Buenos Aires-Carmelo-Colonia-Montevideo

Jätkame sealt, kust pooleli jäi!
Reede, 15.jaanuar
Hommikul ärkasime, kohe randa! Olime ühed esimesed, kes jõudsid. Surfiputka surfarid olid enamuses ka alles ise vees, kaugel taamal. Võtsime Marianaga lauad ja läksime vette. Kohe esimese asjana hakkas silma, et vesi oli millimallikaid TÄIS! Aga oli ka loogiline, eelmisel päeval oli veetemperatuur oluliselt soojem, seega olid soojad hoovused toonud millimallikad ka sisse. Aga lained olid korralikud, mõnus, parajalt suured, kuid veidi mäslev- liiga tihedalt tulid teised, kukkusid üksteisele peale. Ühesõnaga Mariana oli oma 10 minutikest ära ja läks välja, mina jäin nende ollustega võistlema. See oli tõesti nii, et sa vaatad, et laine tuleb ja näed seal sees korraga 30 millimallikat, siis paned hinge kinni ja üritad püsti jääda, näo ja käed väljapoole vett jätta ning kui see on sul õnnestunud ja vool liiga tugev pole olnud, siis tunned ainult jalgadel ja poolel kehal kipitust. Jah, see vesi oli tõesti täis neid molluskeid! Ma astusin oma paar-kolm tükki katki, ja pärast olin üle keha, kõigist kohtadest sügelev, ka nägu! Brr. AGA! Asi oli seda väärt:)) Tõesti, see kaif!
Nii, aga igatahes siis suundusime koju tagasi, panime asjad kokku, sõime lõunat ja jätsime Uruvanematega hüvasti, läksime Carmelo poole teele- Kati, Janno, Triin, Mari ja Mariana. Ei läinud päris ainult kiirteed mööda, keerasime ilusatesse suvituslinnadesse sisse ja sõitsime veidi mööda rannikut, sõime Piriapolises jäätist ning järgmise peatuse tegime Montevideos, rahaautomaat! Seal juba otse ja õnnelikult Carmelosse! Jõudsime kohale, mu Eesti pere nägi ka mu kodulinnakest kallikest, käisime poes ja ostsime süüa ning läksime koduga tutvuma.
Igatahes mulle tundus, et emmele-issile väga meeldis. Ütlesid, et piltidelt oli oluliselt väiksem ja kehvem mulje jäänud…Nii tore, mulle ka meeldib, vaid jah, asukoht on vale- selles ka nõustusid nemad pärast unetut ööd motomüra tõttu! Ehk jah õhtul sõime ja sättisime magama, olulised netiretked ka…
Laupäev, 16.jaanuar.
Varajane äratus, hommikusöögilaud. Tuleb tunnistada, et ma seoses Eesti pere siinolekuga olen oluliselt rikkalikumalt toitunud hommikuti, emme keetis ükspäev isegi putru, päris huvitav oli süüa, ehkki kõht oli küll pärast pool päeva täis!:D
Autosse ja teele Colonia poole, et seal laevale minna ja Buenos Airesesse sõita! Autos ma avastasin oma 5 asja, mis koju olid jäänud. Lisaks sellele oli issi jätnud kuulsad uruguay „valged paberid“ koju…HUUMOR! Kes ei tea, siis „valge paber“ on siin selline tähtis paberilipik, mis sulle antakse riiki sisenedes ja sa EI TOHI SEDA ÄRA KAOTADA, sest siis tuleb jamasid:D Ja noh, me nüüd tahame riigist välja minna, ILMA valge paberita:D Niisiis, esimene sadamatädi ütles, et peame trahvi maksma, teine onu tegi kahtlase näo, aga pigistas silmad kinni ja pani südamele, et me tagasitulles selle ikka alles hoiaks ning kolmas tädi pani külmalt templi sisse riigist väljumise kohta… Vedas seekord!
Niisiis, aga läksime laeva, jõudsime Buenosesse ja maabusime. Meile nimelt pidi üks tuttav onu vastu tulema, et siis väikse ekskursioonikese teha, keda polnud oli aga tema! Siis süttis tuluke ja ma tulin selle peale, et aga Argentiina oli ju nii kangekaelne ja ei keeranud kella, seega on neil üks tund vähem!!! Jep, leidsime kella ja veendusime selles, egas midagi, natuke oodata, ühed alfajorid( tuleb taas mainida emme kiindumust!) ning juba ta tuligi!
Arutasime läbi, kuidas päeva teeme ja läksime teele. Sadas vihma, algul natuke, siis juba oluliselt rohkem. Emme ostis vihmavarju ja võttis Triinu ka hõlma alla, teised vettisime. Käisime ja kõndisime, jalutasime ja astusime. Ikka mööda olulistest platsidest, majadest, teatritest, tänavatest, hoonetest. Tuleb tunnistada, et ega see nüüd nii jama linn polegi kui issi enne rääkis. Ehkki mulle tavaliselt suurlinnad ei meeldi, polnud sellel häda midagi. Täitsa vahvad ehitised ja tänavanurgad olid;) Paraku on aga see, et ega me ei näinud seda tõelist Buenos Airest praegu, sest tänavad olid tühjad, autosid peaaegu ei sõitnudki, jalakäijatest rääkimata. Mingil hetkel tegime lõunasöögi, praed toodi ette nõnda, et igaüks oleks tahtnud kaks inimest juurde kutsuda seda sööma, kuid hinnad see-eest olid normaalsed.
