Heihei eestlased!
J6udsin ilusti Rivera maakonda, ilma yhegi probleemita! Kogu tegevusest ja m6tetest kirjutan tagasij6udes!
Aga seda v6in 8elda, et nyyd j6udsin Uruguaysse! V6i ma ei tea, Ladinasse, sellesse, millest sina issi r22gid ning mida ma ootasin...
olen 6nnelik inimene,
head kooli j2tku!
lunes, noviembre 2
domingo, noviembre 1
Minas de Corrales.
Vot, mul on jäänud paar tundi bussini, tagasi olen laupäeva hommikul, ehk pühapäeval teen sissekande, nautige seni kooli ja talve tulekut!
Paid,
Mari.
Paid,
Mari.
sábado, octubre 31
Head suvevaheaega sulle, Mari!
Oh kui raske oli mul eile uinuda, sest kogu päev oli niivõrd teistsugune olnud, energiat oli palju ja pealegi Fattole meeldib endiselt mu voodi all magada, kuidas sel õhtul nägi ta unenägusid, mis panid ta väga lõõtsutama ja niutsatama;)
Neljapäev nagu neljapäev ikka, koolis mu viiiiimased astronoomiad, ajalugu ja keemiad, kahes viimases sain kaasa teha ka, sest eelnevates arutleti ainult teemal tulevad eksamid-tööd, seega mitte midagi mulle. Aah, ja ilm see imeilm siinmaal- oli kuumaks ja läppeks läinud! Päike paistis ja kõrvetas, hingata polnud midagi, niiske kuumus. Aga ma tundsin ennast hästi ja hakkasin nüüd uskuma ka, et suvel siin on kuum. Jõudsin koju, haarasin ratta ja läksin rattaga sõitma! Sain kauneid pilte, olin rahul, kuumus oli parasjagu mõnus, treeningu mõttes ka väga resultatiivne! Sättisin end tagasiteele, sõidan sõidan kuni järsku tunnen, et mis värk on, ratas kuidagi jõnksatab ja koliseb, heidan pilgu tagumisele rattale, ohhoo, kumm jumala tühi!:)) Helistasin isale, „isssiisssi, tead mul läks rattakumm lõhki!“ Ning mis tal muud üle jäi, võttis auto ja tõttas mulle järele;)
Mina läksin edasi hispaania keelde ning koju tagasi, koduuksest on hea sisse astuda, mõnus jahedus võtab vastu! Emal tuli idee minna Fattot ujutama balneariosse, mõeldud-tehtud, läksime. Ma siis siinjuures mainin ära, et 29.oktoober ja selle hooaja ESIMENE UJUMINE!:))Lööte üle seal Eestimaal!? Ei kurda, päris mõnus oli, ma arvan et kraade oli kuskil 22 kandis, nende jaoks ikka jube külm!
Jõudsime koju tagasi, tegime sibulapiruka põhja valmis(täidiseks panime peekonit ja šampinjone) ning läksime salsasse emaga! AAAH! Te ei kujuta ette, kuidas mulle meeldis! Treener on üks tumedanahaline mees, tuleb Montevideost tunde andma, teeb kaks trenni 8-9 ja 9-10, me jõudsime teiseks trenniks, aga selgus, et see on edasijõudnutele… Aga et esimeses trennis oli oma 20 inimest ja teist trenni ei pidanud toimuma, siis meil oli natuke jama… Aga siis ta ütles, et no aga kui te tahate, eks ma siis teen teile ikka- buss läks nagunii hiljem. Seega jäid 2 tükki eelmisest trennist ja meie emaga. Treener-Martin on ta nimi kusjuures, küsis, et kas oleme esimest korda, ema ütles, et ei teist, kuid mina jah ju esimest. Seega alustasime kõige alguses, õppisime erinevaid samme, algul rütmi lugemisega ja kõik minu pärast, maru naljaks tunne oli:D Aga ei, ma sain ilusti ilusti hakkama ja ikka tantsisime juba, muusikaga ja mõnuga! Nautisin täielikult, treener ja trennikaaslased ka kiitsid ning ülikihvt oli olla! Kahjuks aga ta teeb neid tunde kõigest novembri lõpuni ja mina olen ju Riveras ja La Palomas ja kusiganes veel… Kuid vähemalt ma sain nüüd kellegi kontakti, kes on salsaga seotud, sedaenam, et ta lisas mind kohe facebooki, seega ma loodan, et ma saan ikka salsaga jätkata vahetusaasta lõpuni!
Ühesõnaga oli üks tore päev fotode, salsa ja ujumise seltsis!
