pidev soolakiht.

Heihei! Tahtsin tegelikult kirjutada üleeile(esmaspäeval), aga maru kiireks läks ja seda õiget hetke ei leidnud. Nimelt siis, mis öelda oli, oli see, et jõulud said mööda, minu haiguseke läks ka üle, sättisime end neil päevil valmis La Palomasse minekuks! Pakkisime kõike, jätsime kodu korda, pesime vajalikke pesusid jne. Meie Marianaga oleme kaardimänguhooajas, ja tegelikult üldse, niii mõnus suvi ja vaheaeg on! Kogu pere on vaba, magame mingi x kellaajani, siis näksime, teeme midagi, sööme lõunat ja teeme jälle siesta, õhtul mõtleme ka miskit kerget meelelahutust, niinii mõnus. Okei, neil viimastel kodupäevadel olin mina tegelikult rohkem arvutisse naelutunud- organiseerimas „Eesti pere Uruguay reisi üksikasju“…
Nii, aga eilne päev siis- Oli 2009 aasta 29s detsembrikuupäev. Ärkasime kell 4, olgu, mina ärkasin kell 4 oma äratuskella peale ja avastasin 4.10, et isa, kes pidi 3.45 tõusma, polegi üles ärganud, seega tegin teistele kellaaja teatavaks ja olid kõik püsti. Pakkisime asjad autosse ja minek, jah, väljasõit kell 6 lõppudelõpuks, ajakavast 1h maas! Sõitsime ja sõitsime, mina magasin. Tegime mõned peatused, et koera jooksutada, no nagu Soome-reisid ikka:D Siis juba Montevideost läbi, idapoole, tegime pisikese otsa mööda ookeani äärt ka. Kas te teate, siin on nii, et pärast pealinna minnes ida suunas, esiteks on kõik liivarandliivarandliivarand, ja peale selle, on pisikesed suvituskülakesed niivõrd üksteisi järel, et põhimõtteliselt on üks pikk küla, aga mingil hetkel vahelduvad lihtsalt nimed. Tegime näksimispeatuse ja jätkasime, ohh, lõpp oli raske. Aga kohale jõudsime! La Paloma. Saime oma majja, meile näidati kõik ära, kell oli 3.
Ja me oleme ülirahul! See maja on super, tal on kõik, mis vaja, väga hästi varustatud! Asukoht, ahh, asukoht! Maju on küll ümberringi, aga need pole praegu veel kõik renditud, männimetsad, ja liivarajad, ohh, rahu ja vaikus on see…. Motomürina asemel on linnulaul. Supervedanud on! Seega eile sättisime asjad ära, ning meie Marianaga läksime randa, ema-isa poodi. Uuuh, lained olid, ookean juuu, niiiimõnuuus! Aga tegelikult oli terve päev olnud pilvine, ehkki kuum, siis vesi oli parasjagu jäine, ning õhkki jahenes. Me kastsime end vette, hullasime vahutavates lainetes ja tulime välja, et Mariana päris külmetama hakkas, läksime koju ka ära. Maja on umbes 1km kaugusel rannast. Nii, aga üldse, kohe varsti hakkas sadama, jäime tubasteks, lobisesime, olime rahul. Õppisime eesti keelt!!(ilmselgelt teile, pere, et te ikka ka hispaaniat õpiksite:D) ja läksime õhtul magama. Et hommikul ilusti ärgata.
Kolmapäev, 30.detsember.
Ärkasime hommikul puhanult, ärkasime vara, veidi päält kaheksat, isa juba jooksmas. Sõime kiire hommikueine, möksisime end sisse ja vudisime randa. Siia oma lähedasse, võinoh ,kuidas ma ütlen, La Paloma on nagu poolsaareke, mis on peaaegu üleni ümbritsetud liivaga, seega randu on pikaaalt. Peesitasime ja käisime vees, külmas vees, aga joostes sisse ja kõlbab väga hästi! Üritasime liivalauda ka, aga paraku oli liiv veel märg ja parafiini polnud ka alla määrida. Keskpäeval läksime koju, tegime lõunasöögi ja siesta. Õhtupoolikul autoga keskuse poole, jalutasime peatänaval ja leidsime igast vahvaid poekesi, hah, emme-issi, ma juba tean, mis ma sealt tahan kui te tulete!:D Ostsime küünlaid ja läksime oma kergelt düünisele rannikupoolele tagasi. Oli mõnus õhtupäike, laud libises ja lained loksusid. Hunnitult mõnus! Peagi koju, õhtune olemine- mina üritasin ühenduda internetiga, suutsin-iga uus click avanes umbes 15 minutiga, õpetas mulle kannatust veidi:)) Lõppes esimene täispikk La Paloma päev!

Pühadeaeg.

Tervist. Esmalt siis kohustuslikud häid pühi kõigile!
Minu selle aasta erilised ja kuumad ja erinevad Uruguay jõulud- jah, olid nad tõesti kuumad, haigestusin nimelt hommikul, päeval tõusis palavik, seega õhtul olin parajalt kuuuuum. Ja peale selle, kõik olid enne jõulu mures, kuidas ülesöömist vältida? Leidsin teile parima lahenduse, jääge kõhulahtisusse!
Ühesõnaga jah. Nii oli. Mina oma Uruguay vahetusaasta jõululaupäeva olin üks nõder tõbine. Ja peale selle, terve tänase päeva ka veel pealekauba. Täna oli tunne isegi hullem, lihasvalud ja superjõuetu. Aga vähemalt ei tulnud see haigus mul La Paloma ajal...
Ja ega muidu midagi erilist ei olnudki... Kuna meil on väike pere, olime kodus, esimene osa päevast oli nagu iga teine, teine osa ka, selle vahega, et ema oli kogu aja köögis enam-vähem. Aga ega seal ta ka ei valmistanud midagi eriti jõuludeks, pigem La Palomasse kaasa võtmiseks... Aga siis õhtul panime lauale jõululina ja see kateti. Polnud küllustes toitu, külm laud, natuke ühte, natuke teist. Mina selleks ajaks ka juba olin söömisvõimeline. Siis avasime kingitused, mis kuuse alla pandud, istusime ja jutustasime niisama, sõime magusat- mitte midagi suurt ega erilist, üks alfajorike ja arbuus. Jah, me pere on teistsugune. Tuli südaöö, läksime välja vaatama, kuidas ilutulestikku lastakse. Sedagi natuke ja siis magama.
Tegelikult on nii, et tüüpiline on siisn terve päev suur sööming, siis südaöine ilutulestik ja pärast seda minnakse siis sõpradega kas kluppi või meie linna puhul randa, tehakse seal oma peokene. Mind kutsuti ka, aga pidin kahjuks ära ütlema, ma siiski olin kergelt öeldes nõder.
VOt, ehk siis nii nad möödusin. Mu jõulud 2009. Tuleb tõdeda, et jõulutunnet tundsin ühel korral kergelt, seda ka nädalake-kaks tagasi, mitte enam. Aga sellegipoolest, Eesti igatsust mul pole, see on vaid üks aasta, ja ta tõesti jookseb käest! Natuke vimma tekitab vaid see, millised ilmad teil seal on- lumised jõulud, suusailmad. Mm...

Aga jah, nii ta läks, tänane päev ka pooleldi ainult magades, ja kui ei, siis ühe koha peal istudes, läikivate silmadega ümbrust jälgides. Me olime nimelt balnearios, mitte kodus. Ja siis ühel hetkel võtsin paratsetamooli, poole tunni pärast oli enesetunne kohe parem ja kraade kindlasti langetatud, kuid kraadisin end ikka.38.2 oli, haaah, ma ei taha teada, mis siis veel enne oli...
Aga emme ja memmi ja vanaema, ei ole põhjust nüüd paanitsema hakata;)

Ja muideee, MA NÄEN JUBA VARSTIII OMA EMMET ISSSIIIT JA ÕTUUUT!!! jeessskuilahe!

Annibal.

"Sa pole kunagi näinud Alhambrat? Või Toleedo müüre? Või Veneetsiat? Ayers Rocki? machu Picchut? Kõik nad seisavad ja ootavad sind. Kohad, kus teised inimesed on juba käinud. Nüüd on sinu kord." --Pam Brown

Jou. Käisin Montevideos täna. Isal oli tööintervjuu, tal läks väga hästi, talle pakuti supertööd. Siis käisime veel yfus ja arutasime Mariana minekut. Sain teada, et Yfu Uruguaylt on juba vanemate tulekuks luba saadud, emme-issi ma ju ütlesin, et pole mingit probleemi!
Aga päev algas siis nõnda.
Tulime bussist maha, sõitsime juuksurisse. Käisin juuksuris. Lasin endale pikendused panna, juuksuril tuli mingi maru hea mõte, mingi hinnapakkumine või proovieksemplarid vms oli ka. Ühesõnaga, olen nüüd pikajuukseline. Selline mõnus, lehviv, pole väga raske, ülituus jäi!
Hah, valetan ju. Tegelikult jäi must hunnik juukseid maha. Ja naagu, ee, hunnik!:D Pärast seda 3aastaselt olnud lühikest soengut pole ma juukseid nii maha lõiganud. Ja tegelikult on neid vist praegu vähem kui kolmeseltki!
Kiusu pärast kohe ei pane pilti:D Ei, tegelikult, perele meeldib, ise vajab veel harjumist:D

Aga õhtul kodus, mis Mari tegi, PIPARKOOKE!:) Memmi, NII head jäid! Ja noo, Eesti-jõulutunne tuli!
Aga ega eilsest päevast pole ka veel rääkinud. Oh, ma pikalt ei hakka. aga igatahes tulid Mariana sünnipäevale mingi osa isapoolsest suguvõsast, niiumbes pool või vähem- ja meid oli 36:D
Toitu oli palju, ja kahjuks täielik valearvestus, sest ma ütleks, et enam kui pool jäi järgi, mis on taganud mu viimaste päevade ülesöömise, loomulikult- valmistun jõuludeks! Ei, halb on olla. Siinkohal, Tiina, kallis, ma tahaks su ikka leide elusa ja tervena tagasijõudes mitte täielikult närbununa!
Vot ja nii siis eile oligi, oli pisikesi lapsi, kusjuures kõik käitusid SUPERilusti! Absoluutselt midagi ei läinud katki, ei kukkunud maha, mingit jonni ei olnud, olgugi et olud olid kitsad jnejne. Ülihästi läks kõik! Sõime, jutlesime, pildistasime ja nad lahkusid, me jäime neist maha arutama(pisike klats ju!), loomulikult kõikse põnevam tegevus;)) Vot, seega kõik läks imeilusti!
Nüüd on jäänud veel homne ja ülehomne, siis on jõulud! Uuh...Ning nädala pärast sõidame perega La Palomasse ja puhkame täiega, käime väljasõitudel mööda rannikut, sunboardime ja võtame siis mu perekse vastu, et nendega kõike edasi nautida!
KUI LAHEEE!:))

Besitos, kallistan KÕVASTI!
Ning õnne 21.kuupäeva sünnipäevalistele!

...kui aken avaneb ja väljavaade on meeldiv, lenda välja. Võib juhtuda, et see aken ei avane enam iialgi.-- Mirabel Osler

Ma tahtsin ükspäev midagi mainida.
Ahjaa, umbes sellist, et iga päev, iga hetk kui vaid tuju tuleb, võin istuda aeda, tunda mõnu õhu kuumusest, süüa mahlaseid puuvilju ja vaadelda, kuidas väikesed koolibrid punaseid õisi täis puu ümber mänglevad.

Sest elu on nautimist väärt!

Ja mitte ei pea aina tormlema. Võtke teiegi see hetk, glögitass ja piparkook ning istuge jõulusära imetlema, hakkab veel lundki sadama!

Ärka naeratusega ja haara elul sarvist...Ela, naudi seda, maitse seda, nuusuta seda, tunne seda.-Joe Knapp

Ma pole nädal aega kirjutanud, aga ma absoluutselt ei mäleta, mis nädal aega tagasi toimus:D Asi on tegelikult väga lihtne, oleme terve perega nüüd lõpuks suvepuhkusel! Ja kusjuures, seda kuni 20.jaanuarini umbes!(Jah, emme-issi!) Niiet ma räägin kõigest, kuidas meelde tuleb.
Esiteks, ma sain paki kätte! Kohale tuli 15 päevaga, olin jälle maru elevil, nagu ülejäänud peregi! Niisiis, käärid kätte ja avasime selle Marianaga:)) Mis ma sealt leidsin!? Leidsin palju, oli maru tore:) Perele said pere poolt kingid üle antud, kõik olid vägaväga rahul, Smilersi plaat on hea, taldrik on ilus ja Vana Tallinn on siiski klassika. Algas siis minu osa. Ümbrik, nimeta, esiteks küsimärk, kui kõik sai välja laotud, oli natuke aimatav:D Pärastine ümbriku avamine siis ja lugemise, ja PILT, Tiina, love you darling! Siis üks pakike, üllatus mu jaoks, aga maru tore üllatus! Tauno, kuulasin plaati, üliüliilus, tõesti kihvt! Seejärel kaks pakki vanavanematelt, aitäh teile kõigile!!! Siis see ülituus roosakaameli pluus, olgugi, et ta on roosa, on ta ÜLITUUS, ja noh, Dubai siiski! Veel pere poolt üks raamatuke, mis läks täppi kui rusikas silmaauku, tõesti! Mõned palutud asjad, õnn! Ning seejärel, kuivatatud õunad järjekordselt, kogu pere rõõm! Kuid kui välja tuli kama, haaa, isa oli maru õnnelik;) kuid kõikse lõpuks, PIPARKOOGITAIGEN!
Teate, see lõhn, see lõhn, see lõhn. Oma Memmi oma piparkoogitaigen- lumine ja vaikne detsembrikuuõhtu Väike-Maarjas, küünlad põlemas, villased sokid jalas, telekast jõulufilmid jooksmas, piparkoogikausid ja -vaagnad mööda maja laiali, vastsest küpsetamisest jõuluhõngu kogu elamine täis, EESTI JÕUL! Mul siinne isa juba ütles(sest yfu saatis järjekordse kirja, et "blaablaa, jõuluaeg, teie vahetusõpilasel on nüüd ikka need kõige raskemad ajad, nüüd ikka igatsetakse enim, olge mõistlik, laske tal tunda end perekeskis, rahus, lubage tal teha oma riigi jõulutoite, et natukenegi tunduks kodu moodi ja terve päeva voodis ei peaks nutma, blaa-blaa"), et nad panevad mu suurde külmkappi koos piparkookidega, ja noh, ongi ju Eesti:D
aga igatahes, nüüd ma sain aru, et kõige rohke mälestusi toovad lõhnad. Kuna meil on tõesti juba selline ajastu, et pilti ja heli tulevad läbi õhu ka kohale, siis omi lõhnu tundes on melanhooliahetk ikka täitsa olemas... Kuivatatud õunad, piparkoogitaigen, kuid ka emme saadetud juustebalsam, halloo, juustebalsam, aga ma avasin purgi ja tõmbasin endale seda hõngu sisse! Puudub vaid veel see parim mündi-laimi dushigeel...
Igatahes jah, tainas oli super, ja selles lõhnast hakkasid kõigil suud vett jooksma, maitsesime isegi tükikese tainas, hea oli, Memmi!:)
Ühesõnaga, aitüma teile kõigile, ausalt ka!(Ma loodan, et ma midagi ei unustanud)

Aga läheks siis muidu siinse elu juurde. Tol reedel oli siis kontsert, päris kihvt oli! Tegelikult oli tegemist õllefestivaliga ning esines mitmeid kontserte, kuid üks neist oli just Mariana lemmikuid. Seega enne käisime autogrammi-ja pildijahil, saavutasime selle 100%iliselt(Pole aimugi, kuidas seda kirjutada) Kontserdiga kaasnes muidugi veel igasuguseid põnevaid seiku, ning üldse kogu festivaliga, kuid need ei vääri siin mainimist...

