii mõnus suvi ja vaheaeg on! Kogu pere on vaba, magame mingi x kellaajani, siis näksime, teeme midagi, sööme lõunat ja teeme jälle siesta, õhtul mõtleme ka miskit kerget meelelahutust, niinii mõnus. Okei, neil viimastel kodupäevadel olin mina tegelikult rohkem arvutisse naelutunud- organiseerimas „Eesti pere Uruguay reisi üksikasju“…
Nii, aga eilne päev siis- Oli 2009 aasta 29s detsembrikuupäev. Ärkasime kell 4, olgu, mina ärkasin kell 4 oma äratuskella peale ja avastasin 4.10, et isa, kes pidi 3.45 tõusma, polegi üles ärganud, seega tegin teistele kellaaja teatavaks ja olid kõik püsti. Pakkisime asjad autosse ja minek, jah, väljasõit kell 6 lõppudelõpuks, ajakavast 1h maas! Sõitsime ja sõitsime, mina magasin. Tegime mõned peatused, et koera jooksutada, no nagu Soome-reisid ikka:D Siis juba Montevideost läbi, idapoole, tegime pisikese otsa mööda ookeani äärt ka. Kas te teate, siin on nii, et pärast pealinna minnes ida suunas, esiteks on kõik liivarandliivarandliivarand, ja peale selle, on pisikesed suvituskülakesed niivõrd üksteisi järel, et põhimõtteliselt on üks pikk küla, aga mingil hetkel vahelduvad lihtsalt nimed. Tegime näksimispeatuse ja jätkasime, ohh, lõpp oli raske. Aga kohale jõudsime! La Paloma. Saime oma majja, meile näidati kõik ära, kell oli 3.
Ja me oleme ülirahul! See maja on super, tal on kõik, mis vaja, väga hästi varustatud! Asukoht, ahh, asukoht! Maju on küll ümberringi, aga need pole praegu veel kõik renditud, männimetsad, ja liivarajad, ohh, rahu ja vaikus on see…. Motomürina asemel on linnulaul. Supervedanud on! Seega eile sättisime asjad ära, ning meie Marianaga läksime randa, ema-isa poodi. Uuuh, lained olid, ookean juuu, niiiimõnuuus! Aga tegelikult oli terve päev olnud pilvine, ehkki kuum, siis vesi oli parasjagu jäine, ning õhkki jahenes. Me kastsime end vette, hullasime vahutavates lainetes ja tulime välja, et Mariana päris külmetama hakkas, läksime koju ka ära. Maja on umbes 1km kaugusel rannast. Nii, aga üldse, kohe varsti hakkas sadama, jäime tubasteks, lobisesime, olime rahul. Õppisime eesti keelt!!(ilmselgelt teile, pere, et te ikka ka hispaaniat õpiksite:D) ja läksime õhtul magama. Et hommikul ilusti ärgata.
Kolmapäev, 30.detsember.
Ärkasime hommikul puhanult, ärkasime vara, veidi päält kaheksat, isa juba jooksmas. Sõime kiire hommikueine, möksisime end sisse ja vudisime randa. Siia oma lähedasse, võinoh ,kuidas ma ütlen, La Paloma on nagu poolsaareke, mis on peaaegu üleni ümbritsetud liivaga, seega randu on pikaaalt. Peesitasime ja käisime vees, külmas vees, aga joostes sisse ja kõlbab väga hästi! Üritasime liivalauda ka, aga paraku oli liiv veel märg ja parafiini polnud ka alla määrida. Keskpäeval läksime koju, tegime lõunasöögi ja siesta. Õhtupoolikul autoga keskuse poole, jalutasime peatänaval ja leidsime igast vahvaid poekesi, hah, emme-issi, ma juba tean, mis ma sealt tahan kui te tulete!:D Ostsime küünlaid ja läksime oma kergelt düünisele rannikupoolele tagasi. Oli mõnus õhtupäike, laud libises ja lained loksusid. Hunnitult mõnus! Peagi koju, õhtune olemine- mina üritasin ühenduda internetiga, suutsin-iga uus click avanes umbes 15 minutiga, õpetas mulle kannatust veidi:)) Lõppes esimene täispikk La Paloma päev!

sábado, diciembre 26

Pühadeaeg.