Reede kool oli kohutav! Sest bioloogi-ajalugu-filosoofia-kirjandus-kirjandus tegid nad valmistust eksamiteks, kahes inglise keeles ka! Aga sellest ma tahtsingi rääkida… Need aastalõpu tööd peaks olema kogu aasta peale, kuid inglise keele töö tuleb põhimõtteliselt ühe töölehe peale, sellega on nad juba mitu tundi töötanud(sama teemaga kogu minu siinoldud aja) ning kõik mis teha tuleks oleks ainult paar-kolm lauset endale pähe õppida ja simsalabimm, 12 lendaks!
Aah, siis kui ma koolist koju jõudsin olid meil siin kaks korealannat- ema ja tütar! Tütar rääkis inglist, ema ainult koread. Kahjuks olid nad siin ainult lõuna ja tunnikese peale, siis juba edasi Buenos Airesesse! Aga et isa pidi tööle minema, siis mina suuremas osas asjatasin nendega üksi. Loomulikult tuli teemaks Eesti ja ma siis näitasin raamatut Eesti kohta ja jutlesime veel niisama. Ma nüüd tean, kuidas korea keeles „aitäh“ on! Ning mu häälduse peale arvasid nad, et ma võiks korea keelt ka õppida!;) Ja üldse, sain juba kutse aastaks sinna ka elama minna, ema juurde! Mis te arvate, pärast gümnaasiumit ülikooli Koreasse!?
Saatsime Marianaga nad laevale ja mina siis hispaania keelde. Võtsin arvuti kaasa, nagu olin lubanud ja tegin neile ühe Eesti-tunni. Pigem küll minu elu tunni- reisime läbi meie reisipiltide ning muidugi peatusime ka Eestis ja peres ja kodus… Nad olid lõpuks väga tänulikud, et kõike näitasin ja rääkisin, jess läks hästi!
Kodus oli selline lebotamine rohkem, õhtul vaatasime Marianaga mingit hispaania filmi, film oli iseenesest hea, aga mitte minu maitse, meie maitse.
Nüüd siis passime kodus, sest vihma sajab- kõik ujub, lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees…
Kuid juba homme, juba homme olen teel Minas de Corralesesse!
Hästi egoistlik ja ennast kiitev postitus tuli, aga eks ma järgmises juba parandan end!
Kallid,
Mari.
Neljapäev nagu neljapäev ikka, koolis mu viiiiimased astronoomiad, ajalugu ja keemiad, kahes viimases sain kaasa teha ka, sest eelnevates arutleti ainult teemal tulevad eksamid-tööd, seega mitte midagi mulle. Aah, ja ilm see imeilm siinmaal- oli kuumaks ja läppeks läinud! Päike paistis ja kõrvetas, hingata polnud midagi, niiske kuumus. Aga ma tundsin ennast hästi ja hakkasin nüüd uskuma ka, et suvel siin on kuum. Jõudsin koju, haarasin ratta ja läksin rattaga sõitma! Sain kauneid pilte, olin rahul, kuumus oli parasjagu mõnus, treeningu mõttes ka väga resultatiivne! Sättisin end tagasiteele, sõidan sõidan kuni järsku tunnen, et mis värk on, ratas kuidagi jõnksatab ja koliseb, heidan pilgu tagumisele rattale, ohhoo, kumm jumala tühi!:)) Helistasin isale, „isssiisssi, tead mul läks rattakumm lõhki!“ Ning mis tal muud üle jäi, võttis auto ja tõttas mulle järele;)
Mina läksin edasi hispaania keelde ning koju tagasi, koduuksest on hea sisse astuda, mõnus jahedus võtab vastu! Emal tuli idee minna Fattot ujutama balneariosse, mõeldud-tehtud, läksime. Ma siis siinjuures mainin ära, et 29.oktoober ja selle hooaja ESIMENE UJUMINE!:))Lööte üle seal Eestimaal!? Ei kurda, päris mõnus oli, ma arvan et kraade oli kuskil 22 kandis, nende jaoks ikka jube külm!
