I'll keep it shining everywhere I go
You're my heart, you're my soul
I'll be holding you forever
Stay with you together
miércoles, octubre 21
Sibulapirukas tuli ka päris kenakesti välja!
Jeee, ma olen nii õnnelik!!! Nimelt kui kõik nüüd toimima hakkab- ja hakkab!, siis ma lähen juba vähema kui kahe nädala pärast Anule külla Riverasse!:) Oujee seda ootusärevust! Tuleb ainult bussiajad paika panna- mis on paras jamamine ning yfule vajalikud paberid saata ning asjad kokku-minek!
Ning ma tahtsin paar päeva tagasi kirjutada, et suveni on jäänud 2 nädalat. Noo, ma lähen neljapäeval Montevideosse koos Mariana ja ta kooligrupiga, ilmselt jääme reede ka- et kleite osta ja ta ehk saab muusikatunni ka reedeks. Seega on jäänud kolmapäev ning järgmine nädal, kus ka kindlasti midagi jääb ära vmi.:D
Ning Anuga rääkisime telefonitsi täna, kaks korda lausa, teate maru naljakas oli! Olgugi, et skype’i kõned, telefonitsi oli ikka teisiti! Üldse kasutan seda masinakest siin nii vähe, okei smsid lähevad, aga kõned olevat kallimad, seega ei kasuta… Täna mõtlesin kohe, kuidas Eestis sai ikka kõrv ja telefon tuliseks räägitud.
Ning maru kahju oli kuulda, et neil seal polegi midagi teha, ja nagu EI olegi, sest kedagi pole ja midagi pole… Ei suuda ette kujutada! Minu pärast-kooli on üsna täis, Uruguay mõistes muidugi totaalselt täis, teie Eestiga väga ei võrdleks- siinkohal kauneid viimaseid arvestusi! Ning Luisa, Leon ka rääkisid, et nad ei kujuta ette, ei tea midagi, mida tegema hakkavad suvel. Emm… Mul üsna planeeritud temakene juba ning kui juhtub ka mõni vaba päev tulema, kavatsen ikka midagi ette võtta, kuidagi-kellegagi-kuhugi ikka ju saab!
Aga oma viimastest tegemistest… Reedel kool ja pärast kooli uhh, eriline spordipäev oli! Võrkpall, Martiniga jooksmas(Martin on see pimedaks jäänud mees) ning õhtul veel tantsimas ka, olin läbi pärast:D AGA! Ma juba olingi unustanud selle sporditu suve ja sulka lõpetamisega, et mina olen ju see inimene, kelle tihedateks külalisteks on kõiksugu vigastused. Haah, reedest saadik pöial valulik ning annab tunda- palliga otse, midagi põrutuse taolist.
Reedel tuli siis meile see belglane ka, üks uus ja hoopis teistsugune kogemus taas! Belglane, arvuti- või elektroonika-vms insener, peaaegu 10 aastat töötanud Tais, pea 2 aastat Hiinas, aasta Venemaal ning võib-olla kuskil veel. Elab rohkem reisidel kui Belgias, sest töötab ainult kas 6 või 8 kuud aastas. Teadis maru palju maailmast, erinevaid fakte jne. Kuna belgias riigikeeli mustmiljon ja ta elanud igalpool, siis räägib päris hulganisti keeli. Sport on eluviis. Rääkis, kuidas vahel Belgias läheb 4.30 uni ära, läheb jooksma, 20km(väsimust pole, edasi!) 30km(sama lugu) 40km, ja oh, saigi maraton joostud! Samas rääkis, kuidas kodus pole ei raadiot, telerit ega arvutit, ning et söömas käib mingis avalikus toidukohas(tuleb oluliselt säästlikumalt välja)- me kujutasime ette, kuidas ta korter välja näeb oma voodi ja vannitoaga… Ühesõnaga hästi veider inimene oli iseloomult ja olekult, aga millist elu elanud-elab!
Seega laupäeva veetsime üsna koduselt, õega käisime rannani jalutamas, pärast pere ja matega mööda linna, oksjonilt läbi, ÜLImuhe!
