Ei, ma ei hakka arutlema teemal, kuidas vahetusaasta kõik hoobilt täiskasvanuks muudab, ärge kartke, tahaks teile seletada vaid siinset haridussüsteemi!
Ehk siis sünnib laps ja on oma esimesed 2 elusaastat ema või isaga kodus, kui mõlemad töötavad, lapsehoidjaga.
3-5 aasta vanuselt käivad Jardin’is, ehk nagu lasteaed. Neid on nii privaatseid kui ka nn riigi jardin’e. Justnagu meie lasteaed, vahe on ainult selles, et 4 ja 5 aasta vanuselt on see kohustuslik!
6 aasta vanuselt minnakse kooli- escuela. Seal toimub õppimine 6 aastat, klassikollektiiv jääb samaks.
Nüüd läheb asi keerulisemaks:D
Järgmine etapp kannab nime Liceo- kokku 6 aastat liceo’d ning samuti nii publicos kui ka privados- ehk siis riigi- kui ka eraliceo’d. Kuid esimesed kolm on kohustuslikud- viimased 3 nagu meie gümnaasium, pole kohustuslik. Liceo’s siis esimesed 3 aastat õpitakse samas klassikollektiivis, mis pannakse paika nimekirja alusel- tähestikuliselt.
4-6 klass kannavad veel eraldi nime bachillerato- põhimõtteliselt gümnaasium. 4nda astmes tehakse klassid ümber, seekord isikukoodi järgi- neil on isikukoodiks suvaline number ning nad jaotatakse lihtsalt viimase numbri järgi klassidesse- kõik, kes lõppevad 1ga, lähevad ühte klassi, kõik, kes lõppevad 6ga, lähevad ühte klassi jne. Nõnda õpitakse ühe aasta, 5ndas liceo astmes peavad kõik omale suuna valima- tavaliselt on nendeks biologico/ humanistico/ scientifico/ arte, ning seega klassikollektiivid muutuvad taas.
KUID! On ka teine võimalus Liceo asemel. Selleks on UTU- escuela técnica. Esimesed kolm aastat õpitakse aineid nagu Liceo’s, kuid lisaks keskendutakse ka suunale, mida õppima olid läinud- elektrik/kokk/juuksur jne. Järgmised kolm aastat on peamiselt ainult suuna õppimine.
Pärast 6 aastat Liceo’d või 6 aastat UTU’t (pole kindel, kas kõikide suundadega) saab minna ülikooli.
Mis veel asja keerulisemaks teeb on asjaolu, et pärast 3 aastat võib liceo’st minna UTU’sse ja vastupidi. Ning UTU’sse võib minna ka pärast 6 aastat liceo’d.
Y da, nõnna ongi. Ma loodan, et see kirjeldus tuli enam-vähem!
Niipalju veel, et mina käin 4ndas liceo klassis, märtsist lähen 5ndasse ja pean endale suuna valima. Siinkohal arvake kolm korda, mis see olema saab:D
lunes, octubre 12
domingo, octubre 11
Oli üks nädal ja TAI.
Jah ma tean, et ma ei pidanud lubadust. Kohutav, aga kõik ainult selle pärast, ei olnud mitte seda kirjutamise tuju, oleks tulnud kiirelt ja segaselt. Aga nüüd!
Teisipäeval käisin siis koolis, pärast oli meil TAI kogunemine, vahepeal käisin hispaania keeles ja tagasi. Nad olid küll kõikide asjadega selleks päevaks lõpetanud, aga jäime Lara juurde(seal nimelt toimus kogunemine) pikemalt, lobisesime ja näksisime küpsiseid. Hästi muhe oli, tõeline positiivse energia süst!
Kolmapäeval oli siis vaba päev. Terve hommikupooliku õmblesin endale trakse pükstele, lõunatasin ja vinnasin end vastu tahtmist taas kogunemisele. Olgugi, et oli TAIle eelnev päev, siis võeti asja väga lebolt. Ehk siis à la [TIINA!] kui oli vaja koreograafiat teha, pandi muusika peale, aga ega midagi ei tehtud ikka. Ühesõnaga asi oli vähem ette valmistatud kui meie endise 9a moeshowd või jõulukavad, ja see juba on midagi:D
Mingil hetkel otsustasin, et aitab, ei viitsinud niisama passida ja läksin koju. Käisime Marianaga Martiniga jooksmas. See kujunes välja küll rohkem minu jooksmiseks, sest Mariana väsis kahe hetkega, aga väga hea, mulle meeldis!:)
Õhtul olin kodus vaikselt, põdesin järgmise päeva pärast.
Niisiis neljapäev ja see kauaoodatud TAI. Kogunesime enne kaheksat ühe klassivenna juures, kes elab spordiplatsile kõige lähemalt, panime rongkäigu kostüümid maha, puhusime õhupallid täis, sidusime raami külge, võtsime selle kaasa koos kõige muu pila-palaga- kaasa elamiseks trummid, kostüümid, parukad, kõristid, plakatid, erinevad täispuhutavad vidinad jne. Staadionile olid kogunenud Liceo 1 ja Liceo 2 klassiblokid, kõigil oma koht ja pisut ruumi seada üles oma fänninurk. Ja nii see siis käiski, et trummipõrin ja muu müra ümbritses terve päeva, ja see väsitas- olla terve päeva Rocki-Kalevi mängul näiteks (fännisektori ees istudes).
Niiet need kes tegid, tegid sporti, kes ei teinud, elasid kaasa. Ma 100m ei jooksnud, aga pärast teadet küll. Ja jess, Mari ei õpi ka kunagi- kordus mitte-soojaks-tegemise-viga, ehk esimesed sammud, ja ma tõmbasin jalad ära. JA ma pidin pärast nende jalgadega läbi Carmelo rongkäigus olema, hüpeldes-kareldes-tantsides! Polnud mitte tore, aga mis teha, laps ei õpi.
Tegelikult rääkisid teised ka, et selle aasta TAI oli maru igav ja halvasti korraldatud, ma olen täiesti nõus- see kaasaelamise osa staadionil kiskus küll igavaks.