Jõudsime koju tagasi, tegime sibulapiruka põhja valmis(täidiseks panime peekonit ja šampinjone) ning läksime salsasse emaga! AAAH! Te ei kujuta ette, kuidas mulle meeldis! Treener on üks tumedanahaline mees, tuleb Montevideost tunde andma, teeb kaks trenni 8-9 ja 9-10, me jõudsime teiseks trenniks, aga selgus, et see on edasijõudnutele… Aga et esimeses trennis oli oma 20 inimest ja teist trenni ei pidanud toimuma, siis meil oli natuke jama… Aga siis ta ütles, et no aga kui te tahate, eks ma siis teen teile ikka- buss läks nagunii hiljem. Seega jäid 2 tükki eelmisest trennist ja meie emaga. Treener-Martin on ta nimi kusjuures, küsis, et kas oleme esimest korda, ema ütles, et ei teist, kuid mina jah ju esimest. Seega alustasime kõige alguses, õppisime erinevaid samme, algul rütmi lugemisega ja kõik minu pärast, maru naljaks tunne oli:D Aga ei, ma sain ilusti ilusti hakkama ja ikka tantsisime juba, muusikaga ja mõnuga! Nautisin täielikult, treener ja trennikaaslased ka kiitsid ning ülikihvt oli olla! Kahjuks aga ta teeb neid tunde kõigest novembri lõpuni ja mina olen ju Riveras ja La Palomas ja kusiganes veel… Kuid vähemalt ma sain nüüd kellegi kontakti, kes on salsaga seotud, sedaenam, et ta lisas mind kohe facebooki, seega ma loodan, et ma saan ikka salsaga jätkata vahetusaasta lõpuni!
Ühesõnaga oli üks tore päev fotode, salsa ja ujumise seltsis!
Reede kool oli kohutav! Sest bioloogi-ajalugu-filosoofia-kirjandus-kirjandus tegid nad valmistust eksamiteks, kahes inglise keeles ka! Aga sellest ma tahtsingi rääkida… Need aastalõpu tööd peaks olema kogu aasta peale, kuid inglise keele töö tuleb põhimõtteliselt ühe töölehe peale, sellega on nad juba mitu tundi töötanud(sama teemaga kogu minu siinoldud aja) ning kõik mis teha tuleks oleks ainult paar-kolm lauset endale pähe õppida ja simsalabimm, 12 lendaks!
Aah, siis kui ma koolist koju jõudsin olid meil siin kaks korealannat- ema ja tütar! Tütar rääkis inglist, ema ainult koread. Kahjuks olid nad siin ainult lõuna ja tunnikese peale, siis juba edasi Buenos Airesesse! Aga et isa pidi tööle minema, siis mina suuremas osas asjatasin nendega üksi. Loomulikult tuli teemaks Eesti ja ma siis näitasin raamatut Eesti kohta ja jutlesime veel niisama. Ma nüüd tean, kuidas korea keeles „aitäh“ on! Ning mu häälduse peale arvasid nad, et ma võiks korea keelt ka õppida!;) Ja üldse, sain juba kutse aastaks sinna ka elama minna, ema juurde! Mis te arvate, pärast gümnaasiumit ülikooli Koreasse!?
Saatsime Marianaga nad laevale ja mina siis hispaania keelde. Võtsin arvuti kaasa, nagu olin lubanud ja tegin neile ühe Eesti-tunni. Pigem küll minu elu tunni- reisime läbi meie reisipiltide ning muidugi peatusime ka Eestis ja peres ja kodus… Nad olid lõpuks väga tänulikud, et kõike näitasin ja rääkisin, jess läks hästi!
Kodus oli selline lebotamine rohkem, õhtul vaatasime Marianaga mingit hispaania filmi, film oli iseenesest hea, aga mitte minu maitse, meie maitse.
Nüüd siis passime kodus, sest vihma sajab- kõik ujub, lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees…
Kuid juba homme, juba homme olen teel Minas de Corralesesse!
Hästi egoistlik ja ennast kiitev postitus tuli, aga eks ma järgmises juba parandan end!
Kallid,
Mari.
viernes, octubre 30
picasa!
Panin uusi pilte picasasse, tänased on supeer, ise olen ilgelt rahul!:)
Üldse oli täna hea päev, sain pilte, käisin salsas, mis oli jeeejou, megalahe! ehkki mu rattasõit oli nagu ta oli...:D Kumm läks katki!
Aga kõigest sellest juba hiljem:)
Üldse oli täna hea päev, sain pilte, käisin salsas, mis oli jeeejou, megalahe! ehkki mu rattasõit oli nagu ta oli...:D Kumm läks katki!
Aga kõigest sellest juba hiljem:)
jueves, octubre 29
Nüüdseks on jäänud 1 koolipäev, alljärgnev tekst eilne!
Nõnnaviisi. Millal ma viimati kirjutasin!? Esmaspäeval vist. Ei pühapäeval, et valimised VIST korduvad, ei, tõsi on see, et valimised korduvad KINDLASTI, novembri lõpus. Ohõudust seda muusikat ja tantsu ja tralli veelkord! Aga olgu, mina elan ju üle, vaesed riik ja parteid , kes peavad hunniku raha taas välja käima…
Aga esmaspäev oli koduselt, käisin viinamarju pildistamas, Luisaga käisime jalutamas rannas, tegime pilte, rääkisime jutte maast ja ilmast. Tema poolt uudised siis sellised, et ta jääb Carmelosse, uus pere tundub olevat parem, väidetavalt palju perekondlikke tegevusi ning kõike muud, millest ta puudust tunneb.