Pühapäeval balnearios, asado, päike, ajalehed, Coelho, mate. Vesi toob sinna randa sellist must savi, aga nagu kividena- kõnnid, paistavad kivid liival, aga katsudes/mudima hakates pehmenevad. Mökerdasime veidi, kujutasin ette, kuidas suvel hakkan veel seal miskit mässama, mõeldes Kiltsile:)
No ja saigi too kena nädalavahetus läbi, esmaspäeval natuke kooli, pärast hispaania keele õppimist koos isa ning netiülesannetega, jooksmas käisime ka- seekord isa ja Martiniga, huu, tempo oli ikka teine, eks me näe, kui suur kihk on mul selles detsembrikuumuses(Eesti!) sinna võistlustele minna… aga ei, ma haaran võimalusest end treenida ja distsiplineerida!
Ja muide, ma olen oma 3kg juurde võtnud. Ei ole üldse tore.
Aah, ja Florencia, klassiõde, sai omale pisikese kutsika ja pani talle nimeks Tiina!
:))
Besos,
ja muide 2 kuud sai ka juba läbi!
Ning ma tahtsin paar päeva tagasi kirjutada, et suveni on jäänud 2 nädalat. Noo, ma lähen neljapäeval Montevideosse koos Mariana ja ta kooligrupiga, ilmselt jääme reede ka- et kleite osta ja ta ehk saab muusikatunni ka reedeks. Seega on jäänud kolmapäev ning järgmine nädal, kus ka kindlasti midagi jääb ära vmi.:D
Ning Anuga rääkisime telefonitsi täna, kaks korda lausa, teate maru naljakas oli! Olgugi, et skype’i kõned, telefonitsi oli ikka teisiti! Üldse kasutan seda masinakest siin nii vähe, okei smsid lähevad, aga kõned olevat kallimad, seega ei kasuta… Täna mõtlesin kohe, kuidas Eestis sai ikka kõrv ja telefon tuliseks räägitud.
Ning maru kahju oli kuulda, et neil seal polegi midagi teha, ja nagu EI olegi, sest kedagi pole ja midagi pole… Ei suuda ette kujutada! Minu pärast-kooli on üsna täis, Uruguay mõistes muidugi totaalselt täis, teie Eestiga väga ei võrdleks- siinkohal kauneid viimaseid arvestusi! Ning Luisa, Leon ka rääkisid, et nad ei kujuta ette, ei tea midagi, mida tegema hakkavad suvel. Emm… Mul üsna planeeritud temakene juba ning kui juhtub ka mõni vaba päev tulema, kavatsen ikka midagi ette võtta, kuidagi-kellegagi-kuhugi ikka ju saab!
Aga oma viimastest tegemistest… Reedel kool ja pärast kooli uhh, eriline spordipäev oli! Võrkpall, Martiniga jooksmas(Martin on see pimedaks jäänud mees) ning õhtul veel tantsimas ka, olin läbi pärast:D AGA! Ma juba olingi unustanud selle sporditu suve ja sulka lõpetamisega, et mina olen ju see inimene, kelle tihedateks külalisteks on kõiksugu vigastused. Haah, reedest saadik pöial valulik ning annab tunda- palliga otse, midagi põrutuse taolist.
Reedel tuli siis meile see belglane ka, üks uus ja hoopis teistsugune kogemus taas! Belglane, arvuti- või elektroonika-vms insener, peaaegu 10 aastat töötanud Tais, pea 2 aastat Hiinas, aasta Venemaal ning võib-olla kuskil veel. Elab rohkem reisidel kui Belgias, sest töötab ainult kas 6 või 8 kuud aastas. Teadis maru palju maailmast, erinevaid fakte jne. Kuna belgias riigikeeli mustmiljon ja ta elanud igalpool, siis räägib päris hulganisti keeli. Sport on eluviis. Rääkis, kuidas vahel Belgias läheb 4.30 uni ära, läheb jooksma, 20km(väsimust pole, edasi!) 30km(sama lugu) 40km, ja oh, saigi maraton joostud! Samas rääkis, kuidas kodus pole ei raadiot, telerit ega arvutit, ning et söömas käib mingis avalikus toidukohas(tuleb oluliselt säästlikumalt välja)- me kujutasime ette, kuidas ta korter välja näeb oma voodi ja vannitoaga… Ühesõnaga hästi veider inimene oli iseloomult ja olekult, aga millist elu elanud-elab!
Seega laupäeva veetsime üsna koduselt, õega käisime rannani jalutamas, pärast pere ja matega mööda linna, oksjonilt läbi, ÜLImuhe!