Niisiis, ühesõnaga on alanud ujumiskursused, mis tähendab seda, et kõigil tööpäevadel on tunnike ujumist, supermõnus, ehkki ma pole kunagi olnud mingi basseinisujumisfriik, aga oleks aeg ometi õppida nüüd kroolihingamist:D! Ning see tähendab siis seda, et nüüd on alanud ka päevitamishooaeg... ehk siis iga päev pärast trenni, natuke kuivamist päikse käes(muidugi prilli- ja mütsirantidest ärme räägimegi...), just nõnna piisavalt, et iga päev natuke jumet juurde saada ja mitte hiljem nahka hakata vahetama nagu mõni maduuss.

Siis veel, käin pilateses, kas ma juba mainisin!? Igatahes, lahe on, saame Luisaga eratrenne praegu, varsti liitume grupiga.

Ning üldjuhul siis ongi nii olnud, et vaikselt valmistume selleks pühapäevaks, mil tuleb hunnik sugulasi Mariana sünnipäevale. Ehk siis kodus käib suuremat sorti puhastus ja koristus, nii sees kui ka väljas, pisikesed jõulukaunistused loomulikult ka! Sellega seoses!
Eile oli siis Marianal õige sünnipäevapäev, 15!!! Õhtul tulid sõbrad külla, istusid suures toas, aga mina koos ema-isa ja siis ühe couchsurferiga(saksa) olime väljas, istusime ja lobisesime, vahepeal kisime sees, toimus tordisöömine ja natuke nalja ja tralli, kuid siis maandusin mina ema-isaga taas välja(sakslane läks magama). Ja siis me seal lebasime, öösel, tähed olid taevas, muidu oli pime, vaid jõulutuld vilkusid õrnalt ja ilusalt, oli jahedapoolne õhtu ning arutasime, kuidas jõuluõhtut pidada. Ning Maril tuli jõulutunne, totaalsemast totaalsem jõulutunne. Olin ju päeval pakiga kingitusi ka saanud, piparkoogilõhna tundnud ja hea oli olla. Kuid siiski veider, sellised ju pole "meie jõulud".

Vot, aga nüüd tõesti pole enam midagi juhtunud, Marianal oli ka lõpuaktus ära, meil on nüüd keeletunnid läbi saanud, paljundasime endale ühe raamatu, kus saame kõiksugu harjutusi teha ning mis seejuures ka seletab ilusti ära keelenüansid, seega õppima, Mari, õppima!
Ning siis tuli meile üle pika aja üks couchsurfer, 21-aastane sakslane. Viibis kuu aega Buenos Aireses, õppis keelt(kusjuures räägib jummalast hästi juba vaid ku aja kohta!) ning nüüd jätkab reisimist, jaanuaris töötab mingi perioodi Peruus lastega. Ühesõnaga, kihvt, mulle meeldiks ka nõnda selles eas ringi rännata...

Kuid kõigepealt elan ma selle aasta lõpuni, ning ausalt, hakkan veel rohkem kõike tegema kui siiani!!! Elu on põnev!
Kuulmiseni,
Mari.

Buena suerte!

Tere musid, kallid ja kõik muud loomad! Ma pole nii ammu kirjutanud(enda kohta) ning päris omajagu oleks kirjutada! Nimelt siis Anu ja Karla käisid siin, Carmelos. Veetsime mõnusa nädalakese, nautisime, käisime ringi. Isegi ilmaga vedas, vaid ühel päeval tibas/sadas, ülejäänud olid kõik päikselised, kuid mitte läppepalavad.
Ma tahaks selle aja natuke paremini meelde jätta, seega tuleb natuke korralikumalt kirjutada! Alustame siis sellest, et eelmisel kolmapäeva õhtul nad jõudsid! (see tundub nii kaugel olevat) Ja kusjuures sel kolmapäeval käis ema ka Montevideos, tuli tagasi uue soenguga. Lühike, mõnus, tõesti ilus! Nüüd on mul dilemma, kas ma ikka jätkan kasvatamist või lähen ka järgmisel korral Montevideos juuksurisse, et end suvel kergemalt tunda… Ema tõi veel meile kingiks raamatuid ka, ütles, et ühe igatahes vean ma Eestisse ka kaasa, mmmõnus on lugeda!
Vot, aga saabusid siis Anu ja Karla Minas de Corralesest, said bussilt maha, olid ülivaimustuses oma päevast- käisid ju päev otsa Montevideos ringi, esimest korda. Põhimõtteliselt te saate parima ettekujutuse, kui ma ütlen, et päeval sain ma neilt sõnumi „Me oleme šokis!“. Igatahes tulid nad ja ütlesid, et on imestunud, et Uruguays tõesti on elu ka! On suurlinn, on palju liiklust, on inimesi, on kõik võimalused! Sest nende jaoks oli siiani vaid üks 3 tuhande elanikuga pärapõrgus pideva üleujutusega külake, nüüd pääsesid pealinna! Üldiselt lõpetasime me selle nädala sellega, et neil on plaan hakata perevahetamisasju pidama, rääkima, uurima. Minu meelest, viimane aeg. Sest on ju tore veeta üks aasta lihtsalt lõõgastudes, aga tegelikult ikka päris ei ole, et pead 11 kuud veetma ühes külas, ühel tänaval, päevast päeva, sest muud lihtsalt pole, midagi lihtsalt teha pole- tulid nad siia ja olid vaimustuses, et meil on aeroobika ja pilates(kas ma juba mainisin, et alustasin pilatesega? Igatahes, lahe on, meeldib!). Ja pealegi kas oli Uruguaysse vahetusaastale tuleku mõte veeta absoluutselt iga täispikk päev koos soomlasega!?(vastavalt siis soomlane eestlasega).
Vot, aga lähme edasi. Kolmapäeval panime asjad korda, lobisesime perega, sõime ja heitsime magama, sest pikast õnnelikust päevast siiski väsimus sees.

Neljapäev. Ärkasime, käisime aeroobikas, einestasime, läksime välja. Tegime jalutuskäigu linnas, tõdesime, et siin on mõnus. Tegime pilte, nautisime. Nimelt siis me Marianaga tutvustasime vana plääži, sadamat, jõeäärset alleekest ja muud mõnusat kodulinna võlu. Möödusime Luisa majast, jutlustasime temaga natuke ja naasesime koju. Magasime ühe ülimõnusa siesta ja läksime välja. Ma valmistasin oma esimese mate, khmm, ei tulnud välja! Aga järgmised, muide, on jumala kobedad tulnud!;) Läksime siis rannani, olime neljakesi 3 rattaga, seega oli igatsugu koomilist kahekesi rattal sõitmist, kukkumisi. Jah, selleks olin loomulikult mina, kes paigal seistes rattaga ümber käis:D Kuna rattalaenutus oli kinni, pidime nõnda ka tagasi minema. Rannas siis tegime pisikese tiiru, pildistasime, eriti rahvast polnud. Tagasiteel jäime kohaliku spordiklubi aastalõpu peole. Nimelt siis kõik grupid näitasid, mis nad aastaga õppinud, alustades pisikestest lõpetades meievanustega. Tase oli küll nõrk, aga pisikesi nunnusid on ju alati tore vaadata. Mingil hetkel tuli ema ka ja ühines meiega, sõime seal vorstikest saia vahel ja mingil hetkel otsustasime koju minna. Et kodus aga und polnud, jäime filmi vaatama ning mingil hetkel öösel magama.

Reede. Ärkasime kuidas keegi. Toimetasime, sõime ja otsustasime ratastega veidi linnast välja minna. Kutsusime Luisa ja Leoni ka, tulid. Läksime, sõitsime, lobisesime, nautisime ilma ja naasesime ühegi kummi- / rattalõhkumiseta. Käisime jäätiseputkast ka läbi ja noh, nautisime ilgelt;)) Jõudsime koju, tegime vajalikud tegevused, pisike mate-jooming ja läksime välja. Läksime teatrisse, kus Luisa õe klass- meie mõistes 12nes kunstikallakuga, oli valmistanud näidendi. Esmalt oli üks filmike, siis üks monoloog juuksuri juures käimise kohta- see oli päris tabav ja näitlemine oli ka hea. Ning lõpuks näidendike, millest me väljamaalased küll ausalt öelda eriti aru ei saanud, aga okei:D Oli tore kultuurne õhtupoolik. Jõudsime koju ja tundsime kunstist puudust, vaatasime ühte uruguay filmi. „Whisky“. Ütleme nii, et kõik peale panid pidevalt silmad kinni ja hakkasid peaga nokkima;) Ehk siis film oli väga rutiinne, aeglane, sellest ka igavus. Kuid tegelikult väga kurb, ja selleks tegigi ta just see rutiinsus, näide, kuidas elatakse, kurbkurbkurb.

Laupäev. Oli siis see ainuke vihmakesega päevake. Marianal oli ingliskeele eksam, meie veetsime hommikupooliku kodus, värvides värviraamatut ja tehes muid vihmase ilma tegevusi. Ühel hetkel läksime ja viisime Marianale toidukest, saime märjaks kergelt. Hiljem otsustasime, et daa, on aeg midagi teha ja väljusime jalutama. Võtsime Fatto ka kaasa, laenutasime kaks filmi, tegime tiiru linnas. Tagasijõudes oli isa oma 3-päevaselt Montevideo konverentsilt tagasi jõudnud, Marianalgi pikk päev lõppenud. Sõime ema tehtud koogikesi/keeksikesi ja hakkasime filmi vaatama. „Mamma Mia“ taaskord, sest ei Anu ega Karla polnud näinud. Oli tore, ema vaatas ka. Õhtupoolik läks nõnda vaikselt, üheskoos lobisedes, panime ühed antiiksed raudteerööpad kokku, sinna peale veduri ja vagunikesed, keerasime üles ja töötaski! Aastast 1920 umbes.

Pühapäev. Mõnus ärkamine, olemine, balneariosse minek. Meie, alaealised, läksime ratastega. Käisime ja pildistasime mu viinamarju ja jätkasime, ühel hetkel ütles aga Anu ratas üles:D Siis mina panin jalad tööle ja läksin teatasin uudise isale-emale, ema läks autoga järgi, mina niitsin muru- nii lahe oli, ehkki aparaat on selline, et käed värisevadvärisevad, aga nagu tõesti VÄRISEVAAD;) Nõnda siis jõudsid kõik kohale, olid kohast vaimustuses, sest see on üks ilus mõnus koht. Jõime matet, puhkasime, lõunatasime asado ning bataadi seltsis, mmm kui hea oli kõik! Pärast sööki tegime natuke budha mantrat, hulganisti hüppepilte ja läksime Anu ja Karlaga jalutama. Näitasin neile seda mõnusat suvilatepaika, sättisime end laste mänguväljakule, ja ülla-ülla, tegime pilte:D Läksime tagasi, tegime väikse tuku ja otsustasime, et läheks Carmelosse tagasi. Ratastega vastutuult vändata, ei, nauding! Jõudsime koju, hakkasime vilmikest vaatama. Benjamin Buttonit. Ehkki ma olin näinud, oli ikkagi hea.
Õhtu voolas jälle kiirelt mööda, pisike tiir linnas ja uniuni.

Esmaspäev. Hommikul aeroobikasse, täiskoosseisus- ema, Mariana, Anu, Karla ja mina. Pere kasvab meil iga korraga:D Tulime tagasi, panime asjad kokku ja läksime bussi peale, Coloniasse sõit! Otsustasime, et lähme härjavõitlusareeni ka vaatama, aga et see on teises Colonia otsas, võtsime teekonna kohe ette. Läks aega, aga jalutasime mööda rannaäärset alleed ja nautisime linnailu. Jõudsime kohale, tegime tiiru ümber ja hakkasime tagasi minema, terve tee lauldes. Vähemalt sai sel päeval jalutatud oma 10 km. Vanalinna jõudes põikasime käsitöölaadalt läbi, kõndisime ja istusime ühte kohvikusse maha. Tuli terve nädala kõige koomilisem hetk:D Nimelt siis koht oli selline ilus, väliterrass kõrgus umbes kümme meetrit vee kohal. Istusime ilusti terrassiäärsesse lauda, et vaadet nautida. Meie Karlaga istusime maha, Anu ka sättis oma kotti tooli peale enda selja taha, kuni ühel hetkel pööras ringi ja vaatas mulle ülikoomilise näoga otsa ja ütles midagi, mida ma ei mäleta(arvatavasti ohhetas lihtsalt), aga igatahes ühel hetkel purskusime kõik naerma, sest olime aru saanud, et ta kott oli toolilt alla veerenud, terrassilt alla veerenud ja vees lõpetanud:D Ja see oli meile kõigile tohutult naljakas, ehkki samal ajal olime nii, et“issand, mis nüüd saab!“ Tuli kelner, vaatas üle ääre ja jooksis pika toikaga kotti päästma. Karla sai kotipäästmisaktsioonist head pildid, tuli kelner üles tagasi, tilkuv kott käes, terve kohvik sai naerda!:D Võtsime asjad välja, kuivatasime. Algul tundus, et ainuke kahju oli vastostetud katkiläinud portselantaldrik, kuid hiljem kahjuks selgus, et iPod ei läinud ka enam tööle. Kaamera ja telefon jäid terveks. Aga igatahes jõime kohvi ja sõime koogikest, mis oli head, selline vänge, aga hea.
Jalutasime edasi, vanalinnas ringi, näitasin neile põhidetailid ära ja suundusime tagasi bussiterminali poole. Tee pealt ühed jäätised ja bussile, kodu poole! Bussis tutvusime ühe 10kuuse poisiga, naersime temaga vastakuti.
Õhtu oli juba piisavalt käes, seega sööming ja magamaminek. Ma olin end veidi põletanud selle terve-päev-pilvetaguse-päiksega.