Aga õnneks aeg ju siiski lendab ja juba poole 5 ajal lõppes spordiprogramm ning läksime end kostümeerima. Püksid jalga, traksid peale, särk selga, pea pähe, käed roheliseks, pildid tehtud ja minek! Kogunema pidime kell 5, liikuma saime vast 6 ajal. Ning Liceo 2 muusika- „Mambo nr 5“ taustal kõndisime läbi Carmelo. Jaa, see oli siiski tantsimine- meie tegime ka oma koreograafia kõndimise kõigus.
Aga mis mulle sümpatiseerib, on see, kuidas tegelikult on nad näinud vaeva meeletult kogu ettevalmistuse kallal. Meie klass oli halb näide, aga oli klasse, kus 43 õpilast oli end riietanud ühtemoodi- kuued lastud õmmelda vanematel või õmblejal, oli grimme väga meisterlikke, suuri atraktsioone juures, mida kõike- ehk nagu karneval. Rahvas oli kogunenud tänavatele, ergutas ja elas kaasa- kogu linna üritus!
Ehk siis üks päev väga väsitav, jalad olid kanged ja valutasid, nägu oli päikesepunetuses- hoolimata mu spf 30st. Koju, palju vett, natuke süüa ja magama!
Reedel võtsin rahulikult, käisin hispaania keeles, oma viinamarju pildistamas- rattaga tasa ja targu, tegi jalgadele head!
Täna käisime Leoni ja Luisaga jalutamas rannas, vaatasime Marianaga „Marley y yo“d, aitasin süüa teha ja ühesõnaga, puhkasin jälle täiega:) Homme kui ilma on, balneariosse, kui pole, jääme koju ja teeme alfajore- kohalik maius! Praegu igatahes väljas möllab taas.
Ja ma ei suuda uskuda, et ma nii lühidalt kirjutasin:D
Kallid, Mari!
Teisipäeval käisin siis koolis, pärast oli meil TAI kogunemine, vahepeal käisin hispaania keeles ja tagasi. Nad olid küll kõikide asjadega selleks päevaks lõpetanud, aga jäime Lara juurde(seal nimelt toimus kogunemine) pikemalt, lobisesime ja näksisime küpsiseid. Hästi muhe oli, tõeline positiivse energia süst!
Kolmapäeval oli siis vaba päev. Terve hommikupooliku õmblesin endale trakse pükstele, lõunatasin ja vinnasin end vastu tahtmist taas kogunemisele. Olgugi, et oli TAIle eelnev päev, siis võeti asja väga lebolt. Ehk siis à la [TIINA!] kui oli vaja koreograafiat teha, pandi muusika peale, aga ega midagi ei tehtud ikka. Ühesõnaga asi oli vähem ette valmistatud kui meie endise 9a moeshowd või jõulukavad, ja see juba on midagi:D
Mingil hetkel otsustasin, et aitab, ei viitsinud niisama passida ja läksin koju. Käisime Marianaga Martiniga jooksmas. See kujunes välja küll rohkem minu jooksmiseks, sest Mariana väsis kahe hetkega, aga väga hea, mulle meeldis!:)
Õhtul olin kodus vaikselt, põdesin järgmise päeva pärast.
Niisiis neljapäev ja see kauaoodatud TAI. Kogunesime enne kaheksat ühe klassivenna juures, kes elab spordiplatsile kõige lähemalt, panime rongkäigu kostüümid maha, puhusime õhupallid täis, sidusime raami külge, võtsime selle kaasa koos kõige muu pila-palaga- kaasa elamiseks trummid, kostüümid, parukad, kõristid, plakatid, erinevad täispuhutavad vidinad jne. Staadionile olid kogunenud Liceo 1 ja Liceo 2 klassiblokid, kõigil oma koht ja pisut ruumi seada üles oma fänninurk. Ja nii see siis käiski, et trummipõrin ja muu müra ümbritses terve päeva, ja see väsitas- olla terve päeva Rocki-Kalevi mängul näiteks (fännisektori ees istudes).
Niiet need kes tegid, tegid sporti, kes ei teinud, elasid kaasa. Ma 100m ei jooksnud, aga pärast teadet küll. Ja jess, Mari ei õpi ka kunagi- kordus mitte-soojaks-tegemise-viga, ehk esimesed sammud, ja ma tõmbasin jalad ära. JA ma pidin pärast nende jalgadega läbi Carmelo rongkäigus olema, hüpeldes-kareldes-tantsides! Polnud mitte tore, aga mis teha, laps ei õpi.
Tegelikult rääkisid teised ka, et selle aasta TAI oli maru igav ja halvasti korraldatud, ma olen täiesti nõus- see kaasaelamise osa staadionil kiskus küll igavaks.
Aga õnneks aeg ju siiski lendab ja juba poole 5 ajal lõppes spordiprogramm ning läksime end kostümeerima. Püksid jalga, traksid peale, särk selga, pea pähe, käed roheliseks, pildid tehtud ja minek! Kogunema pidime kell 5, liikuma saime vast 6 ajal. Ning Liceo 2 muusika- „Mambo nr 5“ taustal kõndisime läbi Carmelo. Jaa, see oli siiski tantsimine- meie tegime ka oma koreograafia kõndimise kõigus.
Aga mis mulle sümpatiseerib, on see, kuidas tegelikult on nad näinud vaeva meeletult kogu ettevalmistuse kallal. Meie klass oli halb näide, aga oli klasse, kus 43 õpilast oli end riietanud ühtemoodi- kuued lastud õmmelda vanematel või õmblejal, oli grimme väga meisterlikke, suuri atraktsioone juures, mida kõike- ehk nagu karneval. Rahvas oli kogunenud tänavatele, ergutas ja elas kaasa- kogu linna üritus!
Ehk siis üks päev väga väsitav, jalad olid kanged ja valutasid, nägu oli päikesepunetuses- hoolimata mu spf 30st. Koju, palju vett, natuke süüa ja magama!
Reedel võtsin rahulikult, käisin hispaania keeles, oma viinamarju pildistamas- rattaga tasa ja targu, tegi jalgadele head!
Täna käisime Leoni ja Luisaga jalutamas rannas, vaatasime Marianaga „Marley y yo“d, aitasin süüa teha ja ühesõnaga, puhkasin jälle täiega:) Homme kui ilma on, balneariosse, kui pole, jääme koju ja teeme alfajore- kohalik maius! Praegu igatahes väljas möllab taas.