Tervist. Esmalt siis kohustuslikud häid pühi kõigile!
Minu selle aasta erilised ja kuumad ja erinevad Uruguay jõulud- jah, olid nad tõesti kuumad, haigestusin nimelt hommikul, päeval tõusis palavik, seega õhtul olin parajalt kuuuuum. Ja peale selle, kõik olid enne jõulu mures, kuidas ülesöömist vältida? Leidsin teile parima lahenduse, jääge kõhulahtisusse!
Ühesõnaga jah. Nii oli. Mina oma Uruguay vahetusaasta jõululaupäeva olin üks nõder tõbine. Ja peale selle, terve tänase päeva ka veel pealekauba. Täna oli tunne isegi hullem, lihasvalud ja superjõuetu. Aga vähemalt ei tulnud see haigus mul La Paloma ajal...
Ja ega muidu midagi erilist ei olnudki... Kuna meil on väike pere, olime kodus, esimene osa päevast oli nagu iga teine, teine osa ka, selle vahega, et ema oli kogu aja köögis enam-vähem. Aga ega seal ta ka ei valmistanud midagi eriti jõuludeks, pigem La Palomasse kaasa võtmiseks... Aga siis õhtul panime lauale jõululina ja see kateti. Polnud küllustes toitu, külm laud, natuke ühte, natuke teist. Mina selleks ajaks ka juba olin söömisvõimeline. Siis avasime kingitused, mis kuuse alla pandud, istusime ja jutustasime niisama, sõime magusat- mitte midagi suurt ega erilist, üks alfajorike ja arbuus. Jah, me pere on teistsugune. Tuli südaöö, läksime välja vaatama, kuidas ilutulestikku lastakse. Sedagi natuke ja siis magama.
Tegelikult on nii, et tüüpiline on siisn terve päev suur sööming, siis südaöine ilutulestik ja pärast seda minnakse siis sõpradega kas kluppi või meie linna puhul randa, tehakse seal oma peokene. Mind kutsuti ka, aga pidin kahjuks ära ütlema, ma siiski olin kergelt öeldes nõder.
VOt, ehk siis nii nad möödusin. Mu jõulud 2009. Tuleb tõdeda, et jõulutunnet tundsin ühel korral kergelt, seda ka nädalake-kaks tagasi, mitte enam. Aga sellegipoolest, Eesti igatsust mul pole, see on vaid üks aasta, ja ta tõesti jookseb käest! Natuke vimma tekitab vaid see, millised ilmad teil seal on- lumised jõulud, suusailmad. Mm...

Aga jah, nii ta läks, tänane päev ka pooleldi ainult magades, ja kui ei, siis ühe koha peal istudes, läikivate silmadega ümbrust jälgides. Me olime nimelt balnearios, mitte kodus. Ja siis ühel hetkel võtsin paratsetamooli, poole tunni pärast oli enesetunne kohe parem ja kraade kindlasti langetatud, kuid kraadisin end ikka.38.2 oli, haaah, ma ei taha teada, mis siis veel enne oli...
Aga emme ja memmi ja vanaema, ei ole põhjust nüüd paanitsema hakata;)

Ja muideee, MA NÄEN JUBA VARSTIII OMA EMMET ISSSIIIT JA ÕTUUUT!!! jeessskuilahe!

martes, diciembre 22

Annibal.

"Sa pole kunagi näinud Alhambrat? Või Toleedo müüre? Või Veneetsiat? Ayers Rocki? machu Picchut? Kõik nad seisavad ja ootavad sind. Kohad, kus teised inimesed on juba käinud. Nüüd on sinu kord." --Pam Brown

Jou. Käisin Montevideos täna. Isal oli tööintervjuu, tal läks väga hästi, talle pakuti supertööd. Siis käisime veel yfus ja arutasime Mariana minekut. Sain teada, et Yfu Uruguaylt on juba vanemate tulekuks luba saadud, emme-issi ma ju ütlesin, et pole mingit probleemi!
Aga päev algas siis nõnda.
Tulime bussist maha, sõitsime juuksurisse. Käisin juuksuris. Lasin endale pikendused panna, juuksuril tuli mingi maru hea mõte, mingi hinnapakkumine või proovieksemplarid vms oli ka. Ühesõnaga, olen nüüd pikajuukseline. Selline mõnus, lehviv, pole väga raske, ülituus jäi!
Hah, valetan ju. Tegelikult jäi must hunnik juukseid maha. Ja naagu, ee, hunnik!:D Pärast seda 3aastaselt olnud lühikest soengut pole ma juukseid nii maha lõiganud. Ja tegelikult on neid vist praegu vähem kui kolmeseltki!
Kiusu pärast kohe ei pane pilti:D Ei, tegelikult, perele meeldib, ise vajab veel harjumist:D