Teisipäev oli üks suhteliselt muhe päev. Läksin kooli esimeseks tunniks, õpetaja puudus-paaristund, tuli õppealajuhataja ja ütles, et kolmas tund ka jääb ära, sest õpetaja puudub - et tulgu me kooli tagasi 9.45… Jõudsin siis koju, avastasin ema aeroobikasse end sättimas, kutsus mu kaasa, riidesse, läksin. Seega tagasi koju jõudsime 9.30, kiire pesu, riietus, banaan kaenlasse ja sadulasse! Kusjuures isegi tund toimus, järgmine muidugi mitte ning kaks viimast matemaatikat taas- khmmm, saime tööd kätte, sain 12.
Kodosse, hispaania keel jäi ära, sest õpetaja Montevideos meedikute ülevaatusel, seega päevaks polnud mitte midagiiii! Tegin pisikese siesta, sebisin endale bussiaegu, sain YFUlt loa minna Minas de Corralesesse Anu ja Karla(see soomlanna, kes temaga samas majas elab) juurde, ehk JEEEEEE MA LÄHEEEN!:)) Lobisesin tugiisikuga ja ei teinud midagi, aga õhtul olin nii läbi kui läbi.
Kolmapäev, koolis oli okei, kunstid, tegin tööd, keemias pidin pead kasutama ja mõtlema, vot see mulle meeldis:) Pärast kooli suhtlesin vanematega ja Duncsiga, KHMMKHMM. Duncsiga, kes on samasugune nagu alati ja oskab teisi kiusata. brrrapõrra.
Aga jäänud on kaks päeva koolis, homse elan üle, sest ainult 5 tundi on, ülehomse, sest see ju siiski viimane, siis laupäev ja pühapäeval kell 6 läheb buss, asun end Rivera poole teele, SIIT MA TULEEN!:)
Aga mis ma veel olen unustanud rääkida, ükspäev vaatasime Marianaga ühte uruguay filmi. Filmitud ühes väikses vaeses külas Brasiilia piiri ääres. Näitas ilmekalt, kuidas elu käib- rahvas käib illegaalselt kraami ostmas üle piiri ning kuidas korruptsioon vohab nii piirivalve kui ka politseiga. Ja et nii ongi. Päriselt. Ja vot see on karm tõde, kurb tõde.
Aga ega mul palju rääkida pole, eks pärast Rivera-reisi saab jälle pikima-postituse-võistlust teha, kuid praegu nagu näha- elu on tavaline ja kirjutada midagi pole.
Kallidpaid,
Les quiero,
Mari.
Aga esmaspäev oli koduselt, käisin viinamarju pildistamas, Luisaga käisime jalutamas rannas, tegime pilte, rääkisime jutte maast ja ilmast. Tema poolt uudised siis sellised, et ta jääb Carmelosse, uus pere tundub olevat parem, väidetavalt palju perekondlikke tegevusi ning kõike muud, millest ta puudust tunneb.
Teisipäev oli üks suhteliselt muhe päev. Läksin kooli esimeseks tunniks, õpetaja puudus-paaristund, tuli õppealajuhataja ja ütles, et kolmas tund ka jääb ära, sest õpetaja puudub - et tulgu me kooli tagasi 9.45… Jõudsin siis koju, avastasin ema aeroobikasse end sättimas, kutsus mu kaasa, riidesse, läksin. Seega tagasi koju jõudsime 9.30, kiire pesu, riietus, banaan kaenlasse ja sadulasse! Kusjuures isegi tund toimus, järgmine muidugi mitte ning kaks viimast matemaatikat taas- khmmm, saime tööd kätte, sain 12.
Kodosse, hispaania keel jäi ära, sest õpetaja Montevideos meedikute ülevaatusel, seega päevaks polnud mitte midagiiii! Tegin pisikese siesta, sebisin endale bussiaegu, sain YFUlt loa minna Minas de Corralesesse Anu ja Karla(see soomlanna, kes temaga samas majas elab) juurde, ehk JEEEEEE MA LÄHEEEN!:)) Lobisesin tugiisikuga ja ei teinud midagi, aga õhtul olin nii läbi kui läbi.
Kolmapäev, koolis oli okei, kunstid, tegin tööd, keemias pidin pead kasutama ja mõtlema, vot see mulle meeldis:) Pärast kooli suhtlesin vanematega ja Duncsiga, KHMMKHMM. Duncsiga, kes on samasugune nagu alati ja oskab teisi kiusata. brrrapõrra.