Ja ma ei suuda uskuda, et ma nii lühidalt kirjutasin:D
Kallid, Mari!
viernes, octubre 9
martes, octubre 6
Mulle meeldib siin! :)
Selleks, et alustada blogi positiivselt, teha teid õnnelikuks, ning teate, nii ongi. Aga ma peaks siiski lause veidi ümber muutma. Või sealt ei tohiks välja lugeda, et mulle meeldib Uruguays. Mulle meeldib see roll, mis mul siin on, mulle meeldib olla oma peres, ja mis peamine, mulle meeldib see vahetuõpilasevärk. Sest iga päev on uus ja põnev ja teistsugune, kogu aeg saan midagi uut teada, mõtiskleda selle kõige kallal.
Samas kui Eestis mõtlesin, et uouu, lähen Uruguaysse, lähen aastaks, lähen vahetusõpilaseks, siis see tundus midagi lahedat, erilist, tegelikult on ju sama. Olen siin, elan peres, käin koolis, tegelen muude tegevustega, kõik on lihtsalt pisut teistsugune, aga see, et ma korrutan pidevalt võõrastele, et ma olen vahetusõpilane, on ainult üks mehaaniline lause, sest mul absoluutselt pole tunnet, nagu ma oleks vahetusõpilane vahetusaastal Ladina-Ameerikas, Uruguays.
Aga ma nüüd rohkem päevast. Ööst esmalt… Päris ausalt, ma pole sellist tormi kogenud, mis täna öösel oli!(Me ju magasime Triinuga selle eluhirmsaima turbulentsi ka maha tookord) Igatahes eile oli ilus ilm, päikseline ja puha, hommikupoole ärkan, meeeeletu tuul! Akna taga on sellised allalastavad rulood, väga stabiilsed, need kolisesid vasta akent, tuul ulgus, vihm peksis katusele, olevat rahet tulnud, no minu jaoks oli vihmgi juba maruvali. Ühesõnaga, nagu sõda oli lahti(mitte et ma teaks, mis tunne see on). Ainult et mille see kaasa tõi!? Kuumus, lämbus, nagu troopika- laiuskraadide järgi nagu ei ütleks…
Seega ärkasime ikka samal ajal, aga mina küsisin, kas ma võin koju jääda, ja isa ütles, et loomulikult. Ma mitte vihma pärast, pigem see, et koolis oleks nagunii nii oma 4/5 inimest.. Seega hommikustasin- ma olen üsna nüüd juba jogurtile üle läinud, kaifin täiega! Hakkasin raamatut lugema, aga peagi ärkas ema, kes kutsus mind aeroobikasse kaasa endaga. Novoila, nii ma olingi 8.15 trenniukse taga:D Eestis pole ka olnud kunagi see enne-kooli-ujuja, seega kuidagi varajane tundus. Tuli treener, tegime trenni- meid oli 4+ treener. Ja noo, ma leemendasin. Ning kõige muuga sain hakkama, aga kõhulihaseed, annab tunda, et pole midagi teinud! Seega oli üks mõnus raske trenn.
Kodu, päästev dušš ja hakkasin lugema taas. Lugesin ja tegelesin oma Picasa ja nägudetuvastamisega. Lõuna, õppisin füüsikat netist- khmm, ei tulnud hästi välja, tegin palju muud nipet-näpet, mida edasi lükates tuleks kõik-asjad-kaelas tunne. Ehk siis toimus järjekordne rahavahetus, jeesh, et dollar mingi ERImadal on! Ostsin endale võrgu jaoks põlvekaitsmed, kirjatarbeid, postkontor on endiselt sõber jne.
Õhtul käisime Marianaga Martiniga jooksmas- pime tüdruk ei käi enam, ainult mehega käime, seega tavaliselt käib isa, aga kuna ta oli täna tööl, siis me asendame teda:) Milline kuumus, aga jooksusamm tuli isegi veel välja, ma ütlen, ma pean hakkama jooksmas käima!
Kodus õhtul veel lugesin, ja nii ta läks, pärast hernestega õhtusööki nüüd olen blogi postitamas ning magama! Et minna homme kooli ainukese päeva sel nädalal,
Besitos lugejaskond!
Ja muide kui ma trennist tulin, siis jalutas mulle klassivend vastu kooliasjadega, seega neil sai varem läbi, ning muide see torm lõppes üsna kohe, päeva peale läks üliilusaks ja ma vist ei maininud, et selleks hetkeks kui me Martiniga jooksma läksime oli päike juba nii väljas, et mul olid pärast sellest 40st minutist randid pükstest:D Hei, ja meil on oktoobri algus!
Ning La Palomasse lähme YFUga hoopis 13-18 november, seega õe sünkar kodus ja jeeesh, ootan:))
Selleks, et alustada blogi positiivselt, teha teid õnnelikuks, ning teate, nii ongi. Aga ma peaks siiski lause veidi ümber muutma. Või sealt ei tohiks välja lugeda, et mulle meeldib Uruguays. Mulle meeldib see roll, mis mul siin on, mulle meeldib olla oma peres, ja mis peamine, mulle meeldib see vahetuõpilasevärk. Sest iga päev on uus ja põnev ja teistsugune, kogu aeg saan midagi uut teada, mõtiskleda selle kõige kallal.
Samas kui Eestis mõtlesin, et uouu, lähen Uruguaysse, lähen aastaks, lähen vahetusõpilaseks, siis see tundus midagi lahedat, erilist, tegelikult on ju sama. Olen siin, elan peres, käin koolis, tegelen muude tegevustega, kõik on lihtsalt pisut teistsugune, aga see, et ma korrutan pidevalt võõrastele, et ma olen vahetusõpilane, on ainult üks mehaaniline lause, sest mul absoluutselt pole tunnet, nagu ma oleks vahetusõpilane vahetusaastal Ladina-Ameerikas, Uruguays.
