Jah. Tšiilikad lähevad. Helena läheb. Ja Eliise ka. Saime kokku Helenaga eile, jalutasime ja istusime Raetkoja platsil, jutlesime. Ta rääkis, kui kaugel ta omadega on, mida teab, mida teha jnejne. Pärast ostlesime emme-issiga Hansakatel kõiksugu Eesti nänni. Ja üleüldse, iga päevaga tundub minek lähemale tulevat. Ja see ongi nii. Täna koristasin tuba terve päeva, et kõik sahtlid-kapid oleks ikka vinks- vonks korras enne minekut:)Reedel sain A-hepatiidi ja kõhutüüfuse vaktsiini ka. Ikkagi tegime ära, igaks juhuks.
Ning kui mul on veidi üle 20 päeva veel vahetusaastani, siis Teal on see nüüd läbi. Nad jõudsid koju laupäeval. Täitsa lõpp. Aasta läks ju kähku tegelikult, ja mul läheb ka, ma olen täiesti kindel selles!
Aga ma olen tõeliselt haavatavaks muutunud. Hetkel, mil Tea hoovi sõitis ja me plakatit üles panime, hakkasid pisarad iseeneslikult voolama. Ja taas, ma ei saanud midagi teha. Ma isegi ei teadnud miks ma nutan. Tema tuli tagasi, mina olin ju kogu aeg siin olnud, aga ma ei tea, ma usun, et seal oli mängus ikkagi ka tunne, et ma varsti lähen ja kogen seda sama, mis temal just läbi sai. Ja siis ma saan ka aasta pärast tulla koju, tunda Eestit oma ümber, tunda OMA inimesi!
Ja teate veel, rääkisin ükspäev om hostisaga, ta rääkis kuidas nad valmistavad maja ette minu tulekuks. No mida!?:D Ja siis ma sain teada, et lähen hostõega samasse klassi, kool asub 5 kvartali kaugusel:) JA VEEL! Isa ültes, et Mariana(õde) rääkis oma sõpradele ka, et sa tuled ja nad vist plaanivad midagi. A'la, et talle tundub, et see on mingi ringi rändamine mööda riiki:) MEGATUUS! Saan minna oma hostõe ja ta sõpradega Uruguayd mööda rändama:) Tõotab vapustav tulla!
Ootan mõnuga, kuid siit võtan viimast,
Mari.