Teisipäev. Selle päeva õhtul oleks tahtnud tulla ja blogisse kirjutada suurte trükitähtedega: MA KÄISIN TÄNA MUSTIKAISTANDUSES JA SÕIN MUSTIKAID, pärast seda veel Brie juustu. Jah, sest nii oli:) Hommikul oli pilates, tagasitulles ei teinud otseselt midagi, lõunatasime ja läksime mustikaistandusse. Esimene mari, mis suhu pistsime tekitas mõtte, et kuule, ära jama, see küll mustikas pole! Aga õnneks mida enam me sõime, tundusid marjad head ;) Ma ei tea, pole kultuurmustikaid söönud, kas nad ongi seest valged? Igatahes oli erinevaid sorte, aga üldiselt olid nad magusemad ja jahusemad. Ning siis me rääkisime ja unistasime Eesti-Soome metsa minemast ja mustikaid söömast, kuid nii, et KOGU suu ja KÕIK näpud oleks pärast lillad-punased, sest need mustikad kahjuks seda ei teinud. Kuid pole kurta, olid head. Oli viimane koristuspäev ka- seega 22.okt kuni 8.dets korjati saaki, mis pannakse Inglismaale teele. Milline äri, eksole! Aga eks ta ole, teil sealkandis ju praegu mustikaid ei ole!
Tulime koju tagasi, käisime jalgsi tiiru linnas, poodides jne. Kodus tegime teeaja. Ehk siis mate ja sellised tuc’i küpsiste sarnased küpsised Brie juustuga/ sulatatud juustuga, OH SEDA ÕNNE! Brie nimelt tõid Anu ja Karla Montevideost külakostiks kaasa. Pärast läksime Anu ja Karlaga ratastega ranna poole. Tegime tiiru, aga et ilm oli jahedapoolne, polnud rahvast eriti. Meid see ei heidutanud, istusime rannale maha ja kuulasime lainete loksumist. Naasesime, laenutasime uue filmi. Kodus oli õhtusöök ning me, väljamaalased tahtsime minna balneariosse ööbima. Ema viis meid ära, me sättisime end seal sisse, hakkasime filmi vaatama. Aga oh häda, keegi ei saanud aru, mis toimus:D Ehkki vaatasime inglise keeles hispaaniakeelsete subtiitritega, oli kogu lugu liiga segane ja me jätsime selle pooleli kavatsusega kunagi hiljem emakeeles vaadata. Jäime tudule, OH KUI HEA, rahus ja vaikuses. Vot see öö mulle meeldis. Sai magada rohutirtsusirinaga, mitte motomürinaga! Hommikul ka ärgates astuda õue, tunda hommikupäikest paitamas ja värsket looduslõhna. MM! Seega,

Kolmapäev. Isa ja Mariana tulid autoga järgi, läksime Nueva Palmirasse, sellesse pisikesse lähedalasuvasse külakesse. Jalutasime mööda randa- ehkki veetase on endiselt nii kõrge, et liivarannast, mida seal peaks ikka oma mitukümmend meetrit olema, pole jälgegi. Ostsime värskeid saiakesi ja sõime neid imelise vaatega kail. Jalutasime teistpidi tagasi isa töökohani, ta lõpetas, läksime ostsime ravioole ja värsket pastat, jäätist sõime ka! Ma tellisin mustikamaitselise ning teine pall oli sidrunijäätis metsamarjamaitsega. Nagu rusikas silmaauku sel kuumal suvepäeval! Sõitsime koju tagasi, sõime ravioole, njämm, tegime Anu retsepti järgi ahjubanaane šokolaadiga, ostsime jäätise peale ja maiustasime! Hiljem oli uinakupaus, poeskäik, kuidas kellelgi. Läksime kohaliku piimatööstuse esinduspoodi, nad ostsid dulce de lechet ja kohalikku juustu kaasa. Koju tagasi, kiire värskendav piimakokteil ja tuligi aeg nad bussile saata. Aeg sai kiirelt läbi, aga kõik ootame neid tagasi! Ning oleme väga rahul:))
Õhtu möödus üsna unesegaselt, sõime varakult ja heitsime magama…

Neljapäev, khmm… Oli üks kuum suveilm, aga ma passisin üsna kõikse aja toas. Sättisin, korrastasin pilte arvutis, panin netti- minge ja kiigake! Mingi hetk vaatasime Marianaga veel ühte filmi, ma harisin end hispaaniakeelse lugemisega ning netist uurisin ka huvitavat infot. Jõudsin nimelt selleni, et ma hakkan kohupiimakooke tegema, ricottaga, loogika ju! Pole küll sama asi, aga targad lubasid ühte teisega asendada, nüüd tuleb veel kuidagi kuskilt midagi hapukoorelaadset ka leida!

Nüüd siis aga jah, reedene päev, oleme asjatanud Mariana sünnipäeva-teemadel, ettevalmistustega, mina olen selle blogi kirja pannud. Õhtul lähme kuskile samas maakonnas asuvasse paika kontserdile, ehk siis öösel, mitte õhtul, saab tore olema, ma usun, põhiline, et ei sajaks!

Kallidkallid, paipaid!
Muideks, jõudis kaart Uruguayst Eestisse 13 päevaga, Ülenurme;) Areng!

Tiiinaaaa, su blogiiii!!!!

Anu ja Karla j6udsid siia. K6ik on h2sti, jalutasime, jalutame veel. Aga siestat peame ka!
Aga ema k2is eile Montevideos, tuli tagasi uue soenguga, lyhike, NII ILUS! Nagu t6esti, mulle nii meeldib... Yhes6naga, nagu ma kartsin, mu juustekasvatamisest ei tule midagi v2lja!
Ah ja teate, ma sain eile teada, et Fatto, mu siinne koer, on ka yhemunaline:D:D DUNCSUUUU, MUSIPAISYGAMINE!

algas detsembrikuu!;)

On aeg kirjutada.:D Anu ja Karla tulevad homme õhtul-ehk siis kolmapäeva õhtul jõuavad siia meie külla!:))
Mis mina aga neil päevil teinud olen!? Ega midagi erilist, pühapäeval sai lõpuks president valitud, oli pidu-suur pidu tänavail, käisime ka, loomulikult hakkas sadama ja kogu rahvas sai läbimärjaks, iseenesest oli lõbus, aga ma olin siiski kaameraga ja siis sai kojujooksu tehtud:D Üldse, pühapäev oli vihmane, mina käsin tänaval vihmas tantsimas, perega mängisime kaarte, Marianaga trallisime niisama. Laupäeval olime ka kodused, käisime korra balnearios, tegime kevadpuhastust seal, sest me ehk lähme Anu ja Karlaga sinna elutsema, rohkem rahu ja vaikust! Alustasin tolmuimejaga imemist ja mõtlesin, oh kui mõnus on üle 3 kuu koristada, aga lõpetasin veel õnnelikumalt, et ei pea iga nädal sellise õudse tolmuimejaga põrandat nühkima:D
Vot, esmaspäeval-teisipäeval on hispaania keeled olnud, üldiselt kodus kõike rahulikult võetud, Marianaga ajame tema vahetusõpilaseks minemise-teemat- nüüd on üsna 100% kindel, et sihtriigiks on Ungari. Olen raamatuid lugenud, värviraamatut värvinud jnejne, üsna sellised vihmaste ilmade tegevused, sest nii need lood on, et taevas kisub väga pidevalt nutule. Ehkki igale kurvale hetkele järgneb ja eelneb hetk rõõmsat päikselisust! Joostud-trennis on ka käidud, nii et täna pidin valuvaigistit võtma, sest jalad nii valutasid:D haha, hästi Mari!
Ning laupäeva õhtul tegime sõbrantsidega ühe ühissöögi ka, aa ja reedel küpsetasime minu juures kaerapätse taas koos Luisa ja Leoniga, pärast istusime, sõime neid ja jõime kohvi-matet ning lobisesime koos minu isaga. Ma tundsin end ülimalt hästi, peretütrena! Üldse, isa ja õega on viimasel ajal NII palju nalja ja „siseringi“ tehtud, isa on sellise kiusava huumoriga, jube lahe on, ühesõnaga ma ei oska seda kirjeldada, aga ma olen täielikult perre sisse elanud, absoluutselt, ma olen perees, mul on siin ka pere, supeer!
Täna meisterdasin porgandipirukaid ka, tuleb tunnistada, et pean ikka veel tegema, harjutamine teeb meistriks-teate küll:D
Ah, ja just praegu lõpetasime „Mamma Mia“ vaatamise, seega elu on ilus, ihhiii:D Eile oli „Pretty women“ ka teemas, seega elu on kogu aeg üsna ilus:D

Ja ühesõnaga elu ONGI ilus ja lill ja mida kõike kaunist ja hunnitut veel, ehkki täna jõudsime hispaania keeles taas järeldusele, et neist ilusaist 20-30 eluaastast jääb puudus, et elada nõnda nagu süda tõeliselt soovib… Ei nurise, naudime iga hetke!
Ma naudin oma unenägusid ka, ning neid ikka jätkub:D

Embus.
Mari.

Nädalapäevad Montevideos!

Tervitusi toome palmisaarelt oujee… Tegelikult ei oska ma kunagi alustada ja ühestki palmisaarest on asi kaugel, sest siin SAJAB, jälle! Ma ei suuda uskuda, see on see meeletu selle-aasta-needus!
Votnii, aga tegelikult olen ma parasjagu bussis teel kodu poole. Paneks siis kirja ära, kuidas päälinna-päävad möödusid!

Reedel õnneks ei pidanud väljuma päris koidikul, vaid saime tervelt hommikuni magada. Jõudsime kohale, mu esimene üllatus oli see, et keset bussiterminali on ehitud jõulukuusk üles pandud! Kolmapäeva hilisööl seda veel polnud, reede hommikul juba küll;)) Ja üldse, nüüd meil siin alanud kogu jõulutrall, ma usun nagu teilgi! Kõikjal on kuused, karra-ja muude ehete putkad on avatud, bussid on kaunistatud, shoppingukeskuste „jõulumaadest“ rääkimata. Aga mis ma tähele olen pannud, et see ei ajagi mind nii marru praegu. Eestis käiksin ma ringi ja kiruksin omaette(ja teistele), et miks nad peavad keset sügist, novembris juba kuused-ehted üles panema, sest nii nõme on mingis lörtsis paterdades laulvaid jõulutaate kuulata. Siin aga on mul vist tunne nagu filmis, käid mööda tänavaid, endal riided iga päevaga jäävad napimaks(sajud jätame välja, ehkki soe on ikka) ja vaatad akendelt jõulukaunistusi, ehk siis minu jaoks soe ja jõulud, on vaid filmis:D. Ja muidugi mu mitte-jõulunördimusele võib kaasa aidata see, kuidas meile kõikvõimalikes kohtades räägiti, et jõulud on üks raskemaid aegu ja kõige erinevam, sest jõulukultuur on ju nii erinev ning pole omaoma pere, seega ma olin nii ettevalmistatud, et praegu tundub kõik lust ja lillepidu, teistsugune kogemus, teate küll!

Aga üleüldiselt olid meil väga lebokad päevad, Marianal oli vaid kaks korda proov, siis mina tiirutasin kesklinnas jalutada, neelasin poode(ja midagi ei leidnud) ning nautisin üksindust rahva keskel. Lõppkokkuvõttes tegime me aga palju oste, ma ostsin endale oma mate(kõrt ja termost veel pole::D), sain endale suure otsimise tagajärjel uued bikiinid(pärast nägin veel ilusaimaidki, kus on õiglus!?), ning igast muud vajalikku sai ka ostetud.

Kahel õhtul käisime kinos, esiteks siis MJ „This is it“’i nägin ära, no see kuju oli ikka kuningas, teist temasugust enam ei tule… Ning teisel päeval vaatasime „La Cruda Verdad’i, ehk ma ei tea kuidas ta eestikeelne tõlge on täpselt, aga „The ugly Truth“ igatahes, ning naersime terve filmi:D

Ükspäev käisime veel laadal, ehkki oli natuke liigselt saasta riidekaupa ja vähem käsitööd, siis mõnus oli ikka, tõi hansakad ja muu sellise meelde:)

Minu tahtsin minna ka Montevideo neisse rikkamatesse linnaosadesse, seega ükspäev sõitsime bussiga Carrascosse ja jalutasime seal ringi. Tuleb tunnistada, et ma tundsin end kohe hästi, olin mõnus-puhas, eramajad ja tänavad, puud ja mururibad, mm!

Ja te ei kujuta ette, kui palju siin kuldseid retriivereid ringi liigub! Ja ma ütlen, Duncsi igatsen kõige rohkem! Aga jaa, neid on siin iga nurga peal, ehkki kõik on suured karvased ja pügamata. Ning ma arvan, et esimest korda elus nägin ka seda, kuidas (nagu filmis), loomapoes on toake, kus müüakse kutsikaid, seega kõik, kes tahavad, käivad akna taga ja võivad sealt vaadata, kuidas kutsikad oma erinevates puurides-kastikestes koos õdede-vendade või juba üksinda-jäänult mängivad. Tuleb tunnistada, et jälle olid kuldse kutsikad, tuli tugitooli all magav Duncsu meelde!:)

Ja ega me muud suurt ei teinudki, magasime palju, sõime. Sellega seoses, sõime NII häid jäätiseid taas, kurja miks Eestisse seda itaalia köögi kultuuri pole tulnud- pastad ja jäätised! Eile õhtul oli Marianal esitlus bändikesega, käisin kuulamas kogu üritust, oli täitsa kobe, ehkki ma ju muusikast mingit matsu ei jaga!