Aga jäänud on kaks päeva koolis, homse elan üle, sest ainult 5 tundi on, ülehomse, sest see ju siiski viimane, siis laupäev ja pühapäeval kell 6 läheb buss, asun end Rivera poole teele, SIIT MA TULEEN!:)
Aga mis ma veel olen unustanud rääkida, ükspäev vaatasime Marianaga ühte uruguay filmi. Filmitud ühes väikses vaeses külas Brasiilia piiri ääres. Näitas ilmekalt, kuidas elu käib- rahvas käib illegaalselt kraami ostmas üle piiri ning kuidas korruptsioon vohab nii piirivalve kui ka politseiga. Ja et nii ongi. Päriselt. Ja vot see on karm tõde, kurb tõde.
Aga ega mul palju rääkida pole, eks pärast Rivera-reisi saab jälle pikima-postituse-võistlust teha, kuid praegu nagu näha- elu on tavaline ja kirjutada midagi pole.
Kallidpaid,
Les quiero,
Mari.
lunes, octubre 26
Valimised, kaerapätsid, Karet, 4 tundi, AÜE!
Ja tundub, et kõik lähebki kõige hullemat viisi ning valimised lähevad kordusele kuu aja pärast. Aga see kõik, mis praegu tänavatel toimub on päris hmm... Kergelt kogunemisi, lippudega, muusika, lauldakse, hõisatakse, tiirutatakse niisama linnas atodega ringi jne. Kusjuures minu jaoks on kõige lahedam, et ühe erakonna lipp on puna-sini-valge, ehk keerakem tagurpidi ja mõelgem meie suurnaaberriigile...
Aga minu tegemistest... Sel nädalavahetusel olid siin kaks CS(Couch Surfing)'i paari. Teatud kokkulangemistel. Reedel olime kodusemad, võtsime rahulikult ja puhkasime end Montevideost välja, laupäeval oli üsna sama. Koduselt. Aga seekord tähendas see seda, et meil oli siis üks paar Uus-Meremaalt ning teine paar, kus meessoost osapool oli USAkas ning naine Ecuadorist. Vist ei kohta selle aastaga rahvast igalt poolt maailmast:D Meremaakad oli rahulikud, tagasihoidlikud, hajameelsemad, aga asi võis ka selles olla, et keelebarjäär oli üsna tuntav, ma tean, mis nad tundsid, läbi elatud!:) Aga lähevad nüüd Montevideosse, õpivad 6 nädalat keelt ja siis mees Argentiinasse, naine Boliiviasse tööle. Ärge küsige, miks nii kahtlaselt lahku, aga jaa. Samas teine paar, see ecuadorlanna, esiteks, nopalun KUI ilus naine! Mõnusalt tõmmu, pisike, lopsakate huultega, süsimustade juustega, tumetumedate silmadega, kusjuures silmavalge peegeldas ja säras, ja noo se kõik kokku oli nii ilus!:D Ning tegi muhedat nalja, oli särtsakas ja üldse, sel mehel on vedanud! Mees on Chicagost, oli selline rahulikum, aga ka muhe. Nemad siis elavad Buenos Aireses praegu, naine lõpetab oma õpingud, midagi meditsiinivallas, mees töötab. Kusjuures omavahel räägivad hispaaniat, kuid naisel on väga hea inglise keel ka.
Lõunatasime, läksime jalutuskäigule ja tagasijõudes oli aeg, et vanemad läksid pulmapidustustele ning USA-ECuadori paar laevale, et BAsse sõita. Meremaalased balneariosse. Vanematel oli siis "õhtupooliku pulm"- kella 7.30st alates ja nemad jõudsid tagasi pool 3, magusaga polnud alustatud. Ma ütleks küll rohkem ööpidu, aga okei! Meie Marianaga kutsusime tema sõbred külla, tellisime pizzat, minu kaerapätsid- tulid välja päris head:) Teised lahkusid samal ajal kui vanemad jõudsid, siis heitsime tudule.
Tänane hommikupoolik Meremaalaste ärasaatmise seltsis ja siis valimised ning mõnusalt lugemist, Rivera-teema arutamist, õhtustasime chivito-seltsis ning nüüd peaks magama jääma, aga et lähim erakonnakogunemine on kolm maja edasi, siis tahaks näha, kuidas see muusika meil seda lubab...
Aga lähen üritama!
Ja muide, meil on nüüd ajavahe vaid 4 tundi!!!
Ja muide 2, Kareeeet sul on veel sünnipäeeeeeeev (minul siin)! Jejeeee, PALJU ÕNNNNEEEE!