Pühapäeval balnearios, asado, päike, ajalehed, Coelho, mate. Vesi toob sinna randa sellist must savi, aga nagu kividena- kõnnid, paistavad kivid liival, aga katsudes/mudima hakates pehmenevad. Mökerdasime veidi, kujutasin ette, kuidas suvel hakkan veel seal miskit mässama, mõeldes Kiltsile:)
No ja saigi too kena nädalavahetus läbi, esmaspäeval natuke kooli, pärast hispaania keele õppimist koos isa ning netiülesannetega, jooksmas käisime ka- seekord isa ja Martiniga, huu, tempo oli ikka teine, eks me näe, kui suur kihk on mul selles detsembrikuumuses(Eesti!) sinna võistlustele minna… aga ei, ma haaran võimalusest end treenida ja distsiplineerida!
Ja muide, ma olen oma 3kg juurde võtnud. Ei ole üldse tore.
Aah, ja Florencia, klassiõde, sai omale pisikese kutsika ja pani talle nimeks Tiina!
:))
Besos,
ja muide 2 kuud sai ka juba läbi!
jueves, octubre 15
Just made Tiina's day today! Y estoy taaan lejos!;)
Kaotus. Kaotus. Kaotus.!!!!! Nii kohutav kui see ka pole, kaotasime 0:1 Argentiinale! Ehhki Uruguay mängis paremini, võimalusi ja ohtlikke olukordi oli rohkem, suutia Argentiina ikka ära susata valel ajal!
Aga tegelikult oli üks mõnus õhtu! Sõime palju magusat, koogikesi, jah oma peres ei sööks me iial nii palju korraga! Aga ma lubasin endale:D Lobisesime, vaatasime jalkat, hästi-hästi hubane oli, positiivne energia!
Ning eilse päeva saavutus ka… Kuna isa oli tööl ja Mariana inglise keeles, pidin ma üksi minema Martiniga jooksma. Ei pidanud, aga läksin… Ja ma sain oma hirmust lahti:) Jooksime 4km, peaaegu kogu aja lobisesime. Temast oli mul raske aru saada, räägib vaikselt ja enda ette, aga ma SAIN ARUU!!! Niiet olen vägaväga rahul. Isale saatsin kohe sõnumi pärast, et käisin, jooksime palju ja sain hakkama! Ta vastus oli hästi armas:) Õnnitles mind ning ütles, et on väga uhke mu üle:) Täna ka mainis, et kui ma La Palomasse lähen, kuidas nad mind siis igatsema jäävad!
Aga jooksu juurde tagasi, isa plaanib Martiniga minna 19.dets Montevideosse maratonile, ma sätin end ka kaasa!
Kuid Memmilt sain ükspäev anekdoodi, mis meie meelest oli päris tabav. Tema aga luges mulle selle ette, et minu arvamust teada, kas ikka on nõnna. Ja ma siis mainin siinkohal ära, et olen kõige alljärgnevaga nõus peale Lõuna-Ameerika! Lugege, see on hea!
Austraallased korraldasid ülemaailmse küsitluse: "Palun öelge omaarvamus toidupuuduse kohta muus maailmas."Küsitlus läks täielikult vett vedama.Põhjused: Lõuna-Ameerikas ei teatud, mis on "palun."Aasias ei teatud, mis on "oma arvamus."Aafrikas ei teatud, mis on "toit."Euroopas ei teatud, mis on "puudus."Põhja-Ameerikas ei teatud, mis on "muu maailm."
Natuke mõtlemisainet, kuidas meil see maailm siin üles on sätitud, üles on arenenud õigemini...
Kuid kallid-paid kõigile, ja mina jään ellu, sest minu omad siin on kõik "palun"!:) Seega keegi ei sunni mind midagi tegema, olen mina ise!
Aga tegelikult oli üks mõnus õhtu! Sõime palju magusat, koogikesi, jah oma peres ei sööks me iial nii palju korraga! Aga ma lubasin endale:D Lobisesime, vaatasime jalkat, hästi-hästi hubane oli, positiivne energia!
Ning eilse päeva saavutus ka… Kuna isa oli tööl ja Mariana inglise keeles, pidin ma üksi minema Martiniga jooksma. Ei pidanud, aga läksin… Ja ma sain oma hirmust lahti:) Jooksime 4km, peaaegu kogu aja lobisesime. Temast oli mul raske aru saada, räägib vaikselt ja enda ette, aga ma SAIN ARUU!!! Niiet olen vägaväga rahul. Isale saatsin kohe sõnumi pärast, et käisin, jooksime palju ja sain hakkama! Ta vastus oli hästi armas:) Õnnitles mind ning ütles, et on väga uhke mu üle:) Täna ka mainis, et kui ma La Palomasse lähen, kuidas nad mind siis igatsema jäävad!