Kusjuures haiguse suutsin ka endale jälle külge haarata kuskilt, niisiis nohutasin kogu selle aja, õnneks on nüüd juba parem.
Mis veel, ema-isa saatsid juba reedel sõnumi, et kohale jõudis kiri Helgi Sillalt, lähen kodus kohe lugema!:)
Aga nüüd ja, jään koduseks, teen sporti-täielikku vajadust tunnen juba, käin hispaania keeles, otsin sõbrad üles ja teen nendega midagi, ning siis juba nädala pärast on oodata Anu ja Karlat külla, siis teeme ühe SUPERLAHEDA olemise, külastame ümberkaudseid kohti jne.
Aa, ja sel pühapäeval on siis valimised uuesti ning varsti on Mariana sünnipäev ja siis jõulud ja aastavahetus ja siis perega La Paloma ja siis mõned nädalad, kus oleks vanemaid oodata-me oleme terve perega nii elevuses, päriselt ma nii tahaks, et te tulete ja siis teile oma elukest siin näidata ja riiki läbi sõita:)! Vot ja siis lähme YFUga juba reisile ja see suvi meil lõpeb!

Teie aga hoiduge seagripist ja lehtede lugemisest ning suurest kartusest ning vaadake suusatamist ning hakake seda harrastama niipea kui võimalik(ma kuulsin juba tegelikult, et me suur suusahull aina treenib ja treenib:))

Edu ja tervist,
Mari.

Lühidalt!

Holahola! Olen kodus. Ja seda tervelt veidi rohkemaks kui 24ks tunniks! Et siis edasi Montevideosse põrutada:) Seega ma teen La Paloma reisi kokkuvõtte ära! Oli lahe, oli küll:D
Reedel siis läksime, Montevideo bussijaamas kõigiga kokkusaamine oli superlahe, umbes selline tunne, nagu on hommikul enne Kiltsi laagreid alati;) Ühel hetkel läksime bussile, jõudsime La Palomasse. Ööbimiskoht oli ühes kämpingumajas, olime üheteistkümneses toas kolmeteistkümnekesi, enamus saksa tüdrukud. Seega ruumi palju polnud, pidi kellestki kogu aeg üle hüppama ning sakslased tegid seal toas oma kogunemisi ka, ehk siis see polnud just jubelahe kohati, aga leidsime muid paremaid tegevusi! Mis mind enim häiris oli see, et maru palju oli ingliskeelset suhtlemist. Nagu ikka, sakslased omavahel saksa keeles ja siis ülejäänud inglise keeles, ehkki vabatahtlikud rääkisid ju hispaaniat. Mul alguses tuli automaatselt hispaania, ka siis kui kuulsin inglist, lõpuks sain juba inglise keeles ka hakkama.:D
Aga esimesel õhtupoolikul läksime juba randa, oli küll tuulina ja pilvine(tuuline on kogu aeg), aga mõnus ikka. Ujusime, nautisime! Üldse, need lained, issand kui kaif! Teistel päevadel saime ikka mõnusaid laineid, hüppasime, püüdsime laineid, hoidsime ujumiriietest kõvasti kinni, sest vastasel juhul oleks lihtsalt ilma neist kõik jäänud:D Vesi oli randa krabisid ja merekarpe toonud. Seda kõik oli karpidest sinine ja sinna hulka hunnikutes valgeid kuivanud krabikesi, oli ka randu, kus leidus meeletutes kogustes värvilisi merekarpe, ja tõesti mustast kuldseteni välja!
Esimesel päeval tulime koju tagasi, sõime, järgmine päev ka vabalt, lõdvalt. Käisime rannas, mängisime võrku ja muid pallimänge, ujusime ja võtsime pilvi. Lobisesime, rääkisime juhtunust ja tegime huumorit, süüa saime maru hästi! Ja palju…
Samuti oli kaasas üks vabatahtlik, kes tuleb juunis Tallinna Ülikooli õppima, seega meil Anuga oli kihvt, suhtlesime temaga, olime vaimustuses, daa:D
Nii, aga pühapäeval läksime väljasõidule. Ärkasime varakult, sõime, istusime bussi-kusjuures üksteise sülle ja maha, sest kohti lihtsalt tuli puudu. Külastasime Santa Teresa kindlust, ühte botaanikaaia moodi paika, lõunatasime ühes kämpingus ja siis läksime külla nimega Punta del Diablo. Üks pisike külake, ilusa rannaga, praegusel ajal mõnus ja rahulik, peesitasime rannas ja olime igatpidi mõnusad:) Jõudsime õhtul väsinutena tagasi ja õhtud läksid nagu ikka, süüa oodates, lobisedes, süües, lobisedes jne.
Esmaspäeval tuli taas vara ärgata. Esmalt jalutasime La Pedrera linnakeses. Mõnus- kõnnid kõnnid, siis tuleb ookean vastu, ise seisad kõrgemal kaljunukil, valged majad ja taamalt paistvad rannad! Mmmmmm.
Edasi Cabo Polonio külakesse. See asub mere ääres, kuid sisemaale pääseb vaid üle liivadüünide. Seega sõitsime sinna sellistes veokites. Ning küla on kuulus selle poolest, et seal puuduv vesi ja elekter. Ning KUI kena rand! Pool päeva vedelesimegi seal rannal ja siis käisime jalutamas külas. Mulle tõesti meeldis, kuidagi veider tunne tuli, et ikka on selliseid kohti maailmas. Majad olid väga kaootiliselt paigutatud, tänavad puudusid, kõik oli vaid liiv ja natuke murukest ka, uudistasime merihüljeste elu, kuidas nad seal kivide peal peesitasid ning läksime ronisime ühe düüni otsa, tegime seal traditsioonilist üheskoos allahüppamist ja kõiksugu erinevaid pilte. Tuleb tunnistada, et ühel või kahel ütles kaamera üles ka, ma õnneks suutsin end sellest needusest eemale hoida. Läksime tagasi, sõitsime veokitega bussini ning sellega siis kodu poole. Oli palju päikesest põlenuid, minu pidev faktor 30 päästis mu kõigest peale punaste kõrvade, mille ma tõesti unustasin:D
Teisipäev oli viimane täispäev, hommikupoole olime rannas, kuid et ilm oli taas kiskunud pilviseks ning lõpuks hakkas sadama, mingit päevitamist ei toimunud ja läksime hostelisse tagasi, oli parasjagu vaba aega ning pärastlõunal käisime kohalikud tuletornis, oli veel vaba aega. Tegime Anuga shoppingutiiru, kuni hakkas päris sadama ja naasesime hostelisse.
Samuti olevat La Paloma viimase päeva traditsioon, et see on naiste päev, ehk siis mehed-poisid pidid süüa tegema. Saime grillkana, ja muud head paremat, maasikaid magustoiduks:) Ning huumorikaim osa algas siis, sest tuli Miss La Paloma võistlus, kuid võistlejateks siis posid, kes end naisteks riietusid, õigemini keda tüdrukud naisteks riietasid ja meikisid ja ehtisid. Oli moeshow, fotokaamerad sähvisid ja poisid üritasid kõigega üksteist üle trumbata. Leidsime võitja ning alustasime tantsuga. Nii siis läkski tants ja muusika kuni mingi kellani kui otsustasime randa minna, läksime kõik. Istusime seal, läks valgeks, läks maru ruttu ja naasesime hostelisse. Seal mindi nõnna pikkamisi magama, kes läks, kes mitte. Mina magasin ka oma natukesed tunnid.
Kolmapäev läks siis söömise-koristamise-söömise ja bussisõidu tähe all. Sai kõikidega hüvasti jäetud ja järgmist korda ootama jäädud:). Montevideos pidime bussi ootama, läksime ja istusime siis ühte baari ja hakkasime seltskonnaga jalkat vaatama. Nimelt siis teine Uurguay- Costa Rica mäng, ning joujeeeee, ME PÄÄSESIME LÕUNA-AAFRIKASSE MMile!!

Seega nii lõppes ilus La Paloma reis, koju jõudsime öösel, täna sain pikalt magada, aga ikka olen superväsinud, ning hommikul 5 paiku hakkame montevideosse taas sõitma, elagu suvi!

Kallikalli,
Mari.

Kodupäevad jälle läbi.

Päriselt-päriselt, aeg jookseb eest ära ja mina ei ulatu ratsmetest ka kinni haarata, et seda natukenegi pidurdada!
Said läbi need kodused päevad, homme varahommikul(4.35) läheb juba buss Montevideosse, et siis seal kõigi vahetusõpilastega kokku saada JAAAA La Palomasse minna, aah, kuidas ma aga seda ootan, nagu päriseelt! Ehkki tegelikult on natuke kurvavõitu ka, jälle tuleb pere juurest ära minna... Aga see-eest kui ma järgmise kolmapäeva öösel tagasi jõuan, neljapäeva kodus olen ja teile blogi kirjutan, loomulikult, siis reedel lähme juba taas Montevideosse perega ja kes teab kui kauaks ma jään...
Aga mis meil siin toimunud on, teisipäeval käisime Colonias, ma endiselt armastan seda linna. Seekord sisenesime teisest küljest ja käisime ühes "spa and golf" hotellis, milles meil muidugi tuli plaan, et kui aasta lõpus raha üle jääb, siis lubame endale ühe väikse spa... See oli ilus, tõesti oli, ja mis minu jaoks veel tähtsam, hubane ja mõnus! Kasutatud oli palju puit- ja kivimaterjali, aah, nii mõnus!
Ja ühesõnaga jõuda tahtsin selleni, et see linnaosa, mida pidi me sisenesime, oli ka nii mõnus! Ei olnud tänavad justkui nurklauaga tõmmatud, oli rohelust ja parke, ringteid ja mida kõike veel, mis ühe linna ilusaks muudab! Ja loomulikult oli ka vanalinna ilu endine:)) Jalutasime, istusime kohvikus ja jõime ananassimahla ning nautisime nautisime... Sattusime mingile filmimisele. Kukkusime kaamerameestega rääkima, ütlesid, et film tuleb Coloniat tutvustav, aga et näitleja on "Colonia Sean Connery"- nägi täpselt Sean välja ka;) Lobisesime me vahetusaastast jne, muhe!
Kolmapäevane päev oli mul selline ringi tuiskamine- hispaania keel, otsisin endale päevitusriideid, jalanõusid( ostsin viimasest poest, lootusetuses ja ainult selle pärst, et on vaja 80 krooni eest...), käisime raamatukogus, ostsime bussipileteid, õhtul käisin isaga jooksmas, mõnus oli!
Täna hommikul emaga aeroobikas, siis lugesin, tegutsesin, nüüd teen netis kõik ära, mis vaja, hiljem hispaania keel, kohvri pakkimine, saan klassiõega kokku korra, pean veel poodidest nalle ja viimaseid vajalikke oste tegema, ning salsaaaa!:)) Ma loodan, et ühe õunakoogi jõuab ka tehtud... igatahes palju on teha!
Kuid ei ole miskit, homme algab lõbu!
Vot, aga tervitused teile sinna lumesse,
Mari.

Pilte!

Uruguay-Brasiilia piiril!


Istume ja naudime, tähelepanu sillale!


Ning nüüd sama koht, kuid silda pole, üleujutus!


Käisime kullakaevanduses, tegime pilti;)

Nende koduaed, lambakeseed!;)

Rivera reis, osa 2!