Aga õhtul kodus, mis Mari tegi, PIPARKOOKE!:) Memmi, NII head jäid! Ja noo, Eesti-jõulutunne tuli!
Aga ega eilsest päevast pole ka veel rääkinud. Oh, ma pikalt ei hakka. aga igatahes tulid Mariana sünnipäevale mingi osa isapoolsest suguvõsast, niiumbes pool või vähem- ja meid oli 36:D
Toitu oli palju, ja kahjuks täielik valearvestus, sest ma ütleks, et enam kui pool jäi järgi, mis on taganud mu viimaste päevade ülesöömise, loomulikult- valmistun jõuludeks! Ei, halb on olla. Siinkohal, Tiina, kallis, ma tahaks su ikka leide elusa ja tervena tagasijõudes mitte täielikult närbununa!
Vot ja nii siis eile oligi, oli pisikesi lapsi, kusjuures kõik käitusid SUPERilusti! Absoluutselt midagi ei läinud katki, ei kukkunud maha, mingit jonni ei olnud, olgugi et olud olid kitsad jnejne. Ülihästi läks kõik! Sõime, jutlesime, pildistasime ja nad lahkusid, me jäime neist maha arutama(pisike klats ju!), loomulikult kõikse põnevam tegevus;)) Vot, seega kõik läks imeilusti!
Nüüd on jäänud veel homne ja ülehomne, siis on jõulud! Uuh...Ning nädala pärast sõidame perega La Palomasse ja puhkame täiega, käime väljasõitudel mööda rannikut, sunboardime ja võtame siis mu perekse vastu, et nendega kõike edasi nautida!
KUI LAHEEE!:))

Besitos, kallistan KÕVASTI!
Ning õnne 21.kuupäeva sünnipäevalistele!

domingo, diciembre 20

...kui aken avaneb ja väljavaade on meeldiv, lenda välja. Võib juhtuda, et see aken ei avane enam iialgi.-- Mirabel Osler

Ma tahtsin ükspäev midagi mainida.
Ahjaa, umbes sellist, et iga päev, iga hetk kui vaid tuju tuleb, võin istuda aeda, tunda mõnu õhu kuumusest, süüa mahlaseid puuvilju ja vaadelda, kuidas väikesed koolibrid punaseid õisi täis puu ümber mänglevad.

Sest elu on nautimist väärt!

Ja mitte ei pea aina tormlema. Võtke teiegi see hetk, glögitass ja piparkook ning istuge jõulusära imetlema, hakkab veel lundki sadama!

viernes, diciembre 18

Ärka naeratusega ja haara elul sarvist...Ela, naudi seda, maitse seda, nuusuta seda, tunne seda.-Joe Knapp

Ma pole nädal aega kirjutanud, aga ma absoluutselt ei mäleta, mis nädal aega tagasi toimus:D Asi on tegelikult väga lihtne, oleme terve perega nüüd lõpuks suvepuhkusel! Ja kusjuures, seda kuni 20.jaanuarini umbes!(Jah, emme-issi!) Niiet ma räägin kõigest, kuidas meelde tuleb.
Esiteks, ma sain paki kätte! Kohale tuli 15 päevaga, olin jälle maru elevil, nagu ülejäänud peregi! Niisiis, käärid kätte ja avasime selle Marianaga:)) Mis ma sealt leidsin!? Leidsin palju, oli maru tore:) Perele said pere poolt kingid üle antud, kõik olid vägaväga rahul, Smilersi plaat on hea, taldrik on ilus ja Vana Tallinn on siiski klassika. Algas siis minu osa. Ümbrik, nimeta, esiteks küsimärk, kui kõik sai välja laotud, oli natuke aimatav:D Pärastine ümbriku avamine siis ja lugemise, ja PILT, Tiina, love you darling! Siis üks pakike, üllatus mu jaoks, aga maru tore üllatus! Tauno, kuulasin plaati, üliüliilus, tõesti kihvt! Seejärel kaks pakki vanavanematelt, aitäh teile kõigile!!! Siis see ülituus roosakaameli pluus, olgugi, et ta on roosa, on ta ÜLITUUS, ja noh, Dubai siiski! Veel pere poolt üks raamatuke, mis läks täppi kui rusikas silmaauku, tõesti! Mõned palutud asjad, õnn! Ning seejärel, kuivatatud õunad järjekordselt, kogu pere rõõm! Kuid kui välja tuli kama, haaa, isa oli maru õnnelik;) kuid kõikse lõpuks, PIPARKOOGITAIGEN!
Teate, see lõhn, see lõhn, see lõhn. Oma Memmi oma piparkoogitaigen- lumine ja vaikne detsembrikuuõhtu Väike-Maarjas, küünlad põlemas, villased sokid jalas, telekast jõulufilmid jooksmas, piparkoogikausid ja -vaagnad mööda maja laiali, vastsest küpsetamisest jõuluhõngu kogu elamine täis, EESTI JÕUL! Mul siinne isa juba ütles(sest yfu saatis järjekordse kirja, et "blaablaa, jõuluaeg, teie vahetusõpilasel on nüüd ikka need kõige raskemad ajad, nüüd ikka igatsetakse enim, olge mõistlik, laske tal tunda end perekeskis, rahus, lubage tal teha oma riigi jõulutoite, et natukenegi tunduks kodu moodi ja terve päeva voodis ei peaks nutma, blaa-blaa"), et nad panevad mu suurde külmkappi koos piparkookidega, ja noh, ongi ju Eesti:D
aga igatahes, nüüd ma sain aru, et kõige rohke mälestusi toovad lõhnad. Kuna meil on tõesti juba selline ajastu, et pilti ja heli tulevad läbi õhu ka kohale, siis omi lõhnu tundes on melanhooliahetk ikka täitsa olemas... Kuivatatud õunad, piparkoogitaigen, kuid ka emme saadetud juustebalsam, halloo, juustebalsam, aga ma avasin purgi ja tõmbasin endale seda hõngu sisse! Puudub vaid veel see parim mündi-laimi dushigeel...
Igatahes jah, tainas oli super, ja selles lõhnast hakkasid kõigil suud vett jooksma, maitsesime isegi tükikese tainas, hea oli, Memmi!:)
Ühesõnaga, aitüma teile kõigile, ausalt ka!(Ma loodan, et ma midagi ei unustanud)