Aga ma nüüd rohkem päevast. Ööst esmalt… Päris ausalt, ma pole sellist tormi kogenud, mis täna öösel oli!(Me ju magasime Triinuga selle eluhirmsaima turbulentsi ka maha tookord) Igatahes eile oli ilus ilm, päikseline ja puha, hommikupoole ärkan, meeeeletu tuul! Akna taga on sellised allalastavad rulood, väga stabiilsed, need kolisesid vasta akent, tuul ulgus, vihm peksis katusele, olevat rahet tulnud, no minu jaoks oli vihmgi juba maruvali. Ühesõnaga, nagu sõda oli lahti(mitte et ma teaks, mis tunne see on). Ainult et mille see kaasa tõi!? Kuumus, lämbus, nagu troopika- laiuskraadide järgi nagu ei ütleks…
Seega ärkasime ikka samal ajal, aga mina küsisin, kas ma võin koju jääda, ja isa ütles, et loomulikult. Ma mitte vihma pärast, pigem see, et koolis oleks nagunii nii oma 4/5 inimest.. Seega hommikustasin- ma olen üsna nüüd juba jogurtile üle läinud, kaifin täiega! Hakkasin raamatut lugema, aga peagi ärkas ema, kes kutsus mind aeroobikasse kaasa endaga. Novoila, nii ma olingi 8.15 trenniukse taga:D Eestis pole ka olnud kunagi see enne-kooli-ujuja, seega kuidagi varajane tundus. Tuli treener, tegime trenni- meid oli 4+ treener. Ja noo, ma leemendasin. Ning kõige muuga sain hakkama, aga kõhulihaseed, annab tunda, et pole midagi teinud! Seega oli üks mõnus raske trenn.
Kodu, päästev dušš ja hakkasin lugema taas. Lugesin ja tegelesin oma Picasa ja nägudetuvastamisega. Lõuna, õppisin füüsikat netist- khmm, ei tulnud hästi välja, tegin palju muud nipet-näpet, mida edasi lükates tuleks kõik-asjad-kaelas tunne. Ehk siis toimus järjekordne rahavahetus, jeesh, et dollar mingi ERImadal on! Ostsin endale võrgu jaoks põlvekaitsmed, kirjatarbeid, postkontor on endiselt sõber jne.
Õhtul käisime Marianaga Martiniga jooksmas- pime tüdruk ei käi enam, ainult mehega käime, seega tavaliselt käib isa, aga kuna ta oli täna tööl, siis me asendame teda:) Milline kuumus, aga jooksusamm tuli isegi veel välja, ma ütlen, ma pean hakkama jooksmas käima!
Kodus õhtul veel lugesin, ja nii ta läks, pärast hernestega õhtusööki nüüd olen blogi postitamas ning magama! Et minna homme kooli ainukese päeva sel nädalal,
Besitos lugejaskond!
Ja muide kui ma trennist tulin, siis jalutas mulle klassivend vastu kooliasjadega, seega neil sai varem läbi, ning muide see torm lõppes üsna kohe, päeva peale läks üliilusaks ja ma vist ei maininud, et selleks hetkeks kui me Martiniga jooksma läksime oli päike juba nii väljas, et mul olid pärast sellest 40st minutist randid pükstest:D Hei, ja meil on oktoobri algus!
Ning La Palomasse lähme YFUga hoopis 13-18 november, seega õe sünkar kodus ja jeeesh, ootan:))
domingo, octubre 4
Aga Maretil on sünnipäev! (Minul siin ikka veel!)
Ma tean, et ma nüüd kirjutan liiga tihedalt.
Aga esiteks mul tuli päeval meelde, et ma vist pole maininud, et Fattol oli sünnipäev ükspäev. Ja me läksime temaga jäätisekohvikusse, mina kui fotograaf;) Ning sealt tuligi mõte teha üks jutuke sellest. Seega pildistasin pidevalt, täiega põnev oli, veits vedas kutsil. Hiljem õhtupoole kui oli hetk aega, võtsin powerpointi lahti ja tegin ära. Pilt taustaks ning pisike tekst kõrvale, jutustavas vormis Fatto vaatevinklist. Kui isa ka hiljaõhta koju tuli, tuli teemaks Fatto sünnipäev ja ma sain oma teose välja tuua. Ning jee, neile meeldis:) Endal oli ka kohe pärast parem tunne, nad naersid ja kiitsid, et jaa Mari, sul kukkus see ilgelt hästi välja! Järgmisel päeval parandasime emaga keelelised vead ka ära, seega nüüd üks tip-top esitlus:)
Aga täna. Õde jõudis koju kella 8 ajal, seega magas poole kuueni õhtul. Mina ärkasin, sõin jogurtit kellogsite ja kuivatatud õuntega, oh seda ilusat elu, suhtlesin oma tihedaimate kirjasõprade-emme ja memmiga, ning jutlesin Mannuga, mmmmõnus!:) Siis lugesin oma Coelhod, rääkisin vanematega juttu, sõime lõunat ja läksime oksjonile! Jees, ma ükskord juba korra käisin oksjonil, seekord veidi kauem, tahtsime ühte lillepotti, aga kahjuks polnud valik parim, seega tulime tulema üsna kohe. Aga müstika ikka, kui odavalt kõik müüki pandi ning ka ära müüdi! Antiiksed ilusad asjad, loomulikult oli ka mõtetut träni, aga siiski.
Kodust läbi ja läksime balneariosse. Jeeesh, ma sain tööd teha:D Nii palju kui pool tunnikest taimede kastmist voolikuga saab tööks nimetada, aga siiski, midagigi! Mõnus oli, üldse meeleolu oli rahulik ja oma. Tegin tagasisõidul pilte tuult püüdvast Fattost, ise rahul:)
Kodus äratasime Mariana, mina panin pildid arvutisse, vaadake, juhhuuu oktoobrikuu kausta! Ning hakkasin nautima Picasa uue versiooni lisasid! Ma tõeliselt fännan, ning pere nakatus kohe ka ning tõmbasid endale picasa ja hakkasid pilte grupeerima:D Ühel hetkel tuli aga isa ja ütles, et kuule, mõtlesime, et teeks täna seda kartuli-tangu putru, mul oli, et eee, okei. Käisime poes, tulime tagasi ja hakaksin tegema. No ma võin öelda, et tuli küll välja, ehkki jah, kasutasin ka ikkagi mikserit lõppfaasi saavutamiseks ning perele ka maitseees, võit! Ema oli õunakooki ka teinud, nautisime seda- oli hea, aga toskat ikka üle ei löö:)
Kuna Mariana on selle kooli prjektigrupiga mingil ühisel õhtusöögil, siis olime ema-isaga, jäime laua taha jutlema taas. Teemad tõsisemad, valusamad, aga ma juba ootan järgmist sellist kõnelust!
Ma nüüd mõtlen veel Maretile ja sätin pilte edasi, head tudu!:)
Mari.