Nii, jätkan nüüd sealt, kuhu pooleli jäin… Kolmapäevast olime siis parasjagu väsinud-tüdinud-läbi vettinud, tudusime öösel koos katusele peksva vihmaga. Arvasime, et ehk lähme küll neljapäeval kooli, mina ka, sest ma mõtlesin, et oleks kihvt vaadata, kuidas ka teises riigi otsas kool toimib, aga et vihma sadas, siis ei läinud meist keegi… Pärast saime teada, et kooli polnud ka, sest elektrit polnud ja pealegi ei saanud õpetajad kohale, sest Corralest ümbritses vesivesivesi. Seega me läksime ja uudistasime, mis teema on… Läksime selle silla koha juurde. Ja mida me nägime, nagu tõesti, meeletu! Silda konkreetselt polnud näha, polnud! Parajaks huviobjektiks oli see kõigile, 6 aastat pole nõnna olnud. Joodi matet, arutleti teemat sõprade-naabritega ja tehti pilte, mina loomulikult ka. Aga tõesti, midagi sellist pole ma varem näinud, liiklusmärkidel vaid need tahvli osad paista, puudel ladvad ja tõesti, sillast ei jälgegi!!! Vett oli 7.7 m umbes kõige veerikkamal hetkel, meeletu!
Aga sel päeval oli meil minasesse minek- kulla-(ja hõbeda-)kaevandus. Ühe nende tuttava tüdruku isa töötab seal, tema kaudu saimegi. Astusime bussile, mis viis kõik töötajad kaevandusse, tegime seal situatsioonikoomikat, astusime mehi täis bussi:D Juba sõidul nägime, kuidas vesi on ka kaevanduse üle ujutanud, kõik on vett täis. Pärast räägiti, et kui neil juba turvasüsteem on hea ja kõik muu vajalik ka, siis probleemiks ongi vesi, sest pole piisavaid pumpasid, et vett välja pumbata maaalustest tunnelitest. Vot aga igatahes jõudsime kohale, see sõbra isa võttis meid vastu, andis kõigile helkur-vestid, kiivrid, andsime oma andmed, läbisime turvakontrolli väravad, istusime maasturisse ja tegime ringsõidu. Räägiti-seletati meile umbes kuidas asi toimib, kuulsime ühte pisikest plahvatust ka- kivi lõhestamist. Ühesõnaga tegelikult oli huvitav, peaks aga jälle juurde uurima asja… Aga igatahes leiavad-uurivad-vormivad oma saadused valmis ning kõik saadetakse ikka Šveitsi, see oli minu meelest asja juures kõige muhedam. Nõnda me seal lõpetasime, tegime veel pilte ja naasesime Corralesesse.
Seal me passisime ja passisime, aga ei tulnud ühtegi mõtet, mida teha. Käisime ja ostsime torta fritat, kohalik pagaritoode, mida ma siiani polnud jõudnud proovida. Mingil hetkel jõudiski kätte mate dulce hetk, jõime seda ja nii see õhtu läks, see õhtu, mis pidi olema mu viimane õhtu Minas de Corraleses.
Kuid juhtus ikka nii, et vihma sadas juurde, kõik ümbritsevad teed olid vee poolt blokeeritud ja busse ei väljunud reedel. Haha, kui humoorikas, olin esimest korda elus veevangis! Reede möödus ka meeletu kiirusega. Käisime jalutamas natuke, hakkas loomulikult sadama, saime märjaks… Aga siiski ma ei teinud esimesel päeval pilte, sest taevas oli kergelt pilvine, selline õrn valge pilvekiht oli, tahtsin sinisinisust, kuid sain vihma kõigil teistel päevil, seega näh, iluilusaid pilte mul polegi oma reisikesest. On üleujutuse ja igavuse peletamise pildid:D
Aga mis me reedel tegime, vaatasime „A Walk to Remember“’it Anu ja Karla kahe sõpaga. Mina lugesin Anult saadud „ Tõde ja Õigust“, issaaaand kui hea on lugeda seda, eesti keeles, oma rahva raamatut, FANTAST!:)) Reede õhtul läksime centrosse, istusime seal mingi ajani, siis käisime veel klubis nende isale õnne soovimas, sest tal oli sünnipäev saabunud-laupäeval ning läksime magama, et järgmisel hommikul päris zombied poleks…
See lootus läks aga paraku üsna luhta, ilm oli endiselt vihmane, istusime autosse(jess, saime autoga:)) ja sõitsime Riverasse. Seal olime kokku leppinud ühe hollandlannaga, et saame oma asjad tema juurde jätte, Anu ja Karla jäid sinna ööseks ka. Tuli tema ema meile järgi, viis meid nende elamisse. KHMM. Maja oli natuke Riverast väljas, mõnusa koha peal, ilus korralik suur maja, maja taga bassein, millest näha kogu Rivera, õhtul tuledevalgel, kujutage vaid ette seda ilu;) Pere on tal ka hästi tore, seega ilmselgelt on veel inimesi, kellel vedanud on, ehkki mul on ikka parem!
Nii me siis jutustasime natuke seal omavahel, siis saime lõunasööki- liha riisi ja hautatud juurviljadega, heaaa oli, magustoiduks veel riisiputru, magusat, natuke dulce de lechet peale, apppi kui hea! Siis sõitsime linna, saime seal veel ühe vahetusõpilasega kokku, USAst. Nad räägivad omavahel enamasti inglise keeles, seega meil oli ka see päev üsna selline inglise-hispaania segu, ehkki mina vist rääkisin küll kogu aeg hispaaniat, sest lihtsalt see tuleb automaatsemalt, olgugi, et mult küsitakse inglise keeles…
Nii me siis kõndisime Riveras, peatänaval. Seal on meeletult free shop’e, üldse kõiksugune poode, rahvast on palju, liiklust on palju. Aga Rivera on see linn, mis asjub Brsiilia piiri peal, seega ühel hetkel läheb linn üle Santana Livramentoks, ehk ühel hetkel sa lihtsalt oled Brasiilias:) Ja mis me siis tegime, läksime Brasiilia poolele šoppama, enne seda ostsime veel värskeid mahlu, AAH, te võite ette kujutada, KUI hea oli see mangomahl, mis ma kõigepealt jõin ning pärastine ananassikas, Anu banaanikas jnejne. Ning ühe suure topsitäie saime 9 krooniga, mis te sellest arvate, jääkski sinna, onju!?
Aga et minul oli jalanõudega natuke kitsas, sest need walkingud tõesti ei taha enam erti vastu pidada ning oma plätud lõhkusin ka ära, siis ostsin endale Brasiiliast uued jalanõud. Mul on nüüd Brasiilia ketsid;)
Käisime veel kohvikus kohvi joomas, istusime Uru-Bra piiril, tegime pilte, ma ostsn suveniirikesi endale ja hostõekesele, lobisesime. Tuli veel üks saksa tüdruk ka, on keele küll suurepäraselt suhu saanud, enne oli ka aasta õppinud. Aga mis ma veel teada sain, neil toimuvad seal ikka tunnid, harjutuste ja harjutustega, vot seda tahaks küll ka! Õnneks oli tore näha, kuidas mõned neist olid kaalus juurde võtnud(õelus:D), kuidas sellel ameeriklasel oli tõsine ameerika aktsent, see oli nii mõnusalt koomiline, ja ma ei taha üldse õel olla:D
Vot aga siis läksime uuesti selle hollandlanna koju, seal jõime veel kohvi ja vaatasime filmi, seekord siis „Hangover“’it. Pärast jäi veel natuke aega, kuidagi avati klaver ja hakati mängime-laulma. Esiteks olin ma lummatud, kuidas Sharine(hol) mängib, siis Karla, ning lisaks sellele veel Sharine hääl… Kuid! Siis alustati looga „Hallelujah“, kõik 10.augusti üritusest osavõtjad võivad aimata, millise tundega ma seda kuulasin, päriselt, no on ilus lugu ja see hääl! Ma tegin video, panen netti üles ka, oh, kallid sõbrad:)
Vot aga siis sõime veel pizzat-jaa, ma sõin sel nädalal nii palju ning mul tuli aeg bussile minna. Anu ja Karla tulid saatma, oh, vahetasime viimased sõnakesed, ühed meeletult soojad KALLID ja ma läksin, läksin ja jäin neid Carmelosse ootama…
Aeg lendab, lendab, lendab! Sain ilusti Montevideosse, seal teisele bussile ja hommikul kella 9ks olin Carmelos, oh juba bussis oli hea kodu tunne, siis sain bussilt maha ja jalutasin kohvriga koduni, PÄIKE PAISTIS, ema-isa-Fatto olid uksel vastas ja mul tulid pisarad silma, nagu päriselt:) Ma käisin nädal aega ära, jõudsin koju ja pisardasin! Selle reisiga hakkasin ma üha enam hindama oma õnne, kuidas mul on pere ja koduga vedanud, mõtiskletud-arutletud sai bussis piisavalt, nüüd saan edasi nautida koduu!
Sain kohvi, ja see kohe maitses teisiti, piim, puhtus ja maitsev! Ema oli porgandikeeksi ka teinud, oh seda õnnistust:) Avasin kohvri, kõik asjad pessu, Marianaga tegime ka tšauuu ja kallikalli- ta ju oli paar tunnikest tagasi alles sünnipäevalt jõudnud, tudus.
Olin kodus tagasi, oi kui hea!

Aga isa-emaga läksime mingisugusele üritusele, mis siin lähedal maakohas asub, midagi religioosset, aga meie nautisime ilusat ilma ja ostsime siis asadot, mis on ka selle fiesta osa. Mulle meeldis, see oli keset loodust, seal olid mingi vana kloostri varemed, rahulik ja mõnus, ilm oli ka nii ilus, ammu polnud sellist näinud!
Tulime koju tagasi, lõunatasime ja läksime magama Marianaga tagasi. Ma arvasin, et õhtul peaks ikka ärkama, ehkki ikka veel oli kogu kehas uni, uurisin viimase nädala uudised üle, tulid vanemad balneariost, õhtustasime ja ööunele!
Esmaspäeval Mariana koolis, mina olin kodus, lugesin oma „Tõde ja Õigust“, seadsin pilte korda ja tegin muud vajalikku, käisin viinamarju pildistamas, rattatiirul ja saabus taas õhtu.
Õnneks täna on nüüd väsimus läinud lõpuks, sain kõik vajalikud tegemised-kohustused ka tehtud… Lähme Luisa ja Leoniga Coloniasse, Luisa eile kutsus, et nad lähevad ta isaga. Eks ma siis kirjutan jälle millalgi, kuidas mul seal läks, mis me tegime…
Ning siis ongi jäänud veel kolmapäev ja neljapäev, reedel lähme juba varakult varakult ära, YFU laager La Palomas ning lubab 30 kraadi, ooooooooooooootaaan!:))
Ohh kui tore kõik on:D
Tervitused teile sinna,
Mina siit:)