Ilm paranes, täitsa ilusaks läks kohe, saime hakata vaikselt pilte tegema ning päikselist linnailu nautima. Kui olulisemad kohad käidud said, võtsime metroo ja sõitsime hotelli. Metroo oli maru vahva, puust! Esimene Ladina-Ameerikas, üldse üks esimesi maailmas. Jõudsime hotelli, tänasime Santiago ära ja olime maru õnnelikud sellise päeva eest! Sest ise poleks tõesti osanud kuskile minna, kuskil käia ega teada, mida vaadata… Tegime vaikse tunni ja hakkasime sättima end riidesse, meid ootas õhtusöögiga tangoshow.
Õhtusöök, hmm, jah, teenindus tundus hea olevat, aga söök oli ka võimas! Saime tunda Argentiina kultuuri- saime suure lihakäntsaka(absoluutselt maitsetu) ning portsjoni friikartuleid kõrvale:D:D Einoh, egas midagi, järgmine kord teame! Liha saatsime muidugi tagasi üleküpsetamisele ka… Aga hakkas show, jaa, see oli juba midagi paremat. Muusikud olid tasemel, lauljatega oli nii ja naa ja tantsijatega jäi ka rahule. Ehkki tõesti, ega neid eriti vaadata ei tahtnud, sest nad olid vanad ja koledad:D Ei, pole hullu, saime elamuse küll! Hotell ja magusasse unne!!!
Pühapäev, 17.jaanuar.
Ärkasime ja einestasime ühe korraliku hotellihommikusöögi. Tegime check-in’i ja astusime välja kuumusesse. Jah, päike paistis lagipähe ilma ühegi abistava pilvetutita ning meie jalutasime ja jalutasime. Oli ilus tänav! Esimeseks siis peatusime kalmistul, astusime sisse. Suur ja uhke! Midagi sellist mina igatahes varem näinud ei ole, seal olid nagu omaette majakesed, kuhu siis maeti keegi rikas kuulus/usklik koos kogu perekonnaga.
Läksime edasi, laadatasime natuke ja suundusime loomaaeda. Seal läheduses oli parajasti Dakari ralli lõpetamine, seega natuke müra ja kära ja rahvast, aga ei seganud meid ta rohkem kui väljas valitsev temperatuur. Käisime mööda loomaaeda ringi ja ootasime midagi kihvti toredat ja lahedat, aga paraku seda me ei leidnud. Jõudsime ka järeldusele, et inimene hellitatakse ära, inimene harjub ja talle ei tundu enam eriline näha kolme elevanti või kahte kaelkirjakut, sest seda on juba nähtud. Eriti veel emme-issi, kes kõiksugu elukaid vabas looduses rahulikult ringi jalutamas näinud, nende oma keskkonnas.
Ja üleüldse oli meil hoolimata pideva vee tarbimisest vedelikupuudus ja me otsustasime minna mõnda kergemasse keskkonda. Läksime metrooga kesklinna, jalutasime jalakäijate tänaval, šoppasime suveniire ning astusime jäätisekohvikusse, et üks magus amps võtta! Ning siis juba tuligi aeg suunduda taas sadamasse ja astuda laevale! Uruguaysse sisenemine läks hästi, muide:D
Jõudsime Carmelosse, seal ootasid meid ema-isa, jutlesime ja lobisesime, õhtustasime ning lime väga väsinud…
Esmaspäev, 18.jaanuar
Oli siis päev, mille me võtsime veidi vabamalt ja rahulikumalt. Magasime veidi kauem, hommikustasime ja läksin eesti perega neile Carmelo ümbrust näitama. Sõitsime autoga, vaatasime mu viinamarjad üle, käisime ühes veinikeldris, ostsime sealt veini kokku, üliodavalt ning käisime ka kohalikus piimatehases, ostsime Calcari dulce de lechet ja juustu, juba oluliselt krõbedama hinnaga… Naasesime koju ja lõunatasime kõik koos, mina oma peredega- oma nelja vanema ja kahe õega, paraku oli kohal vaid üks koer. Pärast sööki läksime jalutama. Vaatasime koduranna üle, jutlesime seal veidi. Koju tagasi jõudes istusime veidi ja arutasime järgmiste päevade suhtes ning siis läksime välja, balneariosse. Ja nagu mullegi, hakkas emmele-issile see koht kohe meeldima, nagu ühest perest oleks!;) Võitlesime veidi sääskedega ja tegime pilti ja läksime tagasi. Taas õhtu ja öö nagu ikka.
Teisipäev, 19.jaanuar.