Aga läheks siis muidu siinse elu juurde. Tol reedel oli siis kontsert, päris kihvt oli! Tegelikult oli tegemist õllefestivaliga ning esines mitmeid kontserte, kuid üks neist oli just Mariana lemmikuid. Seega enne käisime autogrammi-ja pildijahil, saavutasime selle 100%iliselt(Pole aimugi, kuidas seda kirjutada) Kontserdiga kaasnes muidugi veel igasuguseid põnevaid seiku, ning üldse kogu festivaliga, kuid need ei vääri siin mainimist...

Niisiis, ühesõnaga on alanud ujumiskursused, mis tähendab seda, et kõigil tööpäevadel on tunnike ujumist, supermõnus, ehkki ma pole kunagi olnud mingi basseinisujumisfriik, aga oleks aeg ometi õppida nüüd kroolihingamist:D! Ning see tähendab siis seda, et nüüd on alanud ka päevitamishooaeg... ehk siis iga päev pärast trenni, natuke kuivamist päikse käes(muidugi prilli- ja mütsirantidest ärme räägimegi...), just nõnna piisavalt, et iga päev natuke jumet juurde saada ja mitte hiljem nahka hakata vahetama nagu mõni maduuss.

Siis veel, käin pilateses, kas ma juba mainisin!? Igatahes, lahe on, saame Luisaga eratrenne praegu, varsti liitume grupiga.

Ning üldjuhul siis ongi nii olnud, et vaikselt valmistume selleks pühapäevaks, mil tuleb hunnik sugulasi Mariana sünnipäevale. Ehk siis kodus käib suuremat sorti puhastus ja koristus, nii sees kui ka väljas, pisikesed jõulukaunistused loomulikult ka! Sellega seoses!
Eile oli siis Marianal õige sünnipäevapäev, 15!!! Õhtul tulid sõbrad külla, istusid suures toas, aga mina koos ema-isa ja siis ühe couchsurferiga(saksa) olime väljas, istusime ja lobisesime, vahepeal kisime sees, toimus tordisöömine ja natuke nalja ja tralli, kuid siis maandusin mina ema-isaga taas välja(sakslane läks magama). Ja siis me seal lebasime, öösel, tähed olid taevas, muidu oli pime, vaid jõulutuld vilkusid õrnalt ja ilusalt, oli jahedapoolne õhtu ning arutasime, kuidas jõuluõhtut pidada. Ning Maril tuli jõulutunne, totaalsemast totaalsem jõulutunne. Olin ju päeval pakiga kingitusi ka saanud, piparkoogilõhna tundnud ja hea oli olla. Kuid siiski veider, sellised ju pole "meie jõulud".

Vot, aga nüüd tõesti pole enam midagi juhtunud, Marianal oli ka lõpuaktus ära, meil on nüüd keeletunnid läbi saanud, paljundasime endale ühe raamatu, kus saame kõiksugu harjutusi teha ning mis seejuures ka seletab ilusti ära keelenüansid, seega õppima, Mari, õppima!
Ning siis tuli meile üle pika aja üks couchsurfer, 21-aastane sakslane. Viibis kuu aega Buenos Aireses, õppis keelt(kusjuures räägib jummalast hästi juba vaid ku aja kohta!) ning nüüd jätkab reisimist, jaanuaris töötab mingi perioodi Peruus lastega. Ühesõnaga, kihvt, mulle meeldiks ka nõnda selles eas ringi rännata...

Kuid kõigepealt elan ma selle aasta lõpuni, ning ausalt, hakkan veel rohkem kõike tegema kui siiani!!! Elu on põnev!
Kuulmiseni,
Mari.

viernes, diciembre 11

Buena suerte!