Pool Rivera-reisi! Edu lugemisel:D

Appiappi, kuidas mul pole kannatust järgnevat blogi kirjutada, sest see tuleb pikk-pikk, aga ma tean, et ma pean selle praegu ära tegema, sest muidu ununeb ja kuhjub niipalju juurde!
Ehk siis olen nüüd õnnelikult tagasi kodus, veevangist pääsenud. Üldiselt võiks nädala ka mõne lausega kokku võtta, et oli teistsugune, et TERVE NÄDALA sadas ja ma jäin veevangi, bussid ei väljunud ja seega ei saanud ma oma cumple 15’le Carmelosse, aga muidu oli tore.
Seega kes lugeda ei viitsi, aitab nüüd küll, alustan täpsema kirjeldusega.
Pühapäeva õhtul lahkusin Carmelost, jõudsin ilusti Montevideosse, seal sõin salatit ja ootasin järgmist bussi. Istusin bussile, kõik said tasuta alfajori ja tass pepsit. Ehkki oli öö ja puha, bussis pime, kaks istet minu käsutuses, ei tahtnud und mitte tulla, üritasin uinuda, aga samas vaatasin ka välja, niipalju kui ma nägin- tumedaid varje. Ja mis ma avastasin, metsa! Jah, polnud küll see päris õige, meie mets- oli üsna istutatud värk, aga vähemalt ei näinud, et 10 rea pärast puud lõppeksid:) Ühel hetkel pidin bussi vahetama, istusin mikrobussi, sõitsime mööda Põhja-Uruguay künklikku maastikku, kohutavaid teid ja jõudsime Minas de Corralesesse. Juba siis öösel avaldas mulle muljet selle maastikulisus. Niiet kui ma natuke enne 5 hommikul kohale jõudsin, võtsid mind vastu unised Anu, Karla ja Karla ema Rossana.
Ma siis kõigepealt seletan ära. Selles majas elavad Rossana, tema mees Turco, nende tütar Itaahira(?) ning Rossana ema Ivonne. Anu- eesti tüdruku, võttis omale Ivonne ning Karla on yfu paberite järgi Rossana-Turco-Itaahira peres.
Et aga nii öö oli, ütlesin ära nii söögist kui ka kohvist ja heitsime kõik end magama. Oli soe, magamine linadega, mina padjata- Anu oli esimesed 2 kuud padjata maganud, sest lihtsalt seda ei antud talle… Sain isegi magada, ehkki ärkasin ikkagi esimesena, kobisin alla vannituppa. Esiteks haaras mind kuumus juba üleval, alla jõudes lisandusid sellele palju kärbseid ja lambalõhn- vaatasin aknast välja, ning sealt nad mind jõllitasidki;)
Ühesõnaga, tunne oli mul, et olen jõudnud tõesti kuhugi, millega olin arvestanud aasta tagasi lepingut allkirjastades. Kogu majapidamine ja pereelu. Majas oli korralagedus, mustus, kõiksugu putukad. Mitte et ma vinguks, aga lihtsalt ma näen kui väga on mul vedanud oma perega, ja ometi, puhtust peaks suutma ju igaüks pidada! Köögis võiks ju süües olla ikka nautimise tunne, vannitoas tahaks dušši alt astuda puhtale põrandale jne. Ehk siis maja oli suur, kuid asjad olid pilla-palla, tolmu-puru igal pool, ka kutsu lasti tuppa kohe pärast õues mõnes lambaaugus solberdamist… Anul ja Karlal on oma ühine tuba kahe voodi(madratsitest pole mõtet rääkida, sa vajud auku!), kapi ja paari kummutisega ning see on ainuke tuba ülemisel korrusel, sinna viiv trepp on paras õudus, astmed põlvekõrgused ja kaldus. Aga ma ei vingu, ausalt, ma kirjeldan ainult:D
Hommikul sain ka vanaemaga tuttavaks, kes parasjagu kellelegi kodus keemia tundi andis. Ta nimelt töötab koolis ja Liceos keemia ja füüsika õpetajana, samuti müüb igast ehte-kosmeetika pahna, midagi tellitavat ning annab klaveritunde. Turco on ühe kohaliku klubi omanik, seega tööle läheb keskpäevast ja järgmise hommikuni välja ning Rossana tötöab ka koolis ja Liceos õpetajana- inglise keel (ma arvan, et mu 2.klassis käiv õde ka oskab aasta pärast rohkem). Samuti läheb ta õhtul isale kluppi appi. Ning Itaahira käis koolis õhtupoole, seega ööni üleval, poole päevani magades ja siis kooli. Seega ega selles peres kedagi eriti kodus pole, enim näeb Ivonnet- vanaema.
Päeva jätkasime siis nii, et läksime natuke jalutama, kohaliku kogunemiskohani- silla ja jõekese äärde, istusime pingil, rääksime juttu ja kuulasime muusikat ning läksime tagasi koju, sõime lõunat. Ilm oli kuum, ega suurt isu ei olnud, seega kogu ülejäänud päev läkski umbes nii, et VETTVETTVETT, süüa ei tahtnud midagi. Aga pärast sööki läksime jalutasime veel, mina ju tahtsin nende külakesega tutvuda. Veendusin selles, et seal pole TÕESTI midagi teha, eriti sel kellaajal, mitte kedagi polnud tänavatel näha. Ja eks külas oligi pank, postkontor, kool, liceo, haigla, apteek, umbes üks riidepood, üks jalanõude pood, mõned toidukauplused, paar pagariäri, lihapoodi, paar klubi. Isegi sellist asja nagu plaza- väljak/plats, kus siin tavaliselt õhtused kogunemised toimuvad nii noortel kui vanadel, selle asemel oli lihtsal „centro“- ütleme nii, et peatänav, mille äärde rahvas õhtuti kogunes. Üks spordiväljaku moodi koht oli ka, mis aga suures enamuses oli sisustatud lastemänguplatsina… Ning Artigase plats, mis nagu tõesti, on igas linnas Uruguays, koosnes ka bussipeatusest ja paarist värviliseks värvitud üles-alla kiigest…Ning sellele kõigele lisaks kõndisid lehmad rahulikult üle tee ning mälusid koos hobuste rohtu tee kõrval.
Et meil oli kuumkuum, ja raske oli jalutada- Karlal eriti, läksime sinna isa klubisse ja mängisime piljardit. Mis mu jaoks ilgelt muhe oli, oli näha, kuidas tänavad on tühjad, aga klubis kohalikud vanamehed mängivad midagi piljardilaadset, taovad pokkerit, kulistavad õlu kurgust alla ning lõõbivad niisama- ning nii kogu päeva ja öö veel takkapihta!
Mingil hetkel naasesime tagasi koju, sõime „jäätiseputka“ jäätise- mis iseenesest oli maitsev ainult seetõttu, et teda sai söödud nii kuumal päeval. Mingil hetkel otsustasime minna siis sinna silla juurde taas, matega. Kaks nende sõpra tulid ka, istusime, lobisesime ja jõime matet. See paik seal on siis õhtupoolikutel/pärastlõunatel rahvastatud inimeste poolt- tulevad noored/tullakse peredega, matega, lastakse cumbiat jne. Istusime seal pikalt, meiega ühines veel tuttavaid, tehti pilte, lõõbiti niisama. Aga parajalt lõppe ja kuum ilm oli. Läksime koju tagasi, tegime pesu, sest kogu kere lihtsalt kleepus, võtsime natuke rahulikumalt, heitsime hetkeks pikaligi.
Kui saabus õhtu, läksime „centrosse“. Nimelt sinna siis kogunetakse õhtul/öösel, seda aga nädalavahetuseti rohkem, aga et esmaspäev oli olnud vaba päev, oli seegi kord rahvast. Ning mida noored siis teevad, joovad õlut, kuulavad cumbiat ning loomulikult teevad autode ja motodega ringe. Vot see on midagi, millest ma mitte aru ei saa. Nad lihtsalt sõidavad ringi, lihtsalt ringi, kulutavad bensiini ja siis vinguvad, et bensiin on nii kallis! Carmeloga võrreldes jäi mulle silma ainult vahe, et kui meil siin on MEELETULT neid põrisevaid „honditasid“, siis seal domineerisid ikka suuremad ja korralikumad masinad! Seega jalutasime seal veidi ringi, lobisesime mõne inimesega, istusime trepil, rääkisime omaette ilmaasju jne. Mingil hetkel otsustasime Anuga, et lähme jooksma, tegime seda. Tuleb muidugi tunnistada, et ma ei lasknud tal eriti trenni teha, sest noo, ega ma mingi jooksja pole! Aga mul siin isa juba Carmelos ootab, et Anu tuleks, saab Martiniga kõvemat trenni teha;)
Aga mis meie jooksuringi eriliseks tegi oli see, et me saime nautida looduse väge- nimelt oli lähenemas torm, taevas sähvatas iga hetke tagant valgeks, tegi kõiksugu vingerpusse, tõesti oli kaunis! Ühesõnaga lõppes mu esimene päev Minas de Corraleses ning algas tormtormtorm. Terve öö sadas ja müristas ja lõi äikest.
Järgmisel päeval ikka aina sadas, Karla oli haigestunud, ilmselt tegi talle päike liiga- tema oli see, kel eile oli kõige raskem ja ta otsis kõikse aeg varju, kuid meie ikka utsitasime, et noo jalutame veel natuke… Nüüd tal aga isa pani ta tunnistama, et päike-on-halb-päike-on-paha-enam-päikse-käes-ei-jaluta.
Niiet see päev jooksis väga kähku käest… Käisime natuke jalutamas, ostsime puuvilju ja tegime puuviljasalatit. Ma teile ütlen, kõik ülejäänud päevad ainult õgisime süüa, eriti just magusat! Kõiges on süüdi ilm! Olime rohkem kodusemad, jutlesime omavahel ning jah, nautisime eesti keelt Anuga ning põhjamaisust Karlaga:) Ning sel õhtul sain ka oma esimese magusa mate kogemuse. Nimelt nende vanaema on kuulus oma magusa mate poolest. Paneb lisaks mate yerba’le- matetee rohi, lisaks apelsini koort, õuna, kaneeli, piparmünti, aniisi, nelki, mett ning suhkrut ning tõesti, KUI maitsev see jäi! Sõime koos küpsiste ja sulatatud juustuga, khmm, dulce de leche oli siiski ka laual:D Sadu jätkus ja jätkus aina!
Kolmapäev. Ärkasime ja läksime 6.30 bussile, et Tacuarembo linna minna. Sadas, loomulikult. Sinna minekus tuli teha skeem- Corralesest bussiga ühte maantee-äärsesse peatusesse nimega Manuel Diaz ning seal oodata kuni mõõdub mõni buss, mis sõidab õiges suunas ja siseneb Tacuarembo linna. Niisiis, ootasime umbes 25 minutit, oli ka muud rahvast. Jõudsime pärale kella 8ks. Saime infopunktist vajalikud kaardid-mapid-bookletid ja mõtlesime, et okei, läheks siis kesklinna poole. SADAS! Istusime taksosse, küsiseme, kas mõnda kohvikut oleks kesklinnas lahti, ta arvas, et mitte ja me astusime autost välja tagasi:D Läksime bussijaama kohvikusse, sõime saiakese ja ma uurisin linnainfot, nuhkisin paar muuseumi ka välja, ja mida ikka turistid võõras linnas vihmase ilmaga teevad- kella 9ks läksime muuseumisse! Meil oli seal mingi lahke onu, kes tahtis meile natuke rääkida ka Uruguay ja selle linna ajaloost. Ega ta midagi erilist muuseum polnud, aga ajatäiteks käis kah. Siis avastasime kaks vihmatut hetke, tegime pilti ja läksime taas kohvikusse, mahlad/kohvid ja mõtlemine, mida edasi teha. Et vihma hakkas sadama taas, läksime ja ostsime omile vihmavarjud, odavad ja saastad, aga paariks tunniks/päevaks kõlbavad kah! Seega jalutasime, rohkem küll hüppasime üle lompide, külastasime poekesi-butiike ning toidupoodi. Küsisime endale restorani, läksime ja sõime seal ning naasesime bussiterminali. Linnast jäi mulje vesine ja märg, rahvast tänavatel polnud, midagi suurt näha ei saanud, aga tegelikult igalpool kuhu me ka ei sattunud, hakati meiega kohe huviga rääkima, küsiti, tunti huvi, tore oli:)
Niisiis läksime bussile, olime Manuel Diazis kell 3, Rossana oli eile öelnud, et buss tuleb sinna kell 4, mis meid Corralesesse tagasi toob. Ootasime, ei tulnud kell 4, saatsime sõnumi, et millal peaks tulema!?-„Nii umbes 5 paiku, lõbutsege!“ Hah, okei ootasime veel:D Siis küsisime meiega koos ootavalt naiselt, millal peaks tulema, ta arvas, et umbes poole 6 paiku, ootasime. Ei tulnud, ilmselgelt. Aga VIHMA SADAS! Mina lõbustasin end ilmselgelt pildistamisega, aga palju sa ikka ühes bussijaamas pisikese katuse all pildistada jõuad… Seega pärast KOLME TUNDI OOTAMIST KESET EIMIDAGIT PISIKESE KATUSE ALL PADUVIHMAS tuli kella 6 ajal buss:)! Ei lähe meil kunagi see reisuke meelest, ainuüksi selle Manuel Diazi pärast! Ja koju jõudes olime läbimärjad, mu jalad olid valged ja kortsus, nagu oleks terve päev vannis ligunenud. Oma walkingu-110krooni-jalanõud panin kuivama, nad kuivasid järgmised 4 päeva. Nad oleks päiksega 10 minutiga kuivad, aga nad kuivasid selles niiskuses ja vihmas NELI PÄEVA ilma tulemuseta! Vot sulle nalja, kui räägitakse, et lähed põhja, seal on kuum ja kuum ja sina saad hoopis vihmatormid ja üleujutuse kaela!
Aga sel õhtul, mis seal oli, mate dulce ja niisama lebo, mis muud ikka vihmaga teha…

Kuid oma jutuga jätkan ma homme hommikul, sest tõesti, ma ei jaksa enam ja ma usun, et teilgi on juba ammu tülpimus:))
Head ööd!

TIINA KUS SU BLOGI ON!?!?!?!?

Minas de Corrales!!!

Heihei eestlased!
J6udsin ilusti Rivera maakonda, ilma yhegi probleemita! Kogu tegevusest ja m6tetest kirjutan tagasij6udes!
Aga seda v6in 8elda, et nyyd j6udsin Uruguaysse! V6i ma ei tea, Ladinasse, sellesse, millest sina issi r22gid ning mida ma ootasin...

olen 6nnelik inimene,
head kooli j2tku!

Minas de Corrales.

Vot, mul on jäänud paar tundi bussini, tagasi olen laupäeva hommikul, ehk pühapäeval teen sissekande, nautige seni kooli ja talve tulekut!

Paid,
Mari.

Head suvevaheaega sulle, Mari!

Oh kui raske oli mul eile uinuda, sest kogu päev oli niivõrd teistsugune olnud, energiat oli palju ja pealegi Fattole meeldib endiselt mu voodi all magada, kuidas sel õhtul nägi ta unenägusid, mis panid ta väga lõõtsutama ja niutsatama;)
Neljapäev nagu neljapäev ikka, koolis mu viiiiimased astronoomiad, ajalugu ja keemiad, kahes viimases sain kaasa teha ka, sest eelnevates arutleti ainult teemal tulevad eksamid-tööd, seega mitte midagi mulle. Aah, ja ilm see imeilm siinmaal- oli kuumaks ja läppeks läinud! Päike paistis ja kõrvetas, hingata polnud midagi, niiske kuumus. Aga ma tundsin ennast hästi ja hakkasin nüüd uskuma ka, et suvel siin on kuum. Jõudsin koju, haarasin ratta ja läksin rattaga sõitma! Sain kauneid pilte, olin rahul, kuumus oli parasjagu mõnus, treeningu mõttes ka väga resultatiivne! Sättisin end tagasiteele, sõidan sõidan kuni järsku tunnen, et mis värk on, ratas kuidagi jõnksatab ja koliseb, heidan pilgu tagumisele rattale, ohhoo, kumm jumala tühi!:)) Helistasin isale, „isssiisssi, tead mul läks rattakumm lõhki!“ Ning mis tal muud üle jäi, võttis auto ja tõttas mulle järele;)
Mina läksin edasi hispaania keelde ning koju tagasi, koduuksest on hea sisse astuda, mõnus jahedus võtab vastu! Emal tuli idee minna Fattot ujutama balneariosse, mõeldud-tehtud, läksime. Ma siis siinjuures mainin ära, et 29.oktoober ja selle hooaja ESIMENE UJUMINE!:))Lööte üle seal Eestimaal!? Ei kurda, päris mõnus oli, ma arvan et kraade oli kuskil 22 kandis, nende jaoks ikka jube külm!
Jõudsime koju tagasi, tegime sibulapiruka põhja valmis(täidiseks panime peekonit ja šampinjone) ning läksime salsasse emaga! AAAH! Te ei kujuta ette, kuidas mulle meeldis! Treener on üks tumedanahaline mees, tuleb Montevideost tunde andma, teeb kaks trenni 8-9 ja 9-10, me jõudsime teiseks trenniks, aga selgus, et see on edasijõudnutele… Aga et esimeses trennis oli oma 20 inimest ja teist trenni ei pidanud toimuma, siis meil oli natuke jama… Aga siis ta ütles, et no aga kui te tahate, eks ma siis teen teile ikka- buss läks nagunii hiljem. Seega jäid 2 tükki eelmisest trennist ja meie emaga. Treener-Martin on ta nimi kusjuures, küsis, et kas oleme esimest korda, ema ütles, et ei teist, kuid mina jah ju esimest. Seega alustasime kõige alguses, õppisime erinevaid samme, algul rütmi lugemisega ja kõik minu pärast, maru naljaks tunne oli:D Aga ei, ma sain ilusti ilusti hakkama ja ikka tantsisime juba, muusikaga ja mõnuga! Nautisin täielikult, treener ja trennikaaslased ka kiitsid ning ülikihvt oli olla! Kahjuks aga ta teeb neid tunde kõigest novembri lõpuni ja mina olen ju Riveras ja La Palomas ja kusiganes veel… Kuid vähemalt ma sain nüüd kellegi kontakti, kes on salsaga seotud, sedaenam, et ta lisas mind kohe facebooki, seega ma loodan, et ma saan ikka salsaga jätkata vahetusaasta lõpuni!
Ühesõnaga oli üks tore päev fotode, salsa ja ujumise seltsis!
Reede kool oli kohutav! Sest bioloogi-ajalugu-filosoofia-kirjandus-kirjandus tegid nad valmistust eksamiteks, kahes inglise keeles ka! Aga sellest ma tahtsingi rääkida… Need aastalõpu tööd peaks olema kogu aasta peale, kuid inglise keele töö tuleb põhimõtteliselt ühe töölehe peale, sellega on nad juba mitu tundi töötanud(sama teemaga kogu minu siinoldud aja) ning kõik mis teha tuleks oleks ainult paar-kolm lauset endale pähe õppida ja simsalabimm, 12 lendaks!
Aah, siis kui ma koolist koju jõudsin olid meil siin kaks korealannat- ema ja tütar! Tütar rääkis inglist, ema ainult koread. Kahjuks olid nad siin ainult lõuna ja tunnikese peale, siis juba edasi Buenos Airesesse! Aga et isa pidi tööle minema, siis mina suuremas osas asjatasin nendega üksi. Loomulikult tuli teemaks Eesti ja ma siis näitasin raamatut Eesti kohta ja jutlesime veel niisama. Ma nüüd tean, kuidas korea keeles „aitäh“ on! Ning mu häälduse peale arvasid nad, et ma võiks korea keelt ka õppida!;) Ja üldse, sain juba kutse aastaks sinna ka elama minna, ema juurde! Mis te arvate, pärast gümnaasiumit ülikooli Koreasse!?
Saatsime Marianaga nad laevale ja mina siis hispaania keelde. Võtsin arvuti kaasa, nagu olin lubanud ja tegin neile ühe Eesti-tunni. Pigem küll minu elu tunni- reisime läbi meie reisipiltide ning muidugi peatusime ka Eestis ja peres ja kodus… Nad olid lõpuks väga tänulikud, et kõike näitasin ja rääkisin, jess läks hästi!
Kodus oli selline lebotamine rohkem, õhtul vaatasime Marianaga mingit hispaania filmi, film oli iseenesest hea, aga mitte minu maitse, meie maitse.
Nüüd siis passime kodus, sest vihma sajab- kõik ujub, lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees…
Kuid juba homme, juba homme olen teel Minas de Corralesesse!

Hästi egoistlik ja ennast kiitev postitus tuli, aga eks ma järgmises juba parandan end!
Kallid,
Mari.

picasa!

Panin uusi pilte picasasse, tänased on supeer, ise olen ilgelt rahul!:)
Üldse oli täna hea päev, sain pilte, käisin salsas, mis oli jeeejou, megalahe! ehkki mu rattasõit oli nagu ta oli...:D Kumm läks katki!