Aga jooksu juurde tagasi, isa plaanib Martiniga minna 19.dets Montevideosse maratonile, ma sätin end ka kaasa!
Kuid Memmilt sain ükspäev anekdoodi, mis meie meelest oli päris tabav. Tema aga luges mulle selle ette, et minu arvamust teada, kas ikka on nõnna. Ja ma siis mainin siinkohal ära, et olen kõige alljärgnevaga nõus peale Lõuna-Ameerika! Lugege, see on hea!
Austraallased korraldasid ülemaailmse küsitluse: "Palun öelge omaarvamus toidupuuduse kohta muus maailmas."Küsitlus läks täielikult vett vedama.Põhjused: Lõuna-Ameerikas ei teatud, mis on "palun."Aasias ei teatud, mis on "oma arvamus."Aafrikas ei teatud, mis on "toit."Euroopas ei teatud, mis on "puudus."Põhja-Ameerikas ei teatud, mis on "muu maailm."
Natuke mõtlemisainet, kuidas meil see maailm siin üles on sätitud, üles on arenenud õigemini...
Kuid kallid-paid kõigile, ja mina jään ellu, sest minu omad siin on kõik "palun"!:) Seega keegi ei sunni mind midagi tegema, olen mina ise!
miércoles, octubre 14
eile õhtul enne tudu!
Käisin koolis. Jep, juba lahe- puudus kahe esimese ajaloo õpetaja, seega passisime tühja. Siis oli füüsika, tund toimus maru aeglasel tempol, tuli bioloogia- 10 vaatasid oma KT üle ja pidime minema mingile esitlusele. Ehk siis 3h esitlust teemal Liiklusõnnetused ja tervis. Vaatsime päris tõsiseid videosid, kuulsime veel tõsisemaid fakte ning tegime grupitööd. Sellest hoolimata, et nad said aru asja tõsidusest, ega kiivrit ei hakata ju ikka kandma… Ning viimaks oli üks matemaatika. Klassis on üks õpilane, kes asjast aru saab(ja mina joujou!), teistele ei aita ka pikk ja põhjalik seletamine. Emme-Memmi, teemaks on siinuse ja koosinuse teoreem.
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!
Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D
Love you guys!
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!
Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D
Love you guys!
eile õhtul enne tudu!
Käisin koolis. Jep, juba lahe- puudus kahe esimese ajaloo õpetaja, seega passisime tühja. Siis oli füüsika, tund toimus maru aeglasel tempol, tuli bioloogia- 10 vaatasid oma KT üle ja pidime minema mingile esitlusele. Ehk siis 3h esitlust teemal Liiklusõnnetused ja tervis. Vaatsime päris tõsiseid videosid, kuulsime veel tõsisemaid fakte ning tegime grupitööd. Sellest hoolimata, et nad said aru asja tõsidusest, ega kiivrit ei hakata ju ikka kandma… Ning viimaks oli üks matemaatika. Klassis on üks õpilane, kes asjast aru saab(ja mina joujou!), teistele ei aita ka pikk ja põhjalik seletamine. Emme-Memmi, teemaks on siinuse ja koosinuse teoreem.
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!
Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D
Love you guys!