Tere musid, kallid ja kõik muud loomad! Ma pole nii ammu kirjutanud(enda kohta) ning päris omajagu oleks kirjutada! Nimelt siis Anu ja Karla käisid siin, Carmelos. Veetsime mõnusa nädalakese, nautisime, käisime ringi. Isegi ilmaga vedas, vaid ühel päeval tibas/sadas, ülejäänud olid kõik päikselised, kuid mitte läppepalavad.
Ma tahaks selle aja natuke paremini meelde jätta, seega tuleb natuke korralikumalt kirjutada! Alustame siis sellest, et eelmisel kolmapäeva õhtul nad jõudsid! (see tundub nii kaugel olevat) Ja kusjuures sel kolmapäeval käis ema ka Montevideos, tuli tagasi uue soenguga. Lühike, mõnus, tõesti ilus! Nüüd on mul dilemma, kas ma ikka jätkan kasvatamist või lähen ka järgmisel korral Montevideos juuksurisse, et end suvel kergemalt tunda… Ema tõi veel meile kingiks raamatuid ka, ütles, et ühe igatahes vean ma Eestisse ka kaasa, mmmõnus on lugeda!
Vot, aga saabusid siis Anu ja Karla Minas de Corralesest, said bussilt maha, olid ülivaimustuses oma päevast- käisid ju päev otsa Montevideos ringi, esimest korda. Põhimõtteliselt te saate parima ettekujutuse, kui ma ütlen, et päeval sain ma neilt sõnumi „Me oleme šokis!“. Igatahes tulid nad ja ütlesid, et on imestunud, et Uruguays tõesti on elu ka! On suurlinn, on palju liiklust, on inimesi, on kõik võimalused! Sest nende jaoks oli siiani vaid üks 3 tuhande elanikuga pärapõrgus pideva üleujutusega külake, nüüd pääsesid pealinna! Üldiselt lõpetasime me selle nädala sellega, et neil on plaan hakata perevahetamisasju pidama, rääkima, uurima. Minu meelest, viimane aeg. Sest on ju tore veeta üks aasta lihtsalt lõõgastudes, aga tegelikult ikka päris ei ole, et pead 11 kuud veetma ühes külas, ühel tänaval, päevast päeva, sest muud lihtsalt pole, midagi lihtsalt teha pole- tulid nad siia ja olid vaimustuses, et meil on aeroobika ja pilates(kas ma juba mainisin, et alustasin pilatesega? Igatahes, lahe on, meeldib!). Ja pealegi kas oli Uruguaysse vahetusaastale tuleku mõte veeta absoluutselt iga täispikk päev koos soomlasega!?(vastavalt siis soomlane eestlasega).
Vot, aga lähme edasi. Kolmapäeval panime asjad korda, lobisesime perega, sõime ja heitsime magama, sest pikast õnnelikust päevast siiski väsimus sees.

Neljapäev. Ärkasime, käisime aeroobikas, einestasime, läksime välja. Tegime jalutuskäigu linnas, tõdesime, et siin on mõnus. Tegime pilte, nautisime. Nimelt siis me Marianaga tutvustasime vana plääži, sadamat, jõeäärset alleekest ja muud mõnusat kodulinna võlu. Möödusime Luisa majast, jutlustasime temaga natuke ja naasesime koju. Magasime ühe ülimõnusa siesta ja läksime välja. Ma valmistasin oma esimese mate, khmm, ei tulnud välja! Aga järgmised, muide, on jumala kobedad tulnud!;) Läksime siis rannani, olime neljakesi 3 rattaga, seega oli igatsugu koomilist kahekesi rattal sõitmist, kukkumisi. Jah, selleks olin loomulikult mina, kes paigal seistes rattaga ümber käis:D Kuna rattalaenutus oli kinni, pidime nõnda ka tagasi minema. Rannas siis tegime pisikese tiiru, pildistasime, eriti rahvast polnud. Tagasiteel jäime kohaliku spordiklubi aastalõpu peole. Nimelt siis kõik grupid näitasid, mis nad aastaga õppinud, alustades pisikestest lõpetades meievanustega. Tase oli küll nõrk, aga pisikesi nunnusid on ju alati tore vaadata. Mingil hetkel tuli ema ka ja ühines meiega, sõime seal vorstikest saia vahel ja mingil hetkel otsustasime koju minna. Et kodus aga und polnud, jäime filmi vaatama ning mingil hetkel öösel magama.

Reede. Ärkasime kuidas keegi. Toimetasime, sõime ja otsustasime ratastega veidi linnast välja minna. Kutsusime Luisa ja Leoni ka, tulid. Läksime, sõitsime, lobisesime, nautisime ilma ja naasesime ühegi kummi- / rattalõhkumiseta. Käisime jäätiseputkast ka läbi ja noh, nautisime ilgelt;)) Jõudsime koju, tegime vajalikud tegevused, pisike mate-jooming ja läksime välja. Läksime teatrisse, kus Luisa õe klass- meie mõistes 12nes kunstikallakuga, oli valmistanud näidendi. Esmalt oli üks filmike, siis üks monoloog juuksuri juures käimise kohta- see oli päris tabav ja näitlemine oli ka hea. Ning lõpuks näidendike, millest me väljamaalased küll ausalt öelda eriti aru ei saanud, aga okei:D Oli tore kultuurne õhtupoolik. Jõudsime koju ja tundsime kunstist puudust, vaatasime ühte uruguay filmi. „Whisky“. Ütleme nii, et kõik peale panid pidevalt silmad kinni ja hakkasid peaga nokkima;) Ehk siis film oli väga rutiinne, aeglane, sellest ka igavus. Kuid tegelikult väga kurb, ja selleks tegigi ta just see rutiinsus, näide, kuidas elatakse, kurbkurbkurb.