Aga kõigest sellest juba hiljem:)

Nüüdseks on jäänud 1 koolipäev, alljärgnev tekst eilne!

Nõnnaviisi. Millal ma viimati kirjutasin!? Esmaspäeval vist. Ei pühapäeval, et valimised VIST korduvad, ei, tõsi on see, et valimised korduvad KINDLASTI, novembri lõpus. Ohõudust seda muusikat ja tantsu ja tralli veelkord! Aga olgu, mina elan ju üle, vaesed riik ja parteid , kes peavad hunniku raha taas välja käima…
Aga esmaspäev oli koduselt, käisin viinamarju pildistamas, Luisaga käisime jalutamas rannas, tegime pilte, rääkisime jutte maast ja ilmast. Tema poolt uudised siis sellised, et ta jääb Carmelosse, uus pere tundub olevat parem, väidetavalt palju perekondlikke tegevusi ning kõike muud, millest ta puudust tunneb.
Teisipäev oli üks suhteliselt muhe päev. Läksin kooli esimeseks tunniks, õpetaja puudus-paaristund, tuli õppealajuhataja ja ütles, et kolmas tund ka jääb ära, sest õpetaja puudub - et tulgu me kooli tagasi 9.45… Jõudsin siis koju, avastasin ema aeroobikasse end sättimas, kutsus mu kaasa, riidesse, läksin. Seega tagasi koju jõudsime 9.30, kiire pesu, riietus, banaan kaenlasse ja sadulasse! Kusjuures isegi tund toimus, järgmine muidugi mitte ning kaks viimast matemaatikat taas- khmmm, saime tööd kätte, sain 12.
Kodosse, hispaania keel jäi ära, sest õpetaja Montevideos meedikute ülevaatusel, seega päevaks polnud mitte midagiiii! Tegin pisikese siesta, sebisin endale bussiaegu, sain YFUlt loa minna Minas de Corralesesse Anu ja Karla(see soomlanna, kes temaga samas majas elab) juurde, ehk JEEEEEE MA LÄHEEEN!:)) Lobisesin tugiisikuga ja ei teinud midagi, aga õhtul olin nii läbi kui läbi.
Kolmapäev, koolis oli okei, kunstid, tegin tööd, keemias pidin pead kasutama ja mõtlema, vot see mulle meeldis:) Pärast kooli suhtlesin vanematega ja Duncsiga, KHMMKHMM. Duncsiga, kes on samasugune nagu alati ja oskab teisi kiusata. brrrapõrra.
Aga jäänud on kaks päeva koolis, homse elan üle, sest ainult 5 tundi on, ülehomse, sest see ju siiski viimane, siis laupäev ja pühapäeval kell 6 läheb buss, asun end Rivera poole teele, SIIT MA TULEEN!:)
Aga mis ma veel olen unustanud rääkida, ükspäev vaatasime Marianaga ühte uruguay filmi. Filmitud ühes väikses vaeses külas Brasiilia piiri ääres. Näitas ilmekalt, kuidas elu käib- rahvas käib illegaalselt kraami ostmas üle piiri ning kuidas korruptsioon vohab nii piirivalve kui ka politseiga. Ja et nii ongi. Päriselt. Ja vot see on karm tõde, kurb tõde.

Aga ega mul palju rääkida pole, eks pärast Rivera-reisi saab jälle pikima-postituse-võistlust teha, kuid praegu nagu näha- elu on tavaline ja kirjutada midagi pole.

Kallidpaid,
Les quiero,
Mari.

Valimised, kaerapätsid, Karet, 4 tundi, AÜE!

Ja tundub, et kõik lähebki kõige hullemat viisi ning valimised lähevad kordusele kuu aja pärast. Aga see kõik, mis praegu tänavatel toimub on päris hmm... Kergelt kogunemisi, lippudega, muusika, lauldakse, hõisatakse, tiirutatakse niisama linnas atodega ringi jne. Kusjuures minu jaoks on kõige lahedam, et ühe erakonna lipp on puna-sini-valge, ehk keerakem tagurpidi ja mõelgem meie suurnaaberriigile...

Aga minu tegemistest... Sel nädalavahetusel olid siin kaks CS(Couch Surfing)'i paari. Teatud kokkulangemistel. Reedel olime kodusemad, võtsime rahulikult ja puhkasime end Montevideost välja, laupäeval oli üsna sama. Koduselt. Aga seekord tähendas see seda, et meil oli siis üks paar Uus-Meremaalt ning teine paar, kus meessoost osapool oli USAkas ning naine Ecuadorist. Vist ei kohta selle aastaga rahvast igalt poolt maailmast:D Meremaakad oli rahulikud, tagasihoidlikud, hajameelsemad, aga asi võis ka selles olla, et keelebarjäär oli üsna tuntav, ma tean, mis nad tundsid, läbi elatud!:) Aga lähevad nüüd Montevideosse, õpivad 6 nädalat keelt ja siis mees Argentiinasse, naine Boliiviasse tööle. Ärge küsige, miks nii kahtlaselt lahku, aga jaa. Samas teine paar, see ecuadorlanna, esiteks, nopalun KUI ilus naine! Mõnusalt tõmmu, pisike, lopsakate huultega, süsimustade juustega, tumetumedate silmadega, kusjuures silmavalge peegeldas ja säras, ja noo se kõik kokku oli nii ilus!:D Ning tegi muhedat nalja, oli särtsakas ja üldse, sel mehel on vedanud! Mees on Chicagost, oli selline rahulikum, aga ka muhe. Nemad siis elavad Buenos Aireses praegu, naine lõpetab oma õpingud, midagi meditsiinivallas, mees töötab. Kusjuures omavahel räägivad hispaaniat, kuid naisel on väga hea inglise keel ka.
Lõunatasime, läksime jalutuskäigule ja tagasijõudes oli aeg, et vanemad läksid pulmapidustustele ning USA-ECuadori paar laevale, et BAsse sõita. Meremaalased balneariosse. Vanematel oli siis "õhtupooliku pulm"- kella 7.30st alates ja nemad jõudsid tagasi pool 3, magusaga polnud alustatud. Ma ütleks küll rohkem ööpidu, aga okei! Meie Marianaga kutsusime tema sõbred külla, tellisime pizzat, minu kaerapätsid- tulid välja päris head:) Teised lahkusid samal ajal kui vanemad jõudsid, siis heitsime tudule.
Tänane hommikupoolik Meremaalaste ärasaatmise seltsis ja siis valimised ning mõnusalt lugemist, Rivera-teema arutamist, õhtustasime chivito-seltsis ning nüüd peaks magama jääma, aga et lähim erakonnakogunemine on kolm maja edasi, siis tahaks näha, kuidas see muusika meil seda lubab...
Aga lähen üritama!
Ja muide, meil on nüüd ajavahe vaid 4 tundi!!!
Ja muide 2, Kareeeet sul on veel sünnipäeeeeeeev (minul siin)! Jejeeee, PALJU ÕNNNNEEEE!
Ja muide 3, pere mul peaks nüüd kuskil palmipuudega ümbritsetud hotellis viibima... Oh, kuidas tahaks praegu oma lemmiktunnet. Õhtuhämaruses, rannas jalutada, lõunamaa soe tuuleke sasimas juukseid, seelik lehvimas, kohalikud rütmid kauguses kajamas...

jah, täna oli jälle jahekas.
Kuid besoooos!!!
Mari.

Kaunist vaheaega teile, kallikesed!

Teen nüüd teile siia eilse päeva blogi- Montevideo ekskursioon Mariana kooligrupiga. Meid oli 23 õpilast, sellest samast grupist „science, arte y luz“, kool oli neil selle sõidu kinni maksnud, midagi, mida tihti ei juhtu, aga nad olid sel aastal eriti saavutuslikud ka! Seega reis oli ka kihvt!
Päev algas siis kella 3 ajal, kell 4 kogunesime kooli juurde. Buss oli tellitud, kõik väga tipp-topp korras ja puhas ja uus kui välja jätta see, et istmevahed olid peaaegu olematud. Mina olin vist ainus, kes tudus minnes, teised panid seal ikka laulu cumbia saatel.
Esimene külastus oli LATU, see on umbes nagu Heureka ja kõik need teised muuseumid, kus kõik tehakse selgeks katsetustega. Ning kuna mulle meeldivad sellised asjad, siis jaa, mulle meeldis! Meil oli giid, käisime temaga ringi, Mari sai aru, mis ta rääkis ja oli õnnelik. Kõige pisema kõrvale oli suur tubaka-teemaline ekspositsioon, erinevad faktid, kellad- näiteks, et maailmas sureb iga 6 sekundi tagant üks inimene suitsetaja, suurepärased näited suitsetamise tagajärgede kohta jnejne. Ning teine suuremat sorti ülespanek oli Antarktika kohta, esmalt film ning infotahvlid, siis astusime lennukisse ja maandusime sellega Antarkikas, astusime uksest välja külmakambrisse:D Väidetavalt oli -5, nii vähe ju!, aga väga külm tundus- olen Eestist!?
Edasi läksime ühte fotolaborisse, kus tavaliselt gruppe ei käi, aga meie olime saanud kuidagi tutvuste kaudu. Seletati ja näidati, kuidas fotosid ilmutatakse- nagu päris-päris vedelikes solpsutades. Erinevaid näiteid, mis juhtub, kui valgust lastakse liiga vähe, kui pannakse tuli põlema liiga varakult, jäetakse pilt teatud vedelikku liiga kauaks jne. Ja noo, nii huvitav minu meelest- esiteks fotograafindus, teiseks kogu see süsteem, kuidas toimuvad rektsioonid ja pilt ilmub nähtavale valgelt paberilehelt!
Siis tegime väikse lõunatamise, khmm, istusime Montevideo peaväljakul Artigase kuju kõrval muru ja kõnnitee peal ja õgisime empanadasid või burgereid, kes mida.
Edasi läksime ühele fotonäituse avamisele. Kihvt koht oli, selline pisike, aga kelder oli kivimüüridega, aga väga elegantne. Sel aastal oli ühel korvpallikohtumisel tapetud kaks pisikest(9-aastast) poissi, kusjuures eri aegadel, eri viisil ja nad ei tundud üksteist, aga mõlema nimi oli Rodrigo. See näitus oligi selleteemaline, kuidas nende mälestuseks on tehtud graffiteid, tatoveeringuid jne.
Edasi läksime Hispaania kultuurikeskusesse. See on üks hoone, kus kõik saavad käia, on raamatuid-filme hispaania-keelseid, saab kuulata raadiprogramme ja mida kõike veel. Mõeldud põhiliselt hispaanlastele, et nad saaks käia seal oma aega rahulikult sisustamas. Meie istutasime end laste-nurka, mina vaatasin, et ohhoo- raamat „25 Euroopa populaarsemat jutustust“, avasin selle ning leidsingi ühe loo, mis on pärit Eestist! Seejärel loeti see kõva häälega kõigile ette:)
Pärast seda külastasime veel ühte fotonäitust, mis mulle tõsiselt meeldis. Pildid olid jäädvustatud ühes vaeses Uruguay külakeses. Must-valged, pisikeste põnnide ja kasside-koertega. Meeeeeldis!
Seejärel käisime kunstimuuseumis, kus olid väga väärtuslikud uruguay kunstnike teosed. Et ma sellisest kunstist midagi väga ei jaga, siis olnud ma just väga vaimustatud, aga tore oli ikka.
Siis anti meile 1.5 tundi veeta lõbustuspargis. Haah! Lahti oli täpselt kaks atraktsiooni. Montana rusa- ehk ameerika mäed, olid suletud. Avatud siis see autodega rammimise atraktsioon, no mulle on see alati suht meeldinud, käisin ühe korra ja igav oli:D Ning teine asi oli „rock and samba“- ehk siis üks suur taldrik, kõik istusid ringis, see väristas ja keerutas ning kõik muidugi cumbia rütmis! Noo, käisin küll 3 korda, aga igavlesin ikkagi- langevarjuga ikka päris võrrelda ei saa:)
Viimaseks läksime ühte shoppingusse, seal oli vedi vaba aega, siis kogunesime ja einetasime ning asusime koduteele. Ei jäänud meie Marianaga ka pealinna, sest ei saanud Terega kontakti, et tema juured ööbida. Aah, see sõit oli jube, radikas kuumas, ruumi polnud ja uni oli suur. Aga okei, õnneks olime lõpuks kodus, sai õpetajad ära tänatud, et ma kaasa sain ning tõesti, olin rahul selle päevaga!
Kallikalli,
Mari.

You're my heart you're my soul...

I'll keep it shining everywhere I go
You're my heart, you're my soul
I'll be holding you forever
Stay with you together

Sibulapirukas tuli ka päris kenakesti välja!