Ja muide 3, pere mul peaks nüüd kuskil palmipuudega ümbritsetud hotellis viibima... Oh, kuidas tahaks praegu oma lemmiktunnet. Õhtuhämaruses, rannas jalutada, lõunamaa soe tuuleke sasimas juukseid, seelik lehvimas, kohalikud rütmid kauguses kajamas...
jah, täna oli jälle jahekas.
Kuid besoooos!!!
Mari.
Aga minu tegemistest... Sel nädalavahetusel olid siin kaks CS(Couch Surfing)'i paari. Teatud kokkulangemistel. Reedel olime kodusemad, võtsime rahulikult ja puhkasime end Montevideost välja, laupäeval oli üsna sama. Koduselt. Aga seekord tähendas see seda, et meil oli siis üks paar Uus-Meremaalt ning teine paar, kus meessoost osapool oli USAkas ning naine Ecuadorist. Vist ei kohta selle aastaga rahvast igalt poolt maailmast:D Meremaakad oli rahulikud, tagasihoidlikud, hajameelsemad, aga asi võis ka selles olla, et keelebarjäär oli üsna tuntav, ma tean, mis nad tundsid, läbi elatud!:) Aga lähevad nüüd Montevideosse, õpivad 6 nädalat keelt ja siis mees Argentiinasse, naine Boliiviasse tööle. Ärge küsige, miks nii kahtlaselt lahku, aga jaa. Samas teine paar, see ecuadorlanna, esiteks, nopalun KUI ilus naine! Mõnusalt tõmmu, pisike, lopsakate huultega, süsimustade juustega, tumetumedate silmadega, kusjuures silmavalge peegeldas ja säras, ja noo se kõik kokku oli nii ilus!:D Ning tegi muhedat nalja, oli särtsakas ja üldse, sel mehel on vedanud! Mees on Chicagost, oli selline rahulikum, aga ka muhe. Nemad siis elavad Buenos Aireses praegu, naine lõpetab oma õpingud, midagi meditsiinivallas, mees töötab. Kusjuures omavahel räägivad hispaaniat, kuid naisel on väga hea inglise keel ka.
Lõunatasime, läksime jalutuskäigule ja tagasijõudes oli aeg, et vanemad läksid pulmapidustustele ning USA-ECuadori paar laevale, et BAsse sõita. Meremaalased balneariosse. Vanematel oli siis "õhtupooliku pulm"- kella 7.30st alates ja nemad jõudsid tagasi pool 3, magusaga polnud alustatud. Ma ütleks küll rohkem ööpidu, aga okei! Meie Marianaga kutsusime tema sõbred külla, tellisime pizzat, minu kaerapätsid- tulid välja päris head:) Teised lahkusid samal ajal kui vanemad jõudsid, siis heitsime tudule.
Tänane hommikupoolik Meremaalaste ärasaatmise seltsis ja siis valimised ning mõnusalt lugemist, Rivera-teema arutamist, õhtustasime chivito-seltsis ning nüüd peaks magama jääma, aga et lähim erakonnakogunemine on kolm maja edasi, siis tahaks näha, kuidas see muusika meil seda lubab...
Aga lähen üritama!
Ja muide, meil on nüüd ajavahe vaid 4 tundi!!!
Ja muide 2, Kareeeet sul on veel sünnipäeeeeeeev (minul siin)! Jejeeee, PALJU ÕNNNNEEEE!
Ja muide 3, pere mul peaks nüüd kuskil palmipuudega ümbritsetud hotellis viibima... Oh, kuidas tahaks praegu oma lemmiktunnet. Õhtuhämaruses, rannas jalutada, lõunamaa soe tuuleke sasimas juukseid, seelik lehvimas, kohalikud rütmid kauguses kajamas...
jah, täna oli jälle jahekas.
Kuid besoooos!!!
Mari.
viernes, octubre 23
Kaunist vaheaega teile, kallikesed!
Teen nüüd teile siia eilse päeva blogi- Montevideo ekskursioon Mariana kooligrupiga. Meid oli 23 õpilast, sellest samast grupist „science, arte y luz“, kool oli neil selle sõidu kinni maksnud, midagi, mida tihti ei juhtu, aga nad olid sel aastal eriti saavutuslikud ka! Seega reis oli ka kihvt!
Päev algas siis kella 3 ajal, kell 4 kogunesime kooli juurde. Buss oli tellitud, kõik väga tipp-topp korras ja puhas ja uus kui välja jätta see, et istmevahed olid peaaegu olematud. Mina olin vist ainus, kes tudus minnes, teised panid seal ikka laulu cumbia saatel.