Laupäev. Oli siis see ainuke vihmakesega päevake. Marianal oli ingliskeele eksam, meie veetsime hommikupooliku kodus, värvides värviraamatut ja tehes muid vihmase ilma tegevusi. Ühel hetkel läksime ja viisime Marianale toidukest, saime märjaks kergelt. Hiljem otsustasime, et daa, on aeg midagi teha ja väljusime jalutama. Võtsime Fatto ka kaasa, laenutasime kaks filmi, tegime tiiru linnas. Tagasijõudes oli isa oma 3-päevaselt Montevideo konverentsilt tagasi jõudnud, Marianalgi pikk päev lõppenud. Sõime ema tehtud koogikesi/keeksikesi ja hakkasime filmi vaatama. „Mamma Mia“ taaskord, sest ei Anu ega Karla polnud näinud. Oli tore, ema vaatas ka. Õhtupoolik läks nõnda vaikselt, üheskoos lobisedes, panime ühed antiiksed raudteerööpad kokku, sinna peale veduri ja vagunikesed, keerasime üles ja töötaski! Aastast 1920 umbes.

Pühapäev. Mõnus ärkamine, olemine, balneariosse minek. Meie, alaealised, läksime ratastega. Käisime ja pildistasime mu viinamarju ja jätkasime, ühel hetkel ütles aga Anu ratas üles:D Siis mina panin jalad tööle ja läksin teatasin uudise isale-emale, ema läks autoga järgi, mina niitsin muru- nii lahe oli, ehkki aparaat on selline, et käed värisevadvärisevad, aga nagu tõesti VÄRISEVAAD;) Nõnda siis jõudsid kõik kohale, olid kohast vaimustuses, sest see on üks ilus mõnus koht. Jõime matet, puhkasime, lõunatasime asado ning bataadi seltsis, mmm kui hea oli kõik! Pärast sööki tegime natuke budha mantrat, hulganisti hüppepilte ja läksime Anu ja Karlaga jalutama. Näitasin neile seda mõnusat suvilatepaika, sättisime end laste mänguväljakule, ja ülla-ülla, tegime pilte:D Läksime tagasi, tegime väikse tuku ja otsustasime, et läheks Carmelosse tagasi. Ratastega vastutuult vändata, ei, nauding! Jõudsime koju, hakkasime vilmikest vaatama. Benjamin Buttonit. Ehkki ma olin näinud, oli ikkagi hea.
Õhtu voolas jälle kiirelt mööda, pisike tiir linnas ja uniuni.

Esmaspäev. Hommikul aeroobikasse, täiskoosseisus- ema, Mariana, Anu, Karla ja mina. Pere kasvab meil iga korraga:D Tulime tagasi, panime asjad kokku ja läksime bussi peale, Coloniasse sõit! Otsustasime, et lähme härjavõitlusareeni ka vaatama, aga et see on teises Colonia otsas, võtsime teekonna kohe ette. Läks aega, aga jalutasime mööda rannaäärset alleed ja nautisime linnailu. Jõudsime kohale, tegime tiiru ümber ja hakkasime tagasi minema, terve tee lauldes. Vähemalt sai sel päeval jalutatud oma 10 km. Vanalinna jõudes põikasime käsitöölaadalt läbi, kõndisime ja istusime ühte kohvikusse maha. Tuli terve nädala kõige koomilisem hetk:D Nimelt siis koht oli selline ilus, väliterrass kõrgus umbes kümme meetrit vee kohal. Istusime ilusti terrassiäärsesse lauda, et vaadet nautida. Meie Karlaga istusime maha, Anu ka sättis oma kotti tooli peale enda selja taha, kuni ühel hetkel pööras ringi ja vaatas mulle ülikoomilise näoga otsa ja ütles midagi, mida ma ei mäleta(arvatavasti ohhetas lihtsalt), aga igatahes ühel hetkel purskusime kõik naerma, sest olime aru saanud, et ta kott oli toolilt alla veerenud, terrassilt alla veerenud ja vees lõpetanud:D Ja see oli meile kõigile tohutult naljakas, ehkki samal ajal olime nii, et“issand, mis nüüd saab!“ Tuli kelner, vaatas üle ääre ja jooksis pika toikaga kotti päästma. Karla sai kotipäästmisaktsioonist head pildid, tuli kelner üles tagasi, tilkuv kott käes, terve kohvik sai naerda!:D Võtsime asjad välja, kuivatasime. Algul tundus, et ainuke kahju oli vastostetud katkiläinud portselantaldrik, kuid hiljem kahjuks selgus, et iPod ei läinud ka enam tööle. Kaamera ja telefon jäid terveks. Aga igatahes jõime kohvi ja sõime koogikest, mis oli head, selline vänge, aga hea.
Jalutasime edasi, vanalinnas ringi, näitasin neile põhidetailid ära ja suundusime tagasi bussiterminali poole. Tee pealt ühed jäätised ja bussile, kodu poole! Bussis tutvusime ühe 10kuuse poisiga, naersime temaga vastakuti.
Õhtu oli juba piisavalt käes, seega sööming ja magamaminek. Ma olin end veidi põletanud selle terve-päev-pilvetaguse-päiksega.