Aga esiteks mul tuli päeval meelde, et ma vist pole maininud, et Fattol oli sünnipäev ükspäev. Ja me läksime temaga jäätisekohvikusse, mina kui fotograaf;) Ning sealt tuligi mõte teha üks jutuke sellest. Seega pildistasin pidevalt, täiega põnev oli, veits vedas kutsil. Hiljem õhtupoole kui oli hetk aega, võtsin powerpointi lahti ja tegin ära. Pilt taustaks ning pisike tekst kõrvale, jutustavas vormis Fatto vaatevinklist. Kui isa ka hiljaõhta koju tuli, tuli teemaks Fatto sünnipäev ja ma sain oma teose välja tuua. Ning jee, neile meeldis:) Endal oli ka kohe pärast parem tunne, nad naersid ja kiitsid, et jaa Mari, sul kukkus see ilgelt hästi välja! Järgmisel päeval parandasime emaga keelelised vead ka ära, seega nüüd üks tip-top esitlus:)
Aga täna. Õde jõudis koju kella 8 ajal, seega magas poole kuueni õhtul. Mina ärkasin, sõin jogurtit kellogsite ja kuivatatud õuntega, oh seda ilusat elu, suhtlesin oma tihedaimate kirjasõprade-emme ja memmiga, ning jutlesin Mannuga, mmmmõnus!:) Siis lugesin oma Coelhod, rääkisin vanematega juttu, sõime lõunat ja läksime oksjonile! Jees, ma ükskord juba korra käisin oksjonil, seekord veidi kauem, tahtsime ühte lillepotti, aga kahjuks polnud valik parim, seega tulime tulema üsna kohe. Aga müstika ikka, kui odavalt kõik müüki pandi ning ka ära müüdi! Antiiksed ilusad asjad, loomulikult oli ka mõtetut träni, aga siiski.
Kodust läbi ja läksime balneariosse. Jeeesh, ma sain tööd teha:D Nii palju kui pool tunnikest taimede kastmist voolikuga saab tööks nimetada, aga siiski, midagigi! Mõnus oli, üldse meeleolu oli rahulik ja oma. Tegin tagasisõidul pilte tuult püüdvast Fattost, ise rahul:)
Kodus äratasime Mariana, mina panin pildid arvutisse, vaadake, juhhuuu oktoobrikuu kausta! Ning hakkasin nautima Picasa uue versiooni lisasid! Ma tõeliselt fännan, ning pere nakatus kohe ka ning tõmbasid endale picasa ja hakkasid pilte grupeerima:D Ühel hetkel tuli aga isa ja ütles, et kuule, mõtlesime, et teeks täna seda kartuli-tangu putru, mul oli, et eee, okei. Käisime poes, tulime tagasi ja hakaksin tegema. No ma võin öelda, et tuli küll välja, ehkki jah, kasutasin ka ikkagi mikserit lõppfaasi saavutamiseks ning perele ka maitseees, võit! Ema oli õunakooki ka teinud, nautisime seda- oli hea, aga toskat ikka üle ei löö:)
Kuna Mariana on selle kooli prjektigrupiga mingil ühisel õhtusöögil, siis olime ema-isaga, jäime laua taha jutlema taas. Teemad tõsisemad, valusamad, aga ma juba ootan järgmist sellist kõnelust!
Ma nüüd mõtlen veel Maretile ja sätin pilte edasi, head tudu!:)
Mari.
sábado, octubre 3
Ma olin ka pakihulluses:D
JOU! Tänane päev oli kohutav ja lahe. Ehk algus oli õudne... Kaks inglise keelt, no mina enam ei lähe sinna, ausalt, see ON absurdne! Siis ajalugu, jou lugesin Florecia(üks enimsuheldav klassiõde) kirjandusse koostatud jutukest. Siis bioloogi, kontrolltöö. Õpetaja ütles, et kui tahad, mine! Ja ma läksin:D Mitte küll raamatukokku nagu lubasin, vaid õue, SEST meil oli ilus ilm täna:) Ma ise ka ei usu! Tuulevaikne, pilvitu, soojapoolne. Opladii, aga hommik! Te ei kujuta ette KUI külm oli rattaga kooli sõita, sest hommik oli konkreetselt udune ja külm. Nagu meie novembrikuu hommikud, karge, udune ja lõikava külmaga- rattasõit on üsna vastunäidustatud... aga näe, mis ilma tõi!:) Seega ma nautisin veits ilma, järgmine tund oli filosoofia. Me ei teinud midagi. Mitte midagi, sest nad käisid ja küsisid järjest õpetajalt oma mingi projekti kohta ja noo, Mari igavles, TAAS. Siis tuli üks ja ainus põnevam tund, ehk kirjandus, esitlesime oma debati, sain hakkama kah. Küsimusi tekkis palju, aktsent oli kohutav, aga üldjuhul vist jäädi rahule, et ma olin selle ise teinud:) ning teine kirjandus igavledes. Oh seda rõõmsat koolipäeva!
Aga siis tulin koju ja sain süüa. Paar päeva tagasi ema rääkis, kuidas praegu on värskete herneste aeg, no ma siis rääkisin, kuidas ma hullun ja olen raudselt kohal(eestimaal olles) kui Memmil herned valmivad... Ning täna siis oli söök hernestega. Aga nii, et herned kergelt keedetud, siis panni koos tilga vee ja õliga ning muna ja siis sõime nagu praemuna hernestega vms. Riisi kõrvale, hea oli. Ema küsis, et noo, tuleb nüüd vanaema meelde, eks!? Ja siis ma jutustasin, et jaaa, ehkki me Eestis sööme herneid rohkem värskelt. Sellele järgnes imestus, vanemad polnud kunagi kuulnud, et herneid ka värskelt süüakse. Jajaaa, mina, et ikka otse peenrast ja oi kui maitsev! Oi kuiiii paljust nad ilma on jäänud!:D
Okei, tuli Mariana, istusime köögis, helises uksekell, Mariana läks avama, kuulsin oma nime, mõtlesin, et mõni klassiõde äkki vms. Aga ei, pakkkkpakkkpakkk mu Eesti esimene pakk jõudis kohale:D Oh seda õnne ja rõõmu!