Esimene külastus oli LATU, see on umbes nagu Heureka ja kõik need teised muuseumid, kus kõik tehakse selgeks katsetustega. Ning kuna mulle meeldivad sellised asjad, siis jaa, mulle meeldis! Meil oli giid, käisime temaga ringi, Mari sai aru, mis ta rääkis ja oli õnnelik. Kõige pisema kõrvale oli suur tubaka-teemaline ekspositsioon, erinevad faktid, kellad- näiteks, et maailmas sureb iga 6 sekundi tagant üks inimene suitsetaja, suurepärased näited suitsetamise tagajärgede kohta jnejne. Ning teine suuremat sorti ülespanek oli Antarktika kohta, esmalt film ning infotahvlid, siis astusime lennukisse ja maandusime sellega Antarkikas, astusime uksest välja külmakambrisse:D Väidetavalt oli -5, nii vähe ju!, aga väga külm tundus- olen Eestist!?
Edasi läksime ühte fotolaborisse, kus tavaliselt gruppe ei käi, aga meie olime saanud kuidagi tutvuste kaudu. Seletati ja näidati, kuidas fotosid ilmutatakse- nagu päris-päris vedelikes solpsutades. Erinevaid näiteid, mis juhtub, kui valgust lastakse liiga vähe, kui pannakse tuli põlema liiga varakult, jäetakse pilt teatud vedelikku liiga kauaks jne. Ja noo, nii huvitav minu meelest- esiteks fotograafindus, teiseks kogu see süsteem, kuidas toimuvad rektsioonid ja pilt ilmub nähtavale valgelt paberilehelt!
Siis tegime väikse lõunatamise, khmm, istusime Montevideo peaväljakul Artigase kuju kõrval muru ja kõnnitee peal ja õgisime empanadasid või burgereid, kes mida.
Edasi läksime ühele fotonäituse avamisele. Kihvt koht oli, selline pisike, aga kelder oli kivimüüridega, aga väga elegantne. Sel aastal oli ühel korvpallikohtumisel tapetud kaks pisikest(9-aastast) poissi, kusjuures eri aegadel, eri viisil ja nad ei tundud üksteist, aga mõlema nimi oli Rodrigo. See näitus oligi selleteemaline, kuidas nende mälestuseks on tehtud graffiteid, tatoveeringuid jne.
Edasi läksime Hispaania kultuurikeskusesse. See on üks hoone, kus kõik saavad käia, on raamatuid-filme hispaania-keelseid, saab kuulata raadiprogramme ja mida kõike veel. Mõeldud põhiliselt hispaanlastele, et nad saaks käia seal oma aega rahulikult sisustamas. Meie istutasime end laste-nurka, mina vaatasin, et ohhoo- raamat „25 Euroopa populaarsemat jutustust“, avasin selle ning leidsingi ühe loo, mis on pärit Eestist! Seejärel loeti see kõva häälega kõigile ette:)
Pärast seda külastasime veel ühte fotonäitust, mis mulle tõsiselt meeldis. Pildid olid jäädvustatud ühes vaeses Uruguay külakeses. Must-valged, pisikeste põnnide ja kasside-koertega. Meeeeeldis!
Seejärel käisime kunstimuuseumis, kus olid väga väärtuslikud uruguay kunstnike teosed. Et ma sellisest kunstist midagi väga ei jaga, siis olnud ma just väga vaimustatud, aga tore oli ikka.
Siis anti meile 1.5 tundi veeta lõbustuspargis. Haah! Lahti oli täpselt kaks atraktsiooni. Montana rusa- ehk ameerika mäed, olid suletud. Avatud siis see autodega rammimise atraktsioon, no mulle on see alati suht meeldinud, käisin ühe korra ja igav oli:D Ning teine asi oli „rock and samba“- ehk siis üks suur taldrik, kõik istusid ringis, see väristas ja keerutas ning kõik muidugi cumbia rütmis! Noo, käisin küll 3 korda, aga igavlesin ikkagi- langevarjuga ikka päris võrrelda ei saa:)
Viimaseks läksime ühte shoppingusse, seal oli vedi vaba aega, siis kogunesime ja einetasime ning asusime koduteele. Ei jäänud meie Marianaga ka pealinna, sest ei saanud Terega kontakti, et tema juured ööbida. Aah, see sõit oli jube, radikas kuumas, ruumi polnud ja uni oli suur. Aga okei, õnneks olime lõpuks kodus, sai õpetajad ära tänatud, et ma kaasa sain ning tõesti, olin rahul selle päevaga!
Kallikalli,
Mari.
Päev algas siis kella 3 ajal, kell 4 kogunesime kooli juurde. Buss oli tellitud, kõik väga tipp-topp korras ja puhas ja uus kui välja jätta see, et istmevahed olid peaaegu olematud. Mina olin vist ainus, kes tudus minnes, teised panid seal ikka laulu cumbia saatel.