Ühine hommikusöök ja pakkisime kohvrid ning tegime minekut. Taas mina oma eestlastega. Colonia. Tõdesime tema ilus! Sõitsime härjavõitlusareenist mööda, parkisime end vanalinna lähedusse ja jalad alla ning minekule! Kõndisime mööda tema kauneid tänavaid, sisenesime käsitöölaatadele ja suveniiripoodidesse, nautisime. Tõusime ka tuletorni. Tuleb tunnistada, et ma polnud varem Rio de la Platal selliseid laineid näinud ja üleva sai sellest tunnistust- tuul oli tõeliselt vali, toeta end julgelt talle vastu, kuid fotokast hoia kõvasti kinni! Loomulikult sisenesime teatriaeda ja tegime seal kauneid spiraali-pilte, selgelt mu lemmikud sellest reisist! Kui linnake juba peaaegu risti-põiki läbi oli käidud, sõitsime minema. Söögipeatuse tegime teepealses „ Uruguay parimate chivitode restoranis“ ja noo, ega siiani pole midagi vastu küll saanud! Ning samuti ostsime sealt virsikuid, mida pärast sõime ja mõtlesime, et nooo, tead sõidaks tagasi ja naudiks! Kusjuures, kilohind umbes-täpselt 6 krooni!!! Ja siinkohal tuleb mainida, et ma lähen sinna laagrisse samma paika ning räägitakse, et seal saab neid virsikuid kõikse aeg süüa, VIRSIKUDIEET! Olguolgu, natuke arbuusi ka vahele, mida muide ostame siit niiumbes 5-6 krooni kilo…
Jõudsime Montevideosse, läksime hotelli. Lihtne, kuid ilus hotell, väga korralik ja puhas! Läksime välja shoppingusse, sõime arvake-ära-mida, JÄÄTIST ja läksime hotelli tagasi, öö oli.(mul muidugi olid eestikeelsed raamatud, mida ma täie rinnaga nautisin!)
Kolmapäev, 20.jaanuar
Nonii, Montevideo päev, pealinnapäev! Eine, ja läksime kesklinna. Seal siis taas tiirutasime ja uudistasime tähtsamaid kohti… Käisime karnevalimuuseumis, panka, teatrisse ja suveniirikatesse astusime sisse. Montevideo nagu Montevideo ikka! Läksime lõunatama veeäärsesse restorani, saime taas megapraed, aga samuti ka megamaitsvad! Hotelli ja natuke puhkust(raamatuid) ning läksime taas välja. Teise shopingusse(oleme originaalsed, teine jäätisekohvik ka!!) ja pärast seda ühele karnevaliproovile. Toimus murgaproov, sinna kauaks ei jäänud, võtsime hoopis suuna vastavatesse linnaosadesse, kus võiks candombe’t kuulata. Candombe nimelt on kohaliku karnevaliga kaasas käiv trummimuusika. Ja kuidas meil vedas! Sattusime nägema ühte väga korralikku candombe gruppi, olid tantsijad, olid trummimehed. Kõige vahvam oli vaadata sellist pisikest, 3-aastast põnni, trumm seljas, mööda tänavat käimas ja kaasa mängimas, kusjuures täiesti rütmis ja väga õigesti! Novot ja siis õnnelikud sellisest kogemusest, sai päev taas läbi.
Neljapäev, 21.jaanuar.
Nonii siis, hommikusöök ja asjad kokku. JUBA jõudis kätte nende äraminekupäev! Kaks nädalat sai läbi. Said kiiresti läbi, kuid samas tegime palju ja kõik kahe nädala tagune tundub kaugustes olevat! Mu uruema ja uruõde tulid ka pealinna, saime lennujaamas kokku, kallistasime ja jätsime hüvasti! Triin oli takjas! Ühel hetkel avastasin mütsid, jumala tutimütsid!, nende „talveasjade“ kotist ja siis sai tutimütsi-pilti tehtud. Ühesõnaga, egas midagi, said need nädalad läbi, minul üle 5 kuu siin oldud, ilmselt alla 6 veel ja siis olen ma juba tagasi Eestis. Jube, kuidas aeg lendab!
Aga väga tore oli, ja kindlasti ei ole midagi sellist, et ma nüüd olen meeletus koduigatsuses ja nutus ja halas, ei!(hoolimata issi pidevast veenmisest, et tal on tagasisõiduks 4 piletit:D) Ma arvan, et kõigile oli vahva, et mu Eesti vanemad käisid ja nägid, kuidas mu siinne riik ja kodu ja elu välja näeb, et mu kaks pere kohtusid ning et tegelikult nüüd ma saan siiski oma aastat edasi elada, natuke uute mõtete ja hinnangutega! Vähemalt ei pea emme enam tapeete seinalt alla kraapima kui ma haige olen, sest ta teab, et mu eest tõesti hoolitsetakse ka siin! Onju!?:) Ja pealekauba, nüüd on Marianal ka otsus üsna selge- Eesti ootab!!!

Ahh teate,
Kuradi ilus on see elu ikka mul!
Teie Õnneseen:)