Jeee, ma olen nii õnnelik!!! Nimelt kui kõik nüüd toimima hakkab- ja hakkab!, siis ma lähen juba vähema kui kahe nädala pärast Anule külla Riverasse!:) Oujee seda ootusärevust! Tuleb ainult bussiajad paika panna- mis on paras jamamine ning yfule vajalikud paberid saata ning asjad kokku-minek!
Ning ma tahtsin paar päeva tagasi kirjutada, et suveni on jäänud 2 nädalat. Noo, ma lähen neljapäeval Montevideosse koos Mariana ja ta kooligrupiga, ilmselt jääme reede ka- et kleite osta ja ta ehk saab muusikatunni ka reedeks. Seega on jäänud kolmapäev ning järgmine nädal, kus ka kindlasti midagi jääb ära vmi.:D
Ning Anuga rääkisime telefonitsi täna, kaks korda lausa, teate maru naljakas oli! Olgugi, et skype’i kõned, telefonitsi oli ikka teisiti! Üldse kasutan seda masinakest siin nii vähe, okei smsid lähevad, aga kõned olevat kallimad, seega ei kasuta… Täna mõtlesin kohe, kuidas Eestis sai ikka kõrv ja telefon tuliseks räägitud.
Ning maru kahju oli kuulda, et neil seal polegi midagi teha, ja nagu EI olegi, sest kedagi pole ja midagi pole… Ei suuda ette kujutada! Minu pärast-kooli on üsna täis, Uruguay mõistes muidugi totaalselt täis, teie Eestiga väga ei võrdleks- siinkohal kauneid viimaseid arvestusi! Ning Luisa, Leon ka rääkisid, et nad ei kujuta ette, ei tea midagi, mida tegema hakkavad suvel. Emm… Mul üsna planeeritud temakene juba ning kui juhtub ka mõni vaba päev tulema, kavatsen ikka midagi ette võtta, kuidagi-kellegagi-kuhugi ikka ju saab!
Aga oma viimastest tegemistest… Reedel kool ja pärast kooli uhh, eriline spordipäev oli! Võrkpall, Martiniga jooksmas(Martin on see pimedaks jäänud mees) ning õhtul veel tantsimas ka, olin läbi pärast:D AGA! Ma juba olingi unustanud selle sporditu suve ja sulka lõpetamisega, et mina olen ju see inimene, kelle tihedateks külalisteks on kõiksugu vigastused. Haah, reedest saadik pöial valulik ning annab tunda- palliga otse, midagi põrutuse taolist.
Reedel tuli siis meile see belglane ka, üks uus ja hoopis teistsugune kogemus taas! Belglane, arvuti- või elektroonika-vms insener, peaaegu 10 aastat töötanud Tais, pea 2 aastat Hiinas, aasta Venemaal ning võib-olla kuskil veel. Elab rohkem reisidel kui Belgias, sest töötab ainult kas 6 või 8 kuud aastas. Teadis maru palju maailmast, erinevaid fakte jne. Kuna belgias riigikeeli mustmiljon ja ta elanud igalpool, siis räägib päris hulganisti keeli. Sport on eluviis. Rääkis, kuidas vahel Belgias läheb 4.30 uni ära, läheb jooksma, 20km(väsimust pole, edasi!) 30km(sama lugu) 40km, ja oh, saigi maraton joostud! Samas rääkis, kuidas kodus pole ei raadiot, telerit ega arvutit, ning et söömas käib mingis avalikus toidukohas(tuleb oluliselt säästlikumalt välja)- me kujutasime ette, kuidas ta korter välja näeb oma voodi ja vannitoaga… Ühesõnaga hästi veider inimene oli iseloomult ja olekult, aga millist elu elanud-elab!
Seega laupäeva veetsime üsna koduselt, õega käisime rannani jalutamas, pärast pere ja matega mööda linna, oksjonilt läbi, ÜLImuhe!
Pühapäeval balnearios, asado, päike, ajalehed, Coelho, mate. Vesi toob sinna randa sellist must savi, aga nagu kividena- kõnnid, paistavad kivid liival, aga katsudes/mudima hakates pehmenevad. Mökerdasime veidi, kujutasin ette, kuidas suvel hakkan veel seal miskit mässama, mõeldes Kiltsile:)
No ja saigi too kena nädalavahetus läbi, esmaspäeval natuke kooli, pärast hispaania keele õppimist koos isa ning netiülesannetega, jooksmas käisime ka- seekord isa ja Martiniga, huu, tempo oli ikka teine, eks me näe, kui suur kihk on mul selles detsembrikuumuses(Eesti!) sinna võistlustele minna… aga ei, ma haaran võimalusest end treenida ja distsiplineerida!
Ja muide, ma olen oma 3kg juurde võtnud. Ei ole üldse tore.
Aah, ja Florencia, klassiõde, sai omale pisikese kutsika ja pani talle nimeks Tiina!

:))
Besos,
ja muide 2 kuud sai ka juba läbi!

Just made Tiina's day today! Y estoy taaan lejos!;)

Kaotus. Kaotus. Kaotus.!!!!! Nii kohutav kui see ka pole, kaotasime 0:1 Argentiinale! Ehhki Uruguay mängis paremini, võimalusi ja ohtlikke olukordi oli rohkem, suutia Argentiina ikka ära susata valel ajal!
Aga tegelikult oli üks mõnus õhtu! Sõime palju magusat, koogikesi, jah oma peres ei sööks me iial nii palju korraga! Aga ma lubasin endale:D Lobisesime, vaatasime jalkat, hästi-hästi hubane oli, positiivne energia!
Ning eilse päeva saavutus ka… Kuna isa oli tööl ja Mariana inglise keeles, pidin ma üksi minema Martiniga jooksma. Ei pidanud, aga läksin… Ja ma sain oma hirmust lahti:) Jooksime 4km, peaaegu kogu aja lobisesime. Temast oli mul raske aru saada, räägib vaikselt ja enda ette, aga ma SAIN ARUU!!! Niiet olen vägaväga rahul. Isale saatsin kohe sõnumi pärast, et käisin, jooksime palju ja sain hakkama! Ta vastus oli hästi armas:) Õnnitles mind ning ütles, et on väga uhke mu üle:) Täna ka mainis, et kui ma La Palomasse lähen, kuidas nad mind siis igatsema jäävad!
Aga jooksu juurde tagasi, isa plaanib Martiniga minna 19.dets Montevideosse maratonile, ma sätin end ka kaasa!
Kuid Memmilt sain ükspäev anekdoodi, mis meie meelest oli päris tabav. Tema aga luges mulle selle ette, et minu arvamust teada, kas ikka on nõnna. Ja ma siis mainin siinkohal ära, et olen kõige alljärgnevaga nõus peale Lõuna-Ameerika! Lugege, see on hea!

Austraallased korraldasid ülemaailmse küsitluse: "Palun öelge omaarvamus toidupuuduse kohta muus maailmas."Küsitlus läks täielikult vett vedama.Põhjused: Lõuna-Ameerikas ei teatud, mis on "palun."Aasias ei teatud, mis on "oma arvamus."Aafrikas ei teatud, mis on "toit."Euroopas ei teatud, mis on "puudus."Põhja-Ameerikas ei teatud, mis on "muu maailm."

Natuke mõtlemisainet, kuidas meil see maailm siin üles on sätitud, üles on arenenud õigemini...

Kuid kallid-paid kõigile, ja mina jään ellu, sest minu omad siin on kõik "palun"!:) Seega keegi ei sunni mind midagi tegema, olen mina ise!

Lähen Uruguay-Argentiina jalpalli vaatama tšikkidega, kes võidab, saab MMile!

Eesti võitis, peab ka Uru!!
GO URU GO URU!

eile õhtul enne tudu!

Käisin koolis. Jep, juba lahe- puudus kahe esimese ajaloo õpetaja, seega passisime tühja. Siis oli füüsika, tund toimus maru aeglasel tempol, tuli bioloogia- 10 vaatasid oma KT üle ja pidime minema mingile esitlusele. Ehk siis 3h esitlust teemal Liiklusõnnetused ja tervis. Vaatsime päris tõsiseid videosid, kuulsime veel tõsisemaid fakte ning tegime grupitööd. Sellest hoolimata, et nad said aru asja tõsidusest, ega kiivrit ei hakata ju ikka kandma… Ning viimaks oli üks matemaatika. Klassis on üks õpilane, kes asjast aru saab(ja mina joujou!), teistele ei aita ka pikk ja põhjalik seletamine. Emme-Memmi, teemaks on siinuse ja koosinuse teoreem.
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!

Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D

Love you guys!

eile õhtul enne tudu!

Käisin koolis. Jep, juba lahe- puudus kahe esimese ajaloo õpetaja, seega passisime tühja. Siis oli füüsika, tund toimus maru aeglasel tempol, tuli bioloogia- 10 vaatasid oma KT üle ja pidime minema mingile esitlusele. Ehk siis 3h esitlust teemal Liiklusõnnetused ja tervis. Vaatsime päris tõsiseid videosid, kuulsime veel tõsisemaid fakte ning tegime grupitööd. Sellest hoolimata, et nad said aru asja tõsidusest, ega kiivrit ei hakata ju ikka kandma… Ning viimaks oli üks matemaatika. Klassis on üks õpilane, kes asjast aru saab(ja mina joujou!), teistele ei aita ka pikk ja põhjalik seletamine. Emme-Memmi, teemaks on siinuse ja koosinuse teoreem.
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!

Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D

Love you guys!

Kool ootab.

And that’s it, (that’s all- mõeldes teile:D). Aga minu that’s it oli rohkem see, et ja nüüd ongi mu vabad päevad läbi! Nimelt viimase 10 päeva jooksul käisin 1 päeva koolis ja EI olnud haige ega EI olnud vaheaega :))
Laupäeval mõnus ärkamine, jogurt- see on mu hommikuõnnistus nüüd koos värske apelsinimahlaga! Siis me sõime midagi lõunaks ja ma usun, et enne lihtsalt valmistasime seda ja suurem aeg läkski sellele. Siis vaatasime Marianaga „Marley y Yo“ lõpuni ning mina läksin Luisa ja Leoniga välja. Kõndisime randa, tegime seal pilte ja tiirutasime tagasiteele. Luisale tuli aga klassivend vastu, kes ütles, et paljud rannas(saate ju aru, et rand on suur ja kõiki me ei kohanud), seega Luisa jäi nendega. Me Leoniga kõndisime tagasi ja arutlesime teemal sport ja enda sundimine seda tegema, just see riidesse paneku ja mineku osa:D Jõudsime kesklinna tagasi, Leon sai klassivendadega kokku ja otsustas ka pärast randa minna nendega. Ma ei tea, olen ma rääkinud ikka, et siin on see randa minek väga populaarne. Noored lähevad, istuvad, joovad matet, kuulavad muusikat ja ei tee midagi, selline lebokas. Aga mina pole veel kordagi käinud sõpradega. Asi on selles, et me reedel räägime küll, et saadame sõnumeid ja teeme koos midagi, aga kui laupäev käes, on mul ikka selline kodusolemise tunne ja ei viitsi kuskile välja minna, pühapäeviti balnearios. Kuid te ju teate, et ma olen ikkagi õnnelik nõnna. Ja pealegi tuleb suvi, küll ma jõuan kurguauguni!
Niisiis jõudsin tagasi, askeldasime köögis ja tegime süüa ja lobisesime ja naljatlesime jne. Õhtusöögiks tegime pizzat. Seekord ei ostnud põhja poest, ema tegi taigna, suure hoole ja armastusega, küpsetasime ka kaminas kuumade süte kohal, mitte ahjus- tuli hea ja õhukese põhjaga! Heitsime end tudule. Mina muidugi pidin kõik need sadamiljon kirja ja blogi kirjutama…
Öösel siis hakkas jälle sadama. No see pole küll sadu, midagi metsikut… Mull teatati siis hommikul, et ööga tuli 100mm maha, esmaspäeval sama palju- ühe nädala sees kahe öö sadu 200mm, pole paha! Aga et pühapäeval oli tunne, et kohe kisub jälle vihmale, balneariosse ei läinud. Seega päeva esimene pool läks minul isiklikult kohalikke lehti lugedes, oma raamatut lugedes ning omaoma värviraamatut värvides:) Ema õmbles Marianale kleiti ümber- järjekordne 15aasta sünnipäev(ja mina muidugi ei viitsinud sinna end ajada).
Siis lõunatasime, oh seda õnnistavat sööki taas! Veidi tegelesime oma asjadega edasi ning siis otsustasime emaga, et lähme kõndima- sest muidu möödub päev ainult süües! Seega üks-kaks balnearionini, isa tuli sinna ning autoga koju tagasi. Olid ühed mõnusad õhtupooliku ja loojuva päikese 9km, sain lõpuks ometi kogu vanemate tööinfo. Aga ausalt, see on liiga keeruline, et siin kõike hakata ümber rääkima. Umbes siis nii, et ema töötab 5x8h +1x6h nädalas ning isal on üks 24 valve meedikuna ning siis töötab veel füsiaatrina ning teeb kahe lapsepuhkusel oleva arsti tunde meediku ja füsiaatrina nii Carmelos kui ka Palmiras.
Kodus panime Mariana valmis, ta läks, me sõime ja nett+ tudu.
Esmmaspäev… Ööd lähevad järjest meeldivamaks. Saan magada, näen unenägusid, aga need ei häiri enam. Kusjuures nad on väga reaalsed, võinoh, lahedad. Täta, täna nägin unes, kuidas Tartus Kalda tee 12 maja otsas tulin bussi pealt maha ja sebra tuli ületada silmad kinni- tuli teha seda võistlust, et kes kõige otsem läheb(üks puu oli sihiks). Ja ma kaldusin räääämedalt vasakule:D Oi aegu ammuseid, oi aegu metsamooriseid!
Aah, tegime emaga siis süüa, sõime isa ja emaga ning siis ma lugesin ühte Uruguay kohta käivat raamatukest hispaania keeles. Isa pidi minema Palmirasse tööle 15-18. Ma otsustasin, et lähen kaasa! Mariana ju kodus magas, sünnipäevaöö siiski!
Vot. Sain olla kolm tundi, jalutada, uitada, nautida. Olin vist esimest korda niiviisi üksi endaga pikemalt kui 20 min. Sain otsustada, millist tänavat pidi kõnnin, millisele pingile istun jne. Mitte et mind häiriks seltskond. Ma lihtsalt nüüd sain ennast nautida, nagu ma Montpellier’s käisin oma pingil istumas, kuulasin parimat muusikat ja vaatlesin jooksjaid ning linnailu.
Jalutasin veidi ringi, vaatasin tähtsamad asjad ära- see on üks absoluutselt pisike koht, ega seal midagi eriti ei ole, läksin randa, avastasin muulikese, tegin nostalgilisi pilte(KHHHMMMMM Tiina!) Tegin endast pilte- tuli siiski jäädvustada see mõnus päev! Jalutasin edasi rannas, ning siis otsustasin, et jään paikseks ühele teate küll- mere sisse ehitatus tee, paar pingikest, et inimesed saaksid nautida ilu, sinna! Taas tegin endast ja oma Coelhost pilte ning lugesin. Ohh kui mõnus oli!
Saabus aeg ning läksin tagasi haigla juurde, tuli isa ning sõitsime kodo tagasi. Mina olin rämerahul!
Kodus õhtupoolikul vaatasin nende vanu albumeid- pisikest ja nunnu Marianat ja täpselt nagu filmist- à la „Grease“ välja astunud noori ja armunuid Miradelia’t ning Ramon’i. [ema ja isa, kes aru ei saanud:)]
Õhtustasime, tegime huumorit, pilte Fattost ja Marianast ja minust- lakkumas magustoiduvormi!

JA HOMME KOOLI! Nüüdseks kui ma postitan, olen tegelikult juba koolipäeva läbinud;) Aga ikkagi, elagu kaks esimest ajalugu!
Teie teine eelviimase nädala kooliäev hakkab 2 tunni ja 51 min pärast, edu!

Oh, ja pealegi teil sajab lund! Juba oktoobri alguses, nii ikka päris ei lähe! Aga mina tõmmunen iga päevaga:)

***
Ehkki ma tegelikult alles lähen kooli, aega jäi üle, et see siin ära postitada!;)