Olin siiski õnnelik koju tulles, sõime täidetud pannkooke ning läksin võrku. Jee, nautisin jälle täiega ja mõnus oli! Edasi hispaania keelde, kus samuti oli seekord päris okei. Õhtul tegime emaga empanadasid ja raamat oli ka sõber kallis!;)
Pole ammu punktidena midagi pannud:
Esiteks, mul on suveni jäänud vist 4 nädalat! 13-18 november toimub yfu laagrike La Palomas, rannakuurort. Käime mööda maakonda ringi ja lebotame niisama, üliimõnus! Peale selle oli vanematel plaan minna ühtede argentiinlastega, kellega couchi kaudu tutvusime, matkama Uruguay küngastele, see oleks üliülimõnus! Ah ja siis sel nädalavahetusel tuleb üks prantslane või belglane couch surfinguga, järgmisel nädalal paarike Uus-Meremaalt. Kuid mis eriti lahe, novembris ilmselt jaapanlased;)
Ja üldse, kuna mul praegu on kool rohkem igavlemise paik ning sundärkamine, siis vanemad on ka üsna vabameelsed selles suhtes. Mitte et ma koolis ei käiks, vaid mainisin kunagi isale, et suvel võiks Anuga ka midagi teha, tema siia ja mina sinna… Siis ta oli kohe, ojaa, muidugi tulgu siia, aga sina sinna suvel küll ei lähe, liiga kuum( Anu on põhjapool, ekvaatorile lähemal, sisemaal). Ükspäev siis küsis, et kas ma rääkisin Anuga, ma vastasin, et jaa, ta tahaks ka tulla… Isa oli, aa, no lasku käia! Umbes et istugu homme bussi ja tulgu:) Mul oli, et oot, ma mõtlesin, et suvel ikka, siis tema, et einoh, vahet pole ju:D
Ma tulen koju ja hakkan koti raskuse üle kurtma. Sest noo, praegu 4ndas pole meil igatahes mitte ühte õpikut ka! Õpetajad jätavad raamatukokku lehed, mida kopida 1 peeso eest… Kas ma juba olen seda maininud!?
Haah, ja koomika on selles, et ma olen juba harjunud hilinema. See, et ma võrkpalli jõuan 10 min hiljem on normaalne, sest ega see veel selleks ajaks alanud pole, aga täna mõtlesin, et ei, hispaania keelde täna EI hiline, aega oli piisavalt ja ülearugi(sai kuivatatud õunu suhu pista)… Aga noh, milline oli lõpptulemus- ma avastasin end ikka kella laskmas 4 min tähtajast hiljem…
Ja mida ma juba ammu mõelnud olen… Kui meil Eestis linn näeb välja umbes selline, et kesklinn on loomulikult üks kallimaid linnaosi, siis teda ümbritsevad erinevad linnaosa, kuid kõige-kõige äärelinnad on siiski taas asustatud veidi jõukama rahva poolt, eramajad, aiad jne. Siin aga kesklinn rikas, siis ümbritsevad erinevatel tasemetel linnaosad, kuid linnaäär on ikkagi vaesema klassi poolt asustatud… Kas meie laieneme laiali, nemad siin kesklinnas kõrgusse või milles asi!? Siinkohal ootaks küll seletusi teilt geograafia-/vms tarkadelt!
Ükspäev oli Juanse sünnipäev. Käisime tema juures, viisime kingitused. Ta elab vähem jõukamalt, maja pole päris plekk+ riie, natuke ikka betooni ka ning telekas- midagi ülivajalikku!? Kuid samas… 15 aasta sünnipäev, olgugi, et poisslaps, kingiks sai elektrikitarri koos võimendiga, digika ja riideid vanematelt, Mariana sõpradega kinkis telefoni. Isa tal muidugi mängib saksofoni ning kitarri ka, vähemalt mõistab lapse huvi, aga see tundus siiski kuidagi vastandlik minu jaoks- elamine ning kingitused…
Ning ma pean minema endale kingi ja kleiti otsima Johana sünnipäevaks! 7.november. Järgmine neljapäev ehk saan Marianaga Montevideosse kaasa, shoppingutuur!
Aga nüüd tuleb tudu jälle, homme 3 KUNSTI, ohsedaigavlemist! Peaksõpetajaga diili tegema, et ma joonistuskunsti asemel teen fotokunsti…
Kuid õnneks pole palju jäänud ning ema ütles, et on suur sajutõenäosus, kõlab kojujäämise moodi:D
Love you guys!
martes, octubre 13
Kool ootab.