Niisiis, avasin...Tataratattaataaatataaa! Ja mulle vaatasid odratangud vastu:D Ning emme-issi vast teavad, et nad ei pannud neid pealmiseks:D Ehk siis tangude pärast ma pakki tahtsin ja näädsa nüüd, nende kotike oli lõhkenud ja kogu pakk tangu täis... Aga pole hullu, õnneks oli kõik kilekoti sees(Timberlandi) ja kadu oli väga väike:) Aga šokolaadi peale ahhetasid kõik, halvaa-õnn oli ainult minul, pralineed ROHELISEEEED jeee:D Kõrvarõngad, memmi kommid, kaart, fotokapaber(mida ma alguses ikka lootsin, et ehk emme-issi kirjutasid mulle ka midagi, aga oh ei, tühipaljas lootus ainult! Ning jalaaaanõuuud, juhhei! Ning siis veel mingi pakike, ma algul ei saanud aru, aga siis Kuivatatuud õunaaad!!:)) [Te võite ainult aimata, et kogu perele maitses, ei, kõik juba jumaldavad!] Ja nõnna ta saigi läbi, mu pakiõnn. 09.09.09-02.10.09 23 päeva emme arvutuste järgi.
Edasi viis päev võrku, kus mul välja ei tulnud midagi seekord, aga see-eesti huumorit jagus ja nalja sai palju, järjest enam sulandun ja minuga suheldaks aina rohkem, lõbus oli!
Koju, väsinuna, viitsin aega igasugu erinevat moodi ja läksin tantsu. Oli täitsa okei, aga lihaseeed need mu lihased! Ah ja nüüd saan hakata neljapäeviti 20-22 salsat ka käia tantsimaaas(Carmelos);)) Eks ma lähe vaata üle, mis teema on!
Õhtul kodo jälgisin õe riietumist, valmistumist, lugesin raamatut ja lootsin midagi head süüa saada(mariana on see, kellele palju ei maitse, et ehk midagi uut ja huvitavat), aga daaaamnn pizza. Õnneks polnud hullu väga, olgugi et ainult põhi, salsakaste ja mozarella. MIKS nad kana või hakklina või ananassi või midagi head juurde ei pane!?!?
Aga uni tuleb külla ja paksuks läeb pea...
Buenas noches!
Ma õpetan neile juba päris mitmendat päeva "head ööd", aga see on liiga raske:D vanaema-vanaisa on igatahes oluliselt kergem ja ema ütleb peaaegu aktsendita!
musimusi!
Aga siis tulin koju ja sain süüa. Paar päeva tagasi ema rääkis, kuidas praegu on värskete herneste aeg, no ma siis rääkisin, kuidas ma hullun ja olen raudselt kohal(eestimaal olles) kui Memmil herned valmivad... Ning täna siis oli söök hernestega. Aga nii, et herned kergelt keedetud, siis panni koos tilga vee ja õliga ning muna ja siis sõime nagu praemuna hernestega vms. Riisi kõrvale, hea oli. Ema küsis, et noo, tuleb nüüd vanaema meelde, eks!? Ja siis ma jutustasin, et jaaa, ehkki me Eestis sööme herneid rohkem värskelt. Sellele järgnes imestus, vanemad polnud kunagi kuulnud, et herneid ka värskelt süüakse. Jajaaa, mina, et ikka otse peenrast ja oi kui maitsev! Oi kuiiii paljust nad ilma on jäänud!:D
Okei, tuli Mariana, istusime köögis, helises uksekell, Mariana läks avama, kuulsin oma nime, mõtlesin, et mõni klassiõde äkki vms. Aga ei, pakkkkpakkkpakkk mu Eesti esimene pakk jõudis kohale:D Oh seda õnne ja rõõmu!
Niisiis, avasin...Tataratattaataaatataaa! Ja mulle vaatasid odratangud vastu:D Ning emme-issi vast teavad, et nad ei pannud neid pealmiseks:D Ehk siis tangude pärast ma pakki tahtsin ja näädsa nüüd, nende kotike oli lõhkenud ja kogu pakk tangu täis... Aga pole hullu, õnneks oli kõik kilekoti sees(Timberlandi) ja kadu oli väga väike:) Aga šokolaadi peale ahhetasid kõik, halvaa-õnn oli ainult minul, pralineed ROHELISEEEED jeee:D Kõrvarõngad, memmi kommid, kaart, fotokapaber(mida ma alguses ikka lootsin, et ehk emme-issi kirjutasid mulle ka midagi, aga oh ei, tühipaljas lootus ainult! Ning jalaaaanõuuud, juhhei! Ning siis veel mingi pakike, ma algul ei saanud aru, aga siis Kuivatatuud õunaaad!!:)) [Te võite ainult aimata, et kogu perele maitses, ei, kõik juba jumaldavad!] Ja nõnna ta saigi läbi, mu pakiõnn. 09.09.09-02.10.09 23 päeva emme arvutuste järgi.
Edasi viis päev võrku, kus mul välja ei tulnud midagi seekord, aga see-eesti huumorit jagus ja nalja sai palju, järjest enam sulandun ja minuga suheldaks aina rohkem, lõbus oli!
Koju, väsinuna, viitsin aega igasugu erinevat moodi ja läksin tantsu. Oli täitsa okei, aga lihaseeed need mu lihased! Ah ja nüüd saan hakata neljapäeviti 20-22 salsat ka käia tantsimaaas(Carmelos);)) Eks ma lähe vaata üle, mis teema on!
Õhtul kodo jälgisin õe riietumist, valmistumist, lugesin raamatut ja lootsin midagi head süüa saada(mariana on see, kellele palju ei maitse, et ehk midagi uut ja huvitavat), aga daaaamnn pizza. Õnneks polnud hullu väga, olgugi et ainult põhi, salsakaste ja mozarella. MIKS nad kana või hakklina või ananassi või midagi head juurde ei pane!?!?
Aga uni tuleb külla ja paksuks läeb pea...
Buenas noches!
Ma õpetan neile juba päris mitmendat päeva "head ööd", aga see on liiga raske:D vanaema-vanaisa on igatahes oluliselt kergem ja ema ütleb peaaegu aktsendita!
musimusi!
viernes, octubre 2
Pipiiiirrrirpiii.