Teisipäev. Selle päeva õhtul oleks tahtnud tulla ja blogisse kirjutada suurte trükitähtedega: MA KÄISIN TÄNA MUSTIKAISTANDUSES JA SÕIN MUSTIKAID, pärast seda veel Brie juustu. Jah, sest nii oli:) Hommikul oli pilates, tagasitulles ei teinud otseselt midagi, lõunatasime ja läksime mustikaistandusse. Esimene mari, mis suhu pistsime tekitas mõtte, et kuule, ära jama, see küll mustikas pole! Aga õnneks mida enam me sõime, tundusid marjad head ;) Ma ei tea, pole kultuurmustikaid söönud, kas nad ongi seest valged? Igatahes oli erinevaid sorte, aga üldiselt olid nad magusemad ja jahusemad. Ning siis me rääkisime ja unistasime Eesti-Soome metsa minemast ja mustikaid söömast, kuid nii, et KOGU suu ja KÕIK näpud oleks pärast lillad-punased, sest need mustikad kahjuks seda ei teinud. Kuid pole kurta, olid head. Oli viimane koristuspäev ka- seega 22.okt kuni 8.dets korjati saaki, mis pannakse Inglismaale teele. Milline äri, eksole! Aga eks ta ole, teil sealkandis ju praegu mustikaid ei ole!
Tulime koju tagasi, käisime jalgsi tiiru linnas, poodides jne. Kodus tegime teeaja. Ehk siis mate ja sellised tuc’i küpsiste sarnased küpsised Brie juustuga/ sulatatud juustuga, OH SEDA ÕNNE! Brie nimelt tõid Anu ja Karla Montevideost külakostiks kaasa. Pärast läksime Anu ja Karlaga ratastega ranna poole. Tegime tiiru, aga et ilm oli jahedapoolne, polnud rahvast eriti. Meid see ei heidutanud, istusime rannale maha ja kuulasime lainete loksumist. Naasesime, laenutasime uue filmi. Kodus oli õhtusöök ning me, väljamaalased tahtsime minna balneariosse ööbima. Ema viis meid ära, me sättisime end seal sisse, hakkasime filmi vaatama. Aga oh häda, keegi ei saanud aru, mis toimus:D Ehkki vaatasime inglise keeles hispaaniakeelsete subtiitritega, oli kogu lugu liiga segane ja me jätsime selle pooleli kavatsusega kunagi hiljem emakeeles vaadata. Jäime tudule, OH KUI HEA, rahus ja vaikuses. Vot see öö mulle meeldis. Sai magada rohutirtsusirinaga, mitte motomürinaga! Hommikul ka ärgates astuda õue, tunda hommikupäikest paitamas ja värsket looduslõhna. MM! Seega,

Kolmapäev. Isa ja Mariana tulid autoga järgi, läksime Nueva Palmirasse, sellesse pisikesse lähedalasuvasse külakesse. Jalutasime mööda randa- ehkki veetase on endiselt nii kõrge, et liivarannast, mida seal peaks ikka oma mitukümmend meetrit olema, pole jälgegi. Ostsime värskeid saiakesi ja sõime neid imelise vaatega kail. Jalutasime teistpidi tagasi isa töökohani, ta lõpetas, läksime ostsime ravioole ja värsket pastat, jäätist sõime ka! Ma tellisin mustikamaitselise ning teine pall oli sidrunijäätis metsamarjamaitsega. Nagu rusikas silmaauku sel kuumal suvepäeval! Sõitsime koju tagasi, sõime ravioole, njämm, tegime Anu retsepti järgi ahjubanaane šokolaadiga, ostsime jäätise peale ja maiustasime! Hiljem oli uinakupaus, poeskäik, kuidas kellelgi. Läksime kohaliku piimatööstuse esinduspoodi, nad ostsid dulce de lechet ja kohalikku juustu kaasa. Koju tagasi, kiire värskendav piimakokteil ja tuligi aeg nad bussile saata. Aeg sai kiirelt läbi, aga kõik ootame neid tagasi! Ning oleme väga rahul:))
Õhtu möödus üsna unesegaselt, sõime varakult ja heitsime magama…

Neljapäev, khmm… Oli üks kuum suveilm, aga ma passisin üsna kõikse aja toas. Sättisin, korrastasin pilte arvutis, panin netti- minge ja kiigake! Mingi hetk vaatasime Marianaga veel ühte filmi, ma harisin end hispaaniakeelse lugemisega ning netist uurisin ka huvitavat infot. Jõudsin nimelt selleni, et ma hakkan kohupiimakooke tegema, ricottaga, loogika ju! Pole küll sama asi, aga targad lubasid ühte teisega asendada, nüüd tuleb veel kuidagi kuskilt midagi hapukoorelaadset ka leida!