And that’s it, (that’s all- mõeldes teile:D). Aga minu that’s it oli rohkem see, et ja nüüd ongi mu vabad päevad läbi! Nimelt viimase 10 päeva jooksul käisin 1 päeva koolis ja EI olnud haige ega EI olnud vaheaega :))
Laupäeval mõnus ärkamine, jogurt- see on mu hommikuõnnistus nüüd koos värske apelsinimahlaga! Siis me sõime midagi lõunaks ja ma usun, et enne lihtsalt valmistasime seda ja suurem aeg läkski sellele. Siis vaatasime Marianaga „Marley y Yo“ lõpuni ning mina läksin Luisa ja Leoniga välja. Kõndisime randa, tegime seal pilte ja tiirutasime tagasiteele. Luisale tuli aga klassivend vastu, kes ütles, et paljud rannas(saate ju aru, et rand on suur ja kõiki me ei kohanud), seega Luisa jäi nendega. Me Leoniga kõndisime tagasi ja arutlesime teemal sport ja enda sundimine seda tegema, just see riidesse paneku ja mineku osa:D Jõudsime kesklinna tagasi, Leon sai klassivendadega kokku ja otsustas ka pärast randa minna nendega. Ma ei tea, olen ma rääkinud ikka, et siin on see randa minek väga populaarne. Noored lähevad, istuvad, joovad matet, kuulavad muusikat ja ei tee midagi, selline lebokas. Aga mina pole veel kordagi käinud sõpradega. Asi on selles, et me reedel räägime küll, et saadame sõnumeid ja teeme koos midagi, aga kui laupäev käes, on mul ikka selline kodusolemise tunne ja ei viitsi kuskile välja minna, pühapäeviti balnearios. Kuid te ju teate, et ma olen ikkagi õnnelik nõnna. Ja pealegi tuleb suvi, küll ma jõuan kurguauguni!
Niisiis jõudsin tagasi, askeldasime köögis ja tegime süüa ja lobisesime ja naljatlesime jne. Õhtusöögiks tegime pizzat. Seekord ei ostnud põhja poest, ema tegi taigna, suure hoole ja armastusega, küpsetasime ka kaminas kuumade süte kohal, mitte ahjus- tuli hea ja õhukese põhjaga! Heitsime end tudule. Mina muidugi pidin kõik need sadamiljon kirja ja blogi kirjutama…
Öösel siis hakkas jälle sadama. No see pole küll sadu, midagi metsikut… Mull teatati siis hommikul, et ööga tuli 100mm maha, esmaspäeval sama palju- ühe nädala sees kahe öö sadu 200mm, pole paha! Aga et pühapäeval oli tunne, et kohe kisub jälle vihmale, balneariosse ei läinud. Seega päeva esimene pool läks minul isiklikult kohalikke lehti lugedes, oma raamatut lugedes ning omaoma värviraamatut värvides:) Ema õmbles Marianale kleiti ümber- järjekordne 15aasta sünnipäev(ja mina muidugi ei viitsinud sinna end ajada).
Siis lõunatasime, oh seda õnnistavat sööki taas! Veidi tegelesime oma asjadega edasi ning siis otsustasime emaga, et lähme kõndima- sest muidu möödub päev ainult süües! Seega üks-kaks balnearionini, isa tuli sinna ning autoga koju tagasi. Olid ühed mõnusad õhtupooliku ja loojuva päikese 9km, sain lõpuks ometi kogu vanemate tööinfo. Aga ausalt, see on liiga keeruline, et siin kõike hakata ümber rääkima. Umbes siis nii, et ema töötab 5x8h +1x6h nädalas ning isal on üks 24 valve meedikuna ning siis töötab veel füsiaatrina ning teeb kahe lapsepuhkusel oleva arsti tunde meediku ja füsiaatrina nii Carmelos kui ka Palmiras.
Kodus panime Mariana valmis, ta läks, me sõime ja nett+ tudu.
Esmmaspäev… Ööd lähevad järjest meeldivamaks. Saan magada, näen unenägusid, aga need ei häiri enam. Kusjuures nad on väga reaalsed, võinoh, lahedad. Täta, täna nägin unes, kuidas Tartus Kalda tee 12 maja otsas tulin bussi pealt maha ja sebra tuli ületada silmad kinni- tuli teha seda võistlust, et kes kõige otsem läheb(üks puu oli sihiks). Ja ma kaldusin räääämedalt vasakule:D Oi aegu ammuseid, oi aegu metsamooriseid!
Aah, tegime emaga siis süüa, sõime isa ja emaga ning siis ma lugesin ühte Uruguay kohta käivat raamatukest hispaania keeles. Isa pidi minema Palmirasse tööle 15-18. Ma otsustasin, et lähen kaasa! Mariana ju kodus magas, sünnipäevaöö siiski!
Vot. Sain olla kolm tundi, jalutada, uitada, nautida. Olin vist esimest korda niiviisi üksi endaga pikemalt kui 20 min. Sain otsustada, millist tänavat pidi kõnnin, millisele pingile istun jne. Mitte et mind häiriks seltskond. Ma lihtsalt nüüd sain ennast nautida, nagu ma Montpellier’s käisin oma pingil istumas, kuulasin parimat muusikat ja vaatlesin jooksjaid ning linnailu.