Ma tean, et ma pole jälle kirjutanud oma 5 päeva, olen tahtnud, samas midagi otsest pole öelda ja seetõttu ta ongi sinnapaika jäänud…
Emme-issiga on saadud ikka rääkida, põhiliselt teemal nende siiatulek!:)) Jessjess, praeguse seisuga siis jah tulevad kahekesi ning niiumbes kaheks nädalaks, käib kõva piletite otsimine. Ning nüüd on viimastel päevadel maha peetud veel mõned vahvad vestlused sõpradega. Alustades Steneliga orksis tõsisemalt ja informatiivsemalt, Mirjamiga msnis klatšiinfoga, Ukuga ülimõnusalt, Tiinaga lebokalt(selliselt, mis on võimalik ainult temaga, tundes end seejuures megahästi) ning lõpetades Taunoga . Ning sinna juurde veel teised pisikeselt. Aaah, Anugaga ka, tahaks ikka rohkemrohkem infot vahetada:) Ühesõnaga, rahul olen.
Ja ega see nädal ongi selline rutiinsem olnud. Kool-tants-võrk-kool-hispaania keel-kool. Ning sinna ümber pere ja väsimus, mis mind sel nädalal valdab. Ei saa muidugi ka unustada seda ilma, mis meil siin valitseb! Esmaspäeval/teisipäeval tulin küll koolist koju lillade sõrmedega, hoolimata nende jope sisse peitmisest. Sest tuul on lihtsalt nii tappev ja külm. Aga vähemalt ei saja meil siin lörtsi, hihi!
Võrgus läks ilgelt hästi jälle viimane kord, teisipäevast siiani lihased valulikud. Täna käisin nende lihastega oma esimeses kehalises. See oli selline vahva, õpetaja on muhe. Algul oma 30 min tegime soojendust(mis tegelikult oli pärispäris tõhus!), siis venitasime 10 min, siis harjutasime TAIks, ehk siis mina kui teatevõistkonnas jooksja harjutasin, ega teised alad ei teinud eriti midagi:D Jooksime kaks korda läbi ja kõik. Lebokas, ma tean, aga Maril pärast lihased värisesid. Selle nimi on suvi Eestimaal ja poolteist kuud siin jooksuta. Õudne.
Ah ja hispaania keele tunnid on ka nüüd paranenud ja juba ütlesime, mida järgmine kord võiks teha. Ehk siis õpetaja leiab meile sobivad ülesanded/harjutused ja me ikka areneme seal keelelisel ka.
Oh, ja siis teisipäeva õhtust neljapäeva hommikuni oli siin üks argentiinlane couch surfinguga. Elab Buenos Airesest veidi väljas, aga maja on selline läbikäidav.(ei leidnud õigemat sõna) Ehk siis osad tulevad ja elavad 3 päeva, teised 3 nädalat, kolmandad 3 kuud. Ja meid kutsus igatahes ka, eriti just Marianat- mind, nagu ma aru sain. Lahenš. Ja ei saa mainimata jätta, et ühe Eesti-huvilise sain taas juurde;)
Ning eile õhtul tegin porgandikeeksi. No ja kui õnnelik! See tuli ideaalne, täpselt õige! Ja kõik sulasid, täna ka ei suuda keegi näppi eemal hoida. Tavaliselt meil peres siin söögikordade vahepeal ei sööda eriti, aga noo, porgandikeeksi ikka võib:D
Ja emme, sama päeva õhtul ütles ema, et on veel üks söök, mida me teinud pole- lihapallid! Seega neid sõime ka, mm. (teistele, me emme just tegi lihapalle ja palus mul rääkida hispaania keeles, et muud lauset ei tulnud, siis pidin ütlema „ma teen praegu lihapalle“)
Mis veel. Termika laulud hakkavad suvalisel hetkel kummitama. Ja pigem need vanad, a’la portselanist tüdruk jt. Oh aegu ammuseid, oh aegu kauneid neid! Ja Katrin Mandelist tunnen ka puudust, ja Tätte loomulikult!
Aa, keemia töö sain kätte, hinnet õpetaja ei pannud, aga oli alla kirjutanud „väga hea töö!“ Ning keemiast-füüsikast taipan juba oluliselt rohkem. Ma ütleks, et ma sain kõigest aru, mis toimus:D Ja ma viitsisin kuulata. Asja muidugi kergendab see, et keemias on teemaks orgaaniline keemia, mida me kevadel ju just võtsime. AH! Ja no mai tea, mis iks ajalugu neil siin on. Aga viimane töö oli igatahes Ameerika presidentide peale. Umbes 50ndad-60ndad. Ja tõesti kõik presidendid järjest, nende teod-mõttesuunad-projektid. Ning nüüd on teemaks Perestroika. Ja no mitte nii nagu me Eestis õpime seda ühe tunnikese! Neil on ikka oma kolm pikka täis kirjutatud lehte tekste ja teevad erinevaid grupitöid-ülesandeid sel teemal. Khm. MIKS!?
Üldse ma ei tea, kas ma olen maininud, et siin pole ühtegi õpikut. Kõigil on oma suured kaustikud ning sinna kirjutatakse ning lisaks jätavad õpetajad raamatukokku(mis ei toimi meie mõistes raamatukoguna) töölehti, mida kõik peavad siis minema sinna paljundama 1 PES/tk.
Aga mul mitte ei tule enam ühtegi ideed, mida kirjutada… Viimane päev veel välja kannatada ja pisike puhkus. Õnneks pole mul sünnipäeva nagu Marianal reede ööl.
Ning õigus! Me saime YFUst siis kogu aasta plaani. 13-18 detsember on olemine La Palomas, üks rannakuurort. Tuleb aga mainida, et mu õe VIIETEISTKÜMNES sünnipäev on 16. detsembril. Ta küll ei pea suurelt, aga no tõesti ei soovi ilma jääda sellest! Eks näis, mis saab. Ilgelt nõme ka, et nad nüüd minu pärast muudavad plaani, millal pisikeselt tähistada.
Aga ma olen ilgelt väsinud, ma tõesti ei tea millest, seega ma lõpetan ja lähen aitan õhtusööki valmistada.
Muide, tagasitulles teen teile kõige paremat riisi! Tõesti, riis ja riis ei ole samad! Ja ei ole midagi lihtsat kotiriisi juttu, saab palju (ja tõesti, PALJU) maitsvama ka teisiviisi. Ning retspte toon veel kuhjaga kaasa, elagu kokandus!