Esimene külastus oli LATU, see on umbes nagu Heureka ja kõik need teised muuseumid, kus kõik tehakse selgeks katsetustega. Ning kuna mulle meeldivad sellised asjad, siis jaa, mulle meeldis! Meil oli giid, käisime temaga ringi, Mari sai aru, mis ta rääkis ja oli õnnelik. Kõige pisema kõrvale oli suur tubaka-teemaline ekspositsioon, erinevad faktid, kellad- näiteks, et maailmas sureb iga 6 sekundi tagant üks inimene suitsetaja, suurepärased näited suitsetamise tagajärgede kohta jnejne. Ning teine suuremat sorti ülespanek oli Antarktika kohta, esmalt film ning infotahvlid, siis astusime lennukisse ja maandusime sellega Antarkikas, astusime uksest välja külmakambrisse:D Väidetavalt oli -5, nii vähe ju!, aga väga külm tundus- olen Eestist!?
Edasi läksime ühte fotolaborisse, kus tavaliselt gruppe ei käi, aga meie olime saanud kuidagi tutvuste kaudu. Seletati ja näidati, kuidas fotosid ilmutatakse- nagu päris-päris vedelikes solpsutades. Erinevaid näiteid, mis juhtub, kui valgust lastakse liiga vähe, kui pannakse tuli põlema liiga varakult, jäetakse pilt teatud vedelikku liiga kauaks jne. Ja noo, nii huvitav minu meelest- esiteks fotograafindus, teiseks kogu see süsteem, kuidas toimuvad rektsioonid ja pilt ilmub nähtavale valgelt paberilehelt!
Siis tegime väikse lõunatamise, khmm, istusime Montevideo peaväljakul Artigase kuju kõrval muru ja kõnnitee peal ja õgisime empanadasid või burgereid, kes mida.
Edasi läksime ühele fotonäituse avamisele. Kihvt koht oli, selline pisike, aga kelder oli kivimüüridega, aga väga elegantne. Sel aastal oli ühel korvpallikohtumisel tapetud kaks pisikest(9-aastast) poissi, kusjuures eri aegadel, eri viisil ja nad ei tundud üksteist, aga mõlema nimi oli Rodrigo. See näitus oligi selleteemaline, kuidas nende mälestuseks on tehtud graffiteid, tatoveeringuid jne.
Edasi läksime Hispaania kultuurikeskusesse. See on üks hoone, kus kõik saavad käia, on raamatuid-filme hispaania-keelseid, saab kuulata raadiprogramme ja mida kõike veel. Mõeldud põhiliselt hispaanlastele, et nad saaks käia seal oma aega rahulikult sisustamas. Meie istutasime end laste-nurka, mina vaatasin, et ohhoo- raamat „25 Euroopa populaarsemat jutustust“, avasin selle ning leidsingi ühe loo, mis on pärit Eestist! Seejärel loeti see kõva häälega kõigile ette:)
Pärast seda külastasime veel ühte fotonäitust, mis mulle tõsiselt meeldis. Pildid olid jäädvustatud ühes vaeses Uruguay külakeses. Must-valged, pisikeste põnnide ja kasside-koertega. Meeeeeldis!
Seejärel käisime kunstimuuseumis, kus olid väga väärtuslikud uruguay kunstnike teosed. Et ma sellisest kunstist midagi väga ei jaga, siis olnud ma just väga vaimustatud, aga tore oli ikka.
Siis anti meile 1.5 tundi veeta lõbustuspargis. Haah! Lahti oli täpselt kaks atraktsiooni. Montana rusa- ehk ameerika mäed, olid suletud. Avatud siis see autodega rammimise atraktsioon, no mulle on see alati suht meeldinud, käisin ühe korra ja igav oli:D Ning teine asi oli „rock and samba“- ehk siis üks suur taldrik, kõik istusid ringis, see väristas ja keerutas ning kõik muidugi cumbia rütmis! Noo, käisin küll 3 korda, aga igavlesin ikkagi- langevarjuga ikka päris võrrelda ei saa:)
Viimaseks läksime ühte shoppingusse, seal oli vedi vaba aega, siis kogunesime ja einetasime ning asusime koduteele. Ei jäänud meie Marianaga ka pealinna, sest ei saanud Terega kontakti, et tema juured ööbida. Aah, see sõit oli jube, radikas kuumas, ruumi polnud ja uni oli suur. Aga okei, õnneks olime lõpuks kodus, sai õpetajad ära tänatud, et ma kaasa sain ning tõesti, olin rahul selle päevaga!
Kallikalli,
Mari.
Suscribirse a:
Entradas (Atom)