Jalutasin veidi ringi, vaatasin tähtsamad asjad ära- see on üks absoluutselt pisike koht, ega seal midagi eriti ei ole, läksin randa, avastasin muulikese, tegin nostalgilisi pilte(KHHHMMMMM Tiina!) Tegin endast pilte- tuli siiski jäädvustada see mõnus päev! Jalutasin edasi rannas, ning siis otsustasin, et jään paikseks ühele teate küll- mere sisse ehitatus tee, paar pingikest, et inimesed saaksid nautida ilu, sinna! Taas tegin endast ja oma Coelhost pilte ning lugesin. Ohh kui mõnus oli!
Saabus aeg ning läksin tagasi haigla juurde, tuli isa ning sõitsime kodo tagasi. Mina olin rämerahul!
Kodus õhtupoolikul vaatasin nende vanu albumeid- pisikest ja nunnu Marianat ja täpselt nagu filmist- à la „Grease“ välja astunud noori ja armunuid Miradelia’t ning Ramon’i. [ema ja isa, kes aru ei saanud:)]
Õhtustasime, tegime huumorit, pilte Fattost ja Marianast ja minust- lakkumas magustoiduvormi!
JA HOMME KOOLI! Nüüdseks kui ma postitan, olen tegelikult juba koolipäeva läbinud;) Aga ikkagi, elagu kaks esimest ajalugu!
Teie teine eelviimase nädala kooliäev hakkab 2 tunni ja 51 min pärast, edu!
Oh, ja pealegi teil sajab lund! Juba oktoobri alguses, nii ikka päris ei lähe! Aga mina tõmmunen iga päevaga:)
***
Ehkki ma tegelikult alles lähen kooli, aega jäi üle, et see siin ära postitada!;)
Laupäeval mõnus ärkamine, jogurt- see on mu hommikuõnnistus nüüd koos värske apelsinimahlaga! Siis me sõime midagi lõunaks ja ma usun, et enne lihtsalt valmistasime seda ja suurem aeg läkski sellele. Siis vaatasime Marianaga „Marley y Yo“ lõpuni ning mina läksin Luisa ja Leoniga välja. Kõndisime randa, tegime seal pilte ja tiirutasime tagasiteele. Luisale tuli aga klassivend vastu, kes ütles, et paljud rannas(saate ju aru, et rand on suur ja kõiki me ei kohanud), seega Luisa jäi nendega. Me Leoniga kõndisime tagasi ja arutlesime teemal sport ja enda sundimine seda tegema, just see riidesse paneku ja mineku osa:D Jõudsime kesklinna tagasi, Leon sai klassivendadega kokku ja otsustas ka pärast randa minna nendega. Ma ei tea, olen ma rääkinud ikka, et siin on see randa minek väga populaarne. Noored lähevad, istuvad, joovad matet, kuulavad muusikat ja ei tee midagi, selline lebokas. Aga mina pole veel kordagi käinud sõpradega. Asi on selles, et me reedel räägime küll, et saadame sõnumeid ja teeme koos midagi, aga kui laupäev käes, on mul ikka selline kodusolemise tunne ja ei viitsi kuskile välja minna, pühapäeviti balnearios. Kuid te ju teate, et ma olen ikkagi õnnelik nõnna. Ja pealegi tuleb suvi, küll ma jõuan kurguauguni!
Niisiis jõudsin tagasi, askeldasime köögis ja tegime süüa ja lobisesime ja naljatlesime jne. Õhtusöögiks tegime pizzat. Seekord ei ostnud põhja poest, ema tegi taigna, suure hoole ja armastusega, küpsetasime ka kaminas kuumade süte kohal, mitte ahjus- tuli hea ja õhukese põhjaga! Heitsime end tudule. Mina muidugi pidin kõik need sadamiljon kirja ja blogi kirjutama…
Öösel siis hakkas jälle sadama. No see pole küll sadu, midagi metsikut… Mull teatati siis hommikul, et ööga tuli 100mm maha, esmaspäeval sama palju- ühe nädala sees kahe öö sadu 200mm, pole paha! Aga et pühapäeval oli tunne, et kohe kisub jälle vihmale, balneariosse ei läinud. Seega päeva esimene pool läks minul isiklikult kohalikke lehti lugedes, oma raamatut lugedes ning omaoma värviraamatut värvides:) Ema õmbles Marianale kleiti ümber- järjekordne 15aasta sünnipäev(ja mina muidugi ei viitsinud sinna end ajada).