Emme-issiga on saadud ikka rääkida, põhiliselt teemal nende siiatulek!:)) Jessjess, praeguse seisuga siis jah tulevad kahekesi ning niiumbes kaheks nädalaks, käib kõva piletite otsimine. Ning nüüd on viimastel päevadel maha peetud veel mõned vahvad vestlused sõpradega. Alustades Steneliga orksis tõsisemalt ja informatiivsemalt, Mirjamiga msnis klatšiinfoga, Ukuga ülimõnusalt, Tiinaga lebokalt(selliselt, mis on võimalik ainult temaga, tundes end seejuures megahästi) ning lõpetades Taunoga . Ning sinna juurde veel teised pisikeselt. Aaah, Anugaga ka, tahaks ikka rohkemrohkem infot vahetada:) Ühesõnaga, rahul olen.
Ja ega see nädal ongi selline rutiinsem olnud. Kool-tants-võrk-kool-hispaania keel-kool. Ning sinna ümber pere ja väsimus, mis mind sel nädalal valdab. Ei saa muidugi ka unustada seda ilma, mis meil siin valitseb! Esmaspäeval/teisipäeval tulin küll koolist koju lillade sõrmedega, hoolimata nende jope sisse peitmisest. Sest tuul on lihtsalt nii tappev ja külm. Aga vähemalt ei saja meil siin lörtsi, hihi!
Võrgus läks ilgelt hästi jälle viimane kord, teisipäevast siiani lihased valulikud. Täna käisin nende lihastega oma esimeses kehalises. See oli selline vahva, õpetaja on muhe. Algul oma 30 min tegime soojendust(mis tegelikult oli pärispäris tõhus!), siis venitasime 10 min, siis harjutasime TAIks, ehk siis mina kui teatevõistkonnas jooksja harjutasin, ega teised alad ei teinud eriti midagi:D Jooksime kaks korda läbi ja kõik. Lebokas, ma tean, aga Maril pärast lihased värisesid. Selle nimi on suvi Eestimaal ja poolteist kuud siin jooksuta. Õudne.
Ah ja hispaania keele tunnid on ka nüüd paranenud ja juba ütlesime, mida järgmine kord võiks teha. Ehk siis õpetaja leiab meile sobivad ülesanded/harjutused ja me ikka areneme seal keelelisel ka.
Oh, ja siis teisipäeva õhtust neljapäeva hommikuni oli siin üks argentiinlane couch surfinguga. Elab Buenos Airesest veidi väljas, aga maja on selline läbikäidav.(ei leidnud õigemat sõna) Ehk siis osad tulevad ja elavad 3 päeva, teised 3 nädalat, kolmandad 3 kuud. Ja meid kutsus igatahes ka, eriti just Marianat- mind, nagu ma aru sain. Lahenš. Ja ei saa mainimata jätta, et ühe Eesti-huvilise sain taas juurde;)
Ning eile õhtul tegin porgandikeeksi. No ja kui õnnelik! See tuli ideaalne, täpselt õige! Ja kõik sulasid, täna ka ei suuda keegi näppi eemal hoida. Tavaliselt meil peres siin söögikordade vahepeal ei sööda eriti, aga noo, porgandikeeksi ikka võib:D
Ja emme, sama päeva õhtul ütles ema, et on veel üks söök, mida me teinud pole- lihapallid! Seega neid sõime ka, mm. (teistele, me emme just tegi lihapalle ja palus mul rääkida hispaania keeles, et muud lauset ei tulnud, siis pidin ütlema „ma teen praegu lihapalle“)
Mis veel. Termika laulud hakkavad suvalisel hetkel kummitama. Ja pigem need vanad, a’la portselanist tüdruk jt. Oh aegu ammuseid, oh aegu kauneid neid! Ja Katrin Mandelist tunnen ka puudust, ja Tätte loomulikult!
Aa, keemia töö sain kätte, hinnet õpetaja ei pannud, aga oli alla kirjutanud „väga hea töö!“ Ning keemiast-füüsikast taipan juba oluliselt rohkem. Ma ütleks, et ma sain kõigest aru, mis toimus:D Ja ma viitsisin kuulata. Asja muidugi kergendab see, et keemias on teemaks orgaaniline keemia, mida me kevadel ju just võtsime. AH! Ja no mai tea, mis iks ajalugu neil siin on. Aga viimane töö oli igatahes Ameerika presidentide peale. Umbes 50ndad-60ndad. Ja tõesti kõik presidendid järjest, nende teod-mõttesuunad-projektid. Ning nüüd on teemaks Perestroika. Ja no mitte nii nagu me Eestis õpime seda ühe tunnikese! Neil on ikka oma kolm pikka täis kirjutatud lehte tekste ja teevad erinevaid grupitöid-ülesandeid sel teemal. Khm. MIKS!?
Üldse ma ei tea, kas ma olen maininud, et siin pole ühtegi õpikut. Kõigil on oma suured kaustikud ning sinna kirjutatakse ning lisaks jätavad õpetajad raamatukokku(mis ei toimi meie mõistes raamatukoguna) töölehti, mida kõik peavad siis minema sinna paljundama 1 PES/tk.
Aga mul mitte ei tule enam ühtegi ideed, mida kirjutada… Viimane päev veel välja kannatada ja pisike puhkus. Õnneks pole mul sünnipäeva nagu Marianal reede ööl.
Ning õigus! Me saime YFUst siis kogu aasta plaani. 13-18 detsember on olemine La Palomas, üks rannakuurort. Tuleb aga mainida, et mu õe VIIETEISTKÜMNES sünnipäev on 16. detsembril. Ta küll ei pea suurelt, aga no tõesti ei soovi ilma jääda sellest! Eks näis, mis saab. Ilgelt nõme ka, et nad nüüd minu pärast muudavad plaani, millal pisikeselt tähistada.
Aga ma olen ilgelt väsinud, ma tõesti ei tea millest, seega ma lõpetan ja lähen aitan õhtusööki valmistada.
Muide, tagasitulles teen teile kõige paremat riisi! Tõesti, riis ja riis ei ole samad! Ja ei ole midagi lihtsat kotiriisi juttu, saab palju (ja tõesti, PALJU) maitsvama ka teisiviisi. Ning retspte toon veel kuhjaga kaasa, elagu kokandus!
Suscribirse a:
Entradas (Atom)