Nüüd siis aga jah, reedene päev, oleme asjatanud Mariana sünnipäeva-teemadel, ettevalmistustega, mina olen selle blogi kirja pannud. Õhtul lähme kuskile samas maakonnas asuvasse paika kontserdile, ehk siis öösel, mitte õhtul, saab tore olema, ma usun, põhiline, et ei sajaks!

Kallidkallid, paipaid!
Muideks, jõudis kaart Uruguayst Eestisse 13 päevaga, Ülenurme;) Areng!

sábado, diciembre 5

jueves, diciembre 3

Anu ja Karla j6udsid siia. K6ik on h2sti, jalutasime, jalutame veel. Aga siestat peame ka!
Aga ema k2is eile Montevideos, tuli tagasi uue soenguga, lyhike, NII ILUS! Nagu t6esti, mulle nii meeldib... Yhes6naga, nagu ma kartsin, mu juustekasvatamisest ei tule midagi v2lja!
Ah ja teate, ma sain eile teada, et Fatto, mu siinne koer, on ka yhemunaline:D:D DUNCSUUUU, MUSIPAISYGAMINE!

miércoles, diciembre 2

algas detsembrikuu!;)

On aeg kirjutada.:D Anu ja Karla tulevad homme õhtul-ehk siis kolmapäeva õhtul jõuavad siia meie külla!:))
Mis mina aga neil päevil teinud olen!? Ega midagi erilist, pühapäeval sai lõpuks president valitud, oli pidu-suur pidu tänavail, käisime ka, loomulikult hakkas sadama ja kogu rahvas sai läbimärjaks, iseenesest oli lõbus, aga ma olin siiski kaameraga ja siis sai kojujooksu tehtud:D Üldse, pühapäev oli vihmane, mina käsin tänaval vihmas tantsimas, perega mängisime kaarte, Marianaga trallisime niisama. Laupäeval olime ka kodused, käisime korra balnearios, tegime kevadpuhastust seal, sest me ehk lähme Anu ja Karlaga sinna elutsema, rohkem rahu ja vaikust! Alustasin tolmuimejaga imemist ja mõtlesin, oh kui mõnus on üle 3 kuu koristada, aga lõpetasin veel õnnelikumalt, et ei pea iga nädal sellise õudse tolmuimejaga põrandat nühkima:D
Vot, esmaspäeval-teisipäeval on hispaania keeled olnud, üldiselt kodus kõike rahulikult võetud, Marianaga ajame tema vahetusõpilaseks minemise-teemat- nüüd on üsna 100% kindel, et sihtriigiks on Ungari. Olen raamatuid lugenud, värviraamatut värvinud jnejne, üsna sellised vihmaste ilmade tegevused, sest nii need lood on, et taevas kisub väga pidevalt nutule. Ehkki igale kurvale hetkele järgneb ja eelneb hetk rõõmsat päikselisust! Joostud-trennis on ka käidud, nii et täna pidin valuvaigistit võtma, sest jalad nii valutasid:D haha, hästi Mari!
Ning laupäeva õhtul tegime sõbrantsidega ühe ühissöögi ka, aa ja reedel küpsetasime minu juures kaerapätse taas koos Luisa ja Leoniga, pärast istusime, sõime neid ja jõime kohvi-matet ning lobisesime koos minu isaga. Ma tundsin end ülimalt hästi, peretütrena! Üldse, isa ja õega on viimasel ajal NII palju nalja ja „siseringi“ tehtud, isa on sellise kiusava huumoriga, jube lahe on, ühesõnaga ma ei oska seda kirjeldada, aga ma olen täielikult perre sisse elanud, absoluutselt, ma olen perees, mul on siin ka pere, supeer!
Täna meisterdasin porgandipirukaid ka, tuleb tunnistada, et pean ikka veel tegema, harjutamine teeb meistriks-teate küll:D
Ah, ja just praegu lõpetasime „Mamma Mia“ vaatamise, seega elu on ilus, ihhiii:D Eile oli „Pretty women“ ka teemas, seega elu on kogu aeg üsna ilus:D

Ja ühesõnaga elu ONGI ilus ja lill ja mida kõike kaunist ja hunnitut veel, ehkki täna jõudsime hispaania keeles taas järeldusele, et neist ilusaist 20-30 eluaastast jääb puudus, et elada nõnda nagu süda tõeliselt soovib… Ei nurise, naudime iga hetke!
Ma naudin oma unenägusid ka, ning neid ikka jätkub:D

Embus.
Mari.