Siis lõunatasime, oh seda õnnistavat sööki taas! Veidi tegelesime oma asjadega edasi ning siis otsustasime emaga, et lähme kõndima- sest muidu möödub päev ainult süües! Seega üks-kaks balnearionini, isa tuli sinna ning autoga koju tagasi. Olid ühed mõnusad õhtupooliku ja loojuva päikese 9km, sain lõpuks ometi kogu vanemate tööinfo. Aga ausalt, see on liiga keeruline, et siin kõike hakata ümber rääkima. Umbes siis nii, et ema töötab 5x8h +1x6h nädalas ning isal on üks 24 valve meedikuna ning siis töötab veel füsiaatrina ning teeb kahe lapsepuhkusel oleva arsti tunde meediku ja füsiaatrina nii Carmelos kui ka Palmiras.
Kodus panime Mariana valmis, ta läks, me sõime ja nett+ tudu.
Esmmaspäev… Ööd lähevad järjest meeldivamaks. Saan magada, näen unenägusid, aga need ei häiri enam. Kusjuures nad on väga reaalsed, võinoh, lahedad. Täta, täna nägin unes, kuidas Tartus Kalda tee 12 maja otsas tulin bussi pealt maha ja sebra tuli ületada silmad kinni- tuli teha seda võistlust, et kes kõige otsem läheb(üks puu oli sihiks). Ja ma kaldusin räääämedalt vasakule:D Oi aegu ammuseid, oi aegu metsamooriseid!
Aah, tegime emaga siis süüa, sõime isa ja emaga ning siis ma lugesin ühte Uruguay kohta käivat raamatukest hispaania keeles. Isa pidi minema Palmirasse tööle 15-18. Ma otsustasin, et lähen kaasa! Mariana ju kodus magas, sünnipäevaöö siiski!
Vot. Sain olla kolm tundi, jalutada, uitada, nautida. Olin vist esimest korda niiviisi üksi endaga pikemalt kui 20 min. Sain otsustada, millist tänavat pidi kõnnin, millisele pingile istun jne. Mitte et mind häiriks seltskond. Ma lihtsalt nüüd sain ennast nautida, nagu ma Montpellier’s käisin oma pingil istumas, kuulasin parimat muusikat ja vaatlesin jooksjaid ning linnailu.
Jalutasin veidi ringi, vaatasin tähtsamad asjad ära- see on üks absoluutselt pisike koht, ega seal midagi eriti ei ole, läksin randa, avastasin muulikese, tegin nostalgilisi pilte(KHHHMMMMM Tiina!) Tegin endast pilte- tuli siiski jäädvustada see mõnus päev! Jalutasin edasi rannas, ning siis otsustasin, et jään paikseks ühele teate küll- mere sisse ehitatus tee, paar pingikest, et inimesed saaksid nautida ilu, sinna! Taas tegin endast ja oma Coelhost pilte ning lugesin. Ohh kui mõnus oli!
Saabus aeg ning läksin tagasi haigla juurde, tuli isa ning sõitsime kodo tagasi. Mina olin rämerahul!
Kodus õhtupoolikul vaatasin nende vanu albumeid- pisikest ja nunnu Marianat ja täpselt nagu filmist- à la „Grease“ välja astunud noori ja armunuid Miradelia’t ning Ramon’i. [ema ja isa, kes aru ei saanud:)]
Õhtustasime, tegime huumorit, pilte Fattost ja Marianast ja minust- lakkumas magustoiduvormi!
JA HOMME KOOLI! Nüüdseks kui ma postitan, olen tegelikult juba koolipäeva läbinud;) Aga ikkagi, elagu kaks esimest ajalugu!
Teie teine eelviimase nädala kooliäev hakkab 2 tunni ja 51 min pärast, edu!
Oh, ja pealegi teil sajab lund! Juba oktoobri alguses, nii ikka päris ei lähe! Aga mina tõmmunen iga päevaga:)
***
Ehkki ma tegelikult alles lähen kooli, aega jäi üle, et see siin ära postitada!;)
Suscribirse a:
Entradas (Atom)